Jalutuskäik läbi kivi

Indrek Ojam

See on kommentaar Carolina Pihelga raamatule „Valgus kivi sees” (2019) või raamatu lugemise üleskirjutus. Teksti on hakatud kirjutama alates raamatu teisest lugemisest.

 

Tuules

 

Kui selge see järsku on, kui raamatu kätte võtan ja selle avan: see ongi kivi, mille sees on valgus. Ümbris kui hall betoon, mille sees soe oranž paber. Kaas sugereerib külma ja sooja mängu, lihtsat primitiivset ümbrist, mille peale ilmub kiri, mis äratab värvilised pildid. Hakkan raamatut lugema. Tean nii autorit kui ka keeletoimetajat. Ei tunne, et see praegu kuidagi oluline oleks. Algab esimene luuletus. „Midagi lehvib tuules. Midagi lendab peost ja kaob.” Seejärel papliseemned, suvi. Huvitav, et selgelt üldsõnaline algus – sõna „midagi” kõiges oma suvalisuses – kehtestab väga konkreetse meeleolu ja paiskab millegi keskele, mis juba käib, mida võib jälgima hakata. Segunevad maastik ja inimkeha. Antakse lubadus mälu üles otsida, midagi algab. Mis see on, jääb praegu segaseks ja ma ei hakka seda meenutama, lasen pigem luuletustel endil seda teha.

 

Apelsin          

 

See on Cixous’-luuletus, aga ma ei hakka tausta meelde tuletama. Nüüd on see liht­salt apelsiniluuletus, luuletus sellest, kuidas apelsin ennast kirjeldab. Huvitav, et esimesel korral lugesin seda allegoorilise paralleelina lapse vaate­punktile. Nüüd ei saa arugi, kuidas ma selle peale varem tulin. Tekstis ei ole sellist viidet üldse. Siin on muidugi ka apelsini-oranž, mis on raamatu kaante sees. Valgus kivi sees on apelsin koore sees? Aga kummalisel kombel on päriselt kivid (apelsini seemned) hoopis oranži sooja kesta sees, luulekogu pealkiri on keeratud pahupidi.

 

Algus

 

Luuletus sulest. See on oluline, siin läheb nüüd kõik lahti, pealkiri „Algus” on paratamatult ambitsioonikas, isegi kui autor seda nii ei mõelnud. Iga algus on ju mingis mõttes absoluutne, endas lõppu sisaldav, ühe kindla lõpu suunas liikuv. „Asjade igatsus” meenutab mingit luuletust või luuletaja filosoofiat. Ulven? Celan? Kõik need katsed kirjutada asjade tummusest, kogu fenomenoloogiline filosoofia. Ja järsku: „Aga mõnikord tunnen end nagu nahk, mille jumal on hül­janud.” Siin on juba koos terve potentsiaalne teoloogia. Isaac Luria, oma loomingusse kaduv jumal. See kõik tuleb meelde muudest raamatutest, mida olen hiljuti lugenud, aga mul on mäluauk. Kas Ene Mihkelsoni „Katkuhauas” oli äkki viide Luriale? Las see jääb. Aga hüljatud nahk ise. Ja sulg, millest luuletus algas. Surnud struktuur, aga samal ajal „mälestis lennuvõimest”. Olla sulg, mis leitud rannalt, tuule ja valguse käest. See on väike tühine asi, mille perspektiivist kirjutada. See ongi ehk Carolina Pihelga võte. Kas sulg on märk haprast elust või tükk surnud struktuuri? Need on kaks eri perspektiivi, mida sellele esemele heita. Sulg on huvitav asi, mille juures algusest rääkida. Algus seostuks esimesena munaga, aga enne muna peab olema suleline, kes seda hauduma hakkab. Nii et sulg on alguseks sama hea koht kui iga teine. Iga fragment sobib põhimõtteliselt alguseks, kulgemise määrab kõik järgnev. Seda usun ma ka kirjanduse kohta üldiselt.

 

Ruumidest

 

Kui loen seda luuletust, tundub mulle, et olen jõudnud raamatu olemuse juurde, selle juurde, miks ma hakkasin seda teksti kirjutama ja mis mulle meeldis ka „Pimeduse pisiasjade” (2017) juures. Ühtlasi – see on klassikaliste standardite järgi proosatekst. Suurepärane väike miniatuur. Mitte et peaks kogu aeg žanrist rääkima, eesti kirjanduskriitikas leidub hulganisti mõttetut žanri fetišeerimist, vaidlemist teemal, kust algab luule ja kust novell, ja ainuüksi arbitraarsele piirile viidates oma negatiivse hinnangu põhjendamist. Seda pattu tuleb vältida. Tagasi asja juurde: mis on see „see”, mille juurde ma siin luuletuses jõudsin ja millest Carolina Pihelgas hästi kirjutab? Seda ma mõnes mõttes siin aina püüangi, tüki kaupa ja alguses veidi otsivalt ja kohmakalt. See on seisundi ja ruumi kirjeldamise oskus. Kindlasti mõlema, sest metafoorne süntees sünnib peamiselt nende kahe valdkonna vahel, millest esimene on mõistagi hägusam ja ühtlasi see, mille poole konkreetsete esemete ja tajude süntees suundub: „laua­jalgade muusika ja vanade raamatute tolm”; „Keel tookord nagu linikute pits kummutil – õhuline ja vana.” Lauajalgade muusika mängib muidugi mälestuses, mitte kööki vaadates, see on inimese seisundi paratamatus. Prousti esimene osa ja kärbeste kammermuusika heliseb siin kaasa. Aga ei ole veel kindel, kui valjult.

 

Võtmed, sahtlid:

kirjutada.

Kusagil maa-vanaema

õitsemine.

 

Selline väike luuletus tekib, kui järgmiste tekstide pealkirjad kokku liita ja sellega raamatu esimese osa lõppu hüpata. Luuletus „Ruumidest” juhatas teema sisse, nüüd tulevad detailid: võtmed, sahtlid, vanaema. Korraks satun linnu unenäkku, see episood oleks justkui kõrvalekaldumine teemast, aga tundub nii üksnes luuletust siin kirjutamise ajal uuesti mehaaniliselt üle lugedes. Järjest lugedes on kogu tsükkel voolav ja loomulik. Vanaema toob lüürilisele minale tagasi mälestusi ja on ise kvaasi-mälestus. Hakkan ka surmast ja suremisest mõt­lema, vanaisa ja tema viimased aastad tulevad meelde. Vanaema eest hoo­lit­semise kirjeldus on väga liigutav. Ilus on ka väljend, et kadunukese ihu „istuta­takse” maasse. Õige kah, mis sellest matmisest, millega seostub infan­tiilne aardejaht, peitusemäng ja perversne otsimise ja väljakaevamise iha. Aga istuta­takse muidugi siis, kui millegi uue tärkamist on oodata. Tavaliselt me ikka matame. Istutamine kõlab aga selles luuletuses täiesti loomulikult, sest lähtub ikkagi sellest tagasi heidetud pilgust.

Algab raamatu teine tsükkel.

 

Aiast

 

See on luuletus kui kontsentraat. Juhatab mind mõtte juurde, et lapsepõlv on põhimõtteliselt ammendamatu kirjutuse allikas, kuna moodustab oleviku suhtes pooleldi autonoomse ajatsooni, millel on täiskasvanu ajaga võrreldes erinevad koordinaadid (Jaak Tombergi tähelepanek „Värske Rõhu” intervjuus, kevad 2020). Tunnet, kuidas oli maal lapsena suvepäevadel, võibki kirjeldama jääda, see mahutab endasse põhimõtteliselt kõik metafoorid ja hüperboolid, mis võrsuvad ekstaatilisest, endast välja pürgivast mälestusest-elamusest. Luule­tusega „Aiast” tekib niisiis automaatne lühiühendus, tekst on hetkeliselt ära tuntav ekstaatilise sähvatusena. Võib kirjeldada krohvi, lauajalgu, pesu nööril, putukate häält – see on kõik täpselt sama oluline, kui sa oled kunagi laps olnud. Need ei ole kunagi pelgalt asjad, nad on muusika.

 

Põldmarjavõsa õhtuvalguses. Juurte all mõisatee

 

Ma lähen edasi. Põldmarjavõsa on ainult indeks, mis kuulub mälestuse juurde, milles ema ära oli. Või isa. Ema oli tööl, võileivad laual. Lapsepõlv ongi mõnes mõttes eemalviibimisega harjumine. Õppimine ilma emata ja isata olema. Muide, isa – mis asi see on? Ma olen ka formaalselt isa, aga reaalselt tekitab see täielikku ängi: ma ei tea, mis asi on isa. Mida isa tegema peab. Isa kõnnib luule­tuses „Mõisatee” raamatut lugedes mäest üles. Teda saadab tütar, kes aastakümneid hiljem seda mälupilti lahti mõtestab. Võiks olla ka poeg, seis on ikka sama: isa teeb omaette mingeid asju ja meie saame liiga hilja aru, miks ta neid asju teeb. Ajast aega. Kurb hakkab.

 

Tähestik

 

Ruum ja sellega koos hämar entiteet või kvaasi-entiteet, mida nimetasin algul seisundiks, aga mille kohta võiks öelda ka luuletuskogu meeleolu, hakkab suubuma sügisesse. Tänavatel jooksmine, majadest ja kirikutest möödumine – kes ei suudaks sellega ühisosa leida? Me kõik oleme linnas kõndinud lapsed. On ehk ka lapsi, keda pika vahemaa tõttu näiteks alatasa autoga kooli viidi, aga mingil perioodil pidid ka nemad regulaarselt kõndima. Esimene naiivne põhjus: millal vanemad siis muidu oma elu elavad? Projitseerin jälle oma isikliku elu probleeme luulesse. Läheme edasi. Mööda tänavaid, me oleme sügises.

 

Lugeda huultelt

 

Kelle huultelt? Eks ikka isa. Isa on alati kohal ja mälestuse distants võimaldab nüüd rahulikku vaatlust ja kõige rikkalikumaid metafoore. Isa sees on raudkapp. See võrdlus on usutav esmasel somaatilisel tasandil, tuletab meelde paanika- ja ärevushäirete aegu, mil sai täpselt samamoodi oma veidrat olekut kirjeldatud. Raudkapp keskel, mis pärsib liikumist, reageerimist, emotsioone. Segab elamist ja isegi millegi parema lootmist. Raudkapp on muidugi ka herme­neutika, saladuse ja selle dekodeerimise kujund.

 

Kaalukeeled

 

Kui see oleks lugu, oleks see lühike lugu rahast ja väärtusest. Natuke iroonilise varjundiga. Kui meenutada, millises vaesuse kontekstis käisid ema kätest läbi inimeste „õhinaid ja lootusi” kehastavad rahatähed. Või on see jälle see mingi abstraktne vaesus, mida siia üle kannan, minu lapsepõlve üheksakümnendate alguse vaesus, mis oli siiski piisavalt laialdane, et praegu üldistuda mingisugu­seks jagatud mälestuseks? Aga kulla ja ehete ära andmise stseenis on autori tahtmatagi sünge alatoon. See on kuidagi paratamatu. Kui inimene oma ehted panti viib, on taustal mingi täiesti universaalne kurbus ja paratamatus.

 

Kohtumine

 

Vaatepilt maamaja aknast välja. Lühike kirjeldus toast. Tekib mõte: me elame ajal, mil kõik, mis vana ja vähegi mingi eluvormi kujul iseeneses püsib, mõjub nostalgiliselt ja saab automaatselt luule aineks, kui vaid piisavalt täpselt jälgida ja kirjeldada. Vanad majad, hoovid, pildid, fotod, margid, kuurid ja suvemajad. See ongi meie pärisosa, nendes kohtades käimine ja enese äratundmine. Meenub Jaan Kaplinski raamat „Õhtu toob tagasi kõik”, mis kehastab just sarnast nullkraadist, metonüümilist luulet, mida Carolina Pihelgas viljeleb. 

Luuletus „Ränded” tuleb ja lõpetab tsükli. Üks isa asendub teisega, see sarnaneb suitsu või jaheda õhu imbumisega majja. Samas öeldakse kohe natuke hiljem, et erinevalt veest, mis jõuab alati koju (merre, põhjavette, pilve?), ei jõua meie ränduritena oma õigesse kohta. Ja: „Võib-olla seepärast pidingi talletama kõik detailid, võib-olla seepärast tulebki mul taasluua nendel lehekülgedel mälestusi, nagu sõltuks sellest mõne katkise klaveri käekäik.” Lõpp ja katkine klaver tundub natuke liigne, küsimus ise samas paratamatu ja asjakohane. Seejärel tuleb vihm ja uhub kõik minema. Kausid on valmis pandud.

 

Kaugelt

 

Väga väike luuletus. Meeleline osa on taas pilt: rongide hääl, vahtrate õitsemine, vihma algus (nagu lubas eelmine luuletus). Luuletuse teine osa annab väikese imperatiivi: „mõnikord oleme kivid, mis peavad mäletama kõike”. Ei oska praegu selle imperatiiviga ühendust saada, aga selge on see, et tagasi on Kivi(d), mis on nii raamatu kaanel kui ka selle valguse ümber, mis tema sees peidus peaks olema. Varem või hiljem tõuseb küsimus: mida see kivi luuletuskogus tähendab või teeb? (Küsides vastavalt kas hermeneutiliselt või strukturalistlikult.) Ei tahaks sellele vastamisega kiirustada, aga ettevaatlikult paar aspekti: Kivi on kui mitte igavene, siis vähemalt igivana kõige elava ja muutuva taustal. Kivid peaksid selles luuletuses mäletama kõike, või õigemini peaksime meie suutma mingitel momentidel kivide perspekiivi omandada, ennast kivide taustal mõõta. Rohkem ei ütle praegu meelega, ilmselt tulevad kivid või tulen ise nende juurde hiljem tagasi. Ainult ühe ukse jätan täiesti suletuks: kivide religioosne tähendusväli, nende sümboolika või kasutus islamis, judaismis, kristluses. Sellesse sukeldumine viiks kuhugi liiga kaugele ära ja jääb kellelegi teisele. Liigun edasi.

 

Janu mändide vahel: tunnistajateta hinga, nimeta midagi surevat, silmade sees avanemine

 

Selline rida tuleb järgnevatest pealkirjadest. „Valguses kivi sees” selliseid ridu ei kohta. Selle raamatu lause on täiesti loomulik ja lihtne proosalause. Luule­tuses „Janu” minnakse ära, liigutakse läbi põõsaste ja nõgeste üksindusse ja vaikusse. Või õigemini kohta, kus saab õppida „varastama vaikusi”, mis on natuke teine asi. Alati on natuke teine asi, kui ma siin seletan. Tajun kommentaari raskust ja küündimatust. Kõige harilikum mõte on muidugi see: siin läheb luuletaja üksindusse, õpib kirjutama ja keelega (keele üle? keele kiuste?) mõtlema. Või meenutab seda hetke nooruses, kui läks läbi looduse, tundis seda sõnade ja asjade veidrat seost, millest alles natuke hiljem hakkas saama luule, hakkas tekkima midagi luuletaolist, sugenes lähedus kõigi nende seostega, mis maailma alal hoiavad, mis võimaldavad nii valetada kui ka tõtt rääkida. Luuletus „Tunnistajateta” ütleb, et katkised kõnniteeplaadid ja kitsad jalgteed hoiavad meeles kõiki käikusid, eri sorti samme: kiireid, aeglaseid, mõtlikke. Taban end seda lugedes mõttelt: see on nõnda täiesti sõna otseses mõttes, siin ei ole taas mingit allegoorilist liikumist. Tänavad säilitavad sõna otseses mõttes meie mälestusi. Kogen Tartus Ülejõel jalutamas käies, kuidas kerkivad uusehitised mu mälu ümber kirjutavad (kas varsti ma ei olegi enam seal elanud?).

Luuletusega „Hinga” on kivid tagasi jõudnud, nagu lootsin ja lubada jõudsin. Luuletuse lõpus keeldutakse uskumast, et kivid ei hinga. Siia jookseks nagu nõela otsa korraks midagi kokku, aga mis? Ehk midagi enamat lihtsalt animistliku uskumuse rõhutamisest, et kivid elavad. Üks võimalus: piir kivide ja inimeste vahel ei ole see, mis meile tavaliselt paistab. Vahemaa on väiksem. Jätame selle võimaluse, selle väite, või isegi selle soovunelma õhku rippuma. Erinevalt kivi hingamisest võib seda rippumist ette kujutada. Loodan selle juurde tagasi tulla.

Ja siis järsku luuletus „Nimeta”: lihtsalt solvumine, haavumine. Nii inimlik, võrreldes küsimusega kivide kohta. Hetke jooksul toimub justkui kõige pikem teekond: maailma inimesest sõltumatu olemasolu küsimuse juurest tagasi kõige harilikumate inimsuhete juurde. Kui need suhted on veel harilikud. Sest ühe mõtteviisi järgi ei olegi teine mitte maailm, mitte tegelik Teine, vaid inimene. Inimene on inimesele läbitungimatu nagu kivi. Tiigi allaneelamine ja uputuse jätkumine kogu elu: pettumuse ja reetmise metafoor.

Järgmine luuletus „Midagi surevat” jätkuks nagu eelmise lõpust: „Mitu nädalat see kestis, mitu päeva, mitu mädanenud aastaaega?” Taastub veendumus, kui olulisel määral on see raamat jutustav. Taustal jutustatakse ühte lugu, aga mille taustal siis ikkagi? Mõnes mõttes just metafooride endi. Siin luuletuses: valu = kevadine praht, haiseb põledes; unustamine = leiab tikud, algatab põlemise. Huvitav, mitte valu ise ei ole ebameeldiv ehk haisev, vaid selle kadumine ehk põlemine, mille unustamine algatab. Kas autori vääratus kiiresti kirjutades? Üks neist kohtadest, mis tundub kohe intuitiivselt lööv, aga paljastab oma segaduse järelemõtlemisel? Vist viimane.

Luuletus „Silmade sees”. Otsustav koht, toimub lausuja samastumine kiviga, või kivi alumise, külma, mullase ja juurtega kaetud küljega. Ja siis: jälle need vastuolud! Võrdlused, mis nihkuvad paigast ära: kivi võib küll surra mullana, aga kas ka sündida? Kas kivi saab olla „maa mädanenud lõhn”? Pigem vastupidi, kivi ise ei lõhna, ta võib parimal juhul vedeleda pehmes lõhnavas mullas nagu selle luuletuse keskel. Tuvastan need vastuolud, kuid mu peas hargneb, on juba hargnema hakanud intuitsioon, miks see vajalik on. See tekib sähvatuse, järsu illuminatsioonina ja tuleb luuletuse algusest: „Pimestav valgus, päike otse silmade sees .. palju nägusid vaatab vastu, aga nende ilmed on kivistunud, minagi olen üks paljudest kividest kellegi mälus.” Siin see ongi, süntees, milles inimene ja kivi on kohad vahetanud. Inimene kivist, päike silmade sees = valgus kivi sees. Kas ma loengi ja kirjutan edasi, äkki lõpetaks selle raamatu siin ära? Ei. Kuigi üks tee jõudis justkui lõppu. Hüppan hoopis järgmisse tsüklisse.

 

Vihmane päev

 

Järsku oleme minevikus. Tuleb jälle meelde, et raamat jutustab muu hulgas lugu ja võib-olla isegi mitut. Saabumine Pärnu, kus on märg, külm ja võõras. Saabuja on vanaema, kes alles hakkab eesti keelt õppima. Näen esimest korda eestikeelset sõna „pilvesõõnad”. Mu kommentaar pidurdub, peatub.

 

Õrnad varjud

 

Vanaema pildi vaatamine, rahulik paigalseis. Pildi ajalooline aeg on maha märgitud, isegi natuke banaalselt. Kõik seisab hetkeks.

 

Õhtuti

 

Ja nüüd hakkab kõik jälle liikuma, visuaalia verbaliseerub: tugitooli käepidemed kaarduvad, seinakell lööb, käed vajuvad rüppe. Luuletus kirjeldab toolis istujat, esitan naiivse küsimuse: kes seal toolis istub? See jääb hämaraks nagu pilt ise. („Kõik muutub tasapisi loetamatuks, isegi sinu enda piirjooned on sulle äkitselt ähmased.”) Vanaema see enam ei ole. Üks rida ütleb: „Tagasi oma keha sees, tagasi tavalises.” Nii ka kogu luuletus: kujutise (vanaema pilt) juurest uuesti kehasse. Vati sisse libisemine, lehekuhja pugemine kui lihtsad ja loomulikud turvatunde pildid.

 

Kümnes august

 

Unenägu, Irma. Mul oli vanatädi Irma, kellele nüüd mõte automaatselt liigub. Tema pildiga on see nimi liiga tugevalt kokku sulanud, et kujutada ette teisi Irmasid, teisi tädisid kas sõna täpses või vähem täpses mõttes.

 

Kahekümne kolmas september

 

Liikumine käib nüüd mööda kuupäevi. Väga hea luuletus ebaõdusast koju­tulekust, koos päevikukatkega, mis tegelikult hakkab seda luuletust kaasa kirjutama (või lugema, mis tähendab ju sama). Reisija igatseb koju, aga igatsemise ja reisi lõpuks ei ole kas kodu või reisija enam see sama, kes igatsemise ja reisimise alguses. Jääb kookon, vari, mälestus inimesest. Nihkumine keha juurest pildi juurde.

 

Kohilas, 1959

 

Siin ongi pilt suvepäevast. Sina, Irma ja August. Pildi-luuletuse paradoks: see soe kesksuve päev on olemas ainult pildil ja sel pildil peaks ta olema paigale fikseeritult. Luuletuseväliselt olekski, saakski ainult nii olla. Aga siin: „ .. päeva põllulilledest keha kadumas videvikku. Ta laskub kuuldamatult, katab maa mõhnad, võtab kaasa õhukesed võbelevad võrgud väsinud silmile.” Niisiis, liikumine, hämardumine hoolimata pildist, mis peaks päeva paigal hoidma. Hüpotees: päev liigub videvikku väljaspool pilti, „väsinud silmad”, mis võrguga kattuvad, kuuluvad pildi vaatajale. Kõik on kerge, õhuline, hämar.

 

Balti jaamas

 

Luuletus ühest mälestuslikust episoodist. Kirjutaja ütleb: „Kas mälestus on minu enda oma või räägiti mulle sellest? Midagi siiski mäletan.” Sellele järgneb terve väike jutustus, nii et „millestki” saab terve stseen ühe lapse päevaga, milles on ehmatus, hirm, reisile minek. Lõpuks siiski pehme süli. Kujutan ette ühtlaselt loksuvat rongi.

 

Sõnatult

 

Ja järsku: ema lahkumine. Tsükli viimane luuletus jõuab selle lõpuni. See on üks lõppudest ja samas ka algustest, mis ringlevad vaikselt selle raamatu sees. Põhjustel, mis kuuluvad korraga nii välja- kui sissepoole seda kirjutist, ei ole mul midagi enam öelda. Kuigi mul on endiselt mu ema. Küsimus on kaotuse kogemuses ja sellest tekitatud pausis üldisemalt. Kui suur osa on tegelikult niisugustel pausidel tekstide ja lugemiste sees, ei saa ilmselt kunagi täpselt mõõta. Algab viimane tsükkel.

 

Ikkagi katkendlikult

 

Suurepärane abstraktne luuletus. Mis on samas täiesti vale väide, sest teisest küljest on see täiesti kehaline, peaaegu kliiniline tekst või moment või kirjeldus. Seekord on tuba valge, udune. Kuivad huuled, nahk. Luuletaja ütleb: „Nahk nagu kõik, mis ma pole .. ” See on huvitav väljend, mis ajab hetkeks segadusse ja pidurdab lugemise. Naha kaudu ma ju kõige enam olen ja tunnengi. Vaatan oma nahast välja. Teisest küljest (sõna otseses mõttes): oma nahaga ma eriti ei suhestu, võib-olla ainult kätepealsega. Mind nähakse nahaga kaetuna, äkki on see „kõik, mis ma pole”? Mulle väljast heidetud pilk – ahaa, see ongi ju see, mis ma ei ole.

Desorienteeritus: „Ma ei tea, mis päev on. Võib-olla esmaspäev.  Võib-olla üleeile.” Kõneleja sees on keegi teine, kes viipab. Aga kuhu ta kutsub, kuidas temaga ühendust saada? See ühendus jääb katkendlikuks.

 

Mängime

 

Kerge teemaga algav tekst, mis muutub tõsiseks. Mängust saab mitte-mäng. Ja mitte ainult, midagi päris ebameeldivat: hirm, kiviks muutumine. Sest vale puudutus, kinni sidumine, lämmatamine. Lapsepõlves, hiljem partneriga, kellegi kiusajaga? Jääb teadmata ja pole ehk oluline. Meenub paar luuletust tagasi kohatud tiigi allaneelamise kujund. Lämbumistunne. Sellest moodustub raamatu tume külg. Maha maetud saamine, nagu kivi. Kuigi jah, kivid ei kurda selle üle. Ma pean veel kord tulema kivide juurde, kas või päris lõpus.

 

Hingasin kiiremini

 

Luuletus algab: „Ja kramplikult ahmima jäingi ..” Lugeja viiakse sellega eelmise, matmise-luuletuse juurde ja talle tuletatakse meelde, et muu hulgas jutustab see raamat ikkagi lugu, et see lugu tuleb tagasi ka siis, kui on vahepeal meelest läinud. Kirjutaja on lämbuva, hingeldavana vangis oma toas, kuid murrab lõpuks ikkagi välja.

 

Iga öö

 

Aga nüüd öeldakse meile otse, kohe luuletuse alguses: „Aga päriselt pole pääsemist.” Kui üldine see lause on? Kas pääsemine on illusoorne ainult kirjutaja jaoks, kes jäi oma tuppa lõksu, kaktuste valvata, või kehtib see kõigile? See, kellega pääsemise võimatuse tõttu kokku jäädakse, on kuu. Küsin täiesti naiivselt: on’s see siis nii halb, kuu võib ehk olla heagi kaaslane, isegi kui ta lähedalolu on pidev? Kooselu elu öö-küljega kui midagi loomulikku, eriti kuna lõpuks mainitakse selle suhte sarnasust taimedega. Ja taimele on öö eelkõige valguse puudumine, ütlen oma olematu botaanika-hariduse põhjal ja tunnen kohe piinlikkust. Äkki on taimedel ööga terve hulk võimalikke relatsioone, millest ma teadlik pole. Aga kas seda saab selle luuletuse lugejalt eeldada, kas keegi eeldab midagi sellist minult praegu, siin? Ei usu. Aga kuu kui fakt jääb. Lähme edasi.

 

Võbelus

 

Pilt: keegi süütab tule, mis kumab üle kauge lumise lagendiku. Kaks perspektiivi – metskitse oma, kes peab külmas võsas oma tee leidma, ja keegi, kes otsib seda tuld.

 

Tüdruk unenäos

 

Enese äratundmine unenäos. Üks võimaliku lahenduse moment, identsuse saavutamine, mille kohta saab muidugi edasi küsida: kui see tüdruk on tema, siis mida tähendab see reis? Jne. Jutustus teeb sellega muidugi comeback’i, sest lugeja mäletab rongireisi, mis oli eelnevates tekstides läbiv ja siduv. Aga mida see jutustus ütleb, ei ole selge. Kuidas sellega üldse on, kas unenäos enda ära tundmine kellegi teisena on tavaline? Kas keegi ikka hoolib veel unenägudest, või on nende tähendus mingi neuromaterialismiga lõplikult ammendatud? Miks küll kõik need küsimused. Tagasi teksti juurde: paralleelselt unes toimunud reisiga, mida luuletus tõlgendab, hakkab lõpule jõudma läbi raamatu toimuv reis, mida läbin mina siin ja praegu selle lause sees iga kord, kui keegi seda loeb.

 

 

 

Avaus taevas

 

Ja me oleme tagasi kivi juures, aga jälle tagurpidi. Kui enne oli apelsin (vt luuletus „Apelsin”), siis nüüd õun. Jälle tagurpidi tähenduses: pruunid seemned vilja kaitsvas kehas. Selle vastas taevas oma avausega, mille „pilved jahivad silmavalgeid”. Miks nad nii teevad, jääb neil midagi muud üle inimestega ühises maailmas, kui sattuda meie silmavalgetesse? Kui nad tahavad pilvedena ilmsiks tulla?

 

Pime rändur

 

Oleme lõpus. Siin kõlab credo: „Ulatuda sooja ja hapra helenduseni, tolleni, mis kumab nagu rikkis maailm. Tunda ta võbelust; uskuda, et see, mis sealt paistab, on päriselt.” Lause töötab kokkuvõttena ka ilma kogu loota. Ja pime, kortsuline rändur, kelle keha „kuulub nüüd rohkem õhule kui mullale”, on see, millega rännak lõpeb. Õigemini: kellega lõpeb. Üks tõlgendus: rändur ja rännak on paratamatu protsess, mis inimesega toimub, sest inimene liigubki mateeria, oma kehasse ja selle tajudesse suletuse juurest eneseteadvuse, keha ületamise poole, ükskõik kas religioosses või a-religioosses tähenduses, aga liigub ehk isegi mingis paratamatus tähenduses, mis ei sõltu ülepea sellest, kas keegi on religioosne või mitte, kas see keegi hoolib luulest või usust või kes teab millest. See on lihtsalt vektor, Sündmus, suund. Fenomenoloogia keeles Ereignis, mis meiega juhtub. Avastada oma ränduri-olek, aga sellisel juhul rännul kuhu? Raamatu viimane lause „Kivi õrnus ei lase meist lahti” jätab oma maisuses kõik õhku. Kortsuline rändur vaatab tagasi maale, kust ta tuleb, oma kehale, mis talle veel jäänud. Kivide õrnus lõpuks kui aine ise, kui meie maine eksistents,  valu ja õrnuse allikas korraga, hoiab meid kinni.

Habras helendus. See jääbki lõpuks õhku. Ja hoiab meid läbi selle õhu kinni. Puutumata.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon