Kannatus

September, 2023

Katkend romaanist „Taeva tütred”

Piret Jaaks

Türgi, Marash, 1915

Hedvig lebas mitmendat päeva tõvevoodis. „Diphtherie,” oli järeldanud saksa arst Salemi haigemajast ja kirjutanud valget pulbrit, mida tuli kolm korda päevas tõbisele sisse joota, ent haige keeldus sellest ja nõudis lonksukest petrooleumi, sest nii olla arstitud seda haigust kusagil põhjamaal, kust ta pärit oli ja kust saabusid tema nimele kirjad templiga „Hapsal”.

Elfride tundis süümepiinu, sest polnud Hedvigiga tookord õue kaasa läinud, kui too viigimarjaplekiliste linade peal lebamas leiti. Ta käis haigele juua viimas, vahetas tolle hõõguval otsaesisel märga lappi ja vaatas, kuidas lamaja silmad laugude all värelesid. Ka palvetamine ei teinud südant kergemaks ja kõrvus kõlasid ühtelugu Hedvigi sõnad päevilt, mil nad siia sõitsid: et ükski misjonär pole veel idas hukkunud. Kuigi need olid vaid sõnad, julgustasid need Elfridet, mistõttu ta palvetas Hedvigi eest ühtelugu ja selle asemel, et haigele rahu anda, kippus pidevalt tuppa vaatama. Mis pidi saama temast siin Türgi orbudekodus, kui Hedvigiga midagi juhtub, ei julgenud ta mõeldagi. Seetõttu klammerdus ta väiksei­magi märgi külge, mis andis tunnistust kas haiguse taandumisest või süvenemisest, ja vaevas ennast nii üpris ära. Miks ometi, miks ei olnud ta kohal, vaid jonnis nagu väike laps oma õigust taga ajades?

Kuid sel ajal, kui Elfride muretses, nägi Hedvig unes lund. Unes oli ta koos õdede ja linnalastega ehitanud Haapsalu promenaadi äärde lumest koopa. Paksudesse riietesse mässitud lapsed tassisid jää pealt lund üha juurde ja Hedvig pakkus end lumevalli auku sisse kraapima. „Teeme siia kambri, too kodust küünal!” hüüdis ta õele ja kaevus üha sügavamale. Lumi oli kare ja tihke. Ta näksis kinda peale kogunenud lumetükikesi, mis januseid huuli jahutasid, ja kraapis auku, nõnda et näpud külmast tundetuks muutusid. Korraga vajus midagi rasket talle peale, kattis ta näo, tungis suhu, silmadesse ja ninasõõrmeisse. Vaikus oli kõrvulukustav. Ta püüdis hüüda, kuid suhu vajus uus kogus jäist lund. Pähe trügis vägisi mõte, et siit ei ole enam pääsu, siia ta kaob ja keegi ei leia teda enam üles. Ta hüüdis uuesti, kuid kurgust ei tulnud häält. Ta püüdis end liigutada, aga jäsemed oli liikumatud, peadki oli võimatu keerata. Siis tundis ta aga käsi, mis hakkasid teda välja sikutama. Kellele need ometi kuulusid, kas Temale? Õde ei võinud see olla, sest kusagilt kaugelt, väga kaugelt, kostis lapse nutune hääl: „Hedvig, kus sa oled?”

 

Hedvig ärkas, ta oli teki maha ajanud. Ta kiskus selle peale tagasi. Iga liigutus ajas leemendama ja jahtuv higi tekitas omakorda külmavärinaid. Uus uni tuli taas pinnapealne ja unenägija ei suutnud teha vahet, kust algas ja lõppes see, mida võis tõeliseks pidada. Nii said lihtsa lastetoa seintest kirikuseinad ja ühtäkki viibis ta Haapsalu vennastekoguduse majas, kus õde seisis tema kõrval ja surus igavusest niheledes kasukat vastu tema palitut. Võis kuulda, kuidas keegi laps loeb kantsli ääres Gustav Suitsu luuletust, sedasama, mille read õde talle viimatises kirjas oli saatnud: „Eestis sajab… hääletut roosteudude märga… lõuna taeva all kostavad laulud”, ja Hedvig tundis end nagu janune, kes surub huuled veeklaasile, nii hea oli kuulda kodumaa keelt. Ta sirutas käe välja, et otsida üles enda kõrval seisva õe sõrmed, kuid õde ei olnud enam seal. Ta oli roninud kiriku­pingi alla ja hoidis näppu suu peal, et Hedvig midagi ei ütleks. „Mul oli külm. Tule ka peitu.” Õde otsis alati kõiges mängu, kas ka seekord?

Siis ühtäkki seisis ta hoopis õe haigevoodi kõrval ja kuulis ema sõnu: „Piima, tooge sooja piima…” Ta katsus õekese otsaesist. Õde võpatas. „Ema, see on minu süü. Ta sai külma, jäi lume alla.” Kuid ema Luise ei vaadanud tema poole, lausus vaid: „Te ütlesite, et sina olid lume all…” Hedvig pööras pilgu maha ja vaatas puupõranda laudade vahele kogunenud tolmu ja paberitükikesi. „Ema, emake… anna mulle andeks.” Hedvig kummardas, et ema emmata, kuid juba paiskas unenägu ta jõkke ja Marashi kaskaad voolas temast läbi. Hedvig seisis vööni vees, et tuua välja Lusini king, mis oli hooletusest sinna sattunud. Ta võitles vooga, mis teda kaasa kiskus, ja nägi, kuidas talle taas käsi ulatatakse. Kuid seda käsivart tundis ta hästi, see oli hennaga märgistatud naisekäsi, mis temast läbi lainete kinni haaras.

 

Hedvig keeras end voodist maha. Ta oli veel liiga nõrk, et istuli tõusta. Painav unenägu oli toonud pinnale mälestused, mida ta oli püüdnud pikki aastaid alla suruda. Vaikse mütsatusega libistas ta teki sisse mässitud külje vastu maad. Ta hingeldas pisut, kuid võttis end siis taas kokku, et tõmmata jalad enda alla, toetada otsmik maha ja paluda Teda, kes on ainsana meiega neil hetkil, kui oleme päriselt üksi. Mitmes kannatusepäev see nüüd oligi? Ta haaras otsaesiselt märja räti, mille kellegi hoolitsev käsi oli sinna pannud, ja pühkis sellega nägu. Siis läks orbudekodu kambriuks kääksudes irvakile.

„Õde Hedvig? Ma kuulsin midagi. Kuidas teil on?” See oli Akabe.

„Mul on parem, armas laps,” vastas Hedvig häält puhtaks köhides. „Ma nägin und.”

„Mida te unes nägite?”

„Kuuma lund,” vastas Hedvig.

Akabe, kes polnud eluski lund mujal näinud kui kaugel, jahedatel mäetippu­del, oli mõistmatu näoga ja ütles vaid: „Õde, kui teil on parem, siis te peate tulema.”

„Varsti, varsti.”

„Väike Tatev on samuti haige.”

„Mis tal viga on?”

„Ei tea, õde. Ta on nõrk ja ei võta toitu.”

„Ma tulen,” lausus Hedvig ja talle meenus midagi. „Palju meil inimesi on siin juba?”

„Ei suuda lugeda. Arvame, et mitusada uut.”

„Mitusada,” ohkas Hedvig. „Aga see on ju hea. Sest nad on kõik elus. Neil on lootust. Meil on lootust.”

Hedvig jõi suurte lonksudega jahedat vett kruusist, mille Akabe talle ulatas.

„Õde Hedvig, me peame paluma. Kõigi eest. Teie eest ka. Tatevi eest ka. Kõigi eest,” anus Akabe.

„Me palumegi,” vastas Hedvig ja taipas, et unenägu, painav miraaž oli olnud kõigest lohutav vahemäng sellele, mis toimus nende ümber.

 

Pärast Akabe lahkumist kergitas Hedvig end pingutusega üles voodile. Kõige­pealt tuli selga tõmmata aluskleit, siis alles sikutada jalga põlvini püksid ja siduda kinni krookpael, kohmitseda üle pea suurte ruutudega misjonärikleit, tõmmata selle peale haakidega vöö ja sõlmida krae alla tumesinine atlasspael. Alles seejärel sai panna jalga madalad kingad, mis tuli kõvasti kinni nöörida. Ta lasi kleidiserval aeglaselt kingadele vajuda. Iga liigutus nõudis pingutust ja köha aeglustas riietumist veelgi. Kuidas ta võis külmetada, ei suutnud ta taibata. Ta tõusis vaikselt püsti, võttis kapist ema Haapsalu tikandis salli, mille oli Eestist kaasa võtnud, ja sidus selle ettevaatusabinõuna näo ette. Siis seisatas ta korraks, sest pidi toetuma uksepiidale.

Seal ukse najal seistes taipas ta, et see karikas ei möödu neist, iga samm sellel teel oli olnud samm ristile lähemale. „Sündigu nii, nagu sina tahad, Issand,” sõnas ta. „Kui see ei saa minust mööda minna, siis võtan ma sellest lonksu, kui vajan, joon põhjatumaks su karika. Kui on vaja, et me iseendile tõestaks, et meie usk on puhas.” Nende sõnade järel astus ta koridori, kus oli kuulda alumiselt korruselt tulevaid hääli. Korraks lõi silme ees lainetama, kuid Hedvig püsis püsti. Vaikselt laskus ta trepist alla, möödus õdedest, kes küsisid tema tervise järele. Naistest ja emadest, kes vaikselt pilgu maha pöörasid või tänulikult noogutasid; möödus lastest, kellel keelati kõva häälega rääkida ja koridorides joosta.

 

Laps, Tatev, oli oma voodis kägaras ja piisas vaid pilgust ja käest kinni võtmisest, et Hedvig ütles: „Saatke õde Juli järele.”

Akabe tormaski kohe toast välja. Õde Juli oli parasjagu kirjatööga ametis ja saabus, lehed käes. Hedvig osutas peaga lapsele, kellel ta ikka veel käest kinni hoidis ja ütles: „Peame kutsuma arsti.”

„Peaks, aga…” oli Juli nõutu.

„Mis aga?” ei taibanud Hedvig.

„Salemist öeldi, et nad ei saa kedagi saata. Haigla on abivajajaid täis.”

„Mis nüüd siis teha?” oli Hedvig nõutu.

„Minu meelest on vaid üks võimalus,” lausus Juli. „Me peame kutsuma mõne teise arsti.” Hedvig neelatas, sest Juli pidas silmas kohalikku Marashi arsti.

„Õde Hedvig, kui lubate, aga mina ei kutsuks teda,” lausus Akabe kärmelt.

„Miks, Akabe?” nõudis Juli.

„Ma ei tea, tundmus on selline,” vastas tüdruk ja lisas: „Selge tundmus.”

„Praegu ehk ei ole õige tundmuste järgi talitada, Akabe,” lausus Juli. „Hedvig, mis teie arvate?”

Sel hetkel ei teadnud Hedvig, mida arvata. Ta vaatas väikest tüdrukut, kes küll rahulikult magas, kuid raskelt hingas. Ta pani oma käe tema otsaesisele, tüdruk võpatas läbi une. Mida ometi pidada õigeks? Ta oleks justkui selles olukorras juba olnud. Painavad unenäod ei teinud otsustamist kergemaks.

„Neitsi Maarja, emade ema, näita mulle teed,” lausus Hedvig mõttes. Kas uskuda Akabe tundmusi arsti kohta, kes võib olla Türgi-meelne, või siiski loota arstivande peale? Kas siin riigis pidid nad selle üldse andma? Igas muus olukorras oleks ta hüüdnud: „Loomulikult, saatke arsti järele!”, kuid praegu ta kõhkles. Ta vaatas Akabele otsa ja nägi, kuidas tüdruk ootas vastust, korts kulmude vahel. Ta vaatas Julit. Mida oleks Kargel teinud, oleks ta tahtnud küsida. Kuid too oli liiga kaugel ja kirjad liikusid aeglaselt, kui üldse. Hedvig ei olnud temast midagi kuulnud. „Ole Issanda kohalolule tunnistajaks,” ütles Kargel oma viimases kirjas vastuseks läkitusele, kus Hedvig oli püüdnud ridade vahel vihjata raskustele, mida ta kauges riigis näeb ja kogeb. Rohkem kirju ei tulnud.

Ta vaatas toas ringi ja nägi seda nõnda, nagu seal poleks ühtegi inimest. Ta tundis, kuidas ihu kuumas ja jalad muutusid süldiks. Seinad vajusid kokku ühtla­sesse udumassi ja seina peale ilmus neitsi Maarja pilt, mida seal kuidagi olla ei saanud. See pilt oli talle tuttav Haapsalu vennastekoguduse kabelist. Sellest­samast, kus õde oli pingi alla varjunud ja kus kostis sosin: „Raahel peidab oma lapsi.”

Hedvig tõstis rinnale langetatud pea ja lausus: „Me ei kutsu siia kedagi.”

„Mis mõttes?” ei taibanud Juli.

„Küsime kõikide siia tulnud naiste käest, kas keegi tunneb ravivõtteid, ja meil endalgi on mõned rohud. Või kui ei ole õigeid, siis saadame kellegi meie seast Salemisse ja toome.”

„See on liiga ohtlik,” arvas Juli.

„Ei ole,” vastas Hedvig liiga järsult. „Te soovisite teada, mida ma arvan,” vabandas ta kohe.

Akabe näkku oli ilmunud kergendustunne. „Ma küsin kohe naiste käest järele,” lausus ta ja kiirustas toast välja.

„Kes siis meist Salemisse läheb?” küsis Juli. „Teie olete ju veel liiga nõrk.”

„Mis oleks, kui teie, hea õde?” pakkus Hedvig ja tundis samas, et ka see oli vastuhakk Julile, kes täitis endiselt ülemõe kohustusi. Ta võitles endaga, et neid sõnu öelda, kuid aeg oli keeruline ja miski ütles talle, et tal on Juli üle võim, mida ta varem ei olnud tajunud. Juli keeraski ühe ropsuga ümber ja marssis ukse poole, näitamata välja, kas ta on Hedvigi peale pahane või kuuletub vastu vaidlemata. Hedvig nägi vaid ta seelikusaba laste vahelt läbi lipsamas ja pähe trügis vägisi mõte, et kuu aja eest olid nad Elfridega veel siiralt uskunud, et seda kõike ei juhtu. Kuid mis oli üks kuu siin idas – justkui terve aasta. Ajaarvamisele ei võinud siin loota.

 

*

Järgmisel päeval istus Hedvig pisut kosununa juba kirjatoas laua taga. Tema ees oli paberileht, millelt vaatasid vastu tindiga kirjutatud sõnad: „On tulnud selge soovitus orbude varjupaikades tegutsevatele misjonäridele naasta kodumaale. Milline on meie pühade õdede olukord, kes saadeti Kiliikia misjonikeskustesse?”

Kirja kõrval oli ümbrik, ümbrikul tempel kotkaga, kellel oli keel suust väljas, ja selle all kiri: „Deutsches Kaiserreich”. Vapil oli kotka keel tavaliselt veripunane ja justkui nilpsas vaatajaid ähvardavalt, kuid kirjatemplil oli värv kuhtunud. Hedvigi pilk oli kinnitunud linnule. Saksamaal nii võimsana tundunud kotkas näis siin Türgis jõuetu, tema sinakad tiivasuled olid kirja servast välja jäänud ja liiga lühikesed, et lind võiks üldse jaksata lendu tõusta. Ometi oli kiri kohale jõudnud, ja kuigi adresseeritud konsulile, lebas see hoopiski tema ees laua peal. Ümbriku tagumine serv oli lahti rebitud ja hooletult uuesti kokku liimitud, nagu ei vaevunuks avaja isegi oma teguviisi varjama. Kuid mida siin enam varjata oligi, juba kuid ei olnud Hedvig julgenud Saksamaale kirjutada. Ta toksis õrnalt sõrmenukkidega vastu lauda ja vaatas veel kord väljendit „selge soovitus”, mis oli tõsiduse rõhutamiseks alla joonitud.

Kirja oli toonud talle õde Lotta Harunie orbudekodust, kes peitis seda põues, kust ta selle ihusoojana välja koukis ja Hedvigile kortsumist kartmata pihku pigistas, ise sosistades: „Artur on juba mitu päeva kadunud, see oli tema laua peal.”

Nüüd seisis Lotta tema kõrval, jälgides närviliselt Hedvigi igat liigutust. Ta oli alles noor, äsja kahekümneaastaseks saanud, ja tulnud Haruniesse koos selle juhtide Ida ja Arturiga ühel korral, kui nad Saksamaal käisid. Kuid naise muidu siledasse näkku olid suunurkadesse tekkinud murekurrud ja Hedvig pani tähele, et kui ta parasjagu ei räägi, siis liigutab ta lõualuud närviliselt edasi-tagasi, kiristades vaikselt hambaid.

„Kas Ida teab sellest kirjast?” küsis Hedvig.

„Ma ei tea, kas ta teab, see oli lahtisena laua peal. Ma tulin sellega otse siia.”

„Miks te Idaga ei rääkinud?”

„Mu vanemad ei tea minust midagi,” lausus ta vastust andmata. „Kas te saaksite, see tähendab, kas te julgeksite sellele kirjale vastuse kirjutada?”

„See ei pruugi läbi minna. Seda esiteks. Teiseks, see võib meile häda kaasa tuua. Või mida te mõtlete, kuidas ma selle kirja kirjutan?”

„Öelge kuidagi, et me oleme elus, lihtsalt öelge seda, muud ei olegi vaja.”

Naine peaaegu anus teda.

„Mul on siin suur hulk inimesi varjul, kelle eest ma vastutan, ja teie tahate, et ma kirjutaksin kirja, mis ilmselgelt tõmbaks meile türklaste tähelepanu. Kas midagi paremat ei tulnud pähe?” imestas Hedvig.

„Ma palun vabandust, aga ma tean, mida mu vanemad Saksamaal mõtlevad. Nad lähevad peast hulluks. Ma olen nende ainus laps.”

„Ei tule kõne allagi,” ütles Hedvig ja lükkas kirja Lotta ette, kuid naine ei võtnud seda. Ta silmad olid tõmbunud niiskeks ja ta püüdis ilmselgelt leida sõnu, millega Hedvigit veenda, kuid midagi ei tulnud pähe.

„Kuidas te üldse siia saite?” küsis Hedvig siis, sest naine oli tulnud hull­julgelt ihuüksi läbi Marashi tänavate, kus püssidega sandarmid kullipilgul inimesi jälgisid.

„Ma ei tea, kuidas…” alustas Lotta ja siis, vaadates Hedvigile otse silma, purskus püha õe huultelt: „Need on tapatalgud!”

Hedvig taipas, et Lotta on suuremas šokis, kui ta oli esialgu arvanud, sest ta varises toolile ja nuuksus nüüd juba lakkamatult. „Ma kardan, et me sureme siia,” lausus ta ja pühkis käeseljaga silmi. „Nad ei kuule meist enam kunagi ja keegi ei tea, kuidas me surime, ja nad ei saa meile hauakivi ega ristigi pandud, sest keegi ei tea, kus me oleme.”

„Rahu nüüd, me ei sure siia,” ütles Hedvig, kuigi polnud oma sõnades päriselt veendunud. Ometi kordas ta: „Meie ei sure,” mõeldes nende tuhandete peale, kes orbudekodu müüride taga kannatasid, ja tundis korraks, kuidas sees taas keerama hakkas. Viimastel päevadel polnud ta eriti süüa suutnud. Ühel korral istus ta, supp ees, ja kui lõpuks lusikatäie suhu pani, tuli see kohe tagasi otse kaussi. Hedvig pani selle esialgu haiguse ja oma põdura tervise süüks, kuid siis hakkas märkama, et ka teised õed ei söönud. Järjepanu tulid kausid puutumatult kööki tagasi. Toitu nappis juba nädalaid ja mõned naistest panid oma kausikesed laste ette, jäädes tihtipeale ise söömata, lonksates vaid vett.

„Kas te joonud olete?” küsis ta siis Lottalt.

„Ei, ma ei jõudnud. Ma tulin ruttu, tulin paluma teid, et teie kirjutaksite.”

Naine oli võtnud laualt puhta paberilehe ja lükanud selle Hedvigi ette ning hoidis nüüd tindipotti peos.

„Kas keegi teine Haruniest ei olnud siis valmis kirjutama?” küsis Hedvig naist vaadates.

„Kes?” küsis naine. „Ida on murest murtud ja teised on hirmul.”

„Mina teid kahjuks aidata ei saa,” vastas Hedvig kaastundlikul toonil.

„Aga te peate! Mina ei luba meil kõigil surma saada!” Lotta lõi tindipotiga vastu lauda nii, et selle poollahtise korgi vahelt tinti üle laua Hedvigi kleidile pritsis.

„Kas te olete lõpetanud?” küsis Hedvig rahulikult.

„Palun vabandust,” muutus naine kohe alandlikuks ja püüdis oma seelikuga laua pealt tinti pühkida, mistõttu muutus see sama siniseplekiliseks kui ta käsigi.

„Aga kirjutage siis konsulile. Ma toimetan ise selle kirja kuidagi temani, ehkki ma ei tea veel, kuidas… Kirjutage, et me oleme siin justkui vangimajas. Et inimesed surevad nagu kärbsed tänavatel, ja veel kirjutage, et ta teeks midagi. Midagigi!”

„Miks te siis ise ei kirjuta, kui teil kõik nii hästi peas valmis on?” küsis Hedvig.

„Aga mis siis,” küsis Lotta, „kui ma kirjutangi ise?”

„Siis võite tõmmata vere enda kätele,” vastas Hedvig resoluutselt.

„Teil on õigus, mina ei ole keegi. Mina olen liiga lapseohtu. Ida ütleb seda kogu aeg, aga teie poole vaatavad kõik juba alt üles. Teist räägitakse Harunies.”

„Mida nad siis minust Harunies räägivad?” küsis Hedvig üllatusega.

„Et teil on justkui mõne suurema looma süda sees,” vastas Lotta, kelle pisarate­vool oli katkenud.

„Looma?”

„Jah, mõne suurema looma nagu hobune või… või linnu… kotka… Nii ju öeldakse ka. Minul aga on hiire süda,” lausus naine.

„Ometi tulite ihuüksi siia mööda tänavaid, mis on täis surnukehi ja kus peab iga hetk kuulide eest põiklema või enda kohta aru andma,” ütles Hedvig.

„Aga öeldakse ju, et tuleb teha asju, mida kardad. Jeesus ju ka ei tahtnud surma minna, käis isegi Ketsemani aias. Aga siis sai aru, et muud teed ei ole…”

„Te räägite surmaminekust, nagu oleks see mõni õilis asi, aga just nüüdsama olite selle ees hirmul,” proovis Hedvig naist mõtlema panna ja tema suule ilmus heatahtlik muie.

„Mina kardan surma üle kõige maailmas. Ma kardan kõike, mis on surmaga seotud. Ma ei läinud lapsena kunagi surnuaia ligidalegi, alati käisin kaarega mööda,” ütles Lotta ja Hedvig pani tähele, kuidas ta lõualuu jälle hammaste peal sõitma hakkas.

„Nad kisuvad naisi juukseidpidi kodudest välja,” sosistas ta siis. „Aga nad ei taha ju oma kodust ära minna. Kõik kohad on täis nutvaid inimesi. Nad pakivad väheväärtuslikke asju kokku, sest kõik, mis vähegi väärt on, võetakse neilt ära. Seal oli üks naine, nad lasid ta lapse tema oma silme all maha! Nagu oleksid tahtnud teda millegi eest karistada,” jutustas Lotta. „Mu… ma… Kas ma oleksin pidanud midagi tegema? Kas ma oleksin pidanud viskuma sinna vahele? Selle püssi ette? See oli väike poiss. Võib-olla viiene, ehk vähem. See ema karjus ja vingerdas maas valust, nagu oleks ta ise pihta saanud, aga ma ei saanud midagi teha, aga minu süda… see siin sees… valutab.”

Naised istusid natuke aega vaikides, kuulates tähelepanelikult igat hõiget, mis tänavalt kostis, nagu võiks pelk heli inimesele ohtlik olla.

„Kas teil on aimu, kuhu Artur minna võis?” küsis siis Hedvig.

„Ei, see oli juba nädalapäevad tagasi. Me ei tea, kas ta võis tee peal röövlite kätte langeda. Ma kuulasin pealt…”

„Kuulate pealt ja võtate ilma luba küsimata teiste kirju,” ütles Hedvig kerge etteheitega.

„Jah, ma kuulasin pealt, vabandust, aga ma kuulsin, kuidas Artur Idale rääkis, et keegi tähtis inimene oli öelnud, nagu oleks armeenlasi liiga palju saanud ja nad ohustavat türklasi…”

„Rumal jutt!” põrutas Hedvig vahele, laskmata Lottal edasi rääkida.

„Artur ütles sama. See tähendab, ütles midagi taolist.”

„Kuidas ohustavad kedagi ilmsüüta lapsed?” küsis Hedvig ja Lotta süüdlaslikku nägu nähes taipas ta kohe, et oli olnud ülekohtune. Lotta ei võinud ju selles süüdi olla. Ta oleks tahtnud Lottale mõistuse pähe raputada, et too ei kuulaks selliseid jutte ega võtaks neid tõena, kuid lootis, et naine oli juba isegi aru saanud.

„Meil oli arsti vaja,” lausus Lotta siis. „Lapsed on haiged ja neid tuleb üha juurde.”

„Kas saite Salemist abi?” küsis Hedvig.

„Ei, aga midagi teha ka ei ole. Artur ütles, et tema türgi arsti ei kutsu, sest Ağınist oli kuulda, et arst olla lastele mürki andnud.”

Naine vakatas hetkeks iseenda sõnade peale, kuid lausus siis: „Õde Hedvig, millal see ometi lõppeb?”

Hedvig ei osanud vastata. Nad istusid mõnda aega jälle vaikuses.

„Kas tahate ööseks siia jääda?” küsis Hedvig Lottalt.

„Ütlesin, et olen hiljemalt hommepäev tagasi. Nad hakkavad muretsema. Õde…” pöördus naine siis uuesti küsimusega tema poole. „Miks nad inimesi niimoodi…” Lotta otsis sõnu.

„Miks nad inimesi hävitavad?” küsis Hedvig.

„Miks nad neid nii… kohtlevad?”

See Hedvigi lausutud sõna ei tulnud Lottal kuidagi üle huulte, sest ta kartis, et hakkab uuesti nutma.

„Kohtlevad,” kordas Hedvig mõtlikult ja tal hakkas Lottast kahju, noore naise suured sinised silmad ja klaar nägu olid nagu üks suur küsimärk, kuid tal ei olnud ammendavat vastust, mis võiks murepilve tolle pea kohalt ära viia ja annaks jõudu tagasiteele asuda.

„Kus teie hobune on?” küsis ta hoopis.

„Tõin ta hoovi sisse. Vabandust, kuid ma ei julgenud teda välja jätta. Ainult vanker on maja ees.”

„Ärge vaadake ringi, ärge kirjutage kuhugi, minge otse Haruniesse. Öelge, et meiega on kõik korras,” ütles Hedvig.

„Õde, aga miks… Öelge mulle. Ma ei saa siit enne ära minna,” ütles Lotta. „Ma ei saa minna mööda neid tänavaid ja teha nägu, et ma ei näe, et ma ei kuule. Ma pean teadma, miks see kõik sünnib. Teie olete rääkinud paljude inimestega. Harunies öeldakse alati, et teie käite inimeste kodudes ja teate kõike. Palun öelge mulle. Ma väga palun. Miks nad käituvad nii omaenese inimestega? Kas nende südames pole kohta halastusele?”

Hedvig vaikis pingsalt ja mõtles, mida öelda sellist, mis noort naist rahustaks, sest seda vastust, mida Lotta temalt ootas, tal ei olnud.

„Oma südames tuleb alati olla nendega, kes ebaõiglaselt kannatavad,” lausus ta. „Kui see oleks minu enda rahvas, kes nõnda kannatab, sooviksin ka mina, et keegi neid aitaks. Sooviksin, et keegi mõtleks samamoodi, et on oma hinges ja südames nendega.”

Lotta vaatas teda, astus siis ligemale ja kaisutas Hedvigit, mis naise pahviks lõi. Nad seisid kirjatoas, Hedvigi kleidil tindiplekid ja kaelas noor nuuksuv saksa naine. Talle tuli meelde, kuidas ta enda õde käitus, enne kui Hedvig Malchesse sõitis. Noorem õde oli teda kinni hoidnud, et ta üle nende Haapsalu kodu ukseläve ei astuks. Ta surus oma keha suurema õe vastu ja hoidis teda oma lapserammuga nii tugevasti, et Hedvigile tundus, et õde tahab teda katki pigistada. Tookord oli ema see, kes õe enda juurde kutsus ja selgitas, et nad kohtuvad varsti uuesti. Kuid kes ütleks seda nüüd?

„Teie olete nõnda tugev,” lausus Lotta silmi pühkides. „Mina küll ei suudaks kunagi nõnda mõelda. Aga võib-olla nüüd… võib-olla nüüd, kui ma olen teiega rääkinud, nüüd ma juba suudan mõelda, et mis tunne on olla keegi teine, sest mul süda iga kord valutab, kui ma midagi teha ei saa.”

„Olge laste jaoks olemas ja ärge nutke nii palju,” ütles Hedvig talle.

„Aga mis ma teha saan, kui see on kõik, mis mul on?”

„Teised toetuvad teile nagu kivile,” ütles Hedvig, surudes hüvastijätuks kahe käega Lotta kätt. Ta tundis, kuidas need sõnad talle sel hetkel sama suureks lohutuseks olid, nagu polekski need tulnud üle ta enda huulte.

 

*

Hedvig käis mööda koridore edasi-tagasi, suutmata paigal püsida. Lotta külaskäik oli teda häirinud rohkem, kui ta oleks soovinud. Artur oli kadunud, ehk siiski mitte lõplikult, kuid Lotta võis teha midagi mõtlematut, pannes sel viisil ohtu nii tema enda kui ka laste elu. Ta lootis, et oli suutnud naist veenda. Südame rahustuseks läks ta laste juurde nagu ikka. Lapsed olid ainsad, kes suutsid mõtted eemale viia, ja nende keskel istumine kinnitas, et kõik on korras – pidi ju Jumal neid ometi hoidma.

Tatev lebas ikka veel haigevoodis. Hedvig pani otsmiku vastu puust voodiserva, mis peagi ta naha sisse vao pressis. Ta palus kõigest hingest, nii nagu jaksas: „Isa, anna mulle jõudu. Raahel kannatab ja meie oleme need, kes saavad päästa tema lapsed. Ta seisab seal, näed, käed laiali, oma eredavärvilises mantlis, ja meie kardame tema nuttu, sest see kestab sajandeid. Pisarad voolavad ta palgeid mööda maapinnale, kus nad uuristavad käike, et ühineda jõgedega. Kuid seda jõge, mille suudmes me praegu seisame, ei peata miski. Oh, Issand, palun anna mulle jõudu tuua Raaheli lapsed tagasi veel enne, kui tema silmist algab uus veeuputus.”

Kuid Isa ei vastanud. Seinad olid ikka needsamad seinad ja püha Maarja pilt ei ilmunud isegi mitte ta kujutlustesse. Hedvig pidi leppima, et kõik saab ükspäev otsa. Nii elu kui ka õli lambis, mis last valgustas. Hinge vaakuv tüdruk oli visa, sellele peab lootma. Mida oli mõelnud Isa, kui ta lõi inimese esmalt lapseks ja siis alles täiskasvanuks? Asetas omaenese loodu liivakella suudmesse, millest pole võimalik alla langeda ega üles tõusta, tuli lihtsalt olla vahealas, nii süütuna kui ka samas patusena. Aga lõpuks nõutab maapind oma ja iga liivatera kistakse ära, et see võiks langeda põrmu.

Hedvig asendas Tatevi otsmikul kuivanud räti uue, märjaga, kastis siis sõrme külma vette ja libistas sellega üle lapse kuivavate huulte. Kui Isa kutsub oma lapse ära nende müüride vahelt, viimasest pelgupaigast, mis võib peagi saada hukatuseks, saab seda talle siis pahaks panna? Ikka ja alati jõudis ta samasse kohta, kus tundis, et peab veel kasvama, et mõista Issanda radu, mida ta oksaraoga liiva sisse joonistas.

^[1] Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud töö.