Keelekäsutus
Oktoober, 2023Treffamisi Kruusa Kalju „Üleelamiste vanakesega”
Aja kulg kipub vähendama mitte ainult keha, vaid ka vaimu plastilisust. Kruusa Kalju leiab „Mu koorikloomaaastates”, et „pääsmaks vaakumist on mul vaja paakumist”. Sageli aga pahtub nahk luuni välja, kindlas linnas ja varjupaigas ei liigu miski. Kruusa puhul tundub, et tema keelekasutus võimaldab paakaine poorsust, kujundid imbuvad läbi paakpinna nagu putukasuurused signaalõhupallid.
*
Aega ei saa pöörata, aga keelt saab painutada.
Küsimus on, kuidas seda teha, kuidas siduda aega sõnadega. Kas keelt laduda või laotada? Esimene võimalus: mida vähem aega, seda rohkem sõnu. On võimalik sõnu paratamatuse vastu kuhjata. Teine võimalus: viia keel vastavusse ajaga. Mida vähem aega, seda vähem sõnu. Sest mida õhemaks kulub inimesele tulevik – elamine on ju tuleviku kahanemine –, seda vähemaks jääb potentsiaalset segadust. Või õieti võib segadus ise selgineda, s.t sellest on võimalik selgemalt rääkida, sõnadega vähem segadust tekitada – jätta maailma segadus sõnades mahuliselt paljundamata, tõmmata kaost vähemalt sõnades koomale, laotada sõnu aina hõredamalt ridade riiuleile.
*
Kruusa osutab, kuidas eraklusvajaduses on peidus midagi universaalset. Meil kõigil on hetki, kui keha on siin, mõte aga mujal. Võimalik, et kirjaniku jaoks on see midagi lausa hädavajalikku: kõigi maade kirjanikud, eralduge! Teisalt pole ideaalne eraklus ju muud kui erandlikkuse, teistest eristumise kehaline ja ruumiline täideviimine: mõte on mujal, keha samuti. Samas ei tasu unustada paradoksi, et eraklus pole kunagi täielik seni, kuni seda saab jagada. Olgugi et oleks kahju, kui Kruusa jõuaks täieliku erakluseni. Naljakas, et me maailm vajab poolikuid erakuid rohkemgi – nad annavad meile vähemalt aimu eristumise potentsiaalist; suutmatusest „tunda üksi igavust”. Näiteks nii: iseolemise kuulutus ei pea olema vältimata kuum ja nõudlik, vaid võib olla ka mahe ja mõtlik, see võib olla ühtaegu tähelepandamatu ja tähelepanelik – mida tähelepandamatum, seda tähelepanelikum.
*
Äkki otsib Kruusa kõiges – ütlemistes ja ütlemata jätmistes, sõnades ja pausides, algustes ja lõppudes – väikest? Ta ehitab enda ümber poorset koorikut, mis võtaks vähe ruumi ja nõuaks teistelt vähe aega. Üksinduski on väiksuse ilming, taotlus tõmbuda iseenda keskme poole koomale. Sedasi kerkib Kruusa märkmetest üks paradoks: nõnda väiksel, enesesse koondunul on kerge olla siiras, aga siirus ei saa samas kunagi olla väike. Loed küll paar rida läbi paari sekundiga, aga võid jääda mõtlema sellest tunde, päevi, sealt edasigi. Kruusa on nagu preester, kes on pööranud pihi ümber – lugeja käib autori pihil, et pärast oma elu üle mõtisklema jääda.
*
Kruusa räägib „kahvatutest asendustegevustest”. Kohe, kui ta sellele osutab, võimendub tõsiasi: sageli unustatakse, et lõpmatus ei tähenda ainult lõpmatult suurt, vaid ka lõpmatult väikest. Iga sekund, ükskõik kui efemeerne, ükskõik kui asendatav, võib olla kõnekas (ja olla seda ka oma absoluutse mittekõnekuse kaudu – kui palju on me kõigi eludes raisatud sekundeid, mis meist läbi voolavad või millest meie läbi voolame! milline uhke, mõõdutundetu raiskamine!), ja ainsas hetkes kui sellises saab olla peidus romaani jagu motiive.
On kaht laadi kirjanikke: teleskoopkirjanikud ja mikroskoopkirjanikud. Kruusa vaatab väikest ja see haigutab korraga peo peal.
*
„Pereisa kirjutab, kui kana pissib.” Selgub, et Kruusa on omamoodi anti-Kross – ning eks leiab selliseid meie ja nooremate põlvkonnast teisigi. Ent olulisem on miski muu. Kui pidada seda lauset kaeblemiseks, siis nutikaks, leidlikuks kaeblemiseks: kuigi keegi ei käi luuletaja ümber kikivarvul, saab ta ometi panna teisi lugema kikikõrvul.
*
„NEIS PIDEVATES elamistingimuste / parandamise tingimustes / ainsana eluks aega ei ole.” Siin viib Kruusa mõtted kõige lihtsamale ja ühtlasi kõige keerulisemale: elamine ei tähenda ainult elusolemist. Kirjutamine – elu kirjapanek – on alati samm elusolemisest elamise poole. Kirjapaneku eelduseks on võime mitte lihtsalt elada, vaid ka elamist tähele panna, võime hakata küsima: „mis elu see selline ülepea on?”. Nõnda paljastab Kruusa kaeve mitte ainult seda, et de profundis võib kõlada ka lauskmaal, või seda, et see ei pea kostma kõminal, vaid võib kosta ka sosinal, või seda, et ka sügavuse puudumine võib avaneda kui ahastav sügavik, aga ka seda, et isegi kõige argisem kirjasõna on suunatud välja pelgast elusolemisest. On tavaks mõtelda selleks, et elada, aga mõnel on vaja elada ennekõike selleks, et mõtelda.
*
Argisus ei ole sugugi ebakirjanduslik. Või on, aga kui seda ebakirjanduslikkust kirjeldada, tekib kohe metamorfoos, sest miski, mis on oma olemuselt mööduv, peatatakse kirjelduses. Nii saavutataksegi paradoks: peatatud mööduvus, kust paistab, et sürreaalsus ei asu mitte reaalsuse all, vaid keset reaalsust.
*
Kui Kruusa kurdab, kuidas tütre tähelepanu on neelanud tehnika/tehnoloogia, võimendub selle taustal mitte ainult traditsioonilise kirjasõna aegumus, vaid ka aktuaalsus. Virtuaalreaalsus peibutab totaalsusega, võimatult tiheda ja absoluutsust taotleva paralleelreaalsusega. Kruusal pole käepärast ühtegi totaalsust, ent on kasutada kindel tonaalsus: hõreda õhu ja kõrge rõhu, ütlemise ja ütlemata jätmise avar tupik. Lugeja sammub justkui kaleidoskoobis, mis pakub kogu aeg palju rohkem valikuid kui virtuaalruumi oravaratas, sest seal juhivad kõik otsused välja ühte kohta – umbes nagu mustas augus, kus on võimalik liikuda ainult ruumi keskme suunas. Kirjandus aga saab lükata liikuma, juhtimata kuhugi välja – või on nii, et liikumine ise ongi ainus mõttekas sihtkoht.
*
Tundub, et keelemängulisus annab Kruusale võimaluse kompenseerida sõnade defitsiiti; seda, et sõnu on maailmas leiduvatest asjadest painaval hulgal vähem. Kui keel ei saa suureks sõnade arvult, tuleb seda looval ja koondaval meelel saada suureks vaimult. Mis tähendab, et esimese vähesust peab paikama teise vahedus.
Lõppude lõpuks on nii, et Kruusa puhul ei saa rääkida mitte niivõrd keelekasutusest, kuivõrd keelekäsutusest.
Tähestik on Kruusale nagu Mendelejevi tabel (al)keemikule – asi pole ainult iga elemendi möödapääsmatus tähtsuses, vaid nende omavaheliste suhete potentsiaalis. Siingi tehakse väiksest suur, üksainus tavatu tähevahetus võib panna ohke kõlama kui kogupaugu. Ehk siis: iga täht üksikuna mõjub silmapaistmatult, ent ka kääbustähest võib väikeste liigutuste mõjul saada kätte supernoovale omase jõu.
Kruusa tähealkeemiat pole kogunenud palju, supernoovad nõelasilmas ja tormid teelusikas, kogu värk mahub taskusse, aga vahest ongi tasku argiabsurdile parim koht maailmas.
