Kinniste ruumide kammitsus

Tiina Pai

Rein Raud: „Katkurong”.
Salv, 2023. 254 lk.

Rein Raua romaani „Katkurong” tegevustik kulgeb peamiselt kahes ajas – aastal 1911 ja siis juba paarkümmend aastat hiljem, 1933. Tsaariarmeesse värvatud peategelane Jakob Sarapik on arukas poiss, sõjaväelise velskri­kooli lõpetanu, kes suunatakse rühma omasugustega Mandžuuriasse katku tagajärgedega tegelema ning kelle elu seal juhtunu edaspidigi mõjutama jääb. Aastal 1933 töötab Jakob olude sunnil Patarei vanglas velskrina ega ole kaotanud silmapaistvat võimet mõtestada omal tasakaalukal moel mitte ainult iseenda elusündmusi, vaid ka teda ümbritsevate inimeste elukäiku.

„Katkurongi” tegevuskohad ja ajastu kattuvad osaliselt Raua eelmise romaaniga „Päikesekiri” (2021), kuid sooviksin tõmmata veel ühe paralleeli – nimelt paigu­tuvad mõlema teose eestlastest tegelased tegevuskohtadesse üle maailma ja paljudest muudest rahvustest kaasteeliste sekka kuidagi erilise kergusega. Kõik on nii, nagu peab, maailm on üks ja see, et Eesti päritolu tegelane kuhugi teise ilma otsa satub, igati loomulik.

„Katkurongi” tegelased ja sündmus­kohad ning ajalooline taust on oma haruldases detailitäpsuses usutavad ja loomulikud. Rakvere, Tallinn, Brest-Litovsk, Mandžuuria linnad ja külakesed – kõik need on võrdselt reaalsed. Just see üheväärsus, kõneledes nii lähemast kui ka kaugemast, eestlastest ja muulastest, annab lugejale võimaluse olla raamatus päriselt kohal, mitte juurelda selle üle, kuidas asjad ikkagi tegelikult olla võisid. Kui suur mõtte- ja uurimistöö teose valmimise taga on, sellest annab aimu autori järelsõna, milles ta räägib üksikasjalikumalt kolme ajastusse kuulunud haigusega – buboonkatk, süüfilis ja tuberkuloos – seonduvast ning Patarei vangla ajaloost. See annab põgusa sissevaate autori mõtlemislaadi ja kirjutamisprotsessi.

Ilmekas on ka see, kuidas Raud käib ümber loo seisukohast mitte nii oluliste detailidega, näiteks nimetab Jakob 1933. aastal minevikku vaadates Rakvere Vene tänava haigla ehitamist, mis tõesti valmis 1932. aastal. Samuti kasutab ta Heina tänava puhul selle vana nime Dau, mis eestistati alles aastal 1939. Usutavus pisiasjades suurendab usaldusväärsust autori vastu üldiselt. Nii näiteks ei teki mul kahtlusi Mandžuuria kirjelduste puhul, kuigi mu kokkupuude selle regiooniga piirdub peamiselt vaid Murakami „Üleskeeratava linnu kroonika” lugemisega. Nii on see läbivalt, autor poetab pisidetaile kõikjale, olgu selleks siis 1933. aastal levinud kompvekisortide nimetused või mandžu komandöri pakutavate suupistete kirjeldused. Isegi kui leidub ebatäpsusi, ei tüki see minusuguse tavalugeja jaoks kuskil häirivalt esile. Ilm­selgelt on Raud kogu vajalikku uurimistööd ja selle tulemuste teksti integreerimist vägagi meelsasti teinud, sest see tohutu diapasooniga taust ei mõju sugugi pingutatult. Taoline kombinatsioon eruditsioonist ja põhjalikkusest ei ole eesti romaanikirjutuses sugugi tavaline, asjata ei ole Kai Aareleid raamatu tutvustuskillus tõstnud esile taolise haardega kirjanike vähesust Jaan Krossi järgses eesti kirjanduses.

Kui tahes köitvad Raua tõetruud olu- ja ajakirjeldused ka poleks, moodustab kõik väline minu jaoks „Katkurongis” vaid suurejoonelise lavakujunduse. Katku kui ühiskonda haarava suurema tõve sümbolit, mida on oma arvustuses juba käsitlenud Andres Herkel,[1] ma pikemalt ei puudutaks, sest ei soovi laskuda anamneesi koostamisse (mis romaanis esitatud kahekõnede põhjal oleks täiesti võimalik). Minu arvates on Rein Raua romaani kõige kaasakiskuvam osa üksikisikute mõtteilma ja elus tehtavate otsuste psühholoogiliste aspektide kujutamine. Raamatus on kaks peamist impulssi, mis sündmuste ahela käivitavad ja sellele hoogu annavad – juhus ja vabaduseiha. Kõik oluline, mis romaanis toimub, sünnib saatuse tahtel ja on mõjutatud füüsiliselt või vaimselt suletud keskkondadest, õigemini tegelaste püüdest neist välja murda. Juhuslikkuse kohta ütleb Jakob Sarapik juba oma teekonna alguses isegi: „See, et ta oli just praegu just siin, oli mõistagi väga pika nii paratamatusi kui ka juhuseid kindlaks keeks ühendava jada lõpptulemus.” (Lk 12–13.) Ja ta ei aima, kuivõrd kehtib sama lause ka kogu tema järgneva elu kohta.

Kuigi geograafilised vahemaad, mida noored velskrid läbivad, näivad piirituina, on katkurong ise nii füüsiliselt kui ka oma kammitsevate reeglite poolest kinnine asutus. Lisaks isoleerib seltskonda muust maailmast kohustus katku mitte rongi tuua ehk siis väliskeskkonnaga võimalikult vähe kokku puutuda. Sellises mikroühiskonnas tekkida võivaid vajadusi ja probleeme aimas ette juba Jakobi õppejõud Jevdokimov, kes rongimeeskonna oma parema äranägemise järgi kokku seadis ja igaühele poistest oma rolli ette nägi (lk 35). Ilma suunava „saatuse käeta” ei oleks nii erineva tausta, iseloomu ja oskustega noorukid pärast kooli lõpetamist suure tõenäosusega enam kunagi kohtunud, sest mingi eriline kambavaim neid õpingute ajast ei sidunud.

Eetiliste hoiakute ja elufilosoofiate põrkumine on eriti tugev Sarapiku ja Solomjatini suhetes, nende konflikt süveneb ja selle tulemusel jääb Jakobit vaevama kätte­maksuvande taak. Antud tõotus võis alul tõesti olla ajendatud põletavast ihast Solomjatinile kätte tasuda, kuid paarikümne aasta järel on sellest jäänud vaid paljas kohustus. Kui siis aastal 1933 järsku avaneb võimalus plaan ellu viia, pöörab see peategelase elu pea peale ja ta jääb omaenese moraalsetesse dilemmadesse lootusetult kinni. Võimalik, et mõte vääramatust vajadusest midagi ette võtta just seepärast Jakobit nii hirmsasti piinabki, et ta kättemaksuks sobiva juhuse saabumist iial päriselt ei uskunud.

Jakob Sarapikul on küll velskritöö Tallinna Patarei vanglas ja sellega kaasas käiv ametikorter, kuid mees ei ole seda töö- ja elukohta päris vabal tahtel valinud. Venna luhtunud äriplaani tõttu on ta kaotanud oma vara ja võimalused ning temast on saanud Patareis olude vang: „Mitte kodu, vaid vangla, mis seal ikka salata. No ei ole tore vanglas elada. Isegi kui sa ei olegi vang. Ainult see lohutas, et nad olid seal ajutiselt, ehkki ilma lõpptähtajata nagu vangidel, kellest igaühel teatav kindel hulk aastaid istuda.” (Lk 63.) Nii elab velsker Sarapik oma kahetähenduslikku vanglaelu ja on huvitav jälgida muidu rahuliku, kohati lausa tuima mehe tohutuid sisemisi heitlusi.

Vabadust ei ihka aga ainuüksi Jakob Sarapik, kelle jaoks ahistatus alles Patareisse kolimise ja sinna karistust kandma toodud vihavaenlasega kohtumise järel akuutseks muutub. Taltsutamatu märatseva jõuna kõiki seadusi ja inimlikke piire eirava Solomjatini vabaduseiha on tema jaoks midagi olemuslikku. Solomjatinit ei piira käsud, keelud, ühiskondlik ega isiklik moraal ega mitte mingi muu kokku­lepe. Tema ideaaliks on täielik vabadus, lähtumine vaid iseendast, enese heaolust ja hetke­tujudest. Ta võib tappa, petta ja valetada, kui ta enda jaoks õigustuse leiab ja tema õigustuseks on vajadus säilitada omaenda vabadus. Isegi karismaatilise revolutsionäärina on tema eesmärgiks tõenäoliselt vaid omakasu, mitte kõrged ideaalid.

Kui Solomjatini tee Patarei vanglas kinni­peetavana Jakobi omaga ristub, annab see autorile võimaluse näidata meest juba ausalt, sotsiopaadina, mida ta oli tegelikult juba ka 1911. aastal – selmet armukesest tüdinuna ta lihtsalt maha jätta, pidas ta võima­luse avanedes paremaks tüdruk maha lüüa. Solomjatin ei talu füüsilisi ega mis tahes konventsioonidest lähtuvaid piiranguid: „Teid kedagi ei huvita, kuidas minul on! Millest te üldse aru saate? Ainult oma pisikestest nelinurksetest maailmadest, kus igal asjal on oma koht! Siin on sul, ma ei tea, palm, siin on sul koiku, siin on sul parask! No ei taha ma sellises elada, ei taha! Isegi kui mul aken oleks, ikka ei tahaks!” (Lk 199.) Vangistusele eelistaks mees pigem surma.

Peale Solomjatini ja Sarapiku püüab keskkonna seatud piiridest välja murda oluline kõrvaltegelane Liza Mögling, kes velskripoistega koos katkualadele suundudes „päris elu” otsima põgeneb ja esimese sammu teda ootava saatuse poole astub. Ometi ei ole ta Palmsest Peterburi, sealt Harbini, katkurongile ja siis ringiga tagasi Põhja-Eestisse jõudes kröömikestki vabam kui kogu seda teekonda alustades. Sest Liza püüab alati olla keegi, kes ta ei ole, olla see, mida temast oodatakse – armastuski on vahel vangikong.

Teine värvikas kõrvaltegelane on isa Onissim, kes pageb maailma lämmatava materialismi eest: „Just selline inimene ma olengi: kui ma aru saan, et surm on jälle mu sisse piiranud ja ma hakkan lämbuma, siis ma tõusen püsti, võtan oma märsi ja lähen.” (Lk 188.) Kuid olles juba liiga kaua vabatahtlikus pagenduses viibinud, on endine ohvitser ja nüüdne erak-vaimulik leidnud pelgupaiga iseenese peas, selgushetki jääb tema päevades üha vähemaks ja usutavasti aitab see tublisti kaasa tema elu vägivaldsele lõpule. Arvestades lootusetut elu, mis isa Onissimit ees oodanuks, võib seda omamoodi vabanemiseks pidada.

Juhuse ja vabaduseiha kombinatsioon on aluseks ka romaani „Katkurong” meeldivalt ootamatule lõpplahendusele. Mis saab siis, kui kättemaksja ja kättemaksu sihtmärk ihkavad mõlemad sama asja, ehkki eri põhjustel? Kellele jääb võit? Kas tuleks langeda samale tasemele kurjategijaga ja viia asjad lõpuni või hoopis loobuda ja reeta oma kunagine tõotus õiglus jalule seada? Mis tahes lahendust Jakob ka ei valiks, ei leiaks uued piinad tema peas ilmselt iialgi lõppu, kui saatuse tahtel nupud malelaual ümber ei paigutuks ja järjekordne „saatuse käsi” tegutsema ei asuks. Moraalne koorem langeb Jakobi õlult ja tänu sellele leiabki mees lõpuks sisemise rahu, avab ukse ja suudab astuda oma südametunnistuse ahistavate müüride vahelt välja, päikese kätte.

^[1] A. Herkel, Reeturid-riigikukutajad katku ja süüfilise küüsis. Postimees 5. I 2024.