Kirjanik loeb. Kärt Hellerma

Juuni, 2022

 

Olen aastakümnete jooksul lugenud päris palju raamatuid, märkimisväärsest hulgast neist ka kirjutanud, aga ikka ei saa mul raamatutest küllalt, pigem vastupidi: raamatuelu näib üha rohkem muutuvat päriseluks ja muu elu ehk argielu on siis justkui saatja rollis. Olen isegi proovinud paigutada elu kihtidesse – umbes nii, et ülemine elu on raamatuelu ja selle all paikneb argielu. Ja see, mis nende kahe vahele jääb, tundub olevat endiselt uurimist väärt. Vahel muidugi lööb argielu kõik kihistused uppi ja näitab, kelle käes võim on, osutades irooniliselt tõsiasjale, et igasugused kujutlusmängud võivad ju olla – see on nii inimlik –, aga tegelikult on elu ikka terviklik ja vahel lihtsalt muutub üks osa sellest tähenduslikumaks kui teine.

Ent seda võib küll öelda, et vanemas eas, kuhu nüüd jõudmas olen, on raamatu­elu mu elust üha suuremat osa võtmas. Ja valetaksin, kui ütleksin, et see mulle ei meeldi. Meeldib, ja vägagi, sest teen ikka ja jälle raamatutest avastusi. Alati on uut raamatut avades põnevustunne: kas see meeldib mulle, kas saan sellega mitte ainult mõnusalt aega veeta, vaid avastan ka midagi enda kohta? Ma ei otsi enam raamatutest nii väga midagi uut, pigem olen rõõmus, kui leian sealt midagi vana – olgu siis vanu tõdesid või järele proovitud järeldusi –, mis ilmneb juba tuttavates, aga uutmoodi kokku pandud lugudes ja on peidetud mitmete psüühiliste kihtide alla.

Muidugi on mul eelistused. Eelistan teksti selgust, täpsust, voolavust. Ja alati on heas raamatus ka saladus, mida päriselt ei püüa, olgu selle kohta kirjutatud kui tahes põhjalikke retsensioone või artikleid.

Huvitav on see, et satun teinekord raamatutes leidudele, millele olen varemgi sattunud, aga olen need ära unustanud. Või siis tabab mind lugedes tunne, et näe, miks ma pole seda tõde ise sõnastanud, see on ju nii lihtne. Korduma on hakanud just seesama tunne, et oh, sellest oleksin võinud ka ise kirjutada, olen ju läbi elanud sama olukorra või mõelnud sama mõtet. Miks ma seda siis pole teinud? Ju pole osanud, ju pole tabanud õiget hetke. Üks põhjus on ka see, et nii mõnigi situatsioon on tundunud nii tavaline, et sellest kui enesestmõiste­tavast polegi midagi rääkida. Ja siis on see juba möödas, läheb meelest ja uus situatsioon või sündmus tuleb peale.

Millele see osutab? Maailma ükskõiksusele? Selle taha võib alati pugeda. Kirjanik selleks ollaksegi, et maailma ükskõiksust ületada, sellele vingerpussi mängida. Teine asi on see, et märgata võib ju paljutki, aga puhtalt märkamisvõimest ei piisa. Märgatule tuleb pühenduda, selle üle mõtiskleda, sellest essentsi välja pigistada. Kunst on sõnastada märgatut nii, et see üllatab nii kirjanikku ennast kui ka tema lugejaid.

Maailma sõnadesse suunamine on alati raske, sest alguses libisevad sõnad eest. Ka aknatagune, kui aknast välja vaadata, on lihtsalt aknatagune ja ­tänavail kõndivad inimesed lihtsalt inimesed oma igapäevaste tegevustega. Alles siis, kui need inimesed äkitselt kasvaksid mitu meetrit pikemaks, kui nad ulatuksid näiteks kolmanda korruse akendest sisse vaatama, oleks nende kohta kohe ja siinsamas midagi öelda. Pigem on oluline see, kas kirjanikul on nende kohta midagi öelda ka juhul, kui nad on niisama harilikud ja niisama pikad kui varemgi.

Selle kõige tavalisema aknataguse maailma sõnastamine näib mõnikord ületamatult keeruline, sest kõike seal nähtavat – seda kõige harilikumat igapäevast pilti – on juba tuhandeid kordi sõnadesse valatud. Siis polegi enam muud kui usk, et ehk on veel kusagil see Sõna, mida mul kirjanikuna tuleb püüda, ja mis seejärel mulle oma õnnistuse annab.

Olen täheldanud, et aeg pühib mu peast nii mõnedki raamatud, mille kohta tean, et olen neid varem lugenud. Nii pidin kindlasti üle lugema Virginia Woolfi „Oma toa”, mille uustrüki esitlusele mind esinema kutsuti. Enam ei piisanud põhiteesist, et naisel peab olema kirjutama hakkamiseks oma tuba ja viissada naela. Ma isegi ei mäletanud, kas olen sellest raamatust varem kirjutanud või mitte. Ka siis, kui mulle meenutati, et olen, ei olnud ma päris kindel. Kui raamatut uuesti lugema hakkasin, tekkis küll udune aimus, et vist tõepoolest olen. Hästi oli meeles vaid see, et kirjutasin Woolfi loomingu ühest kesksemast romaanist „Lained” üheksakümnendatel kaks lühiarvustust, ühe „Eesti Päeva­lehte” ja teise „Sirpi”. Mäletasin ka seda, et olen raamatukogus käinud Virginia Woolfi päevikuid lugemas artikli koostamiseks ühte nüüdseks kadunud naisteajakirja.

Alles siis, kui olin „Oma tuba” üle lugedes jõudnud kohani, kus andekad naised käivad nõmmedel kihutamas, et oma kuumavat pead jahutada, tuli meelde, et tõesti, kirjutasin 1994. aastal „Hommikulehes” Virginia Woolfi „Oma toast” hoogsalt terve ajalehe külje täis – leheküljesuurune kirjandusarvustus päeva­lehes, kas te kujutaksite praegu seda ette? Meelde tuli ka see, et pärast arvustuse avaldamist ütles keegi mulle umbes nii, et ma kirjutavat Woolfiga samas stiilis, samasuguse hooga. Ja mina tundsin end ülimalt kõrvust tõstetuna. See kõik – ka kiidusõnad arvustuse kohta – oli mul meelest läinud, aga piisas „Oma toa” ühest lausest – nõmmedel pead jahutavatest naistest –, kui mälu korraga taastus.

Oh ei, mõtlesin juba toona, ei ole ma mingi Woolf. Esiteks olin ma liiga normaalne, ei saanud endale bipolaarsust lubada, sest mul olid lapsed, kelle eest hoolitseda, mul oli huvitav töö ja pidev kohustus raha teenida. Just, kuigi mul oli oma tuba, polnud mul raha, mida ma igapäevaselt teenima ei pidanuks. Niisiis maksis minu elus pigem švejkilik põhimõte: lõuad pidada ja edasi teenida.

Kuigi „woolfilik hoog” võis toona olla ainult sõnakõlks ja ilmselt oligi, tekitas see väljend minus nüüd, palju aastaid hiljem, arusaamatut nostalgiat. Miks? Sest hoogsus, mida võib nimetada ka nooruslikuks vaimuvärskuseks, on kaduv nähtus. Aeg teeb oma töö. Elujõud ei ole igavene. Kui lugeda Haruki Murakami esseed „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” (eesti keeles 2021), siis teeb ta seal selle tõsiasja lausa puust ette ja punaseks. Aga õpetab ka, kuidas vaimu värskena hoida, kuidas end elu jooksul kogunevatest toksiinidest säästa. „Jooksmise põhiolemuseks on oma isiklike võimete piires kasvõi natukenegi kirkamalt põleda ja see metafoor kehtib ka elamise (ja minu puhul ka kirjutamise) kohta,” möönab Murakami (lk 88).

Ta ei suru oma kogemust peale, aga ütleb, et talle on igapäevane jooksu­treening vajalik selleks, et olla parem kirjanik. Kirjeldab väga täpselt, mis on ühist jooksmisel ja kirjanikutööl. Jah, üks on füüsiline tegevus, teine vaimne. Aga korralik füüsis on vajalik vaimutöö paremaks sujumiseks – esmajoones selleks, et oma loomulikku vitaalsust säilitada niikaua kui võimalik, kuigi „ühel päeval sa kaotad nagunii”, nagu nendib Murakami.

Mullegi tundub, et kui kirjutada raamatutest ja nende autoritest, peaks alustama seesmisest põlemisest, mis eelkõige tähendab värsket, erksat vaimu, sedasama „sädelust selgroos”, millest räägib ka Virginia Woolf. Sellest, kas seda on või ei ole. Sest kõik muu – narratiiv, kujundimängud, olustik, karakterid ja nii edasi – taandub sellele, kas kirjaniku vaim on erk ja elujõuline või mitte. Või teeb ta lihtsalt puhast tehnilist käsitööd, mida ta võib suurepäraselt vallata, aga ikkagi tunned ära, et „sädelusega selgroos” pole lood enam endised.

„Mõned kirjanikud, kes kirjutasid noorena võimsaid ja ilusaid teoseid, võivad küpsemas eas väga kiiresti ära väsida. Sellise nähtuse kohta on olemas väga hea väljend „loominguline läbipõlemine”. Võimalik, et tolle kirjaniku teosed on endiselt ilusad ning „läbipõlemine” lisab neile omalt poolt vürtsigi, kuid on näha, et neis pole enam endist energiat. [—] Ainuke viis, kuidas ta suudab veel midagi luua, on kasutades oma vanu väljatöötatud tehnikaid ning väheseid allesjäänud energiajääke,” kirjutab Murakami (lk 106–107).

Murakami näitab, kuidas ka vanemas eas mitte kaotada sidet loovuse lättega, kuidas põleda aastatest hoolimata. Minu jaoks on huvitav, et Murakami jookseb küll füüsilise isikuna, aga kirjanikuna ei ole ta mingi kihutaja, pigem vastupidi: tema tekstid kulgevad rahulikult ja klaarilt, peenelt töödelduna, ilma mingite konksude või kõrvalepõigeteta. Virginia Woolf jälle on nagu tantsiv kirjanik, kes võtab vahel tantsupõrandal väga suuri poognaid, tema tekstid mäslevad assotsiatsioonide keerises ja kohati on raske temaga sammu pidada. Samas võiks teda võrrelda ka mustkunstnikuga, kes haarab kogu aeg õhust uusi teemasid ja situatsioone, nii nagu Sai Baba kunagi materialiseeris kuldkette ja prosse.

Mõlemat iseloomustab teatud kordumatu iseäralikkus. Murakami puhul kombineerub see meditatiivse rahuga, Woolfi puhul võiks seda võrrelda õhu­akrobaadi virtuoossusega. Rahulikkus on Murakami firmamärk, Woolfi puhul on see pigem rahutus. Aga mõlemad kirjutavad paeluvalt. Samamoodi paelub tuliratsuna perutava Peruu kirjaniku, nobelisti Mario Vargas Llosa tekst – temani kohe jõuan. Just viimase kahe romaani – pean silmas originaalina 1977. aastal ilmunud romaani „Tädi Julia ja kirjamees” (eesti keeles 2010) ja aastal 2006 ilmunud romaani „Paha tüdruk” (eesti keeles 2020) – kaudu ilmutavad end Vargas Llosa parimad kirjanikuomadused, kuid „Pahas tüdrukus” ei kihuta kirjaniku tekst enam sellise maniakaalsusega nagu ligi kolmkümmend aastat varem kirjutatud romaanis „Tädi Julia ja kirjamees”.

„Paha tüdruku” peategelased on noormees, kes töötab tõlgina, ja tüdruk, keda tõlk ennast säästmata armastab. Paraku on tüdruk kogu aeg kellegi teisega abielus, ja noormees armastab teda sellest hoolimata, ravides hoolega kõiki haavu, mida abielud tüdrukule löövad. Tüdruk on tõeline naisaferist, keda justkui ei saaks olemas olla, aga heas kirjanduslikus töötluses muutub ta täisvereliseks karakteriks. Tüdruk ihaldab võimu ja raha, noormees on oma alandusega igavesti sina peal. Võikski öelda, et loo kolmas peategelane on alandus: üks põgeneb selle eest terve elu, teine alandab end meelega. Noormees alandab end nii totaalselt, et tema alandus muutub juba hüppelauaks ülendusse, omandades niimoodi altruistliku mõõtme. Ei, ta pole ori – niisugune vaatepunkt oleks tema puhul kitsarinnaline –, ta on suursugune, lootusetult romantiline, isegi võidukas armastaja. Kui on armastus, siis kaotab alandus tähtsuse ja liitub armastusega, näib kirjanik ütlevat.

Iseenesest on „Paha tüdruku” puhul imetlusväärne, kuidas autor suudab klišeid töödelda nii, et need ei mõju klišeena. Just klišeid olen ma eluaeg kartnud ja ometi ajab raamatus üks klišee teist taga. Vargas Llosa teeb nendega imet ja „Paha tüdruk” on kahtlemata kõrgtasemel romaan, mida ma kiidaksin taevani juhul, kui ma poleks lugenud „Tädi Juliat ja kirjameest”. Sest see on raamat, mille autor on üleni pulbitseva elujõu kera. Kera muudkui veereb ja leegitseb, läheb sellise vungiga, et hoia alt. Kust pärineb see energia? Mõnel see lihtsalt on ja mõnel mitte. Nobelistidel enamasti on, aga mitte kõigil ei purska see niimoodi tuld nagu noorel Vargas Llosal. „Tädi Julia ja kirjamees” on raamat, mille tekst sööstab edasi lausa ülehelikiirusel, teeb seitsmepenikoormahüppeid, kihutab, nagu oleks arust ära või nagu oleks kurivaim kannul. Arust ära läkski romaani­tegelane Pedro Garancho, kes autori tahtel erinevaid lugusid jutustab – üks hullem umbluu kui teine. Ta ei suutnud enam oma tegelasi vaos hoida, vaid laskis neil seguneda ja raadiokuulajatele mõeldud lood pööraseks abrakadabraks muuta. Raamatu sidekoe moodustab aga rahulikumas tempos kirjeldatud armulugu, mis kogu pöörasuse kenasti oma nišši lukustab.

Niisiis, ühe kirjaniku teksti valitseb sügav meditatiivne rahu, teist kõrge leegiga põlemine, kolmandat eeterlik sädelus. Ja nad kõik on tippkirjanikud, kelle ande saladus jääb ikka ja jälle lõpuni lahendamata.

Siiski. See, mis Vargas Llosa mõlemat romaani näiteks Woolfi romaanidest eristab, näib olevat seotud ühega neljast põhielemendist: kuigi Vargas Llosa tekst kihutab, teeb hüppeid ja pakatab hullusest, jääb tema autor ikkagi kindlalt kahe jalaga maa peale, luues teksti, mis ei laineta, kiigu ega tantsi, nagu teeb Woolfi õhuakrobaatikaga võrreldav tekst. Puhtkirjanduslikult lähenedes võiks öelda, ja eks ole varemgi öeldud, et Woolf töötab vabade assotsiatsioonide toel, kirjutades neid suureks. Vargas Llosa narratiivid on sirgjooned ka juhul, kui neil sirgjoontel leiab aset suhete ja sündmuste Maelströme. Ometi ei saa ka Woolfile tuisupäisust ette heita (kuigi vahel tahaks), sest tema essee „Oma tuba” põhineb küll assotsiatsioonide keerisel, kandudes kohati algideest kaugele, ent jõuab hoolimata kõigest lõpuks ikka algusesse tagasi, andes mõista, et kõik ekskursi osad olid põhjendatud ja kogu ideestik hoolega komponeeritud.

Murakami kirjutab mainitud essees: „Minu jaoks on kirjutamine sama­sugune väljakutse nagu mäkke ronimine: sa turnid kaljudest üles ja jõuad pärast pika kurnavat võitlust tippu. Sa kas saad sellega hakkama või ei saa.” (Lk 107.) Tundub, et see, kuidas ühendada seesmine põlemine ja võime mäkke tõusta, on kirjanikutöö üks olulisemaid küsimusi.