Kirjanik loeb. Kristjan Haljak

 

Foto: Yvonne Bindrim

 

I

Esmajoones oli see uurimus. Ma tähendasin üles vaikusi ja öid, panin kirja sõnastamatut. Ma jäädvustasin peapööritusi.[1]
Arthur Rimbaud, „Sõna alkeemia”

Kirjanduse ja kirjaniku surma ning kunsti ja loovuse üldise demokratiseerumise ajajärgul, mis vaibumise märke ei ilmuta, näib otsekui kohatu paigutada kirjaniku lugemiskogemust iga teise lugeja kogemusest eraldi. Lisaks sellisele objektiivsemale survele võib kirjanikku painata ka seesmine hüsteeriline positsioon, mis ei lase ennast kindlasse identiteeti survestada. Ometi üritame käesolevas kirjutises mingil määral toimetada anakronistlikus usus, et kirjanik on teistest lugejatest jätkuvalt eristatav tunnuste alusel, mis ei ole üksnes väliselt mõõdetavad, vaid sõltuvad peamiselt tema psüühilisest struktuurist ja sisemisest kogemusest. Selline hüpoteetiline kirjanik loeb teistmoodi ja kirjutab teistmoodi, ükstaskõik, kas mõni võimalik tekst eales paberile, bittidesse, publikuni jõuab või jääb üksnes sisemiseks, virtuaalseks saaduseks. Soovi korral võiks sellist kirjanikku küll tähistada mõne muu nimega, mille valikul pakuvad mõtteloo rohkem või vähem okultsed voolud meile mitmeid meelepäraseid variante, olgu siis laulik, nägija, šamaan, sürrealist. Sedapuhku on liisk siinkirjutajale iseomase ja antud psüühilist momenti iseloomustava juhuse ja ettemääratuse tahtel langenud psühhoanalüütilise traditsiooni kasuks. Nõnda on see kirjanik ja lugeja mõtestatav kui keegi, kes on läbimas[2] (enese)analüütilist protsessi või – Jungi laadis väljendudes – individuatsiooni.

Tõsi ta on, et sellise analüütilise protsessi käigus ei pruugi inimene talle ilmuvaid sümboleid ja kujundeid mõista ega eritleda. Ent töö, nagu uneski, käib nii või teisiti. Samuti ei pruugi kirjanik saada aru sellest, mida ta üles kirjutab ja mida teisele lugemiseks annab. Seeläbi näeme lugemisest rääkides justkui toimimas kahte protsessi. Esimeses järgus peab kirjanik lugema teatavaid keele-eelseid psüühilisi liikumisi ning need sümboolsesse-sõnalisse vormi ümber panema, sünnitades teksti, mis kannab endas nii ajastust rippuvaid ühiskondlikke kui ka autori hingelisele ajaloole ainuomaseid pingeid ja tungilisi võnkumisi. Selline tekst, võime seda nimetada luuleks, pakub leevendust, sest sümboliseerimise kaudu vallanduvad isikuomased fundamentaalsed fantaasiad, mis teadvustamatusse jäädes püsiksid vaid tumedas, muutumatus, igaveses infantiilsuses. Samas ei tähenda see, et kirjanik oleks veel suuteline selle psüühilise töö tulemit analüütilise ja loogilise teadvusega uurima, see teine, mõistuslik-kriitiline lugemisprotsess nõuab käivitumiseks iselaadi oskusi, mis ei sugene automaatselt. Üles kirjutatud sõnastamatus on alati ambivalentne, ratsionaalsele ja lõhestumata terviklikkust ihkavale minateadvusele mõistetamatu, sest teda iseloomustab nn coniunctio oppositorum ehk vastandite ühinemine, psüühe varjatud, kuid avar ruum, „kus elu ja surma, tõelisust ja kujutlust, minevikku ja tulevikku, edasiantavat ja edasiandmatut ning seda, mis on üleval, ja seda, mis on all, lakatakse tajumast vastanditena”.[3]

 

II

Sest Mina on teine. Vask pole põrmugi süüdi, kui pasunana ärkab. See on ilmselge: ma jälgin oma mõtte õidepuhkemist: ma vaatan ja kuulan teda: tõmban poognaga: sümfoonia käivitab liikumise sügavustes – või sööstab hüppega lavale.[4]
Arthur Rimbaud’ kiri Paul Demenyle, 15. mai 1871

Kirjanik loeb sümptomeid. Tema tahtlik ja tahtmatu ülesanne on lugeda välja, miks mina toimin, nagu mina toimib, miks mina ihkan, nagu teine ihkab. Kirjanik ligineb müsteeriumile ja kirjandust lugedes saab lugejagi lähemale mõistatusele, mis on ta mina. Mina, mis Sigmund Freudi järgi koosneb armastatud objektide jäänustest, sellest, mis on alles jäänud, kui tema, kellesse libiido on kord paigutatud, kaob. Niiviisi koosneb mina alati libidinaalsetest jälgedest, armastuse varikujudest. Ja seesama mina ongi Jacques Lacani sõnul[5] struktuurilt identne sümptomiga. Üldistades on igaühe mina seeläbi mõne teadvustamatu haiguse näht, mingi mõistatuse kaja, mille lahendust saab aimata, ent mitte eales lõplikult ära lahendada – sest tema tuum on tühi, on ainult vorm.

Eelnevast tõukub õigustatud küsimus: mil määral on kirjutamine või lugemine teraapiline, kuivõrd ja mida ta ravib? Tõele näkku vaadates ei ravi ta mitte midagi, niisamuti kui psühhoanalüüs ei ravi meid päriselt terveks haigusest, mille üks potentsiaalne tähistaja võiks olla lapsepõlv. Sest hoolimata Carl ­Gustav Jungi väitest, et individuatsiooni läbinud iseseisev ja -teadlik inimene ei ole enam sõltuv ei emast-isast ega varases elujärgus kogetud rohkem või vähem tõelistest kannatustest, kerkib ometi küsimus, kust pärinevad selle uue inimese mõnud, kui kõik ammu sisse käidud rajad ühtäkki katkevad. Niiviisi õpivad kirjanik ja lugeja parimal juhul oma haigust teadvustama, seda lugema – ja koos sellega elama.

Peamine on mitte unustada, et iga psüühe on algusest peale lõhestatud. Kuristik lahutab teadvust ja teadvustamatust, Erost ja Thanatost, elu- ja surma­tungi, mind ja miskit, viimaks miskit ja eimiskit. Iga mina on igatahes teine, nagu Rimbaud kirjutas. Ja luuletajad, sageli ise mõistmata, mida nad kirjutavad, saavad intuitiivselt tuumsete küsimuste jälile ammu enne teadlasi.

 

III

Siis selgitasin oma maagilisi sofisme sõnalise hallutsinatsiooniga! Viimaks leidsin, et mu vaimu korratus on püha.[6]
Arthur Rimbaud, „Sõna alkeemia”

On ilmne, selleks et lugemine töötaks, et tekst kõnetaks, peab ta vastu­võtjaga haakuma. Seegi ei pea leidma aset kriitilis-analüütilises sfääris, vaid võib jääda üksnes tunnetuse tasandile. Ka siin sobib tõmmata paralleeli psühhoanalüütilise protsessiga: esiteks ei tohi arst kunagi patsiendile otsesõnu öelda, mis temaga lahti on – olgugi et rõõm mõistatuse lahendamisest teda pahatihti takka sunnib. Väljast antud selgitus psüühilisele probleemile, kas või neuroosi aluseks oleva küsimuse toonitamine, jääb tulemuseta, sest tänu erinevatele kaitsemehhanismidele ei avalda see patsiendile vähimatki mõju. Ta ei saa sellest kogemuslikult ega struktuurselt aru. Praktika näitab, et lahendusele saab viidata kümneid kordi, kas või aastaid, ilma et see tooks esile pisematki positiivset värelust – on üksnes eitus, salgamine. Ent ühtäkki, olgugi et lausutavad sõnad jäävad samaks mis enne, jõuab saladus pärale. Mitte keegi ei saa lugeda midagi, mida sügavas sisimas juba ei tea. Sama kehtib luules.[7]

Säärane otsestest vastustest ja selgest õpetusest hoidumine on iseloomulik nii alkeemilistele traktaatidele kui ka Jacques Lacani psühhoanalüütilistele kirjatöödele.[8] Hämaruseta väljendus ei tekita küsimusi, seeläbi on seda kergem salata. Üksnes kogemuslik ja teadvustamatu töö viib lugemiseni, millel on väärtust. Seda psüühilist tööd saab suunata, kuid mitte keegi ei saa seda teise eest ära teha. Nii ei ole ka modernistlik tekst, mida lõid näiteks Arthur Rimbaud ja mõned hilisemad prantsuse sürrealistid, mitte selguse luule, vaid nägemuslik, vastuokslik laul, mille obskuursus – kui see on päris Luule – on mõttega, mitte veiderdus või epateeriv, põlglik jant. Nende loomingu pealispindne hämarus astub vastavusse psüühe, täpsemalt teadvustamatuse esmase struktuuriga, mis ühemõttelist ja tavaloogikast lähtuvat tõlgitsust ei kannata.

 

IV

.. teile, kes te kirjanikus hindate kirjelduste ja õpetuse ­puudumist, rebin need paar ilget lehte oma äraneetu päevikust.[9]
Arthur Rimbaud

Freud rõhutas kirjaniku fantaasiate omapärast positsiooni.[10] Kui lapsepõlvest jäänud ulmad võivad teiste puhul jääda naeruväärsete või hoopis ohtlike igi­korduvate ja täpselt formuleerimata sunduslike kujutelmade tasandile, päädides halvemal juhul neuroosis, siis kirjanik, tänu oskusele sublimeerida need rahuldamata tungid ja ihad kunstiks, ammutab algsest kannatusest ja eba­õnnest lisaväärtust, suplementaarset naudingut.

Sarnast mõtet on korranud, küll pisut ümberpöördud kujul, ameerika biitkirjanduse klassik William S. Burroughs, kes nentis, et kogemused, mis muidu oleksid inimesele üksnes kahjulikud või tülikad – olgu siis lahendamata traumad või neist tõukuvad alkoholism, narkomaania, seksuaalsed kõrvalekalded,[11] vägivald jm –, võivad kirjaniku puhul osutuda kasulikeks, sest pakuvad talle materjali, millest kirjutada. Viimaks seisneb lunastus suutlikkuses oma kannatused struktuuri paigutada. Kui sellega hakkama ei saa, oled sa, parafraseerides Michel Houellebecqi ja tema varajast, suitsiidist pääseteele osutavat esseed „Rester vivant” („Jääda ellu”), ette hukule määratud. Sest olgugi et oma kannatuste äratundmine ei tarvitse inimest veel täiel määral nende kütkest vabastada, on see, kes oma varju lugeda ei oska, ikka enam eksinud kui see, kes oskab.

Inimene, kes oma varju ei loe, teda ei tunnista, projitseerib kõik maha­salatud ja represseeritud ihad teisele inimesele. Tema on see rassistlik, šovinistlik, homofoobne või obsessiivselt armukade tüüp, kes leiab lakkamatult vigu ligimeses, ent iseenda vastuokslikkust ei adu. Taas kord: lugemine iseenesest ei pruugi vastava paine käest päästa. Inimene teab ehk küll väga hästi, et teeb kurja, käitub valesti ja upub illusiooni, kuid teeb seda ikka. Ometi aitab ehk osatinegi teadvustamine muuta teda kaasinimestele pisut vähem tülkaks.

Tulles tagasi kirjaniku kogukondliku positsiooni juurde, ei saa unustada, et fantaasiate struktureerimine kingib talle ka teatavat sümboolset kapitali. Tema idiosünkraatilised ja isiklikud pained muutuvad ühiskondlikult vastu­võetavaks, integreerides indiviidi ja andes talle sootsiumis väärtusliku rolli. Lõpuks maandab kirjanik enda fantaasiate kirjapanekuga pingeid ka ülejäänud lugejaskonnas, sest kajab vastu publiku represseeritud materjalile, astudes dialoogi tema allasurutud ihadega ja tuues sedasi mõningast leevendust.

 

V

Ta on jälle leitud!
Mis? ‒ Igavik.
See on meri, mis lahustub
päikses.[12]
Arthur Rimbaud, „Igavik”

Mõeldes edasi Jungi arhetüüpide radadel, võiksime hüpoteetiliselt eeldada, et see, milleni kirjaniku pilk ja tõlgenduslik jõud küündib, ei ole üksnes isiklik psüühiline ajalugu, ka mitte kindla kultuurilise kontekstiga piiratud silmapiir, vaid midagi, mille geneetiline ja bioloogiline haare ulatub inimesest objektiivselt kaugemale ning mis toob teadvustamatuse varjust valguse kätte ühe palju suurema, pea hoomamatu teksti. Teksti, mille katkendeid on inimkonna ajaloos nähtud nn müstilises kogemuses ja mille vilksamised on andnud aluse kõigile usundiloolistele arengutele, mis pole lõpuks muud kui ühe ja sama reaalsuse erinevad sümboliseerimisviisid – elik katsed teda lugeda.[13]

 

[1] „Ce fut d’abord une étude. J’écrivais des silences, des nuits, je notais l’inexprimable. Je fixais des vertiges.” A. Rimbaud’ luuletusest „Sõna alkeemia” („L’alchimie du verbe”) kogu­mikust „Hooaeg põrgus” („Une saison en enfer”, 1871).

[2] Rõhutame: läbimas, mitte „on läbinud”.

[3]A. Breton, Sürrealismi manifestid. Tõlkinud K. Haljak. Tallinn, 2019, lk 84.

[4] „Car Je est un autre. Si le cuivre s’éveille clairon, il n’y a rien de sa faute. Cela m’est évident : j’assiste à l’éclosion de ma pensée : je la regarde, je l’écoute : je lance un coup d’archet : la symphonie fait son remuement dans les profondeurs, ou vient d’un bond sur la scène.”

[5] „.. mina on struktuurilt täpselt nagu sümptom.” J. Lacan, Seminar I. Freudi tehnilised kirja­tööd. 13. I 1954.

[6] „Puis j’expliquai mes sophismes magiques avec l’hallucination des mots ! / Je finis par trouver sacré le désordre de mon esprit.”

[7] Lihtsamini öeldes kordub siin vana tõdemus, et lugejal on iga raamatu jaoks oma õige aeg. Küllap on iga kirjandusesõber kogenud, et teos, mis mõni aasta varem paistis mõttetu, on uuel vaatamisel ühtäkki kõnekas: lugeja on muutunud.

[8] Seetõttu on märksa mõttekam alustada lugemist Lacani õpilaste transkribeeritud seminaridest. Tema kõnes on arendused hõlpsamini jälgitavad – mis sest, et taoti ikka epateerivalt, mänguliselt tumedad.

[9] „.. vous qui aimez dans l’écrivain l’absence des facultés descriptives ou instructives, je vous détache ces quelques hideux feuillets de mon carnet de damné.” A. Rimbaud’ pealkirjata luuletus „Jadis, si je me souviens bien…” („Ennevanasti, kui ma õigesti mäletan…”) kogust „Une saison en enfer”.

[10] Vt: S. Freud, Der Dichter und das Phantasieren, 1907/1908. Võrgufail.

[11] Möönan, et Freudi-järgsel ajastul võib lugejal tekkida õigustatud küsimus: kõrvalekalle millest?

[12] „Elle est retrouvée ! / Quoi ? – L’Éternité. / C’est la mer mêlée / Au soleil.”

[13] Päris-päris lõpetuseks, et hajutada tekstis kohati esile manatud kujutlust kirjanikust kui ideaalselt iseteadvast ja läbinägelikust subjektist, tasub meenutada üht Jacques Lacani tõlgenduslikku „nalja”, mis homofooniaga mängides jõuab psüühilisi ja ühiskondlikke keelde ja piiranguid tähistava mõiste „le nom-du-père” (pr „isa nimi”) juurest analüütilises plaanis paikapidava maksiimini „les non-dupes errent”. Viimast võiks emakeeli vabas tõlgenduses sõnastada järgmiselt: need, kes arvavad, et neid ninapidi ei veeta, eksivad. Ehk siis pisut utreerides: kes arvab, et tal on tõde käes, paneb kindla peale puusse.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood