Kirjanik loeb. Paavo Matsin

Foto: Mana Kaasik

Päris kindlasti on raamatud minu elus väga olulised asjad. Ütleksin isegi nii, et asjad ongi väga olulised. Üldiselt on ju kombeks eesti intellektuaalide hulgas rõhutada inimsuhteid ja suhtuda kõigesse materiaalsesse avalikult pigem põlgusega. Tuletaksin siin meelde aga Toomas Liivi suurepärast luuletust „Rahas peitub õnn”, kus ta rõhutab just aususe primaarsust sellistes küsimustes. Tegelikult on ju esemed tihti vanemad ja targemad kui inimesed, paljud asjad meie kõrval on olnud olemas enne meie sündi ja jäävad ka pärast meie surma maailma alles, neisse on salvestatud palju erilisi emotsioone ja olukordi. Sellisel seisu­kohal on ka üks mulle olulisemaid mõtlejaid ja loojaid, tšehhi sürrealistlik animameister Jan Švankmajer,[1] kelle teoseid, nii raamatuid kui ka filme, olen aastaid kogunud, lugenud ja vaadanud. Ka minule on asjad olnud enamasti huvitavamad kui inimesed. See on mentaalselt paratamatu, kuna mu sünnikaardis on õhk (mis markeerib muu hulgas empaatiat) kõige madalama võimaliku ühikuga ja paradoksaalselt on ülekaalus hoopis maa-elemendid (vaatamata Jäärale kui tule-elemendile). Kui siia lisada veel Neptuuni tugev mõju, siis saavad oma loogilise põhjenduse ka müstilised otsingud minu elus.

Neptuun paneb nimelt inimese igatsema joobumust, ühelt poolt kaifi tekitavatest ainetest, kuid skaala teises otsas võivad ilmneda ka religioossed otsingud. Minu isa, kes oli meremees ja hiljem ülemus sadamas, lõi päris suure koduse raamatukogu. Võib öelda, et head asjad, ja sealhulgas erilised raamatud, loovad näiteks võrdväärselt alkoholiga teatava joovastava-neptuunliku õhkkonna. Lapsena olin igatahes raamatutest lahutamatu, lugesin kõikjal, eriti söögilauas. Lugemine oli väga loomulik ja igapäevane tegevus meie kodus. Lapsele on väga oluline näha lugevat inimest juba võimalikult noorena. Mäletan enda seitsmendat sünnipäeva, kui isa tuli töölt ja võttis portfellist kingituseks Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Ta kirjutas raamatusse pidulikult pühenduse ja läks siis… seda ise ruttu kööki lugema!

Rääkisin Švejkist 2022. aasta lõpul kirjandusfestivalil European Literature Days / Europäische Literaturtage 2022 (lühendatult ELIT), mida peetakse maalilises Krems an der Donau väikelinnas. Minu üllatuseks aga ei tundnud eurooplased ega inglased seda vägagi väljapaistvat tegelast, kuigi ma ei tea päeva­kohasemat raamatut, kui kirjandusfestivali teemaks on pandud „Koomika ja kriis”. Üks BBC-le kultuurialast kaastööd tegev inimene rääkis, et Inglismaal tuntaksegi väga kehvasti Euroopa kirjandust, ta näiteks ei olnud kuulnudki Hašekist ja arvas, et pärast Brexitit loetakse kuningriigis Euroopa kirjandust veelgi vähem kui varem. Krems an der Donau festivalil oli kohal ka rumeenlane Mircea Cărtărescu, väga sümpaatne ja tagasihoidlik inimene, kes seni on kahjuks Nobeli preemiast ilma jäänud, aga tema „Ruletimängija”, mis ilmus LR-i sarjas, meeldis mulle väga (rumeenlased on olnud alati mu lemmikuteks, eriti Mircea Eliade, nii tema usundi­loolised tööd kui ka ilukirjandus). Üks huvitavamaid vene nüüdiskirjanikke Vladimir Sorokin kahjuks ei saabunud festivalile ELIT, ilmselt Ukraina sõja puhkemise tõttu. Olen lugenud Hašekit ja ka Bulgakovi „Valget kaardiväge” ikka elu raskematel hetkedel, nad on selgelt teraapilise mõjuga. Lugedes mõistad, et enda probleemid on kökimöki võrreldes nendes teostes kirjeldatud tegelaste olukordadega. Sama efekt tabab mind alati ka siis, kui loen Vahingu päevaraamatuid või mõnda Sorokini düstoopiat.

Raamatud võivad tekitada aga ka väga lõbusaid olukordi. Kord pidi algklassides üks sõber rääkima oma lemmikraamatust. Ta läks tahvli ette, võttis lugemispäeviku ja hakkas pajatama hoogsalt kellestki Karloss-loomast. Karloss-loom sõi lihapalle, Karloss-loom lendas ringi majakatuste kohal ja tegi muud huvitavat. Kõik oli kuidagi tuttav, ometi ei saanud ma tükk aega aru, mis raamatust jutt käib… Lõpuks taipasin, et tegelase nimi oli esinejale valesti meelde jäänud – tegu oli ju Karlssoni, mitte Karloss-loomaga!

Minu lapsepõlves oli raamatuid küll palju, aga ma ei saa öelda, nagu oleks kõik inimesed neisse austavalt suhtunud. Kord laenasin klassivennale Nikolai Nossovi suurepärase „Totu Kuul”, ühe oma lemmikraamatu. Kui läksin järele, ei viitsinud sõber hakata niisuguse tühja asja pärast neljandalt korruselt alla tulema. Ta võttis suust hoopis iirise, kleepis selle abil niidi raamatukaanele ning lasi niimoodi kultusteose aknast alla. Raamat on mul siiani alles, selle kaanel on Totu skafandril aga kahe antenni asemel üks… Teos oli mu lemmik ja pole välistatud, et tegelase Coifieldi mõjul, kes kasutas oma silindrit reisikohvrina, hakkasin ka ise aastakümnete möödudes torukübaraid koguma. Kasutan neid mõnikord esinedes, viimati Turu raamatumessil, kus mul oli kaasas spetsiaalne reisimiseks mõeldud kokkupandav torukübar.

Tihti tegin kooliajal poppi, et siirduda vanalinna raamatukauplustesse ja antikvariaatidesse. Ükskord ostsin kooli tarbeks antud igakuise söögiraha eest Viru väravate juures asunud raamatupoest suure saksakeelse raamatu batüskaafidest. Tuleb meelde ka talvepäev, mil loobusin kooliminekust ning tõin poest limonaadi ja vahvleid, et asuda mõnusalt lugema „Baskerville’ide koera”. Spiritist Arthur Conan Doyle on üks mu lemmikautoreid, jälgin siiani kõiki Holmesi tele­versioone. Ei ole võimatu, et mõnikord on televersioon parem kui aluseks olnud raamat. Nii on juhtunud ühe mu teise lemmikraamatuga, Evelyn Waugh’ romaaniga „Tagasi Bridesheadi”, mille 11-osaline BBC seriaal ületab selgelt võrdlemisi napisõnalise, kuid muidu loomulikult maksimaalselt oivalise raamatu. Ka seda teost loen tihti üle, viimati Prima Vista dekadentliku maskiballi jaoks 2023. aasta maikuus. Ostsin endale raamatu ühe peategelase lord Sebastiani (seriaalis mängib teda võrratu Anthony Andrews) eeskujul mängukaru ja kammi, millega teda karistada. Karu Aloysius ja legendaarne kamm on mu külalistoas praegugi koos Waugh’ tipp­teosega aukohal. Autorile enesele polnud see romaan pärast väga meeldinud, aga mina jälle pole kunagi saavutanud kontakti just tema teiste raamatutega.

Olen jõudnud ringiga tagasi kunagi loetud lasteraamatute juurde. Mind on huvitanud müstilised motiivid eesti lastekirjanduses, eriti Ellen Niidu, Avo Paistiku ja Maara Vindi loomingus. Olen kogunud ja lugenud-uurinud nende teoste erinevaid väljaandeid ning andnud ka ülikoolis erikursuse magistrantidele. Laste­kirjandust tuleb vaadelda rohkem seotuna oma ajastu kultuuriga, kujutava kunstiga, eriti muidugi teoste illustratsioonidega. Väga nauditavad on seepärast olnud viimastel aastatel kunstimuuseumide ja mõnede kirjastuste välja antud mahukad ja asjatundlikud kunstnikke käsitlevad raamatud, näiteks Ludmilla Siimu, Ando Keskküla, Tõnis Vindi ning teiste elule ja loomingule pühendatud teosed. Hoolimata interneti võimalustest olen ma alati kunsti­raamatutele truuks jäänud. Raamatust on parem pilte vaadata ning saab harrastada vindilikku visuaalset lugemist ehk panna lauale kõrvuti väga erinevate autorite loomingut korraga, võrrelda otseselt mõne kunstniku loodud artefakti kellegi teise omaga.

Minu erihuvi on olnud juba aastakümneid raamatud valdkonnast Pragensis ehk kõik, mis puudutab Prahat ja tema kultuurilugu. Kohvikud, ehitised, majamärgid, marionetid, alkeemia, aga ka laiemalt kõik Rudolf II valitsusperioodi puutuv – see on mu igapäevane lugemine, jälgin ka silmanurgast Tšehhi meediat. Hiljuti olin siiralt rõõmus, kui õnnestus saada Jan Švankmajeri autograafiga raamat ning Svatopluk Svoboda legendaarne „Praha astrologická”. Prahast tõukudes kogun ka Gustav Meyrinki teoste tõlkeid eri keeltesse ja raamatuid tema kohta. Koos boheemdoktorandi Siim Lillega vedasime aastail 2022–2023 Meyrinkile pühendatud esoteerikalaupäevi Tartu kultuuriklubis Salong. Igakuiste esinemiste jaoks lugesin uuesti üle Meyrinki ammu tuttavaid teoseid, niisugust tegevust kannatab välja minu silmis väga väheste kirjanike looming. Kui praegu tegeleb esoteerikaga valdavalt pööbel, siis sadakond aastat tagasi oli see eliidi harrastus. XIX/XX sajandi vahetusel oli Euroopas võimas okultistlik foon ja mõningad selleaegsete autorite raamatud on minu absoluutsed lemmikud. See tähendab, et loen neid pidevalt üle ja üritan külastada seal kirjeldatud tegevuspaiku ning muid kirjanikule olulisi kohti.

Harrastan samuti nn rituaalset lugemist ehk mõnede teoste lugemist teataval kindlal ajahetkel. Loen ikka Meyrinki „Volbriööd” volbriööl. Ka enne õlle­õhtut või korporatsiooni suuri pidustusi ehk kommersse sirvin buršina endiste ja ammu surnud buršide mälestusi, nii oma korporatsioonikaaslaste meenutusi organisatsiooni ajakirjast Fraternitas kui ka Schultz-Bertrami skitse ja kas või Ungern-Sternbergi kirjapandut. Teen seda vanade heade aegade mälestuseks ja enese peoseisundisse viimiseks. Üks hiljutisi eredamaid lugemiselamusi oli Siegfried von Vegesacki „Jaschka ja Janne” (LR 2023, nr 26, tõlkija Silva Lille­org). Seda raamatut loeti korporantide seas päris laialdaselt, minu konventi (korporatsioon Fraternitas Liviensis) osteti kohe tagavaraks päris mitu eksemplari. Väga paeluva loo tegevus toimubki meie Tartu konvendi ümbruses Jakobi mäe kandis. Peategelane on burg’i omav livonus, kelle 1939. aastal tegevuse lõpetanud korporatsiooni ajalooline raamatukogu (umbes 4500 saksakeelset köidet) asub samuti tänapäeval meie konvendis. Von Vegesacki õhuke raamatuke annab tsaariaegsest korporatsioonielust, taustaks eestlaste-sakslaste omavahelised suhted, väga huvitava pildi. Ajaloolise Tartu kirjeldused, kõrtsid ja bordellid, inimtüübid ja muu tundub siin usutav, von Vegesackil pole tammsaarelikku-maapoisilikku krampi saksa-eesti suhetes (tema ilusa baltisaksa-eesti Romeo ja Julia loo võiks lisada raamatukogus ja poes nn Brežnevi pakikesena Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast” juurde). Kuulsin 90-ndate alguses korduvalt vanade põlisvilistlaste lõbusaid jutustusi sellest, kuidas veel Eesti Vabariigi ajalgi Ülejõel ehk Trans-Embach’is rebastega bordellides käidi. Igal juhul on „Jaschka ja Janne” üks 2023. aasta lahedamaid lugemiselamusi, raamatukest lugedes tulid mulle kohe silme ette mitmed eesti ja saksa buršid, kellega olen elu jooksul vahel õllelauda sattunud. Korporatsioonid ja loožid olid ja on vähesed liberaalse vabamõtte kohad, kus ei olnud ega ole seisusi ja kus neist ei hoolitud ega hoolita siiani. Ka nüüdisajal istuvad korporatsioonis sõbralikult ühe laua taga vaene aednik ja miljonärist farmaatsiaärimees. Von Vegesacki südamlik teos ei sobi kuidagi ilmestama moodsat koloniaalsuhete teooriat.

Ma arvan, et selliseid raamatuid, mis ei allu moodsatele teooriatele ja iga­sugusele võitlevale poliitkorrektsusele, tulebki rohkem lugeda. Lõpuks islamisse suubunud René Guénon ja Itaalia parun Julius Evola ning veel mõned traditsionalistid on samuti autorid, keda kogu aeg uuesti üle loen. Kahjuks pean seda tegema enamasti võõrkeeles, sest peale mõne varajase 90-ndatel tehtud tõlke pole nad eesti filosoofilise kirjanduse tõlkijate huviorbiiti pääsenud. Ometi on nad kas või praeguste Venemaaga seotud sündmuste mõistmiseks võtmeautorid. Teisalt on selge, et kui mingeid filosoofilisi suundi välditakse puht­poliitilise tagamõttega, ei rikasta see kuidagi eesti keele filosoofilist sõnavara ning see omakorda mõjutab juba märgatavalt kogu väitluskultuuri ja mõtlemist. Olen tähele pannud, et viimasel ajal on hakatud minu käest just neid teoseid laenama, praegugi on Evola inglise keelde tõlgitud „Ride the Tiger. A Survival Manual for the Aristocrats of the Soul” suhteliselt ilma vahemaandumiseta kogu aeg mu raamatukogust lennus.

Pärast Haljand Udami lahkumist haigutab selles vallas suur auk. Ja vaid serva pealt on seda täitnud mõned Kalle Kasemaa araabia kirjanduse tõlked. Seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui kätte juhtus Ivar Tröneri koostatud artiklikogumik „Haljand Udam. Traditsiooni jõud. Mõtteid ja vaateid” (2023). Tšehhovlikult väljendudes oleks nagu külm tuuleke puhuma hakanud, mis lõi vähemalt korraks õhu liikuma meie laguneva vaimsuse varemete kohal. Kogumikus esitatakse eelkõige Udamist jäänud käsikirjalist ja suulist pärandit. Lugedes tulid mulle meelde EELK Usuteaduse Instituudi suvesessid kuskil maapastoraadis, kus ka Udam ikka esinemas käis, rääkides näiteks sufidest. Aga mitte ainult. Udami käsitluses oli tõde alati peidus erinevate süsteemide vahel. Kord võrdles ta ühes vestluses tõde õhupalliga, mis liigub tardunud või lubjastunud õpetuste kohal. Ma arvan, et see sõnum jõudis mulle kohale ja on olnud õpetus kogu eluks. Kultuurilugu on ikkagi täis erinevaid radasid, mida mööda saab sammuda. Moodsusest ja poliitkorrektsusest pole mõtet hoolida, kui valid, mida järgmiseks lugeda või kuhu rajale vaimumaailmas kõndima minna. Tuleb ikka järgida õhupalli!

Mõnikord loen ka kirjutamise pärast. Seoses uue romaani „Death Café” (algne tööpealkiri oli „Don Luts”, kuid teos kasvas valmimise käigus oluliselt laiemaks) kirjutamisega lugesin üle Oskar Lutsu, Betti Alveri, Uku Masingu, Juhan Liivi ja Ernest Hemingway teoseid, need on praegugi mu raamatukogutoas kuhjades. Tegelikult pidanuksin ka Tammsaaret lugema, aga olen oma elus teda nii palju ja süstemaatiliselt lugenud (olin aastail 1993–1995 tööl Tammsaare muuseumis), et mul on nagu eskimol teatav edumaa kõigi taga ajavate jääkarude suhtes – olen teistest lugejatest ühe ringiga ikka veel ees.

Küll aga nautisin ja naersin väga, lugedes „Mälestusi Oskar Lutsust” (1966) – ikkagi n-ö sulaaegne teos. Igal juhul on tegu eesti kirjanduses erandliku kir­janiku ausa kujutamise katsega (kõik need aanispitsid ja muud mälestused Lutsu alkoseiklustest). Kirjanike mälestused ja mälestused kirjanikest on ju tavaliselt tugevasti töödeldud. Väga huvitavad olid ka Lutsu viimased päevikud, kus ta juba kinnastega magab ja tonte kardab. Luts kuulus apteekrina minu korporatsiooni, aga ei olnud seal eriti populaarne kuju, sest muutus juues võrdlemisi ebameeldi­vaks.[2] Tõstaksin siinkohal esile ka Aivar Kulli väga tänuväärset tööd monograafiate kirjutamisel eesti suurtest kirjanikest, olen tema raamatuid lugenud ikka suure mõnuga.

Võrdlesin hiljuti romaani tarbeks Betti Alveri ühe parima poeemi „Lugu valgest varesest” totaalselt erinevaid versioone. Uurisin jälle üle pika aja Masingu esseede stiili. Lõpuks Juhan Liivi üle lugedes imestasin, kui palju huvitavaid ja laiemale avalikkusele seni tundmatuid tekste ta on kirjutanud! Kui ilmus „Gogoli disko” hispaaniakeelne tõlge ja sõitsin seda esitlema, jõin vermutit Madridis samades kõrtsides, kus oli olnud Hemingway. Loen ikka kirjutama asudes vajalikku materjali, teen ka palju märkmeid, tavaliselt küll ma neid hiljem ei kasuta. Külastan võimaluse korral alati uue teose tegevuspaiku.

Kui jalutan Tartus alla Riia mäest (ehk ajaloolisest Sõnnikumäest) ja peatun antikvariaatide ees ning vaatan, mida on aknale välja pandud, siis tulevad õiged ja vajalikud teosed vahel päris täpselt kätte. Antikvariaadid ongi mulle kõige olulisemad kirjanduse hankimise kohad. Olen skeptiline igasuguste kaupluste, hipsterilaatade ja muude võimaluste suhtes, kus raamatuid väga odavalt või tasuta jagatakse. Antikvaar erineb mõnest vabatahtlikust sehkendajast just oma teadmiste poolest, ta võib sulle väga vajalikku nõu anda. Kahjuks on see nüüdisajal kaduv kunst. Antikvaari saab usaldada ja hea antikvariaadipidaja usaldab ka oma kundet. Olen seda suhtumist kogenud nii Viljandis, Tartus kui ka mujal. Kui olin mõned aastad tagasi residentuuris Londoni lähistel Chalkwelli mõisas Essexis, astusin kord ühte vanade raamatute kauplusse ja süvenesin rikkalikesse riiulitesse. Ühel hetkel tuli antikvaar minu juurde ja ütles, et läheb pubisse sööma, ning palus, et vaataksin niikaua tema poe järele. Tegin mõnuga veel ühe tunni poes parajaks, uurides, mida kõike huvitavat on Toweri kindluse kohta kirja pandud.

Minu lugemislaud meenutab kokkuvõttes veidi Rudolf II kurioosumite kogu. Ta ei teinud vahet looduslikel ja kunstlikel objektidel, kõik maailmas olevad esemed olid tema jaoks Jumala sümboolne keel, mis vajas dešifreerimist. Olgu see siis Turu raamatumessilt hiljuti omandatud absindiga seotud tekstide antoloogia (selle abil kirjutan praegu ettekannet Tartu dändikirjaniku Kaspar Jassa 50. juubeli­sünnipäeva konverentsiks Hullunud Tartu festivali raames) või just kätte juhtunud Miki-nimelise hobuse pass (Hobusepass nr 10, seeria EST 033055), kes (sündinud 1947) oli mitu korda maha müüdud ruun ja lõpetas oma elu Tartu kliinilise haigla abimajandis 1964. aastal.

 

[1] Vt: On objects. Jan Švankmajer. Youtube.com.

[2] Vt: Korp! Fraternitas Liviensis 100: 1918–2018. Fraternitase teetähised. Tartu, 2018, lk 27–28.

 

Loe Loomingust ka Paavo Matsini romaani „Death Café” katkendit.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood