Kuulata sfääride muusikat!

Detsember, 2023

Doris Kareva / Eve Pormeister

EVE PORMEISTER: Kas ja mil määral on lihtsal, heliseval sõnal, mida te maailma pimedas põhjas otsite, kokkupuutepunkte Hermann Hesse „Suure Ühega”,^[1] transtsendentse ürgheliga, kogu universumi ürgallikaga?

DORIS KAREVA: Kindlasti on siin ühisosa. Ma ei tea aga, mil määral on see kogemus universaalne – kas nagu Schumanni resonants?

E. P.: Kas ma mõistan teid õigesti, et koos veel rikkumata sõnaga otsite ühtlasi n-ö universumi koodi?

D. K.: Huvitav mõte. Universumi kood on loomulikult ülimalt põnev, aga selle otsimise jätan pigem teadlastele. Kunagi panin kirja: „Jumal juhtub. // Liblika­tiival / maailma hieroglüüf.”^[2]

E. P.: On see mõeldav, et muusikas väljendub universumi kood kõige selgemal kujul?

D. K.: Võimalik. Minu kujutlust mööda ilmutab universumi kood end küll ennekõike looduses. Võib-olla väljendub see kõiges olemasolevas, inimene lihtsalt märkab välja lugeda üksnes üksikuid katkeid, eri kultuurides küllap erinevalt.

E. P.: Niisiis ei ilmuta end universumi kood (üksnes) helides ega väljendu teatud matemaatilise vormelina – muusika ja matemaatika seosest kõneleb ka Hermann Hesse oma „Klaaspärlimängus” –, kuigi universum on väidetavasti kirjutatud matemaatilises keeles?

D. K.: Usutavasti küll. Aga ma ei pea sugugi võimatuks, et leidub olendeid, kes tajuvad universumi seaduspärasid vahetult, matemaatikast midagi teadmata.

E. P.: Võib-olla tuleks tõepoolest alustada näiteks liblikast, selle sümbolitiine, maailma olemuse ja struktuuri mõningaid tahke peegeldava putuka hüdrofoobsest ja antireflektiivsest tiivast: „Liblikatiival / maailma hieroglüüf.” Nanostruktuuride uurimine nende väikeste lennukunstnike tiibadel ja kehadel on teadlasi inspireerinud uuenduslike tehnoloogiate loomisel, mis võivad ühel päeval päästa elusid ja abistada isegi kliimamuutuste vastu.^[3] Mida kostate veel nende tiivuliste unikaalsuse kohta?

D. K.: Emily Dickinsoni sõnul: „San Domingo liblikadki / purpurrivis risteldes / on esteetilise mõtte / arengus must kaugelt ees.”^[4] Ma tean väga vähe, aga mulle pakuvad huvi paljud asjad. Näiteks kas pole põnev, et kosmoselaevade ehitus­materjal lähtub Darwini kooreämbliku, Caerostris darwini võrgu koostisest?

E. P.: Üllatav seejuures on, et see tohutu suure pindalaga võrkude kuduja ja kõige tugevama loodusliku materjali valmistaja avastati alles suhteliselt hiljuti: 2009. aastal Madagaskaril. Ämblik oma võrguga on ka teie mõttemaailmas omandanud võrdkujulise tähenduse.

D. K.: Vist 2015. aastal kirjutasin: „Luule ülemeelik kergus, nõtkus ja üllatav vastupidavus meenutab peaaegu läbipaistvat ainet, millest ämblik koob oma võrgu. Kes kord on luule võrku sattunud, võib jääda sinna kiikuma eluajaks. Tunda tühjust endast meeletu kiirusega läbi vuhisevat on selline adrenaliini­kogemus, millest on kerge sõltuvusse sattuda.”^[5] Neli aastat hiljem: „Ämbliku­võrgust kootakse / kosmoselaeva purje. / Veel pole teada, millal / võib alata lend.”^[6] Eks see tegelikult ole üsna üks ja seesama? Netivõrk on muidugi omaette teema. Ja väga inspireeriv oli kohtumine Merlin Sheldrake’iga. Tema „Läbipõimunud elu”, mis nüüd on ka eesti keelde tõlgitud, avab põnevalt silmale nähtamatut maa-alust niidistikku. Võrgustikud on kõikjal ja omavahel läbi põimunud viisil, mida ei pruugi ettegi kujutada.

E. P.: Te mainite vähest teadmist. Kuid rohkem teadmist ei tähenda, et me rohkem aru saame. Seda usub ka prantsuse filosoof Jean-François Lyotard ja Albert Einstein pidas esmaseks hoopis kujutlusvõimet. Millises sõltuvuses on teie jaoks teadmised ja kujutlusvõime?

D. K.: Teadmised on minu jaoks väärtuslikud ennekõike orientiirina maa­ilmas toimimiseks ja kujutlusvõime toiteallikana.

E. P.: Kas me võiksime unistada muusikast, „mis läbiks sedavõrd tingimusteta kogu loodust ja selle igat vägistatud elementi, et võiks saada üheks mühinaga maailma sisemuses”?^[7]

D. K.: Kas midagi sarnast nn solfedžo-sageduste või miraakeltoonidega?

E. P.: Mulle on teie mõttekäik täiesti tunnetatav ja kuuldav. Tsitaadi autor, Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger ise kinnitab, et sellest muusikast pole lahutatud ei haamriga metallvaiade tagumine, hakkurite ragin ega enneaegselt vallandunud laviinide mürin. „Kõik muutub lakkamatult, sööstes läbi sfääride alla, ja tuleb varem mitte kuuldud helides tagasi.”^[8]

D. K.: Jaa, see tundub loomulik küll.

E. P.: Olete öelnud, et luulekogu koostamine on võrreldav partituuri kirjutamisega.^[9] Kuidas on lugu omaenda mõtete ülestähendamisega? Kas teil pole vahel kirjutades tekkinud tunnet, nagu komponeeriksite, võtaksite kokku maailma­muusikat või maailmakorda?

D. K.: Nii pidulikult ma oma tegevust ei kirjeldaks; tähelepanelik olen küll sõnatäpsuse osas. Kui mõni pähe turgatanud lause mulle midagi maailma kohta avab, olen üllatunud, rõõmus ja tänulik. Aga luulekogu on rohkem kui lausete kogu, selle kokkupanu võiks ehk võrrelda dokfilmi monteerimisega. Sõnum sõltub suuresti kaadrite järjestusest, see teeb nähtavaks midagi, millest autor ise võib, aga ei pruugi teadlikki olla.

E. P.: Komponeerimine on kindlasti ka dokfilmi monteerimine. Kui suurt osa mängib siin intuitsioon ja kas millegi nähtavaks tegemisega ilmneb ka midagi müstilist?

D. K.: Intuitsiooni põhjal ma enamasti tegutsengi. Elu iseenesest tundub üsna müstiline.

E. P.: Viivi Luik on 1988. aastal nimetanud teid surma ja armastuse luuletajaks. See eeldaks nagu midagi tõsisemat, kuid vähemalt „Mandragorast” alates tajun ma ka mängulisust. Mis tõi teie loomesse selle aspekti?

D. K.: Mängulisuse võimaluse luules avastasin esimest korda 1964. aastal Jan Brzechwa „Lõbusaid värsse” lugedes Iko Marani tõlkes. See oli tõeliselt silmi­avav, vabastav kogemus. Nonsense rhymes on mind alati vaimustanud. Alates „Mandragorast” on vist mängulisus mu luules tõesti aina kasvanud – mitu viimast raamatut ongi rajatud mõnele krutskile, nagu „Elutants” koos Jürgen Roostega, „Perekonnaalbum” või „Unes nägin ma Eestimaad”. Äsja ilmus „Koerakari”, kevadel peaks trükki minema iseäralik valikkogu „Puhas lora”.

E. P.: Te olete öelnud, et „keel võiks olla olemise aken”,^[10] samas aga peate, nii nagu paljud enne teid, tunnistama, et ühelt poolt mõjuvõimsad sõnad „sageli pigem eksitavad või siis ähmastavad mõtet”.^[11] Need vastakad tunded suubuvad ka värsiridadesse: „Mis keeles ma kirjutan / keelest, mis keeldub / andumast, andmast end kätte, / ühtaegu üteldes ette / aegu ja ajatust, / taevani tõustes üles / trotsima tulevikku?”^[12] Seda sügavalt moraaliga seotud probleemi on püütud leevendada muusika ja luule sõlmituse kaudu. Mis on teid viinud koostööni mitmete muusikutega, kas sõnade semantiline (paratamatu) mittepiisavus, või peitub selle taga midagi veel sügavamat?

D. K.: Muusikutega on koostöö alati tundunud hästi loomulik ja iseenesestmõistetav – olgu siis alguses sõna või heli. Ma ei ole vist tajunud sõnade semantilist ebapiisavust, küll aga ilmuvad laused mulle selge intonatsiooniga, sageli omamoodi mõistatusliku helifraasina. Võib-olla mõte laulab? Meenutaksin Uku Masingu sõnu: „Nõnda peab laul andma inimesele võimaluse kujutella väga palju­sid asju, see on nagu nõiasõna, mis avab inimesele nägemiseks ja kuul­miseks päratud võimalused, sunnib inimest looma endale maailma.”^[13] Keeles on minu meelest palju maagilist, kui teda targasti tarvitada, ei jää sõna muusikale sugugi alla. Nii on näiteks Hando Runneli lauses „Me liigume loogeldes loojangu poole”^[14] eredalt olemas terve tähenduste tulv.

Huvitav, alles hiljaaegu avastasin juhuslikult, et Friedebert Tuglas on kõnelnud ühes 1961. aastal eetris olnud raadiosaates üsna tuttaval teemal: „Kui kirjanik hakkab kah kirjutama nii, püüdes iga sõna kontuuri lähendada asja kontuurile, et seal enam midagi üleliigset ei ole, siis muutub stiil ise rütmiliseks. [—] Ma olen püüdnud täpselt kirjutada ja mis ma varem olen kirjutanud ebateadlikult, hiljem siis elimineerinud üleliigse sealt välja ja selle resultaat on, et laused muutuvad lühikeseks, metall-kõvadeks ja selgeteks. Ja järgmine resultaat on, et nad musikaalseteks muutuvad. Mina dikteerin oma teosed ja kuulen neid, kõva häälega hääldan ja siis pudeneb kõik see välja, mis neis üleliigset on. [—] Ideaal on ju see, et aine langeb ülejäägita kokku vormiga.”^[15] Üllatav meetodi ühisus.

E. P.: Kas ei ole hästi öeldud! Mis aga puutub tema ideaali, siis polegi vist mõtet seada endale eesmärgiks selle saavutamist, vaid hoopiski teelolemist „meie aimatud keele” (Ingeborg Bachmann) poole? Pealegi, kas ei muudaks ideaali kinnipüüdmine inimest üsna peagi pigem staatiliseks ja ei närtsitaks tema vaimu?

D. K.: Kindlasti on see hea lohutus hetkel, kui lõhe püüeldu ja saavutatu vahel kasvab korraga kuristikuks – nagu Alliksaarel: „Mis saabub ja mida ma soovin, / on jubedalt erinev.”^[16] Aga ideaal on vist liikuva loomuga nagu silmapiirgi?

E. P.: Oleks ju kohutav, kui nõnda poleks! Kuid kas dünaamiline olemine, teelolek ei lange teatud mõttes kokku ka teie arusaamaga harmoonia olemusest?

D. K.: Teelolek on paratamatu; harmoonia aga ei ole minu arvates midagi etteantut. Seda tuleb elus iga hetk uuesti luua, nagu tasakaalu lainelauaga sõites.

E. P.: Gertrud Leutenegger näeb jutustuses „Generaalbass” üht võimalust kirjutamise ja muusika tõhusaks koosluseks ja koostoimimiseks generaalbassi kaudu. Võimaldab see ju improviseerida, murda piire, peletada eemale kitsendusi ja tuua kirjutamisega maailmanägemisse sellist katkematuse struktuuri: „.. must Hermes orkestreerib oma toksimisega aknaluukide lõginat, tormi vallandunud raevlemist – basso continuo.”^[17] Mida arvate teie sellest?

D. K.: Kõlab huvitavalt. Kahjuks ei ole ma Gertrud Leuteneggeri teoseid lugenud. Kas basso continuo ei ole mitte see osa, mida inimelus mängib ajastu? Mitte üksnes barokk, muidugi. Nagu Viivi Luik ütleb: „miks on igal ajal omamoodi valu, / see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.”^[18] Kas see omamoodi valu ei olegi generaalbass?

E. P.: Nüüd on minu kord öelda: kõlab huvitavalt! Jah, generaalbassina võib seda omamoodi valu tõlgendada küll. Olen seda küsimust käsitanud üksnes kirjutamise ja muusika koostoimimise, improviseerimise prisma läbi. Improviseerimiskunst on aga küllap igal ajastul inimestele üks hädavajalik eluline oskus?

D. K.: Päris kindlasti ja igas vallas.

E. P.: Aga kust „leida nii puhast paberit, / millel iga sõna ei tunduks määrdunud?” küsib Vahur Afanasjev.^[19] Kuidas teie mõistate tema muret?

D. K.: Ma ei tea, kas ta võis silmas pidada ajastu taaka. Terve hulk sõnu on poole sajandi rusutise jooksul kannatada saanud – üks neist näiteks „sõprus”. „Valusügavikust vahel üles keeb / vaikne õnn, mis vaatab üle aja / puudegi, mil kulund pudedaks / sõna: sõprus.”^[20]

E. P.: Oletate essees „Olemise kõla”: „Võib-olla ongi luuletaja asi vanad sõnad puhtaks uhtuda, uueks teha; või siis leida üles eelkeel, sõnade algne võimalikkus. Püüan sukelduda nagu pärliotsija aegade algusesse.”^[21] Kuidas on need sukeldumised kulgenud?

D. K.: Minu meelest voolab eesti keel ikka veel oma lätete lähedal ja pulbitseb elavaist fraseologismidest. Hästi aistiline keel. Eestlane armastab istuda päikese käes, omade juures, kus aega määratleb silmapilk ja ruumi silmapiir. See on hoomatav, elusuurune maailm, paras ja mõnus, sisse kantud ja kodune. Aga pakub ka vaimustavat seoste tulevärki, taevasse tõusvaid lõkkesuitsu sädemeid.

E. P.: Niisiis on keel, milles tuleb küll „karjata[da] sõnakuulmatuid sõnu”,^[22] ikkagi see kõige mõjusam väljendusvahend ja kujundaja, mille kaudu jõutakse kõige paremini inim- ja maailmahingeni? Samas ei tahaks ma „mõjusamast” siiski lahutada muusikat. On ju keeled – üks rohkem, teine vähem – samuti täis muusikat!

D. K.: Muidugi on keel ja muusika omavahel nii tihedalt põimunud, et keerdusid on teinekord raske eristadagi. Aga nähtamatu tugiköiena, mis meid olemises hoiab, võib seda tajuda küll.

E. P.: Olete kirjutanud: „Luulel ei ole otstarvet.”^[23] Usun, et teatud luuletustel siiski on, kuigi mitte utilitaarses mõttes. Vastandaksin teie mõttekäigule ilma edasise kommentaarita lihtsalt ühe vapustava pildi: „Olen olnud kord kõrval, kui üks vana vana mees tuli Dorisele juurde ja ütles, et naise surma järel päästsid teda enesetapust vaid Dorise luuletused. Doris vaikis, pöördus peaaegu ära… sest mida sa suudadki öelda, mida pole oma luules öelnud?”^[24]

D. K.: See on seesama tugiköie moment. Mind ennast on luule või muusika elus mitmeid kordi hoidnud kuristikku langemast.

E. P.: Võin seda omastki kogemusest lõpmatult ja põhjatult kinnitada! Kas ma eksin palju, oletades, et üheks teie suunaks – et just seda liikumise põhimõtet peate primaarseks – on aastate jooksul kujunenud liikumine unio mystica poole? Kas peate end absoluudi ihalejaks?

D. K.: Tundub, et kogu loodus on tulvil vaistlikku liikumist unio mystica suunas.

Absoluudist ma eriti ei mõtle. Küll aga meenub, et esikkogu ilmumise järel märkis üks arvustaja minu nooruslikku maksimalismi, teine vanainimeslikku absolutismi. See oli päris lõbus. Allikaid ei mäleta paraku.

E. P.: Müstikud saavad kõige vahetumat kinnitust transtsendentsusele muusikast, nii nagu näiteks Mechthild von Magdeburg (1207–1282) või 29-aastaselt benediktiini kloostrisse läinud Šveitsi müstik Silja Walter (1919–2011), kelle loomingus olid laul ja tants olulised väljendusvahendid.^[25] Kuidas suhestuvad teie silmis muusika ja müstika?

D. K.: Lähedalt – eks ole mõlemad vaikuse lapsed. Laul ja tants võimaldavad mõnigi kord kogeda ülemeelelist reaalsust, olgu selleks siis sufi dervišite keerlemine või tiibeti mantrate laulmine. Sellistes rituaalides on midagi hüpnootilist ja ühendavat.

E. P.: Minu riiulis on Khalil Gibrani saksakeelne raamat „Der Prophet. Der Narr. Der Wanderer”. Teie olete inglise keelest eesti keelde ümber pannud tema „Prohveti”. Mis teid pidi jõudsite selle autorini? Kui palju müstikut näete selles kirjanikus, filosoofis ja kunstnikus?

D. K.: Kui õigesti mäletan, jäi see üsna trööbatud vanaraamat mulle silma 80-ndate lõpul Shakespeare’i raamatupoes Pariisis. Mind lummas Gibrani stiil; ei olnud sellist laadi eesti keeles enne kohanud. Eks see olnud ka esimene teos, mille ta kirjutas võõrkeeles ja väga aegamisi. Nii lihtsad laused võivad kergesti banaalsetena mõjuda – ometi aimub „Prohvetis” mingit vaevu tabatavat võõrapärast, peaaegu piibellikku hõngu, salapära ja dramatismi. Seda õhukest raamatut tõlkisin kuus aastat, enamasti varahommikul enne laste ärkamist, omamoodi meditatiivse rituaalina. Algaja tõlkija jaoks huvitav kogemus – täielik ümberhäälestumine. Puhas müstik Gibran mu meelest ei ole, aga lähedastel radadel rändab ta küll.

E. P.: Khalil Gibrani loomingut loetakse Oriendi filosoofiliste suundade ja kristlusest mõjutatud läänelike filosoofiate vaheliseks ühenduslüliks. Te olete tõlkinud ka XIII sajandi sufi müstikut Rumi ja üht India suurimat müstikut, hinduismist mõjutatud luuletajat Kabiri (XV saj) ning kõnelenud budismist. Kus leiab teie hing rohkem asu, kas kristlikus maailmas või Oriendi usundites, filosoofiates?

D. K.: Ei ole üheski süsteemis päriselt juurdunud. Inimlikult puudutavat olen leidnud üsna mitmeist erinevaist paikadest, usundeist, filosoofiatest. Tuumtunne näib olevat üks. Mis tuletab meelde Juhan Viidingu read: „Eneses ja teistes / on palju ühist, väga palju ühist. / Ja kõik me, ühised, me teame seda. / Me teame oma olemise nägu. / On asju, mis ei saagi ununeda. / On elusid, mis ongi unenägu.”^[26]

E. P.: Muusikat teevad oma kohina ja mühaga teie loomingus ka elavad organismid, „kõrged ja pühad”^[27] puud. Nad pakuvad kujundlikku ainest, nende kaudu tunnetate ja väljendate loodusega üks olemist: „Tuuleladvast hüüti: kus su kodu? / Samas sain ma nooreks sarapuuks.” – „Oh hoia, hoia mu käsi, neist kasvavad puud.” – „Mõte on mandlipuu.”^[28] Puust saab aga samuti nähtamatu suur „värav kahe maailma vahel”,^[29] müütiline maa ja taeva ühendaja ilmapuu ehk maa­ilmapuu ehk elupuu. Tean, et teil on käsil metsa-antoloogia. Mis innustas kokku panema just selleteemalist antoloogiat?

D. K.: Mõte anda välja metsateemaline antoloogia pärineb kirjastuselt Salv. Mõistagi on selline ettepanek suur au ja usaldus. Puud on mulle alati palju tähendanud, nagu eestlastele vist enamasti – see on üsna isiklik teema. Pealkiri „Südames laulavad metsad” püsis mu teadvuses ühe Uku Masingu luulereana. Otsides seda enam ei leidnudki, küll aga avastasin sama kujundi hoopis Tõnu Õnnepalu loomingust.

E. P.: Looduses on kõik seotud püha geomeetriaga. Te olete tundnud huvi Rootsi maalikunstniku, teosoofi ja abstraktse kunsti rajaja Hilma af Klinti, sealhulgas tema geomeetriliste piltide vastu. Kui vaatate tagasi oma kulgemisele, siis, kasutades teie enda küsimust, kuidas te seda näete, „on see olnud miskitpidi kaar või spiraal või pigem sinusoid”?^[30]

D. K.: Küllap olen elanud veel liiga vähe aega, et märgata, kas mu kulgemine on ring või spiraal. Selle mõistmiseks peab valgus langema kusagilt mujalt. Püha geomeetria iseenesest on aga ülihuvitav.

E. P.: Kuid see vist peab paika, et „kõik jooned on koos sinus”,^[31] nagu te „Aja kujus” märgite? Ja kas võib seda mõtet kuulata ka kui vihjet Ernst Enno värssidele „Nii läbisegi jooned, / Nii imelised teed –”, või ka Ene Mihkelsoni värssidele „Kord jäävad ainult jooned ajalukku / tetraeedrid rombid ruudud rööptahu- / kad ja nelikud”?^[32]

D. K.: Kirjutades ei mõelnud ma sellele, aga ühendused on võimalikud. Veel üks joone-luuletus on „Mandragoras”: „Mu tunne, mõte ja tahe / on kire kontsentratsioon – / maa ohe ja tähtede sära. // Ma olen see võbelev joon.”^[33]

E. P.: Ja luulekogus „Lõige” räägite ka veel jõujoontest: „Kõik jõujooned jooksevad kokku, / plahvatus paiskab lahku, / täielik varjutus, / karjatus – kõik!”^[34]

Mulle tundub, et joon on veel ühel teiselgi moel teile märgiline: platoonilise filosoofia kõige täiuslikuma vormi, paljude tähendustega laetud püha geomeetria kujundi – ringi osana. Teadliku enesekasutuse kontekstis räägite ringjoonest kirjutiste kogumikus „Terendused” ja viitate muu hulgas Emily Dickinsoni (1830–1866) värsiridadele „Kõik ütle, kõik kuid kõverdi – / Ringjoon viib sihile.”^[35]

D. K.: Tõepoolest, sirg- ja ringjoone tahtmatut kordumist oma tekstides panin ka ise kunagi ammu tähele. Huvitav kokkulangemine vokaalidega minu nimes – O ja I. Paula Sering kirjutab luulekogu „Vari ja viiv” arvustuses „The rest is silence” nägelikult: „Mis on I? – I on kriips, „viiva” soome keeles; I on viiv, kiir, piir; I on ka nõel – tõde („Kaks otsa on tõel – / ühes on tera / ja teises silm”); I on häälikutest kõlalt kõrgeim. Edasi pole minna kuhugi, edasi on ultraheli. I on kommunikatsiooni piir: „Siin katkeb kiri”. Eluring laguneb kriipsuks, rist pikeneb üles ja alla: sünnieelseks ja surmaks, horisontaaltelg – elu – on vaid poolitusjoon kahe lõpmatuse vahel, mis kustub: surmast saab viiv, ja elust saab vari – vari, mis tuhmub surmavalguse säras, ja ülalt alla laotust lõhestav välk, kiir, kriips, viiv(a) on hetk, mille kestus on igavik, on igavik, mis saab teoks vaid ühekaupa – üksikute hetkedena – ainsa viivuna; on nõel; kahe otsaga tõde, mis kättesaadav vaid linnumuna õrna koort purustades, tõde, mis on korraga silm ja surm, mille märkamiseks on aega just välgusähvatuse jagu. To know is to die.”^[36]

E. P.: Kas teadlik enesekasutus, mööda ringjoont kulgemine haakub ka rütmi küsimusega, omaenda rütmi leidmisega, kas tähendab see maailma kiirendusega mitte kaasaminemist?

D. K.: Ei ole päris kindel, kas mõistan küsimust õigesti. Mõtlesin kaua, kas sellised pähe tulvanud read on põhjendatud, aga et tuttavad füüsikud vastu ei vaielnud, jäin oma nägemuse juurde: „vahet ei ole, / on lõpmatus, / sirge sillerdav ring.”^[37] Tihtipeale panen kirja midagi, mida ise seletada ei oska, alles hiljem leian teadusest teoreetilise või elust praktilise kinnituse. Omaenda rütmi viimine kooskõlla ümbritsevaga on eluküsimus. Selle nimel vahetatakse elukohti, kaaslasi ja kultuure. Aga ka õpitakse varieerima sisemist rütmi. Peeter Mudistit meenutades: igaüks nagu saab.^[38]

E. P.: Teie tõlgitud Emily Dickinsoni luuletuste kogumik „Kiri Maailmale” pidi minusse niivõrd sügava jälje jätma, et palusin endale Ameerikast saata midagi origi­naalis („Favorite Poems of Emily Dickinson”, 1978). Kuidas saabus teie juurde see üks ikoonilisemaid ja olulisemaid XIX sajandi Ameerika luuletajaid – luuletaja, kes ammutas oma loomingulist jõudu Suurest Loodusest, kes ilmutas talle „lihtsad Tõed”?^[39] Mis tõmbas teid Emily Dickinsoni luule poole? Mis viis muu hulgas oksüümoronliku äratundmiseni: „Millest tuleb mõne kokkukõla / valutekita­valt puhas heli?”^[40]

D. K.: Tõepoolest ei mäleta, kuidas mulle kaheksakümnendate algul üks õhuke vihik Dickinsoni luuletusi näppu sattus. Küll aga on selgesti meeles aeg, mil mind jalust rabas paari väga lähedase noore inimese ootamatu surm. Korraga ei suutnud ma enam lugeda – enamus kaasaegsest kirjandusest tundus pealiskaudne, tühja-tähjaga tegelev. Siis hakkasin iseenese jaoks tõlkima äsja avastatud Dickinsoni luuletusi; pühendumine hoopis teisele vaimuilmale andis jõudu vastu pidada. Aastaid hiljem tahaks muidugi mitmed luuletused ümber tõlkida.

E. P.: Kanada kirjanik Dominique Fortier on Emily Dickinsonist kirjutanud poeetilistest fragmentidest koosneva, ajaloolistel faktidel ja kujutlustel põhineva lummava jutustuse „Paberlinnad” (2018), mille üks läbiv motiiv on kodu-motiiv. Emily Dickinsoni tõeline kodu tundub olnud „pabermajas”, „paberitükis”. Ja seda kodu ei saanud keegi temalt ära võtta. Kas näete siin ka mingit ühisosa?

D. K.: Jaa, kindlasti. Fortier on samas raamatus sõnastanud ka tõdemuse: „Me elame veel pikka aega edasi paikades, kus oleme viibinud, kuigi oleme sealt ammu lahkunud.”^[41] See on huvitav, mismoodi keha mälu talletab kohti, kust mõte ja meel on ammu edasi liikunud – või kohti, mida enam olemas polegi. Aga samamoodi talletab koht vist ka inimesi.

E. P.: „Igavesti vulisev oja olen ma, / igavesti igatsev laulja rändaja.”^[42] Kas jagate seda rändaja tunnet Ernst Ennoga, kes otsis nii sügavalt taga oma kadunud kodu? Kas luuletamine võib olla ka nagu palveränd läbi maailmaruumi?

D. K.: Teelolijana olen end alati tundnud – küll pigem rändleja kui rühkijana. Luuletamine on miski, mis lihtsalt eluga kaasneb – peaaegu märkamatu mõtete korrastamine, nagu pea kammimine. Aga küllap võib elu tõesti tajuda ka palverännuna läbi maailmaruumi – Blake’i ja Čiurlionise vaimus.

E. P.: Ameerika ruumikunstnik ja teadusajakirjanik Jon Lomberg, kelle jaoks on matemaatilised suhted „enamasti esteetika aluseks, olgu selleks intervallid muusi­kas nagu harmoonia, proportsioonid arhitektuuris või maalimises”,^[43] saadaks tähtede­vahelise suhtluse alustamiseks neile just muusikat. Milline oleks teie valik?

D. K.: Isikliku läkitusena ehk Arvo Pärdi „Tabula rasa”.

 

^[1] H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk H. Kross. Tallinn, 1976, lk 24–25.

^[2] D. Kareva, Mandragora. Tallinn, 2002, lk 72.

^[3] Loodusfilmist „Liblikaprojektid” (USA, 2021).

^[4] E. Dickinson, Kiri Maailmale. Tlk D. Kareva. Tallinn, 1988, lk 21.

^[5] D. Kareva, Terendused. Kirjutisi aastaist 2005–2019. Tallinn, 2019, lk 165.

^[6] D. Kareva, Suik ja sillerdus. Tallinn, 2019, lk 34.

^[7] G. Leutenegger, Kontinent. Roman. Frankfurt am Main, 1985, lk 38.

^[8] Sealsamas.

^[9] D. Kareva, Terendused, lk 167.

^[10] D. Kareva, Terendused, lk 12.

^[11] Sealsamas. Vt: E. Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn, 2021, lk 39.

^[12] D. Kareva, Aja kuju. Tallinn, 2005, lk 78.

^[13] U. Masing, Jaapani luulest. Rmt: U. Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu, 1993, lk 399.

^[14] H. Runnel, Punaste õhtute purpur. Tallinn, 1982, lk 91.

^[15] Meie silmapaistvaid inimesi. Friedebert Tuglas. II saade. ERR 22. I 1961.

^[16] A. Alliksaar, Olematus võiks ju ka olemata olla. LR 1968, nr 9/10, lk 63.

^[17] G. Leutenegger, Kohe pärast Gotthardi tuleb Milano toomkirik. Jutustused ja muu proosa. Tlk K. Räni. LR 2008, nr 3, lk 19.

^[18] V. Luik, Kogutud luuletused 1962–1997. Tallinn, 2006, lk 493.

^[19] V. Afanasjev, Tuulevaiksed aastad. Tartu, 2021, lk 10.

^[20] D. Kareva, Mandragora, lk 98.

^[21] D. Kareva, Terendused, lk 12.

^[22] Sealsamas, lk 10.

^[23] D. Kareva, Terendused, lk 164.

^[24] E. Pargi e-kiri küsitlejale 5. IX 2023.

^[25] E. Pormeister, Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz. Berlin, 2010, lk 191–193.

^[26] J. Üdi ja J. Viiding, Kogutud luuletused. Tallinn, 2023, lk 380.

^[27] D. Kareva, Puudutus. Tallinn, 1981, lk 42.

^[28] D. Kareva, Salateadvus. Tallinn, 1983, lk 5. D. Kareva, Armuaeg. Tallinn, 1991, lk 107. D. Kareva, Suik ja sillerdus, lk 67.

^[29] D. Kareva, Suik ja sillerdus, lk 9.

^[30] Vrd: A. Oks, Liblikalend. Tekstid [ja luuletused] Doris Kareva. Tallinn, 2020, lk 136.

^[31] D. Kareva, Aja kuju, lk 25.

^[32] E. Enno, Rändaja õhtulaul. Tartu, lk 194. E. Mihkelson, Uroboros. Tallinn, 2004, lk 56.

^[33] D. Kareva, Mandragora, lk 66.

^[34] D. Kareva, Lõige. Tallinn, 2007, lk 26.

^[35] E. Dickinson, Kiri Maailmale, lk 75.

^[36] P. Sering, The rest is silence. Vikerkaar 1987, nr 12, lk 88.

^[37] D. Kareva, Suik ja sillerdus, lk 74.

^[38] Vt: L. Kulles, Igaüks nagu saab (Eesti Telefilm 1991).

^[39] Vt: E. Dickinson, Kiri Maailmale, lk 87.

^[40] D. Kareva, Vari ja viiv. Tallinn, 1986, lk 58.

^[41] D. Fortier, Paberlinnad. Tlk L. C. Arba. LR 2023, nr 27–28, lk 80.

^[42] E. Enno, Rändaja õhtulaul, lk 90.

^[43] Tsit: „Iidsed tulnukad. Da Vinci keelatud koodid”, film History kanalil.