Mis saab inimesest

Priit Põldma

Carolina Pihelgas: „Lõikejoon”.
Loomingu Raamatukogu 2024, nr 1–2. 96 lk.

Carolina Pihelga „Lõikejoon” on õhuke, aga mõjukas raamat: kahtlustan, et õige pea võib selle kohta avaldatud tähemärkide arv ületada teksti enda mahu (kui ajakirjanduses ilmunule liita veel ühismeedias puhkenud arutelud). Carolina Pihelgas tabab ajanärvi, kõnetab nii intiimsetel kui ühiskondlikel teemadel ja seob need poeetiliselt veenvaks tervikuks. Tulemuseks on voolav ja pulbitsev tekst, paljudest teemakihtidest ja väljenduslaadidest kootud kangas, mis mähib lugeja oma torkivasse ja hoidvasse, emotsionaalselt intensiivsesse embusse.

Milles seisneb, kust tuleb „Lõikejoone” jõud? Minu meelest sellest, et ta on kirjutatud ühe seisundi, ühe elupöörde seest. Siin pole tagantjärele tarkust ega õpetussõnu, mis aitaksid raskest ajast läbi tulla. Mis kasu võiks taolistest õpetussõnadest üldse olla? Keda on need kunagi aidanud? Ei, „raskemeelsusest aitavad välja ainult kurvad raamatud”[1] ja „Lõikejoon” on õnnekombel üks selliseid – aus tunnistus põhjatust emotsionaalsest kuristikust ning sellest, mida inimene seal viibides teeb ja tunneb. „Lõikejoon” ei räägi diagnoosist ja tervenemisest, ta näitab inimest sündmuste ja tunnete keskel, näitab, „[m]is saab inimesest seal all, päris põhjas, üksinduse sees” (lk 16). Kui tihti julgeme seda üldse vaadata või näidata? Väga harva, vähemasti mina. Lihtsam on ikka rääkida sellest, mis on juhtunud, mis mul enda arvates viga on ja kuidas ma hakkama saan, märksa raskem on päriselt kirjeldada, kuidas on olla. Sageli tundub, et selle kirjeldamiseks polegi sõnu. Või kui sõnad on, siis pole julgust neid välja öelda. Carolina Pihelgas on leidnud mõlemad, nii sõnad kui ka julguse. Mulle tundub, et kui üks inimene saab üldse teist aidata, siis nimelt sellise aususega, mis kinnitab, et emotsionaalne sügavik, „seal all” olek on inimeseks olemise osa.

Aususe ja tõesuse tunnet süvendab mulje, et „Lõikejoon” on kirja pandud ühe hooga, järjest. Pihelgas valitseb osavalt keelt, miksib stiile ja hoiab pinget, kuid tekstivoos on säilinud parimas mõttes toorus. Kirge ja valu pole ülearu kirjanduslikuks lihvitud, kompositsiooniliselt liiga ära vormistatud. (Võimalik, et selline mulje on eriti peene varjatud kompositsiooni tulemus.) Teosel on küll selge narratiivne raam – peategelane Liine seab end suve alguses sisse maamajja ja on suve lõpul sunnitud sealt igaveseks lahkuma –, kuid selle raami sees toimuvad protsessid justkui omatahtsi, ettearvamatult. Sellisena eristub „Lõikejoon” Pihelga varasemast loomingust: kuigi fragmentaarne esituslaad on proosaluulekogust „Valgus kivi sees” ja romaanist „Vaadates ööd” tuttav, mõjub „Lõikejoon” eelmiste teostega võrreldes vahetumalt ja valusamalt. Lisaks tundlikule teemavalikule ja vormilisele viimistletusele on selles raamatus midagi, millest varem puudust tundsin: neis ridades pulbitseb elu, mis tungib peene kirjanduslikkuse kihist sügavamale.

Toonitan: tunne, et teos mõjub tõeselt ja elusalt, ei ole mu jaoks seotud loomingu autobiograafilisuse küsimusega. Sündmuste, tegelaste ja tegevuspaikade võimalik seos reaalse elu, inimeste ja kohtadega ei oma vähimatki tähtsust. Loomulikult on mõjusa kirjandusteose taga mingis mahus tõelus, aga see tõelus ei seisne selles, mis ja kellega juhtub, vaid milleski muus. Lugusid võib ju välja mõelda, aga tundeid vaevalt. Just emotsionaalse maastiku võimalikult tõelähedane edasiandmine näib määravat teose mõjuvuse. Et emotsionaalse tõe äratundmine on vaistlik ja sügavalt subjektiivne, ei saa ma siin osutada üksikutele tunnustele, võin vaid öelda: ma uskusin kõike, mida „Lõikejoone” Liine tundis. Ja midagi nii totaalset kogen lugejana harva.

Kõigest 90 leheküljele (millest paljud pole sugugi äärest ääreni täis) mahtuv teos kätkeb hämmastavalt palju ühiskondlikult või intiimselt tugevalt laetud teemasid. See võimaldab „Lõikejoont” käsitleda mitme erineva diskursuse raames. Senised tõlgendused on keskendunud lähisuhtevägivallale ja näinud teose keskmena traumaatilisest suhtest väljumise narratiivi: „see on paljude naiste lugu,” nendib Vilja Kiisler.[2] Tegu on kahtlemata üliolulise teemaga, millest kõneleda ja kirjutada, kuid sugugi mitte ainuvõimaliku fookusega, mille kaudu „Lõikejoont” vaadelda. Osutangi järgnevalt neile tõlgendusvõimalustele, mis senises retseptsioonis pigem varju jäänud.

„Lõikejoones” ei käi võitlus üksnes lähisuhetes: põhiline tegevuspaik, Tsõriksoo talu, asub ühe militaarse polügooni vahetus läheduses, sealt kostvad lasud ja plahvatused võimendavad ja peegeldavad peategelase hinges toimuvat. Libisedes fiktsionaalsest maailmast korraks siiski realiteetide juurde: kuna Tsõriksoo on paigutatud kuhugi Võru ja Tsooru ligidusse, saab seda tegevusliini hõlpsalt seostada Kaitseväe Nursipalu harjutusvälja laiendamisega. „Lõikejoont” võib niisiis võtta kui Nursipalu sündmuste esimest (usutavasti mitte ainsaks jäävat) ilukirjanduslikku jäädvustust. Seejuures on tegevus asetatud paari aasta kaugusesse lähitulevikku: praegu käsil olev laiendus on juba toimunud, kavandatakse järgmist. Teoses ei võeta polügooni arendamise suhtes ühest seisukohta, tunnistatakse riigikaitse vajalikkust ja möödapääsmatust, kuid selgelt tuleb esile sõjaharjutuste mõju loodusele, elupaikadele, inimestele. Nagu lähisuhteid, nii käsitletakse ka sõjapidamist laiemas mõttes feministlikult: kuuldavaks saab allasurutute ja haigetsaanute hääl.

„Lõikejoone” kolmandat võimalikku keset võiks pidada ökofeministlikuks, kuid looduse ja inimese suhete käsitlus on nii intrigeerivalt mitmetahuline, et jään selle määratluse juures kõhklema. Ühelt poolt samastab Liine ennast ja oma tundeid taimede ja lindudega, tajub end suure ökosüsteemi osana. Ta mõtleb hästi korrastatud botaanikaaeda vaadates, et „minu aia metsikus, pöörane lokkamine, mida ma ei püüagi päriselt taltsutada, meeldib mulle ikkagi rohkem” (lk 33) – ja küllap ei asu too pööraselt lokkav aed ainult ta maakodus, vaid ka hinges. Aga seejuures ei vastandu Liine antropotsentrismile sedavõrd, et loobuks loodusesse ja maastikku sekkumisest: kui tuleb tahtmine, võib ta niita muru või täiesti suvalises kohas maad kaevata, pöörata maapinna mõttetult tagurpidi… Liine ei taanda, pigem kehtestab oma agentsust ja jõudu, ta ei häbene (enam) oma vajadusi, vaid viib need ellu. Jõuline kujund loodusliku ja inimliku (või tehisliku) väe ühtesulamisest on pilt, kus Liine end taluõuel rahuldab, abiks lõõskav päike ja väike roosa vibraator, rütmi loomas tuulehood, võbelevad heinakõrred, omaenda südamelöögid ja üle tuhisevad pääsukesed. Kõik on kõigega üks, kõik saab kokku ja moodustab terviku inimese sees.

Kui Liine peab polügooni uue laienduse tõttu Tsõriksoo talust lahkuma, kujutleb ta edasist: „Loodus võtab üle ja kustutab inimeste jäljed. [—] Tasapisi vajuvad seinad kokku, toad kasvavad rohelust täis. See võiks tegelikult olla päris ilus vaatepilt. Minu voodi asemel toatäis nõgeseid.” (Lk 95.) Siin fikseerib Pihelgas hämmastava vastuolu: ühe erakordselt julma ja tehnoloogiakeskse tegevuse, nagu seda on sõjatehnika arendamine, tulemusena võib juhtuda, et inimmõju teatud paikadele taandub, loodus saab taastada oma suveräänsuse. Seda muidugi kuni järgmise inimtekkelise plahvatuseni.

Veel üks läbiv telg puudutab maha vaikitud minevikutraumasid ning põlvkondadevahelisi suhteid: Liine traumaatiline seotus oma emaga, ootamatutes kontekstides meenuvad erevalusad lapsepõlvemälestused. Seda liini avardab aastakümnetetaguste rääkimata lugude uurimine: Liine püüab selgust saada kunagise majaomaniku Selma ja oma vanatädi Elvi suhetes. Neist liinidest annaks arendada terve omaette romaani (kohe meenuvad Kai Aareleiu ja Lilli Luugi teosed, samuti Pihelga enda „Vaadates ööd”), praegu jäävad need teemad visandlikult õhku.

„Lõikejoonele” võiks ju ette heita temaatilist üleküllust, kõnekate või küünilisemalt öeldes moekate teemade kuhjamist ning motiivide rohkusest tulenevat liinide lõpetamatust. Mu meelest kinnitavad külluslikkus ja katkelisus veel kord teksti ehedust: see on tunnistus ühest keerukast eluetapist, kus saabki kokku hulk valusaid ja vastuolulisi teemasid, mis ilma selgelt tajutava arengu, kulminatsiooni ja lahenduseta lihtsalt põimuvad ja siis hargnevad taas. Seosed eri tasandite vahel on korraga tähenduslikud ja juhuslikud: kõik, mis juhtub, ja kõik, mis meenub, teeb ühtviisi valu ning vahel võib üks valu näidata teist ootamatul hetkel uues valguses. „Lõikejoon” on sellise hetke, sellise päeva, sellise suve vahetu jäädvustus. Sellises tekstis ei saa midagi maha vaikida ega alla joonida, tähendused selguvad alles jutustamise käigus.

Olen rõhutanud, et „Lõikejoon” ei näita teed sügavikust välja ega paku lahendusi, vaid on tunnistus ühest kuristikust. On siis üldse mingit väljapääsu, leidub kuskil kübekenegi lootust? Mulle sööbis viimastelt lehekülgedelt mällu Liine külaskäik naabrimees Jaanuse juurde, et harjutusväljaku uut laiendust ja talude võõrandamist arutada. Juuakse vett ja näkitsetakse küpsist. „Eks ma talvel mõtle, mis saab. Praegu on liiga palju muud tegemist,” kostab Jaanus, kel parasjagu muruniitmine pooleli, ja paneb Liinele kaasa karbitäie mune ja koti kurkidega (lk 92–93). Siit võiks eri žanrites edasi fantaseerida: kui „Lõikejoon” oleks üks korralik suvitusromaan, mis näitab, et ka kõige keerulisemal hetkel võib kõik hästi minna, siis Liine ja Jaanus armuksid ning rajaksid koos uue kodu kuskil polügoonist võimalikult kaugel. Kui tegu oleks melodramaatilise traumaromaaniga, siis teeks Jaanus külla tulnud Liinele sel hetkel midagi kohutavalt kurja. „Lõikejoon” ei kuulu õnneks kumbagi žanrisse. Siin käivad asjad lihtsamalt – või keerulisemalt. Nagu elus. Kui kuskil on üldse päriselt lootust, siis selles üürikeses kohtumises. Mida me elus muud saamegi, kui teha edasi seda, mida oskame ja suudame, nii kaua kui võimalik. Ja kui tundub, et kellelgi võiks vaja olla, siis anda talle karbitäis mune ja kott kurke. Või anda see raamat.

 

[1]T. Õnnepalu, Palk. Talvepäevik. Tallinn, 2021, lk 230.

[2]V. Kiisler, Armiga naine. Vikerkaar 2024, nr 3, lk 143.

 

Kirjanik loeb. Carolina Pihelgas

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood