Anu Allas: „Allaandmine algajatele”.
Varrak, 2025. 180 lk.
Kunstiajaloolase ja kuraatori Anu Allase mullu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel III koha pälvinud debüütromaan „Allaandmine algajatele” on kui lohutu ja melanhoolne mosaiik, milles episoodid paljude tegelaste eludest põimuvad luuleliseks ja kergelt düstoopiliseks panoraamiks. Ebamäärases lähitulevikus lahti rulluv teos kätkeb endas nii kirjutamise painet kui ka teatavat ühiskondlikku murenemist, isiklikku ja ka üldist plaani. Kuna raamat on vilunult kirjutatud – on tunda, et ka kirjutamise kunst on autorile omane – ning üks keskseid teemasid ongi küsimus, kas on üldse mõtet raamatuid kirjutada, kui kõik võimalik on juba öeldud, on sellel kirjanikest žürii seas ilmselgelt menu olnud, kuid tavalugejale võib raamat jääda kaugeks ja võrdlemisi segaseks. Eks jäi mullegi. Tegemist on pigem filosoofilis-mõtiskleva põimiku, mõttemänguga ühe idee ümber kui klassikalise romaaniga: sellest ei oska välja tuua ühtegi meeldejäävat tegelast ega sündmust ning keskne ideegi on selline, millele mina oma tõlgenduses kahe käega alla kirjutada ei saa.
„Allaandmine algajatele” avaneb mitmel rindel ning mitme silmapaari kaudu. Kord astub lavale kirjanik, kord mässaja, kelle ind on raugenud, või keegi, kes seda alles leidmas, tegelasi on teisigi, ent neil kõigil on üks ühisosa – pealkirjaski välja toodud allaandmine, mingi passiivsus, käegalöömine, minnalaskmine. Pessimism, võib-olla suisa fatalism. Alla antakse niihästi isiklikus elus, loobudes endistest püüdlustest, inimsuhetest, sulgudes enesesse või hulpides sihitult elumerel, kui ka poliitiliselt ses salapärases vastupanuliikumises, millega enamik tegelastest seotud on. Alla antakse maailmale, mis veereb omasoodu, tee mis tahad, võtab su ideed ja läheb nendega oma teed, unustatakse endised iidolid ja põhimõtted. Loobutakse vastupanust, kuigi see, kellele ja kuidas on vastu pandud (patriarhaat?), jääb ähmaseks, vaid kerge pintslitõmbega maalituks.
Kõik, mis selle kohta öelda saab, on, et millelegi pannakse vastu, kohati isegi jõuga, kuid ettevõtmise ainuke käega katsutav tulemus paistab olevat see, et üle 55-aastased mehed ei tohi enam juhtivatel positsioonidel töötada. Paljud neist istuvad sihitult pargipinkidel ja joovad või heietavad möödunud hiilgeajast, ülikond seljas ja portfell käes, seavad sammud endiselt tööle ja tagasi, kuigi direktorikabineti uksed on neile suletud, ega oska endaga midagi peale hakata. Nagu nii tihti, tahaks neilegi öelda, et leidke endale mõni hobi, mõni kirg! Eestlastel on neist üldse puudus – ma usun, me oleksime õnnelikumad, kui meil oleks peale töö ja vaeva elus veel midagi.
Nagu Newtoni pendel, kõigub raamatu tegelaskond selle vahel, kas parem oleks proovida maailma muuta või leppida olemasolevaga, minna vooluga kaasa või võidelda välja uus rada, olla üksik hunt või tegutseda üheskoos millegi suurema nimel. Kuigi nad on vähemal või rohkemal määral ühistegevusega seotud (vastupanuliikumine seda ju on), kulgevad kõik tegelased pigem omasoodu, kannustatuna mingist sisemisest rahutusest. See paine on neid viinud erinevatesse äärmustesse, kuid ma ütleksin, et mugavalt ära elavate inimeste vaimsetesse äärmustesse, elu materiaalseid ega füüsilisi äärmusi raamatust ei leia, keegi pole ei rikas ega vaene, eriti noor ega vana, ei maadle tervisemurede ega ühiskondliku positsiooni kaotamisega. Tegelastel ei paista olevat teisi probleeme peale selle, kuidas maailma mõtestada, lahendada maailma probleeme filosoofilisel tasandil, mis muidugi mõista ei lahenda midagi. Või kuidas?
Kahtlemata on mõtlejaid, ühiskonna- ja majandusteoreetikuid, kelle ideed mõjutavad meie elu alustalasid, ent raamatu tegelaskond tundubki eksisteerivat vaid teoreetilisel tasandil. Ehkki on öeldud, et vastupanuliikumine on kohati muutunud lausa sõjaliseks või terroristlikuks organisatsiooniks, mis saadab kusagil korda hirmsaid ja ohtlikke asju, ei jõua miski sellest raamatu lehekülgedele ega tundu käega katsutav. Kuigi tegelastel on suur roll igasugu olulistes otsustes, ei löö nad millelegi päriselt käsi külge ega ole ühelgi sündmusel kohal. Raamat oleks märksa huvitavam, kui seal oleks mingi tegevus peale selle, et keegi sõidab kusagile ja räägib kellegagi. Nad lihtsalt tõdevad, et asju juhtub, ja lähevad eluga edasi, selline tundeleigus ja üksikinimesele mitte mõtlemine jätab neist külma ja kauge mulje. See on samas ka nii tänapäevane (ja eestlaslikki), me kõik kogeme ju maailma läbi uudistevoo.
„Neil ei olevat mingit kujutlusvõimet, nad ei ütlevat tegelikult midagi uut ega huvitavat, vaid lihtsalt nautivat kujutelma omaenese erilisusest. Neil polevat õrna aimugi, mida nad teevad, kuigi pole välistatud, et nad võivad kogemata, puhtjuhuslikult korda saata midagi, mis on mingil viisil väärtuslik, isegi erakordne, küll aga sünnib see tõenäoliselt sõltumata nende ideedest, programmidest ja aruteludest, sünnib ootamatult, ülejäägina, energiate põrkumisest tingitud väikese plahvatusena.” (Lk 98.) Nii räägib üks vastupanuliikumise juhtfiguure oma ametit maha pannes. Nagu öeldud, siis selle sisemise konflikti ümber raamatu mõtteline plaan keerlebki – kas on võimalik midagi teadlikult korda saata või ainult kogemata, kas kõik, mida tehakse, korrumpeerub, sulandub endisesse süsteemi, saab probleemi osaks? Kas idealism on määratud purunemisele?
Ka raamatu ulmeline plaan on visandlik ega vormu kõnekaks tervikuks. See meenutab oma fragmentaarsuselt ja õhustikult kohati Emily St. John Mandeli raamatuid, näiteks „Jaam üksteist”, mille üks ajajoon hargneb samuti kujuteldavas kollapsieelses lähitulevikus, ent Mandel ei ole huvitatud kollapsist, vaid sellest, mis kestab edasi, kuidas inimesed jäävad lugusid rääkima, tegema teatrit, kogema inimtunnete kogu virvarri ka siis, kui senine elukorraldus on lagunenud. Anu Allase romaan aga ei paku ei lohutust ega raputavat düstoopiat, mis maailmale (kõver)peeglit näitaks, ka inimelu laia spektrit ega tunnete mängu mitte, selle ulmelisus on sedavõrd ebamäärane, et tekib küsimus, milleks tulevik üldse sisse tuua. Kas raamatu sisu muutuks, kui tegemist oleks tänapäevaga? Ses tulevikus ei paista ei kliimamuutusi ega sõdu, tugevaid poliitilisi tuuli ega teistsugust maailmakorda, samas mäletatakse veel Nõukogude aega ning elatakse Mustamäe kortermajades – see on igast küljest olevik peale selle kujuteldava vastupanuliikumise, olgu see siis põrandaalune feministlik ülestõus või vasakpoolne vandenõu – või hoopis parempoolne? Nagu eesti kirjanduses tavaks, on poliitika tegelikult täielikult kulisside taga, ning romaanist ei paista ühtegi selget maailmavaatelist seisukohta ega poliitilist sõnavõttu. Seisukohad teadupärast on ohtlikud, need võivad lugejatele mitte meeldida.
Samas ei ole võimalik kirjutada vastupanu mõttetusest – ükskõik mis eesmärgil see siis ka ei oleks – ilma igasuguse poliitilise plaanita. Ka status quo on poliitiline, ka veendumus, et kõik on juba nii hästi-halvasti, kui üldse olla saab, on poliitiline, ja see, et üheskoos mingi idee nimel tegutseda pole mõtet, on veel iseäranis poliitiline. Aktivistide läbipõlemine, ideaalide purunemine, pettumine mõnes ettevõtmises või algatuses – need on kahtlemata päris probleemid ja päris elu kogemused. Kindlasti on kõik meist kas või (üli)koolis või töökohal kokku puutunud olukordadega, kus suure hurraaga tehtud plaanid lörri lähevad, meeskonnatööst asja ei saa ja lõppeks on võib-olla omavahelised suhtedki tuksis. Kuigi niimoodi kirja pandult tundub see täiesti hea loo alge, siis ometi see lugu ei realiseeru, jääb kaugeks. Selleks, et tajuda unistuste purunemisest või sõpruskonna lõhkiminekust tingitud hingevalu, oleks vaja kõigepealt kogeda ka esmast idealismi, sõprusi, vaenusid. Seda raamatust aga ei leia. Ja ehkki mustvalgelt on järeldus sama, milleni minagi jõudsin – et aktivismi, ühiskondlikku ärksust vms on vaja ka siis, kui see ühegi konkreetse tulemuseni ei vii –, tundub raamatu emotsionaalne plaan jõudvat vastupidiseni. „Me olime mannetud, me olime hambutud ja naiivsed, aga ma ei teadnud, kuidas me saaksime olla midagi muud, mida peaksime tegema, et saada kellekski teiseks.” (Lk 107.) Võimatu on seda lugeda ja mitte tunda pettumust, mitte tunda, et kõik on mõttetu.
Niisiis, kas peaksime järeldama, et kuna igasugune ühiskondlik aktivism on mõeldud luhtuma, tuleks sellest targu üldse loobuda? Vastupanu olla küll ilus ja vajalik, isegi kui sest midagi ei sünni, kuid kas ei kanna see endas lõpuks sõnumit, et ainus kestev asi ilmas on status quo ja veeklaasis loksuma löödud vesi jääb lõpuks samale tasemele püsima? Samal ajal on siin tegemist pettekujutelmaga, me elame keerulistel aegadel, kas tahame seda või ei, maailm muutub meie ümber iga aasta, päeva, tunniga. Istuda käed rüpes ja öelda, et mis ma ikka teha saan või et ükski valik pole hea, nii et ma ei tee parem midagi, on samuti seisukoht. Me oleme muidugi vaid liivakübemed tuules ja tuleb endale tunnistada, et kõiki asju ei ole meie võimuses muuta, aga on petlik arvata, et kõik jätkub vanaviisi, mis me ka teeks või ei teeks. Eesti ei saanud vabaks, kuna keegi midagi ei teinud. Naised ei saanud hääleõigust, kuna keegi midagi ei teinud… Ja ärgem unustagem, et maailma ajaloo mastaabis on need alles värsked sündmused, vaevu sadakond aastat vanad. Või on just maailma muutumine see, mis raamatu tegelasi (ja autorit) meeleheitele viib? „[M]itte püüda midagi päästa, vaid minna kaasa hävingu hullutava joobega ning olla seejuures õnnelik, mitte ahastuses” (lk 87)?
Helsingi kirjandusfestivalil käis sel kevadel Itaalia kirjanik Vincenzo Latronico, kelle rahvusvahelise Bookeri auhinnale nomineeritud raamat „Täiuslikkus” räägib noorpaarist, kes on saavutanud justkui kõik, mida peaks üks tänapäeva inimene saavutada tahtma, kuid kelle südamed ei saa ikka rahu. Muu hulgas arutles ta vestluses soomerootsi kirjaniku Philip Teiriga selle üle, kuidas kunsti võib teha kunstimaailma establishment’i vastu, kuid seda näidatakse siiski samades galeriides ja müüakse samadel oksjonitel samadele ostjatele. Kuidas popkultuur, peavoolu kultuur vms, imab endasse kõik, mis on sellele vastandunud, näiteks alternatiivmuusika. Järeldus, milleni tema jõudis, oli Allase raamatu omaga põhimõtteliselt sama: „Võib-olla oli naiivne mõelda, et see ei saa osaks süsteemist, aga oli tervislik proovida.” Mitte eriti suure üllatusena tõi ta välja ka briti filosoofi Mark Fisheri mõtte: „Lihtsam on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu.”[1] Vahest võib ka siit otsida raamatu võtit: me ei suuda kujutleda senise süsteemi lõppu, kapitaalset muutust. Või kui, siis tundub, et pigem düstoopiaid kui utoopiaid, või reaalsust, mis jääb enamasti kusagile vahepeale. Maailma lõppu, mitte selle edasikestmist. Pakuksin vastuseks aga ulmekirjanik Ursula K. Le Guini öeldu: „Me elame kapitalismis. See tundub paratamatu. Aga samamoodi tundus ka jumalate poolt antud kuningavõim.”[2]
„Nüüd hakkab see raamat valmis saama, aga näidata polegi teda enam õieti kellelegi. Ometi on mul hea meel, sest kõigele vaatamata ma tõestasin, et on võimalik kirjutada romaani, olgu ta siis jutumärkides või ilma, sest ma ikkagi kirjutasin, isegi kui kõik oli juba öeldud. Ma tegin ta valmis ja siin ta nüüd on.” (Lk 167–168.) Nii lõppeb Anu Allase „Allaandmine algajatele”. See on täiuslik kokkuvõte. Romaani on võimalik kirjutada, olgu see siis päriselt romaan või mitte, ja see on kahtlemata suur saavutus. Ja seda on võimalik lugeda.
[1] Mark Fisher, Kapitalistlik realism. Kas alternatiivi ei ole? Tlk Neeme Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019, lk 7.
[2] Ursula K. Le Guin, Words Are My Matter. Writings About Life and Books. Easthampton: Small Beer Press, 2016, lk 115.
Lisa kommentaar