Nikolai Nekramatnõi luulet Loomingust nr 4

*

RÄÄGIN POJALE PLATONI IDEEDEILMAST
võrk hangub side katkeb lapsepõlv vakatab

olemine takerdub olemine aeglustub lõpuni välja

vaatan aknast välja see on üks võõras tegelikkus
vihm peksab vastu aknaklaasi tuul ja mudaväljad
siin haiseb
lõppenud ajajärkude järele

koridoris anonüümsed sammud mööduvad
seinal tundmatu autori repro vist audeni ikarus
või oli kõik vastupidi
tagurpidisus nii tüütu lumm on viltuses

kas seal on indiaanipoiss jakkari ka ja türannosaurus
reks kellel on SUPERPLASMAVÕIMED ja mesilane
maia seal on kõik dinosaurused ja tool ja kodu ja aeg
üleüldiselt kas emme on siis ka seal ma olen väsinud

teadmisest väsinud tegelikkusest ma ei jaksa enam
tõlkida tegelikkust kuidas ise olla
tegelik mida mina tähendan pojake
nüüd tuleb lavalt maha ronida lapsepõlv on valmis saanud
kaugenedes kodu kasvab eluringi takistust ei saa mõõta
kui elavad ei kõneta

jälestan mulda mis toidab ellujääjaid
põlgan ülesärkamise kohustust mis kõiki aegu rusunud
kadestan ämblikke kelle kehal ei näi lõppu
helistan surnutele sest numbrid on kulunud pähe

elaks vabalt edasi aga mina ei taha
kohe
kuidagi toimida nüridus
ei tule kasuks noale mis mööda
käsi hästi käib

teekond eikusagilt siia on täis saanud
teekann lapsepõlves on tuline ikka veel
tragöödia nähtamatu
tragöödia on eile
aga memme koogid ja hommikune kohv
pole jahtunud ikka

issi tegi näo nagu mind ei oleks olemas otsimine
oli mäng leidmine käeulatuses
aga mina ei varunud küllalt kannatust
(laena mulle oma kannatusi mu enda omadel puudub isikupära)
rinnad mida kunagi imesin vajuvad longu

eliitkooli kutid tegid ekstasit meie sulgusime
iseendasse kunas sa koju tuled mis on aeg
pärisin võõralt kes mu sünnitas kogu aja maa
alla tema vajus häbist ikka veel

nüüd on õhtu vahin pornhaabi võtan heli maha
et keegi ei kuuleks üks kimalane lärmab
teises kohas koha mõõdu annan vaevu välja

mäletan tõsi küll oma nime kas seetõttu olengi päris
jooned ruumis mis teised välistavad
dzordan piiterson räägib midagi ma ei saa sittagi aru
olen end täiesti vittu joonud

panen parem tule põlema et mitte näha välja
seinal on vari geomeetria mis kutsub end minaks

isegi varjud näivad
naeruväärsed nüüd tahaks neid tagasi
tegelikuks tõlkida

tegelikkus peabki tegelikkust varjama öeldakse NO ÄRA ÜTLE
LOOJANGUS ON ÜLEKOHUT

Rohkem Nikolai Nekramatnõi luulet Loomingus nr 4