Olen pigem jõelaevnik

Aare Pilv / Igor Kotjuh

Foto: Wikipedia

Aare Pilv on hinnatud kirjandusteadlane ja luuletaja, kuid tal on laiemgi ampluaa. Tema luulekogu „Kui vihm saab läbi” (2017) on erandlik teos eesti kirjandusloos – väga vähesed poeetilised raamatud on suutnud koguda nii palju auhindu ja arvustusi. Luulekogu teema – mälu olemus ja mõju – on jõukohane just Aarele, kes on harjunud tegelema keeruliste filosoofiliste ja esteetiliste küsimustega. Üllataval kombel selgub meie veebruarikuu algupoolel peetud vestlusest, et luule polegi tunnustatud autori keskne tegevusvaldkond.

IGOR KOTJUH: 2002. aastal, umbes meie tutvumise aegu, avaldasid „Loomingus” artikli Aleksander Suumani luulest, millele panid pealkirjaks „Muutlik püsivus”. Mulle tundub, et need sõnad sobivad sulle endale, need väärtused on peidus juba su nimes, kus on nimisõnad „aare” ja „pilv”. Mu esimene küsimus on võib-olla natuke kummaline, kuid olen ammu tahtnud sinu käest küsida: kas oled rahul enda nimega? Kas oled seostanud oma loomingut nende noomenitega? Kui hästi tunned oma perekonnalugu?

AARE PILV: Jaa, ma olen oma nimega rahul, mulle meeldib, et ta algab lahtise a-ga, mis on tähestiku alguses, selles on r-häälik ja tal on tähendus. Mu perekonnanimi on mulle ka sümpaatne. Ma ise küll ei ole oma nime sihilikult kunagi poetiseerinud, kuid seda on teinud mõned minu arvustajad (näiteks Hasso Krull, ja see nimemäng oli tal üsna veenev[1]). Nii et kui ma kuskil pilvedest kirjutan, siis mitte sellepärast, et ma ise olen Pilv, vaid ikka pilvede pärast.

Oma perekonnalugu ma tunnen küll. Nimega seoses: vanaema tahtis mu onule 1950-ndatel panna nimeks Aare (see oli tollal popp nimi), aga otsustati teisiti. Kui siis mina sündisin, pakkus vanaema selle nime uuesti välja – ja nii jäigi. Pilv on vana Võrumaa perekonnanimi, pärit Vastseliina kihelkonnast (Eestis on ka üks teine Pilvede suguvõsa, mille juured on Järvamaal). Olen sattunud nägema koopiat kirikuraamatust, kus mees on veel ilma perekonnanimeta, aga tema poegadest on juba Pilved saanud. Miks mõisnik sellise nime andis, selle kohta pärimust pole. Oma isapoolset suguvõsa vaadates olen ise fantaseerinud, et võib-olla oli neil „pea pilvedes” vms (seal on üsna palju õnnetult surma saamisi ja muidu ettevaatamatusest tekkinud vigastusi, neile on omane ka teatav hoogne ja lõbus uljus).

I. K.: Mida võtsid oma Viljandi kodust kaasa, kui otsustasid minna õppima Tartu Ülikooli? Kas tundsid ennast kaptenina avamerel, iseseisva inimesena täiskasvanute maailmas?

A. P.: Eks ilmselt eelkõige kirjandushuvi enda – mu ema oli kirjandusõpetaja ja kirjandus ümbritses mind lapsest saadik, nii et erialavalik tundus täiesti endastmõistetav. Aga kaptenina avamerel ma ennast kindlasti ei tundnud, ei tunne tänini. Aastatega on muidugi tulnud erialast enesekindlust kõvasti juurde, aga iseseisvusega on ise lood. Mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, et ma olen pigem jõelaevnik, toetavate kallaste vahel kulgeja, mitte eestvedaja ja suunanäitaja, vaid kaastööline.

I. K.: Ütlesid, et erialavalik tundus endastmõistetav. Kirjelda palun kokkupuudet raamatutega lapsepõlves. Kas aitasid ema ta töös, lugesid kirjandeid? Mida oled õppinud isalt ja vanavanematelt?

A. P.: Raamatuid lihtsalt oli terve seinatäis, neid sai vabalt võtta ja sirvida. Olen kohanud peresid, kus lastel on keelatud suurte raamatuid puutuda, minul lubati neid algusest peale vabalt riiulist välja kakkuda. Mul oli ka oma riiul laste­raamatutega. Lugema õppisin tegelikult isa kõrvalt – isa luges mulle õhtuti enne magaminekut ette ja ühel hetkel tuli välja, et ma tegelikult loen temaga kaasa: isa luges mingit kohta valesti, ma parandasin teda ja siis isa naeris, et poiss, sa ju oskad lugeda, nüüd hakkadki ise lugema. Täiskasvanute raamatutest esimesed, mida mäletan, olid Kareva „Salateadvus” (kusjuures ma arvasin, et Doris on mehenimi nagu Boris ja et see on keegi välismaalane) ja Turgenevi proosaluuletused Aaviku tõlkes. Lapsena lugedes mõjusid need eriti imelikult ja salapäraselt. Ema ei saanud ma tema töös muidugi aidata, aga ta võttis mind kaasa kooli kirjandusekskursioonidele (nii et ma käisin näiteks Mihhailovskojes juba enne kooliminekut ära), keskkooli ajal osalesin kirjandusolümpiaadidel ja nende puhul oli mul sisuliselt kaks juhendajat, mu kirjandusõpetaja Aili Kiin ja mu ema.

Isalt olen, ma ei tea, kas õppinud või lihtsalt pärinud mingi loodustund­likkuse, ta oli maapoiss ja loodus oli talle tuttav ja armas. Ikka jälle avastan, et kui ma midagi loodusest tean, siis ma olen seda isalt kuulnud. Isa oli mees, kelle kohta öeldakse „kuldsete kätega”, kõiksuguste meisterdamiste, remontimiste ja ehitamiste peale oli tal annet; mina seda annet pärinud pole, aga ma märkan, et mulle meeldib tema kombel olla käsipidi asjade küljes, kas või näiteks nõusid pesta. Jah, mingi maailmaga aistilises kokkupuutes olemise vajadus on ilmselt isalt pärit.

Vanaisaga õppisin malet mängima (mul on praegugi kodus temalt päritud malenupud), vanaema õpetas mind küüslauku sööma ja rääkis palju oma noorpõlvest, kui ta oli 1930-ndail Tallinnas Lutheri vabriku köögitööline ja seejärel teenija rikaste majapidamistes, samuti sõjajärgsetest rasketest aegadest. Teine vanaema eriline õpetaja ega jutustaja polnud, aga tema kaudu puutusin kokku spetsiifilise Võrumaa köögiga (ta tegi ise kodus sõira ja neid õli sees küpsetatud kohupiimapallikesi, mida ma hiljem olen söögikohtades ja poodides kohanud ainult Võrumaal). Isapoolne vanaisa suri, kui ma olin kolmene, nii et temast mul eriti mälestusi pole – küll aga on mu kõige varasem mälestus seotud temaga: on päikseline ilm, kuskil eespool on suur leinakask ja suur heinakuhi, vanaisa seisab mu kõrval ja on väga sõbraliku olemisega.

I. K.: Kui uurida su teadlaseprofiili, paistab silma seesama „muutlik püsivus” – väga lai huvide ring (Rummo, Runnel, Kaplinski, Õnnepalu, Kivisildnik), ent refräänina kordub Madis Kõiv, kellest on saanud su pikaajaline vestluskaaslane. Kuidas tulid Kõivu juurde, mis sind tema tekstides paelub?

A. P.: Kõivust sain ma teadlikuks Pedajase lavastusega „Tagasitulek isa juurde”, mida Eesti Draamateater käis Viljandis külalisena mängimas, ja selles tundus midagi väga omast. 1994. aasta suvel (olin siis just keskkooli lõpetanud) sattusin lugema tema „Studia memoriae” I osa „Rännuaastad” ja tundsin, et kui ma ise oleksin kirjanik, siis tahaksin osata niimoodi kirjutada – tema nägemisviis tundus väga tuttavlik. Ja ülikooli ajal hakkasin temaga tegelema ka uurijana. Mind võlub Kõivu loomingus vist eelkõige teatav meelelisuse, aistilisuse seotus arulise, tserebraalsega – see, kuidas ta uurib irratsionaalset ja afektiivset valda loogikule omase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega, korraga nii kujutab seda kui ka mõtleb selle üle, ja läheb oma mõttega lõpuni. Teatav pingeline täpsuse­taotlus asjades, kus täpsus tegelikult pole võimalik, aga tulemuseks on siiski ulatumine kuhugi asjade olemusliku põhjani. „Udu eksaktsus” võiks selle kohta öelda. Ja muidugi see, kuidas ta käsitleb mälu, teatava paradoksaalse või apoorilise kohaloluna kohas, mida enam pole olemas.

I. K.: Oled kirjutanud omajagu artikleid, uurides eri autorite „minasust” ja „teise­sust”. Seoses sellega mul on paar küsimust sinu enesetaju kohta. Esimene on seotud su mitmete elupaikadega. Viljandlane sai sujuvalt tartlaseks, aegamööda lausa ülikoolilinna üheks kehastuseks. Ideederohke tandem Berk Vaheriga (artiklid, esinemised, üritused); Tartu kultuurikandja nominatsioonid, tiitlid, osalemine žüriitöös; pikaajaline aadress kauni ja sümboolse nimega Filosoofi tänaval… Nüüd elad juba mitu aastat Tallinnas. Mul oli raske harjuda sinu kui tallinlasega. Aga kuidas sul endal? Oled nüüd Tartus konverentsiturist? Kas tunned Tartu-nostalgiat?

A. P.: Nostalgiat ma ei tunne, küll aga tuttavlikkust, kui seal käin. Kui ma Tartust ära läksin, siis tundsin, et Tartust kui ruumilisest ja vaimsest keskkonnast olen ma võtnud vist küll kõik, mis mul võtta on olnud. Olen vahel kasutanud võrdlust, et Tartu tundus lõpuks nagu lohku vajunud diivan, armas küll, aga oli aeg uue vastu vahetada.

Tallinnas olen tegelikult ammu regulaarselt käinud, mu töökohaks on juba üle 20 aasta Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, mille seminarid ja koosolekud on ikka enamasti Tallinnas, ja üks tihe pealinna tooja oli ka NO-teater, kus palju käisin. Nii et see linnavahetus ei olnud väga järsk.

Läks umbes aasta aega, kuni ma ükskord Tartust bussiga Tallinnasse saabudes tundsin, et sõidan praegu kodulinna sisse – suhteliselt ruttu, arvestades, et Tartus elasin ma 25 aastat. Aga ma ei taju Tallinna muidugi sellise „pesana”, nagu ma Tartut tajusin, Tallinn on lihtsalt üks koht, kus on võimalik elada, siin on palju teatrit, näitusi, siin on huvitav linnaruum, palju huvitavat arhitektuuri. Ma pole kunagi olnud n-ö mereinimene, aga siin olen aru saanud ka mere läheduse võlust – see, kuidas meri aasta ringi linna kliimat kujundab, on omaette põnev asi, mida jälgida. Aga ma olen aru saanud ka sellest, kuidas Tallinnas võib kergesti tekkida tunne, et see ongi kogu Eesti, temas on mingit endasse sulgunud eneseküllasust. Tartu on ka mingis mõttes eneseküllane, aga seal ei teki tunnet, et ta võiks olla metonüümselt kogu Eesti. Tallinn on muidugi ka ruumiliselt ülejäänud Eesti poole seljaga, ta on pigem mere poole suunatud, Eesti jääb kuhugi kaugele mäe taha.

Tartusse ei satu ma muidugi ainult konverentsidele, mul on seal jätkuvalt kinnisvara, mida aeg-ajalt käin vaatamas, ka hambaarst on mul endiselt Tartus, vahel juhtun ka niisama käima.

I. K.: Ja teine identiteediga seotud küsimus. Oled kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, dramaturg, tõlkija, toimetaja. Viis tiitlit, mis sinuga seoses esimesena pähe tulevad. Ja miskipärast alles hiljem lisandub veel üks oluline täiendus – loomulikult oled ka luuletaja. Kui luuletajal on mitu tegevusala, siis inimene defineerib end ikkagi eelkõige luuletajana (näiteks ma ise). Kuidas on sinuga lood? Kas oled luuletaja ning seejärel tulevad muud valdkonnad või vastu­pidi – oled muuseas ka luuletaja?

A. P.: See vahetegemine või eri rollide hierarhia ei ole minu jaoks praegu enam üldse oluline. Need määratlused ei ole mulle identiteedi küsimus, vaid lihtsalt funktsioonid: kui ma kirjutan või esitan luuletusi, olen luuletaja, kui tõlgin, siis tõlkija, kui kirjutan artiklit, siis kirjandusteadlane jne. Millalgi nooremana küll tundsin, et luuletuste kirjutamine kui kõige intiimsem ja kõige terviklikumalt vaimu haarav tegevus on kuidagi kesksemal kohal muuga võrreldes, sest luuletusse paned ikkagi sisse teatava elutundelise sügavuse; aga nüüd, kui ma pole enam mitu aastat luuletusi kirjutanud, tunnen, et samamoodi „kõigest hingest” saab teha muidki asju, kas või tõlkida. Kui on vaja kuidagi end lühidalt määratleda, siis ma olen literaat, kirjamees, sõnastaja. Ei mäleta, kust ma lugesin üht eristust nooruse ja küpsuse vahel: noore inimese jaoks on oluline keegi olla, küpse inimese jaoks – midagi teha. Võimalik, et olen siis küpsemas.

I. K.: Saan aru, et pean veel küpsuseni jõudma… Oma „Ramadaanis” oled kirjutanud teatri maagiast nõnda: „.. see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati etendus hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad näitlejad ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud mateeria tükke hoitakse muuseumis alal.” Kas aiman õigesti, et dramaturgina võluvad sind sellised lavastused, kus on korraga mängus dokumentaalne alge ja juhuslikkuse ime, tõestisündinud lood ja neisse sekkumisse võimalus? Kirjutades ei mõtle sa postdramaatilisele teatrile, see on lihtsalt üks viis korraldada mingi uurimus, kus on esindatud erinevad pooled, erinevad hääled?

A. P.: Ei oskagi öelda, ega mul dramaturgina mingit väga programmilist eesmärki pole, sest mind on alati dramaturgiks kutsutud ja siis on lihtsalt mingi konkreetne ülesanne, mis tuleb teostada. On olnud õnne töötada koos väga erinevate lavastajatega. Jarmo Reha (kellega tegime „Oomeni” ja maikuus tuleb meil uus lavastus) on selline jõulise kõikehõlmava ruumilis-tekstilise kogemuse looja, kellele on oluline tugev sõnaline karkass. Kadri Noormetsa puhul (kellega olen Tartus teinud kaks lavastust) tavamõttes dramaturgitööd polnudki, sest seal on tegu olukordade loomisega, kus igal etendusel juhtub midagi uut. Pigem olin lihtsalt kaasamõtleja ja n-ö kompositsioonivalvur. Märtsis tuleb välja Priit Põldma lavastus „Ma võiksin sulguda pähklikoorde”, mis kuulub laias laastus karusooliku dokumentaalteatri traditsiooni, s.t on väga sõnakeskne, aga sõnad kuuluvad päris inimestele, nii et dramaturgitöö seisneb valmis materjali organiseerimises. Need kõik on väga erinevad teatritegemise loogikad ja see on põnev. Jarmo ja Kadri puhul on ühine see, et publik pannakse tavapärasest erinevasse positsiooni, ja see on mind küll alati teatris huvitanud. Teater on vahetu kommunikatsioon, aga millised on selle suhtluse vormid, kuhumaani on võimalik neid nihutada ja venitada, et tegu oleks veel teatrikogemusega? Kadri „Ümarlaua” puhul tekitasime olukorra, kus mingis mõttes on näitlejad publikuga ühesuguses teadmatuses, mis juhtuma hakkab. „Oomeni” puhul käis publik läbi pika tee mööda Kreenholmi kompleksi ning teksti eesmärgiks oli tekitada neile kujutluspilte, nii et teater toimus pooleldi vaatajate peas. Võib vist öelda, et minu jaoks on nende tööde juures kõige huvitavam olnud just see, kuidas kehtestada mingi tavapärasest erinev vahekord publikuga. Koostöö Priiduga on ses mõttes vana hea „neljanda seina” teater, selliseid mänge seal ei mängita, seal on mulle kõige huvitavam draamateksti dünaamika täpseks timmimine, mis toimub proovide käigus. Ja see, millistel eri astmetel saab dokumentaalset teksti, reaalsete inimeste intervjuusid töödelda – lihtsast otsesest transliteratsioonist kuni mõnerealise luuletuseni.

Aga üldiselt – praegu veel kasutan ma neid koostöökutseid võimalusena näha teatritegemise protsessi seestpoolt, õppida ühe kunstiliigi sisemist dünaamikat.

I. K.: Meie põlvkonnas on tavaline, et venelaste seas on suhteliselt vähe eesti keele oskajaid ja eestlaste seas on vähe vene keele oskajaid. Kust pärineb su hea vene keele oskus, mis võimaldab tõlkida keerulisi ilukirjanduslikke ja teaduslikke tekste? Kuidas hoiad oma vene keelt vormis?

A. P.: Sellel on kaks allikat – televisioon ja kool. Vaatasin lapsena palju televiisorit ja tollal oli ju suurem osa filme venekeelsed koos subtiitritega. See on väga hea võimalus keelt õppida. Siis hakkasin Kesktelevisiooni vaatama, 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses oli neil päris huvitav programm. Ja teine asi – mul oli hea vene keele õpetaja Tiina Sombri, kes oli väga nõudlik, aga sõbralik, motiveeriv. Mäletan, et pidime hästi palju ümber jutustama vene kirjanduse klassikat – Lermontov, Puškini proosa, Tšehhov, mis seal veel võis olla –, ja selline väärttekstide sisu oma sõnadesse panemine oli ilmselt väga arendav.

Vormis hoian end põhiliselt tõlkimisega, see sunnib kogu aeg midagi juurde õppima.

I. K.: Oled tõlkinud vene modernismi ja Eesti venekeelset kirjandust. Miks need sulle huvi pakuvad? Kas siinne venekeelne kirjandus on sinu meelest eesti kirjandus kirillitsas?

A. P.: Lev Rubinštein sattus lihtsalt ülikooli ajal juhuslikult ette ja tuli tunne, et see on kirjutamisviis, mida eesti keeles pole ja mis vajab eestikeelsesse kirjaruumi toomist. Sama on Sergei Zavjaloviga. 1920-ndate vene avangard aga on lihtsalt üks väga huvitav varamu, eriline periood vene kirjanduses, kus toimus palju eri­suunalisi liikumisi, enne kui 1930-ndatel tuli sotsrealismi monotoonia, mis eelneva otsekui kustutas (kuigi seda on vaadeldud ka avangardi ühe edasi­arendusena). Gastev ja Vvedenski (viimase tõlkeid on trükis mõni üksik, aga olen teatri jaoks tõlkinud kaks tema näidendit) on väga eriilmelised autorid, kes esindavad hästi neid äärmusi, mille vahel tollased otsingud liikusid. Ja natuke rahuldavad nad ka teatavat kurioossuse-himu. Eesti venekeelne kirjandus aga on pooleldi missiooniküsimus – kui siinsamas kirjutatakse teises keeles head kirjandust ja kui mul on võime seda vahendada, siis tuleb seda teha.

Sellele teisele küsimusele ma ei oska nii otseselt vastata, see sõltub autorist, kuivõrd keegi suhestub eestikeelse kirjandustraditsiooni ja -protsessiga. Praktikas võib see muutuda päriselt eesti kirjanduseks siiski tõlkimise kaudu, sest eestlaste hulgas ei ole väga palju neid, kes siinset venekeelset kirjandust originaalis loeksid. Aga kirjanduse identiteedi loob minu arvates eelkõige lugejate kogukond, mingi hulk inimesi, kes loeb ühtesid ja samu tekste ning nende üle arutleb.

I. K.: 2014. aastal esitasid hüpoteesi kaasaloovast kriitikast: „Selline kriitika püüab ka ise olla samasugune suhtlussündmus, kusjuures tema suhtluspartneriks pole teised lugejad ega ka mitte kunstiteose autor, vaid teos ise .. [—] Oluline on just spetsiifiline hoiak kunstiteose suhtes. Sellise kriitika põhiküsimused on „mida ma pidanuksin tundma ja mõtlema või võinuksin tunda ja mõelda, et luua selline teos?” ja „millised tunde- ja mõtteolukorrad oleksid vajalikud, et selline teos saaks sündida?””[2] Kas oled mõelnud edasi sellele hüpoteesile? Mulle tundub, et see pole niivõrd eraldi kunstiteose käsitlemise viis, kuivõrd vaat et ideaalse kriitilise teksti kirjeldus. Selliseid artikleid ja käsitlusi on minu meelest kirjutanud näiteks Maarja Vaino ja Jan Kaus, Irina Belobrovtseva ja Mart Velsker.

A. P.: Edasi mõelnud eriti ei ole, see oli lihtsalt üks visandlik katse kirjeldada, kuidas ma ise ideaaljuhul kriitikat kirjutaksin, mis küsimusi ma kirjutades püüan endalt küsida. Aga ma näen hea meelega, et neid edasiarendusi teevad teised, ikka jälle seda kirjutist kuskil mainitakse, nähtavasti on kontseptsioonil elujõudu või tabas see mingeid olulisi intuitsioone; ilmselt on see ka piisavalt avar ja ebatäpne, et võimaldada mitmesuguseid tõlgendusi. Need küsimused taanduvad tegelikult hoiakule „ma tahan, et ma oleksin võimeline ise sellise teksti kirjutama – mida selleks vaja läheks?”. Nii et see on omamoodi püüe õppida kirjutama kunstilist teksti ja selle püüde jäädvustus tõlgendava tekstina. Mõnes mõttes on muidugi ka tõlkimine üks kaasaloova kriitika vorme.

I. K.: Kui mõtlen su iseloomuomadustele, meenub Pasternaki luuletus, mis algab nii:

Во всем мне хочется дойти –
До самой сути.
В работе, в поисках пути,
В сердечной смуте.[3]

Sind iseloomustavad põhjalikkus, empaatia ja heatahtlikkus, seetõttu on sinult palutud arvamusi teravatel teemadel või oled ise sõna võtnud näiteks sotsiaalmeedias. Mõnikord mõtlen, küll sul on palju kannatlikkust, et osaleda poleemikas, kus teine pool vahel ei soovigi kuulda vastuargumente. Kas vaatled taolist selgitustööd veel ühe missioonina?

A. P.: Tänan heade sõnade eest. Ma pole tegelikult enam mõnda aega neis poleemi­kates osalenud, ei ajakirjanduses ega sotsiaalmeedias, sest vastas­seisud on mu meelest väljunud mingist aruka argumentatsiooni raamidest, nüüd mängivad juba puhtad afektid. See on väga kurb, aga sellises olukorras näib mulle parem voltaire’likult öeldes „harida oma aeda”, lihtsalt püüda ise oma tegevusega esindada sellist maailma, mida ma soovin. Midagi teha, mitte väidelda selle üle, mida peaks tegema.

I. K.: Kujutan ette, kuidas sellist hoiakut võiks kritiseerida – tuleb välja, et tõde ei sünni vaidlustes?

A. P.: Sünnib ikka, ainult et vaidlemist selle sõna tõsises mõttes on vähe järele jäänud. Vaidlus on dialoog, aga sõda ei ole vaidlus ega dialoog. Ja puhta afekti peale ei saa ehitada mingit dialoogi, vaid ainult vastu panna teine afekt – see aga mind ei huvita. Otsest rumalust ja jõhkrust on väga palju siginenud, ma arvan, et sellega ei ole mõtet polemiseerida, vaid lasta tal iseenda raskuse ja ebakonsistentsuse all kokku vajuda, ise samal ajal luues midagi, mis püsima jääb. Triin Soomets on oma viimatises raamatus öelnud: „Kogu tõde on lihtsam teada saada kui kogu valet.” Nii ma umbes mõtlen, et elu pole lõputu, milleks seda kulutada vale eri vormide läbisõelumisele, on mõttekamat teha.

I. K.: Kui pikaks ajaks sa oma töid ette planeerid? Tehtu põhjal tundub, et sul polegi vaba aega – mahukad projektid üksteise järel, mõnikord kuni kolm tükki kuus (tore, et annad nendest teada blogis http://aarepilv.blogspot.com). Mida sooviksid saavutada näiteks oma esimeseks juubeliks? Teaduses, loomingus, olmes?

A. P.: Vaba aega on ikka, seda tuleb lihtsalt võtta. Muidugi olen ma endale ka liiga palju kokku krabanud, pidevalt lähevad tähtajad üle. Praegu on mul enam-vähem teada, mida ma aasta lõpuni teen, ja mõned asjad ka juba järgmisse aastasse planeeritud. Mingeid väga konkreetseid eesmärke mul pole (peale selle, et tahaks lähema aasta-paari jooksul kokku panna oma arvustuste ja artiklite kogumiku, see oleks küll teatav kokkuvõte tehtust). Pigem on mu eesmärk praegu kuidagi üldisem ja abstraktsem – jõuda suurema sisemise selguseni, sealt järgneb juba muu nii loomingus kui ka olmes. Tunnen, et olen kuskil ebamäärases vahealas, midagi on kogunenud ja kogetud, on toimunud mingid katkestused ja hoovõtud, aga päris uut tervikut veel ei ole. Teaduse mõttes mul suuri ambitsioone pole, loodan lihtsalt tegelda mõnede mind huvitavate teemadega süvenenult. Ma tean, et viiekümnendate eluaastate algus ja keskpaik on tavaliselt inimese üks viljakamaid ja toekamaid aegu, eks ma ilmselt valmistun sisemiselt selleks.

 

[1] H. Krull, One nature, one mind, one cloud. The ecognosis of Aare Pilv. „Estonian Literary Magazine” 2018, nr 2.

[2]  A. Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. „Sirp” 21. XI 2014.

[3]  Kõiges tahaksin lõpuni minna – / tuumani välja. / Töös, oma tee otsinguis, / südame rahutuses.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon