Pärast sõnadelöga

Juuni, 2023

Silvia Urgas

Jürgen Rooste: „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus”.
Näo Kirik, 2022. 150 lk.

Kui Jürgen Rooste „Loimurite laulu” eest tänavu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastaauhinna võitis, kommenteeris žürii esimees Leena Käosaar raamatut nii: „Vana hea Rooste ei ole tagasi ega edasi, uus hea Rooste on tulekul ja näib, et lähtudes põhimõttest „vähem, aga vägevamalt”.”[1] Rooste ei saa muidugi mõjutada seda, kuidas tema luulet vastu võetakse, aga tundus pisut naljakas, kuidas žürii asjaolu, et kirjanik aastas kolme raamatu asemel vaid ühe avaldab, erilise enese­valitsemise näitena välja tõi. Rooste kohta on ju tuntud kaks tõsiasja. Esiteks: Rooste on Eestis kurblik-räpase poeedi võrdkuju, meie oma Baudelaire ja Bukowski. Teiseks: Rooste kirjutab ja avaldab palju.

Kui pole just Rooste superfänn, on raske tema loominguga sammu pidada. Huvitav oleks teada, kui palju leidub lugejaid, kes on kõik tema raamatud algusest lõpuni läbi lugenud. Palju kirjutamine ei ole patt, aga viimaste aastate Rooste on sageli sumbunud samasse tuttavasse rappa, kuhu õnnetu armastus inimesi ikka uputab, eriti oma „Meeleheite laulude” triloogias. Nagu Rooste „Meeleheite laulude” viis aastat tagasi ilmunud esimeses osas „Veidras ajas” isegi hooples: „.. minu puhul on kohutav see, et suurel määral on see sõnnik, mis ma toodan, ka põnev. Noh, põnevam kui sajandi keskmine luuletoodang. Minu halb on sageli parem kui see emotsionaalne praak, mida auhinnatakse.”[2] Tahaks selle peale veidi pahatahtlikult küsida, kas riigi suurima luulepreemiaga auhinnatud „­Loimurite laul” on nüüd siis emotsionaalne praak või sõnnik?

„Loimurite laul” on vahelduseks Rooste viimaste raamatute radikaalsele sisekaemus­likkusele rohkem väljapoole vaatav, nõnda palju kui ühe roostenimelise autori korrosioonikatekismus seda üleüldse olla saab. Roostele võib paljut ette heita, aga mitte seda, et ta ei ole eneseteadlik. Juba raamatu esi­meses luuletuses nimetab ta Kerouaci ja küsib: „mis must üldse kunagi pidi saama / kuigi tahtsin laulda end värsside kuningaks” (lk 7). Ehk siis uus hea Rooste meenutab paljuski vana.

Katekismusele kohaselt algab luulekogu „Tuuldelaotaja laulude” nimelise tsükliga, mis on saanud inspiratsiooni nii piiblist kui ka Tallinna pühakodadest. Kuuele Tallinna kirikule pühendatud laulud oleksid nagu valminud mõne Eesti Kiriku laadse väljaande tellimusel. Rooste suhtub usku kui abimehesse: „kui olemise meri meie ümber / tundub üüratu kaarditu kaadritu neelav / meil on me usu kompass / me kirja­sõna aaretekaart” (lk 31). Usu leidmist või vähemalt usku, et usk on leitud, on kõrvaltvaatajana ikka veider jälgida, jääb ainult rõõmustada teise inimese leiu üle ning loota, et religiooni pakutav lohutus ei ole ajutine. Päris sisse sellised tekstid paganast lugejat ei lase.

Ega Rooste nüüd pelgalt sakraalluuletajaks pole hakanud ja lihalikku täiesti maha raputanud? Raamatu ülejäänud tsüklid on ümbersündinud kristlase lauludest siiski kaugel. Armuvalu ei ole lõplikult kuhugi kadunud, aga on siiski tagaplaanil ning väga otseselt armastusest või ihast rääki­vad luule­tused mõjuvad kogus pigem võõrkehana, eriti tiirane „Deemoni laulude” tsükkel. Kuigi raamat on alapealkirja­dega liigendatud, mis järske üleminekuid pehmendab ja lugejat ette valmistab, on luuletuste teemad kaootilised, seinast seina. On ühiskonnakriitikat ja muret kliima­soojenemise pärast, poosetamist poeedina, kellele meeldivad vaid noored naised, mõtisklusi sellest, kas halvad ­suhted isaga taas­toodavad oma lastele halvaks isaks olemist, ning jagub ka natuke nalja. „Tallinna kolmekäelise jumalaema kiriku laulus” ja raamatu lõpuosas jookseb sisse Ukraina sõda ja šokk, mida tundsid pea kõik eestlased 2022. aasta 24. veebruaril ning sellele järgnenud irreaalsel kevadel.

Luulekogu keset ei moodusta aga Rooste enda looming, vaid leedu kirjaniku Dainius Gintalase luuletuste tõlked. 50-aastast Gintalast nimetatakse koduriigis uueks barbariks ning oma eeskujudena toob leedu luuletaja välja neetud poeedid.[3] Ehk siis sobiv hingesugulane Roostele, kelle neetud poeedi kuvandit analüüsis põhjalikult Hasso Krull.[4] Rooste jääb ka „Loimurite laulus” selle juurde, et hullem oleks olla neetud poeedi kuvandita mitte-poeet: „mõnikord tead sina ise küll et oled poeet / aga teised ei tea – pimedusega neet” (lk 102). Gintalase luuletused kajavad Rooste omades pidevalt vastu, jääb lausa mulje, et nendeta polekski seda raamatut.

Gintalas kirjutab: „ja ma alati kohtan su musti / läikivaid sulgi / corvus corax” (lk 74). Rooste kirjutab: „see varesepoeg kellele kunagi / viisin maja taha kassi­pasteeti / sest ta oli kuidagi õnnetult pihta saanud / vist autoga aga samas piisavalt / kiire ja tragi et ikka pageda – ma näen teda / nois suurtes tarkades varestes ma mõtlen / kas tema on see äkki kes ära ei lenda” (lk 65).

Gintalas kirjutab: „pigem olen halb luuletaja / kuid hea isa, poeg” (lk 70). Rooste kirjutab: „ühesõnaga: ma olen kaugel olemast / ideaalne isa olen / vana ja väsinud ja pettunud ja petnud ja / mul on pikk tee minna sinna et / andestaksin oma isale” (lk 63).

Isa-teema on Roostel südamel, teda vaevab, et kui ta pole oma isale andestanud, siis kuidas saavad tema lapsed talle kunagi andeks anda. Joosep Susi murrab Sirbis ilmunud tekstianalüüsis pead, kas luuletuses „Veel üks raibe” (lk 107) peab luuletaja lahkunu all silmas ära läinud armsamat või kedagi, kes on elust lõplikult lahkunud, kelleks luuletuse paiknemist tsüklis „Isa sõjalaul” ning muid isa-teemalisi luuletusi arvestades võib olla isa.[5] Hoolimata sellest, keda konkreetses luuletuses lahkunuks pidada, lahutab luuletuste minajutustajat ja tema isa nii lai kuristik, et sinna sisse ähvardab kukkuda ka minajutustaja loodud perekond. „Igavese isadepäeva” ja „Isa sõjalaulude” tsüklitesse kuuluvad luuletused on kõige valusamad ja tunduvad pärinevat kohast, mida võiks vaadelda sümboolse esivanemate taluna, mis pole sajandeid hiljem oma verise ajalooga rahu teinud („me olla mässand Erik Punase enese vastu / me olla ta oma soost – punaste habemete // ja segaste kiilaspäädega iseteadlikud irv- ja / puserhambad / nüüdki see punane paks härjaveri roomab”, lk 118).

Oma päritolu ja lapsepõlvega rahu tegemine nõuab distantsi ning minevikule uue perspektiiviga tagasivaatamine on „Loimurite laulude” keskmeks. Rooste tõdeb „Deemonite laulude” tsükli lõpetuseks: „pärast sõnadelöga-logorröad saabub lootusetus” (lk 90). Rooste viimases kogus avaldub taipamine, mis saabub pärast sõnadelöga ja pärast lootusetust, pärast seda, kui on metsikus põlemises end tühjaks kirjutatud ning seejärel tuhahunnikus nukralt konutatud ja ennast haletsetud. Loimurid, keda nimetatakse ka väikesteks veekarudeks, on vähemalt Vikipeedia andmetel teada­olevalt kõige vastupidavamad loomad. „Loimurite laul” ongi kokkuvõte üleelatust ja austusavaldus sellele, kui palju üks loimur-­inimene taluda võib.

Kuhu sellest taipamisest edasi minna? Kas hakata elama väikekodanlikus idüllis? „[M]õtle mis luuletust on vaja veel inimesele / kel on lambad söönd ja kes saab / sõuda välja merele” (lk 96) romantiseerib Rooste lihtsat elu. Selline meeleseisund on aga ajutine ja postkaardiliku idülli järele õhkav luuletus jääb raamatus erandlikuks. Veel on vara Roostelt rahulikku loodusluulet ning saates „Hommik Anuga” ettekandmisele kõlbavaid peresõbralikke palu ootama jääda. Aga täielikult välistada seda muidugi ei saa.

Jõudes tagasi kultuurkapitali aastapreemiani, siis mina ei leidnud „Loimurite lauludest” uue hea Rooste tulemist. Rooste on endiselt Rooste ning ainuüksi selles raamatus on tal kahe käe sõrmede jagu erinevaid luuleminasid ja teemasid. Neid kõiki ühendab autor, kes pole lihtsalt otsustanud kirjutada, vaid elada poeedina, ükskõik, mida see tema enda või lähedastega ei teeks. Isegi kui sellised valikud viivad vahepeal kõrvalt­vaataja pilgule valimatu avaldamise või kogudeni, mis on hüpliku ülesehitusega ja mitte päris terviklikud. Aga kes teine siis selliseid raamatuid kirjutaks? Kui Rooste seda ei tee, ei jäägi kedagi üle, niivõrd endaomaselt on Rooste osanud oma elu vanaks heaks roosteks kirjutada.

 

 

^[1] Selgusid kirjandusaasta parimad! Kulka jagas musta laega saalis aastaauhindu. Eesti Päevaleht 14. III 2023.

^[2] J. Rooste, Veider aeg. Tallinn, 2018, lk 58.

^[3] D. Gintalas, Poetry. Vilnius Review 8. VI 2016.

^[4] H. Krull, Mõttešaakalid kläfivad neetud poeedi pääle. Looming 2021, nr 11, lk 1576–1581.

^[5] J. Susi, Suitsu nurk XX – Jürgen Rooste „Veel üks raibe”. Sirp 17. III 2023.