Sekeldused ossikülas

Jaanuar, 2024

Raul Sulbi

Juhan Habicht: „Kui tuugenid vaikisid”.
Fantaasia, 2023, 206 lk.

Postapokalüptilised tulevikustsenaariumid ei ole eesti ulmes midagi uut, möödunud kümnendil tundus ühel hetkel, et nende laine uputab kohaliku fantastika täiesti üle. Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed” (2013) oli siin tooniandev teos, aga ka Maniakkide Tänava, Joel Jansi ja Jaagup Mahkra algatatud ühismaailma-antoloogiate sari „Saladuslik tsaar” ei pakkunud optimistlikumaid tulevikuvisioone. Eelmise kümnendi apokalüpsise peamiseks põhjustajaks oli kas Venemaalt lähtuv sõjaline rünnak, tuuma­katastroof või mõni kosmiline kataklüsm.

Kliimamuutus kataklüsmi põhjustajana jõudis meie ulmepilti süsteemsemalt 2023. aastal siinkirjutaja kokku pandud antoloogiaga „Täheaeg 21. Tuhapilve sajandil”, kuhu Juhan Habicht andis avaldamiseks käesoleva romaani kaks esimest peatükki. Paraku kulus kultuurkapitalil eneses selgusele jõudmiseks ja kogumiku toetamisele jah-sõna ütlemiseks poolteist aastat, mille jooksul autor ootamisest väsis ning ta oma tekstid igati mõistetavalt tagasi võttis. Küll aga ilmus romaani esimene peatükk Loomingu 2022. aasta detsembrinumbris.

Kliimamuutusega on Habichtil oma suhe. Ütleb ju tema romaani kaanetutvustuse esimene lausegi: „Maailmas on nurjunud rohepöörde tagajärjel umbes neli korda vähem inimesi…” Ehk siis pole kataklüsmis süüdi kliimamuutus ise, vaid hoopis rohepöörde nurjumine. Seega ahned lääne ökoärimehed, kes tahavad mõttetu rohepöördega ratsa rikastuda, mitte aga ausad töösturid, kes on paar sajandit maa seest naftat välja imenud, et õlised mootorid miljardite rõõmuks üle maakera ikka kenasti edasi turtsuda saaksid ja inimese suurim neljarattaline sõber aina paljuneks.

Säärast osavalt peidetud ideoloogiat on selles romaanis paraku üksjagu, aga sellest hiljem.

Habichti proosadebüüdist TRÜ ajalehes saab sel aastal pool sajandit, samas ei ole ta kunagi olnud viljakas kirja­mees. Risti vastupidi. Kuigi ta oli 1980-ndate keskel paar aastat Tallinna NAK-i esimees ja avaldas kaks õhukest mitte­ulmelise sisuga novellikogu ning järgmisel kümnendil lühema arvutimänguteemalise romaani „Selles mängus ei hüpata” (1993) ja koos Vennaskonna-meestega paar punkteksti, on suurem osa tema kirjanduslikust tegevusest jäänud tõlkimise ning kriitika valda. Puhtaid ulmejutte on ta sajandivahetuse paiku avaldanud vaid kaks ning sapise kriitiku ning kirjandusvõistluste žüriide sagedase liikmena on ta algajatele sulemeistritele alati rõhutanud: kui vähegi saate, ärge kirjutage!

Tundub, et pärast kahte kümnendit Habicht siis ise enam kuidagi ei saanud. Ja tulemus on ju pälvinud tunnustust. Jüri Kallas kiidab teost ulmeajakirjas Reaktor,[1] Karl Martin Sinijärv nimetab seda aga lausa üheks käesoleva sajandi paremaks romaaniks![2] Kindlasti vajab säärane tunnustus põhjalikumat vaatlust.

Ulmeromaanis, mis kujutab meile lähedast tulevikumaailma, teistmoodi kulgenud ajalugu või mõnda meie reaalsuse paralleel- või peegelmaailma, aga miks mitte ka utoopiat ja düstoopiat, on äärmiselt oluline selle maailma kujutamise usutavus, tõsiseltvõetavus. Selle teoreetilinegi võimalikkus. Habichti loodud XXI sajandi lõpu Eesti on aga pisiasjades niivõrd ebausutav ja detailides absurdne, et tunned end lugedes justkui mingis lewiscarrollilikus lunapargis oksekarusselli peal.

Nagu raamatu üpris sürrealistlikul esitlusel novembri alguses Tartu Kirjanduse Majas kinnitust sai, pärineb suur hulk selle tulevikudüstoopia olmelisi ja kultuuri­lisi viiteid ning seoseid tegelikult autori noorus­põlvest – 1970-ndate ühikaelust. Neist nostalgilistest reministsentsidest aimub „Operatsioon Õ ja Šuriku teiste seikluste” ehk mingi omamoodi „mäeinstituudi” vibe’i. Romaanis on näiteks krüptiline vihje sellele, kui palju täpselt maksis tol kümnendil nii ja nii suur pudel või purk taarapunktis. Mitte et kuigi palju tänaseid lugejaid selle läbi hammustaks või seda üldse tegema peaks.

Selle XXI sajandi lõpu Eesti kliimakatastroofi järgse maailma olemuslik probleem peitubki tõsiasjas, et see ei lähtu absoluutselt tänapäevast, tulevasele katastroofile eelnevaist kümnendeist, mil meil kirjaniku nägemuse kohaselt ebaõnnestus rohepööre. Peaaegu kõik autori kultuurilis-­olmelised viited, mingid katastroofi üle elanud sümboolsed, kuid võib-olla tähendust muutnud märgid, tegelaste omavahelised killud ja käibe­fraasid on pärit kas sügavast Nõu­kogude okupatsiooni ajast, kuhu jäid kirjaniku ülikooliaastad, 1990-ndatest või äärmisel juhul selle sajandi päris algusest. Aga kui kogu see fraaside, kildude ja märkide süsteem on tänaseks juba aastakümneid samahästi kui surnud ja käibelt kadunud, siis kuidas saab ta veel üle elada ühiskonna kollapsi ja kesta ka sajandi lõpuaastail?

Autorile käivad tõsiselt närvidele ja ta laseb katastroofijärgse maailma praktilistel no-nonsense-tegelastel välja naerda sellised tobedad leiutised nagu mobiiltelefon ning sülearvuti. Et miks on vaja arvuti toast kirjutuslaua pealt kuhugi aeda vedada või miks on vaja inimestel omavahel pidevalt lobiseda. Asjaolu, et mobiiltelefon pole ammu enam peamiselt helistamiseks, vaid täidab fotoaparaadi, veebibrauseri ja kaasas­kantava muusika- ning videomängija rolli, on vist autorist kuidagi mööda läinud.

Samas ei saa öelda, et autor oleks täielik tehnikapõlgur. Vastupidi, tundub, et peaaegu pastoraalne maaelu, kus elu keerleb täielikult bensiini, tavoti, elektrigeneraatorite, mootorite, akude, punnvõrride, ­ATV-de, veoautode ja kuulipritside ümber, on autorile ihaldusväärne. Oskus käsitseda mootorit on mehe (ja asjaliku naise!) mõõt. Kes sellega toime ei tule, on dotsent, mis on selle maailma levinuim sõimusõna.

Ühel hetkel leidsingi end mõttelt, et, tõesti, see maailm ei ole meie tänase reaalsuse jätk, see ei lähtu meie tänapäevast, vaid mingist jaburast kõverpeeglimaa­ilmast, kus NSV Liit ei saanud kunagi otsa ja ­1970-ndate mäeinstituudi tudengite taara­vedu jäi igavesti kestma. Sellises sovetlikus „mõtle oma peaga”-maailmas oleks rohepööre suure tõenäosusega tõesti nurjumisele määratud…

Kui aga selle tulevikumaailma täielik ebausutavus kõrvale jätta, on Habicht jutustanud üsnagi ilusa ja südamliku mitut põlvkonda hõlmava kujunemisloo kuskil Põhja-Eesti maakohas suurperes üles kasvavast veidi eriliste paravõimetega poisist Jeebusest. Loos on sees kõik arengu­romaani kohustuslikud elemendid: esimene armumine ja siis selle järel tulev „õige tüdruk”, nende kahe kogemuse pidev võrdlemine, valiku õigsuse üle kahtlemine, siira ja naiivse­võitu tegelase esimesed valusad kogemused kokkupuutel karmi välismaailmaga ning lõpuks mehistumine ja oma teeotsa leidmine.

Kummalisel kombel ongi kirjanikul kõige paremini õnnestunud just noorte tegelaste karakterid: Jeebus, Julia ja Ääliss on märksa meeldivamad kui nende vanemate põlvkond, päevast päeva motikatel ringi kimavad ossiküla redneck’id. Noortes on veel inimlikkust, neis on veel lootust. Nende suu läbi ei kõnele veel see klassi­kaline eluülikooli vilistlane, kes enda meelest seisab kahe jalaga maa peal ning pilkab vaimselt ja moraalselt pehastunud lääne ühiskonna sünnitatud jaburusi, kelle meelest on eesti keeles täiesti normaalne öelda „neeger” ja „lilla” ning kes üldse põlgab kõiki kataklüsmieelse ühiskonna peeneid väärarenguid. Nende keskealiste ekretiinide karakterid on muidugi kõik ka äravahetamiseni sarnased, sama häda on ka välimises ringis tiirlevate kõrvaltegelastega – pole vahet, kas tegu on mustanahalise Rakvere sõjapealiku või Tallinna islamivaimulikuga, nad kõnelevad täpselt samu lauseid, neil on identne maailmapilt ja väärtusruum.

Nurisemist väärib ehk ka romaani lõppu justkui jooksu pealt lisatud paarkümmend lehekülge vältav Põltsamaa-liin, mis ei vii õieti kuhugi, lihtsalt markeerib mingit etappi peategelaste elus, aga mis jääb tõesti väga skemaatiliseks muidu üsna terviklikus teoses.

Habichti katastroofijärgne tuleviku­maailm on hämmastavalt kultuurivaba: ossiküla vanade ja noorte elus puuduvad pea täielikult filmid, muusika ja isegi raamatud. On vaid õpikud jm praktilised õppematerjalid, mida saab arvutist lugeda. Ilmselt seda peabki Jüri Kallas silmas, kui iseloomustab romaani sõnadega „enamjaolt sümpaatne, humoorikas, elujaatav ulme”.[3] Maailm, mille kokkuvarisemise hoiab ära terve mõistusega eesti mees, kelle elu keerleb genekate, õliste karburaatorite ning maksimaalselt võimsate mootor­rataste ümber.

PS. Raamatu esitlusel kuvati seinale Kid Rocki video „Po-Dunk”, kus tätoveeritud blondid prouad lasevad automaadist täpsust, tülpinud tüübid vedelevad võrk­kiiges ja piinavad suupilli, jõnglased püüavad punnvõrri käima tõmmata, sead müttavad kohe ümber kukkuvaid kuute meenutavate ajutiste eluhoonete vahel ringi, rasedad palja punnitava kõhuga noorikud kimuvad suitsu, kusagil räämas haagiselamu küljes lehvib tähe- ja triibulipp ning selle kõige keskmes on habetunud ja tätokaid täis enesega rahulolev paks motikaga redneck. See visuaalne kujund aitas oluliselt paremini mõista autori kujutatud „libertaanlikku” utoopiat.

 

^[1] J. Kallas, „Kui tuugenid vaikisid” ehk otsekui debüüt. Reaktor 2023, nr 10.

^[2] K. M. Sinijärv, Habichti „Kui tuugenid vaikisid” on tulevikumuinasjutt tänavikuinimestele. ERR 8. XII 2023.

^[3] J. Kallas, „Kui tuugenid vaikisid” ehk otsekui debüüt.