Sisseränne Eestisse, eriti eestlastele mõeldes

Jaak Valge, Andres Aule

Eesti sisserände ajalugu algas mõistagi juba varsti pärast seda, kui Eesti ala vabanes mandrijää alt. Kes olid esimesed üle kümne tuhande aasta eest siia jõudnud inimesed ja mis keelt nad omavahel rääkisid, me ei tea, kuid ei saa välistada, et nende hulgas oli praeguste eestlaste esivanemaid.

Nende ja järgnenud aastatuhandete sisserändajate lood ei jõua meieni muul kujul kui leidudena maa‑ või veepõuest, DNA-st ja keeltest, mille põhjal saavad eelkõige arheoloogid, antropoloogid, geneetikud ja lingvistid ka edaspidi püstitada ja loodetavasti tõestada üldisemaid hüpoteese Eestis tollal elanud rahvaste kohta. Ent juba praegu on teada, et neid rahvaid oli mitmeid, nad olid geneetiliselt erinevad ja pärit eri ilmakaartest.

Käesolev ülevaade keskendub Eesti XX sajandi ja praeguse elanikkonna koosseisu mõjutanud sisserändele hõlpsamini haaratavas minevikus, alates muistse vabadusvõitluse lõpust, mil Eestis elava maarahva kohta kasutati kirjalikes allikates sagedamini muinasmaakondlikke nimetusi, nagu „sakalased”, „revalased” või „virulased”, ja pigem harva — kuid siiski juba — ka nimetust „eestlased”.

Eesti keskaeg

Esimene kindlam kirjalik orientiir alustamiseks võiks olla kuningas Valdemar II valdusi käsitlenud 1240. aasta Taani hindamisraamat, mille andmetel elas tollal Eesti alal väga laias laastus 100 000 — 200 000 inimest. Seda ei olnud sugugi vähe, võrreldes teiste rahvastega nende kodumaadel: näiteks oli leedulasi ligikaudu sama palju, rootslasi kuni kaks korda rohkem, soomlasi aga arvatavasti üle kahe korra vähem.

Eestisse XIII ja mõnel järgnenud sajandil sisserännanud olid tooniandvalt saksa päritolu, nende seas väikeaadlikud, kaupmehed, käsitöölised ja vaimulikud. Seevastu saksa talupoegi siia mainimisväärselt ei saabunud, kuigi näiteks 1261. aastal Saksa ordu lausa pakkus sellist võimalust. Eestisse elama asunud sakslaste järglastest kujunes nii linnades kui ka maal edaspidi välja baltisaksa kogukond, mis küll ei hõlmanud kõiki ühiskonnakihte, kuid võis oma algussajanditel siiski mingil määral seguneda teiste rahvustega, sealhulgas põlisrahvaga, eriti linnades.

Merelähedastesse paikkondadesse saabus alates XIII sajandist rootslasi — rannarootslaste esivanemaid —, kelle sisseränne oli aktiivsem enne XIV sajandi keskpaika ja XV sajandi algul. Nemad moodustasid siin omaette õigusruumis paljuski eraldi kogukonna. Esimese rootsi külana on ürikutes 1271. aastal mainitud Viimsi poolsaarel asuv Haabneeme.

Eestisse saabus elama ka soomlasi. Tartu linnakodanike hulgas leidus vene kaupmehi ja käsitöölisi, kuid nemad nagu ka enamik peamiselt XIII sajandil saabunud vähestest taanlastest üldiselt paikseks ei jäänud. Rohkem võis venelasi ja ka vadjalasi tulla ning paigale jääda järgnenud sajanditel Alutaguse piirkonda.

Peipsi tagant asus XIII sajandi teisel poolel, eriti aga sajandivahetuse paiku Tartumaale idapoolseid läänemeresoomlasi, arvatavalt vadjalasi, kes olid pärit kaugemalt, Novgorodimaa sisealadelt. Nende kultuurile iseloomulike matusepaikade arvu põhjal Tartumaa idaosas ja mujalgi Eestis on arvatud, et see sisseränne pidi olema ulatuslik ja saabunute hajumine võis tuleneda segaabieludest eestlastega.

Eesti kagupoolseimasse nurka on keskajal sisse rännatud Läti alalt.

Eesti keskaja lõpust XVI sajandil on andmeid ka Liivimaal elanud romade kohta, ehkki on vaevalt usutav, et nad oleksid kohalikega segunenud. Keskajal saabunud vähestest juutidest, kelle kohta on teateid alates XIV sajandist, siin järgnenud sajandite perspektiivis olulist ja paikset kogukonda ei tekkinud.

XVI sajandi keskel oli Eesti ala rahvaarv eri hinnangutel kasvanud 250 000 — 300 000-ni, millest põlisrahvas moodustas arvatavasti 90%. Suurem osa ülejäänutest olid sakslased. Rannarootslaste osakaaluks Eesti elanikkonnas veidi hilisemal ajal, XVII sajandi keskel on pakutud 2-3% (10 000 inimest). Nemad nagu ka sakslased jäid siin püsivaks kogukonnaks kuni XX sajandi keskpaigani.

Liivi sõja ja Põhjasõja mõju

Liivi sõja (1558—1583) tagajärjel vähenes Eesti elanikkond mõnekümne aasta jooksul üle poole võrra. Järgmisel sajandil, eriti pärast Poola—Rootsi sõda (1600—1629) hakkas võrdlemisi hõredaks jäänud rahvastik uuesti kasvama. Loomulikule iibele lisandusid sisserändajad naaberaladelt: enamjaolt soomlased (nende seas ka ingerisoomlased, isurid ja vadjalased), lätlased (sh liivlased ja kuralased) ja venelased (sh setud) ning rootslased. Saabunud soomlaste, lätlaste ja venelaste peaaegu täielikku eestistumist maakogukondades soodustas nende hajus paiknemine ja abiellumine eestlastega.

Rootsi revisjonist 1638. aastal nähtub näiteks, et 4485 Lõuna-Eesti taluperest oli eestlasi 3718, venelasi 341, soomlasi 257, lätlasi 111, poolakaid 25, sakslasi 18, leedulasi 9, rootslasi 5 ja ungarlasi 1 pere.

Vene sisserändajaid, eeskätt kalureid asus XVI sajandi lõpul ja järgnenud sajandil arvukalt elama Peipsi järve lääneranniku piirkonda, kus neid võis olla kohalikust elanikkonnast kuni kaks viiendikku. Nad olid küll vanausulised, ent mitte veel põgenikud — õigeusu kirikulõhe tekkis Venemaal alles XVII sajandi teisel poolel. Osa nendest venelastest segunes edaspidi eestlastega, ainsa puhtvene asulana püsis esialgu Nina küla. Vanausulisi põgenikke hakkas Venemaalt sellesse piirkonda jõudma XVII sajandi lõpupoole.

Vene talupoegi tuli juurde ka Alutagusele, kuhu oli juba varasematel sajanditel tekkinud vene-vadja asustust. Peale talupoegade tuli Venemaalt ka käsitöölisi ja kaupmehi.

Soomlasi, kes saabusid osalt Rootsi võimude korraldamisel, osalt aga sõjaväekohustusest pääsemiseks või lahedamate elutingimuste otsingul, oli arvukamalt Põhja-Eestis (Harjumaal umbes kümnendik, Virumaal viiendik talupoegadest), kuid leidus ka Lõuna-Eestis, näiteks Tartu ja Põltsamaa ümbruses, kuhu Rootsi kuningavõim asustas kakssada soome perekonda.

Lätlasi tuli eeskätt Kuramaalt Tartu ja Valga vahelisse piirkonda.

Poola ajal rändas Lõuna-Eestisse arvukalt talupoegi ja muudki rahvast Poolast, kuid enamik lahkus XVII sajandil koos Poola võimu lõppemisega.

Eksootiliseks võib pidada ligi paarikümne hollandi pere asumist Rakvere ümbrusse. Seda korraldas Rakvere linnuse ja ümbruse valdaja, hollandlasest aadlik.

Linnades oli pilt mitmekesisemgi: mõjukaim rahvusrühm oli endiselt sakslased, palju oli ka eestlasi. Kõige rahvuskirevam linn oli Narva, kus elas peale eestlaste saksa, vene, Madalmaade prantsuskeelseid, inglise ning koguni pärsia ja armeenia päritolu kodanikke.

Eesti ala rahvaarv küündis 1695. aastaks 350 000 — 400 000-ni, kelle seas eestlased moodustasid 90% kogu elanikkonnast ja 95—99% maarahvastikust. Eestlaste kõrval eristusid rahvustena sakslased (nendest koosnes ka pool linnade rahvastikust), rootslased, venelased, soomlased, lätlased, poolakad ja leedulased.

Ikaldus ja näljahäda XVII sajandi lõpul ning järgnenud Põhjasõda (1700—1721) ja katk (1710—1712) jätsid Eesti alale alles vaid 150 000 — 170 000 inimest. Nagu pärast Liivi ja Poola—Rootsi sõdasid, hakkas rahvastik uuesti jõudsalt kasvama ja taas rändas maapiirkondadesse juurde rahvast naaberaladelt: soomlasi, lätlasi, venelasi ja vähemal arvul teisi. Niigi saksastunud linnadesse lisandus elanikke Saksamaalt. Mitte-eestlaste osakaal rahvastikus võis esialgu tõusta viiendikuni. Näiteks soomlasi oli 1720. aastatel Põhja-Eestis koguni seitse tuhat.

Peipsi läänerannikule tekkisid vene vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. See omapärase pärandi ja kultuuriga kogukond pidas vastu ka keisriaegsete võimude tagakiusamisele XIX sajandil ja hiljem järgnenud heitlikele aegadele kuni tänapäevani.

XVIII sajandi lõpuks olid mitte-eesti päritolu talupojad — peale rannarootslaste ja vene vanausuliste — hajali paiknemise ja eestlastega abiellumise tulemusel taas peaaegu täiesti eestistunud. Eesti ala rahvaarv oli 1782. aastal ligi pool miljonit, sellest 95% eestlasi. Muulaste üldarv Eesti tsiviilühiskonnas oli üle paarikümne tuhande, kellest sakslasi oli 12 000 või veidi rohkem (2,5%), rootslasi 6000 (1,2%) ja venelasi 3000 (0,6%). Linnades elas kokku 24 000 inimest. Kompaktne vene asustus säilis Peipsi põhja‑ ja läänekaldal, samuti püsisid suhteliselt omaette rootslaste kogukonnad merelähedastel asualadel. Sisserände osatähtsus hakkas vähenema.

Genealoogiline kõrvalepõige

Eestlastest on tihti räägitud kui rahvast, kelles on segunenud palju teisi rahvusi, kuid Eesti ala kirikuraamatutes — mis on tavaliselt säilinud alates XVIII sajandist, osalt ka varasemast — näeme maakogudustes (v.a rannarootsi aladel ja maa idaservas) eestlasi abiellumas valdavalt või peaaegu ainult eestlastega. Enamiku praeguste eestlaste enamik esivanemaid aga olid just nende maakoguduste liikmed. See tähendab, et eestlastega segunevaid sisserändajaid või teisi muulasi oli tol ajal elanikkonnas väga vähe.

Ka sakslasi elas maapiirkondades vähesel arvul. Nad moodustasid valitseva kihina omaette seisusliku kogukonna ja eestlastega mainimisväärselt ei segunenud. Seda ei saa sama kindlalt väita saksastunud linnade kohta, kus elasid ka eestlased. Nn esimese öö õigust aga ei ole uuemate uurimuste kohaselt ajaloolise tõsiasjana Eestis kunagi eksisteerinud.

Siin paikseks jäänud rootslaste ja eestlaste abiellumist ja segunemist rannarootsi aladel, eriti näiteks Hiiumaal, võib kirikuraamatutes aga täheldada.

Kindlasti on eespool kirjeldatud sõdadejärgsed sisserändevood jätnud tänapäeva eestlaste päritollu jälgi, kuid vahest tasub silmas pidada ka selliste jälgede osakaalulist suurust, õieti pigem väiksust. Üks vahetult Põhjasõja-eelne või ‑aegne muust rahvusest esivanem ei pruugi esindada üle 1% tänapäeva eestlaste päritolust. Veel varasemate sajandite esivanemate osakaalu eestlaste päritolus aga oleks otstarbekam mõõta juba promillides. Seega saab eestlane, kes avastab, et üks tema Põhjasõja-aegne esivanem oli muust rahvusest sisserännanu, arvatavasti pidada end genealoogiliselt tagasijälgitavas osas siiski 99% või rohkemgi eestlaste järglaseks.

Selline olukord on pigem erandlik, võrreldes näiteks Kesk- või Lääne-Euroopaga, kus rahvuste segunemine oli palju tavalisem.

Kaalukam muude rahvuste lisandumine tänapäeva eestlaskonna päritollu algas alles XX sajandil, eelkõige 1940. aastatel.

XIX sajand ja XX sajandi algus

XIX sajandil kasvas Eesti rahvastik kiiresti, peamiselt loomuliku iibe tulemusel. Aastal 1858 korraldatud hingerevisjoni andmetel elas Eestis 750 000 inimest.

Paralleelselt eestlaste esimese väljarändelainega, mis algas XIX sajandi keskpaigas, hakkas taas hoogustuma sisseränne. Sõjatööstuse ja raudtee arenedes tuli sajandi lõpuks Eestisse arvukalt võõrtöölisi Venemaalt. Venelaste osatähtsus rahvastikus suurenes. Kuni XVIII sajandini oli Eestis olnud juute vähe ja lõpuks üldse mitte, kuid XIX sajandi teisel poolel, mil keisririigis juutidele kehtestatud piirangud leevenesid, hakkas neid saabuma ka Eestisse.

Ülevenemaalise 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvaarv kasvanud 958 000-ni: eestlasi 90,6%, venelasi 4,0%, sakslasi 3,5%, rootslasi 0,6% ja muid rahvusi 1,3%, nende seas 9793 lätlast, 3837 juuti (eeskätt linnades: kokku üle 2% linnaelanikest) ja kõigest 379 soomlast. Poolakaid — Poola oli tollal Vene keisririigi osa — oli Eestisse jõudnud ligi 2000.

Ka XX sajandil kuni Esimese maailmasõja alguseni kasvatas Eesti rahvaarvu mõningal määral sisseränne Venemaa aladelt seoses sõjatööstuse (laevatehaste) arenguga.

Omaette väärivad märkimist Vene keisririigi aladelt Eestisse rännanud tatarlased, kellest kogukonnana näib leiduvat esimesi teateid XIX sajandi lõpust. Esimese ilmasõja algusajaks oli tatarlasi Eestis mõningatel andmetel juba ligi paar tuhat, kuid paljud neist lahkusid pärast 1918. aastal lõppenud Saksa okupatsiooni. Esimese vabariigi ajal elasid siinsed tatarlased peamiselt Tallinnas ja Narvas. Tatari kogukond on Eestis säilinud tänapäevani.

Põgusalt võiks mainida ka romasid. Püsivalt, kuigi mitte rohkearvuliselt olid nad ilmunud Eestisse XVII sajandil. Võimudel ei õnnestunud neid maalt välja ajada ja neid püüti suunata kindlatesse paikkondadesse. Näiteks koondati Liivimaa kubermangus eestlaste hulgas rändlevad romad 1841. aastal Laiuse kroonuvalla hingekirja.

Iseseisvusaja algus

Esimeseks mastaapseks eestlaste sisserändelaineks kujunes optantide saabumine.

XIX sajandi keskel alanud esimese väljarändelaine tulemusel, millest kirjutasime mulluse oktoobrikuu „Loomingus”, elas 1918. aastal Vene keisririigis väljaspool Eesti ala vähemalt 215 000 eesti väljarändajat ja nende järglast. Tartu rahuleping andis neile võimaluse taotleda Eesti kodakondsust. Seda protsessi nimetati opteerimiseks ja sel viisil Eesti kodakondsuse saanuid optantideks.

Pärast seda, kui Tartu rahuleping 30. märtsil 1920 jõustus ja opteerimise praktiline pool oli Eesti ja Venemaa vahel üldjoontes läbi räägitud, moodustas Eesti riik Moskvas, Petrogradis ja Siberis nn kontroll-opteerimise komisjonid, mille ülesanne oli võtta optante vastu Eesti kodakondsusse ja anda neile välja Eesti kodakondsuse tunnistused. Õigus taotleda opteerimist oli Eesti soost isikutel: eestlastel ja varem Eesti ala elanike nimekirjades olnud teiste rahvuste esindajatel ning nende järglastel. Eesti riik võis siiski ise otsustada, keda opteerida ja keda mitte.

Maist 1920 hakati optantidele välja andma kodakondsuse tunnistusi. Moskva opteerimiskomisjon andis rohkem kui kümnele tuhandele opteeritud perekonnale välja ka Eesti Vabariigi välispassi.

Opteerumistaotluste esitamise tähtajad lõppesid Venemaal 1922. aastal. Kokku taotles opteerimist 106 000 inimest, kellest 81 027 said Eesti kodakondsuse. Üldjuhul soovisid optandid varem või hiljem Venemaalt lahkuda. Aastatel 1920—1923 jõudis Eestisse 37 578 optanti. Venemaale või mujale jäi seega 43 449 optanti.

Eestis pidid optandid kõigepealt läbima Narvas karantiini. Statistika järgi olid 93,5% kõigist Narva karantiini kaudu Eestisse jõudnutest eestlased; venelasi oli 3,7% (1500), sakslasi 1,4% (500). Ülejäänud rahvusi oli vähem, näiteks lätlasi, poolakaid ja juute igaüht sadakond. Neile lisandus 4600 sõjapõgenikku ja 600 sõjavangi, keda optantide hulka ei arvatud.

Eestis ootas paljusid optante paraku ees majanduslik kitsikus. Tihti ei olnud neil häid väljavaateid töö või isegi elukoha leidmiseks, mistõttu jäid paljud riigi ülalpidamisele. Seetõttu otsustas siseminister aprillis 1921 edaspidi opteeritavate ringi piirata: soovimatute hulka arvati muu hulgas näiteks pereta vanurid, töövõimetud, varatud ja need, kellel ei olnud Eestis sugulasi. Jõukaid või erikvalifikatsiooniga optante võttis riik vastu heal meelel.

Opteerunud linnaelanikel oli Eestisse tulek nii transpordivõimaluste kui ka vara realiseerimise võimaluste poolest lihtsam kui maainimestel. Näiteks võeti paljud Põhja-Kaukaasia maa-asunduste eestlased juba 1920. aasta suvel ja sügisel Eesti kodakondsusse, kuid kui mõni erand välja arvata, ei saanud nad oma välispassi kehtivusajal võimalust Eestisse tulla. Kodusõja oludes ei olnud praktiliselt võimalik eriloata omapead kaugele reisida, reisirongid ei sõitnud ning ainus realistlik võimalus olnuks tulla erirongiga, selleks ette nähtud spetsiaalsetes vagunites, millest pandi Moskvas kokku Eestisse suunatavad ešelonid. Suur osa Põhja-Kaukaasia eestlasi ootas selliseid vaguneid üle poole aasta, lõpuks aga jõudis vaguneid kohale väga vähe. Enamikul sealsetel optantidel ei õnnestunud lahkuda ja oleks küüniline väita, nagu oleks see olnud nende endi igati vaba valik. Sama kehtis paljude teiste Venemaa piirkondade optantide kohta.

Eesti optantide lahkumist takistas ka võimude vastutegevus. Venemaal suleti — võimalik, et just opteerumise takistamiseks — eesti rahvuskomiteed, tekitati bürokraatlikke tõkkeid, ähvardati, laimati ja vangistati teistele hoiatuseks kohapealseid optantide esindajaid ning avaldati Eestit diskrediteerivaid propagandakirjutisi. Vene võimud kiusasid Eestisse siirdujaid veel piirilgi vägivaldselt. Iga aastaga muutus Venemaalt Eestisse tulek punase võimu tegevuse tõttu keerulisemaks ja lõpuks sama hästi kui võimatuks.

Viimasel ajal on väljendatud seisukohti, nagu oleks Tartu rahuleping kohustanud optante Eestisse tulema või nagu oleks Eestisse tulekust olenenud see, kas optandid tegelikult said Eesti kodakondsuse või mitte. Kumbki seisukoht, isegi kui seda on väljendanud üks või teine kohus, ei ole kooskõlas faktidega. Tartu rahulepingu sõnastus kohustas optante ühe aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuma, mitte Eestisse sõitma — näiteks Gruusia territooriumile jäänud Abhaasia eesti optantide jaoks oli ka tegelikkuses vahe olemas. Ent peagi otsustas Eesti riik muu hulgas nii välis‑ kui ka siseministeeriumi kaudu, et Eesti optandid jäävad Eesti kodanikeks ka Venemaa territooriumil. Ka Eesti (1922. ja 1938. aasta) kodakondsuse seaduste sõnastuse kohaselt olid Venemaal Eesti kodakondsusse võetud optandid elukohast olenemata Eesti kodanikud ning okupatsioonieelne Eesti Vabariik tunnistas nad järjepidevalt oma kodanikeks nii valitsuse kui ka saatkonna tasandil.

Paralleelselt Venemaal asutatud opteerimiskomisjonidega võtsid iseseisvunud endistes Vene keisririigi osades — sh Gruusias, Aserbaidžaanis, Kaug-Ida Vabariigis — ja Krimmis Eesti päritolu inimesi Eesti kodakondsusse vastu ka Eesti Vabariigi konsulaadid. Neidki kodakondsuse saajaid nimetati ametikirjavahetuses optantideks. Praegu Eesti riik neid optantideks ei pea, kuid on tunnustanud nende järglaste Eesti kodakondsust ka juhul, kui nad tollal Eestisse ei jõudnud.

Näiteks andis Eesti konsulaat Tbilisis aastatel 1920—1922 Eesti passi 700—800 inimesele (nende seas paljudele Kesk-Abhaasia eestlastele), kellest kakssada sõitsid kohe Eestisse, ülejäänute ees aga sulges selle tee Nõukogude okupatsioon Gruusias. Aserbaidžaanis oli eestlaste kogukond palju väiksem ja eesti külasid ei olnud, mistõttu Eesti konsulaat Bakuus andis välja märksa vähem passe. Kaug-Ida Vabariigis oli Eesti passi saajaid arvatavasti üle tuhande. Eesti konsulaat Krimmis olevat kuuldavasti võtnud Eesti kodakondsusse enamiku Krimmi eestlasi, keda oli palju, kuid konsulaadi dokumendid selle kohta on hävinud või kadunud. Nii Aserbaidžaanis, Kaug-Idas kui ka Krimmis Eesti konsulaatidest kodakondsuse saanuid jõudis tollal Eestisse, ent kui palju, ei ole seni teada.

1920. aastate teine pool ja 1930. aastad

Üldiselt püsis Eesti rahvastik järgnenud iseseisvusaastatel stabiilsena.

Pärast optantide sisserändelaine lõppu 1923. aastal on teada vähesed juhtumid nende jõudmisest Eestisse ka hiljem: järgnenud kümnendil need juhtumid Eesti Moskva saatkonna pingutuste tulemusel isegi sagenesid, kuid jäid siiski erandlikeks.

Aastatel 1924—1939 oli Eesti rändesaldo enamasti kergelt miinuses: välja liikus rohkem inimesi kui sisse.

1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas tollase Eesti territooriumil 1,13 miljonit inimest, nende hulgas eestlasi 88,2%, venelasi 8,2%, sakslasi 1,5%, rootslasi 0,7% ja teisi 1,4%.

Aastatel 1937—1939 saabus põllumajanduse ja tööstuse tööjõupuuduse leevendamiseks võõrtööjõuna Eestisse Poolast lühemaks või pikemaks ajaks värvatud kümme tuhat töölist, kelle seas oli ka leedulasi. Nende kutsumisega tegeles põllumeeste kutsealane omavalitsus Põllutöökoda. Poola tööjõudu hinnati Eesti maakohtades kõrgelt. Võib arvata, et valdav osa Poola töölisi pöördus järgnenud aastatel siiski Poolasse tagasi.

Samuti esines 1930. aastatel mõningal määral lääne-väliseestlaste tagasirännet Eestisse, mis oli tingitud mitte niivõrd isamaa-armastusest kui materiaalsest vajadusest või olude sunnist.

Elanikkonna vähenemine Teise maailmasõja ajal

Iseseisva Eesti välispoliitikal oli vaid üks selge eesmärk: iseseisvuse säilitamine. Kahe agressiivse ja küünilist poliitikat läbi viiva suurriigi — Nõukogude Liidu ja Saksamaa — vaheline asend tegi selle keeruliseks. Eestis saadi aru, et kõige parem on olukord, kus nende suurriikide omavahelised suhted on mõõdukalt külmad. Sõbralike suhete korral võis tekkida oht, et nad sõlmivad sobinguid nende vahel asuvate riikide, sealhulgas Eesti arvel, vaenulike suhete korral aga ähvardas sõda ja võimalus, et seda hakatakse pidama nende riikide vahelisel territooriumil, ka Eestis. Paraku ei saanud Eesti nende suhete kujunemist kuigivõrd mõjutada ning realiseerus algul esimene, siis aga teine ohtlik variant. Selle tagajärjel vähenes Eesti rahvaarv lõpuks peaaegu XIX sajandi keskpaiga tasemeni.

Rahvastikukadu algas 1939. aastal, kui pärast Eesti jäämist Nõukogude Liidu mõjutsooni lahkus üle 14 000 baltisakslase, kellele lisandus järelümberasumise käigus veel seitse tuhat. Nende seas oli ka Nõukogude okupatsiooni eest põgenevaid eestlasi.

Ohutunne oli asjakohane, sest juba esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal vähenes Eesti elanikkond üle saja tuhande elaniku võrra, peamiselt küüditamise, NKVD ja Punaarmee toime pandud mõrvade ja arreteerimiste (üle 20 000) ning 1941. aasta sundmobilisatsiooni (33 000) tagajärjel. Mõistetavalt olid kaotused kõige suuremad mobilisatsiooniealiste meeste vanuserühmades. Ligi 30 000 Eesti elanikku, nende seas peaaegu kõik juudi soost eestimaalased, lahkus 1941. aastal Saksa okupatsiooni eel Nõukogude Liitu osalt asutuste kaupa kohustatuna, osalt vabatahtlikult, osa aga jäi teadmata kadunuks.

Saksa okupatsiooni ajal hukati Ene-Margit Tiidu ja Lembit Teppi andmetel ligi seitse tuhat Eesti elanikku ja ligi viis tuhat saadeti Saksamaale vangilaagritesse ja tööteenistusse. Ligi 60 000 Eesti meest mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, üle kolme tuhande põgenes mobilisatsiooni eest Soome. Samade allikate kohaselt jättis Saksa okupatsiooni ajal oma alalise elupaiga ja lahkus Rootsi ligi kaheksa tuhat eestirootslast, kelle kogukond oli siin püsinud sajandeid. Eestisse jäi rootslasi tuhatkond.

Lühikeseks ajaks jõudis Saksa okupatsioonivõimude organiseerimisel Eestisse üle 50 000 ingerisoomlase, kellest enamik suunati Paldiski kaudu Soome. Vahepeal taludesse tööle saadetute hulgas oli siiski ka neid (mõningatel andmetel 3000), kes jäid Eestisse.

Saksa okupatsiooni lõpul põgenes Eestist uue Nõukogude okupatsiooni eest laevaga Saksamaale ja paadiga Rootsi vähemalt 68 000 inimest.

Kohe pärast Eesti okupeerimist eraldas Nõukogude võim 1944. aastal Eesti territooriumist Petseri linna ja hulga Setumaa valdu ning mõne aja pärast ka Narva-taguse ala koos Jaanilinnaga, kokku 5% Eesti maismaast, kus oli enne sõda elanud üle 56 000 inimese.

Nii oli Eesti — sõjajärgsetes faktilistes piirides — kaotanud kokku üle 300 000 inimese ehk üle veerandi sõjaeelsest rahvaarvust. Nõukogude okupatsiooni algusajal elas vähendatud piiridega Eestis vaid 820 000 inimest, mis võis olla Eesti rahvaarvu madalpunkt alates XIX sajandi keskpaigast, ent seejuures eestlaste osakaalu kõrgpunkt, mis võis ulatuda 95—97%-ni. Eesti ajaloolistest vähemusrahvustest olid alles vaid venelased.

Nõukogude okupatsioon

Peagi aga hakkas rahvaarv kiiresti kasvama ning eestlaste osakaal langema. Osa Nõukogude Liitu evakueerunuid, Nõukogude armeesse mobiliseerituid ja sõjavange tuli järgnenud aastatel Eestisse tagasi, kuid rahvaarvu kasvu ja eestlaste osakaalu langus oli valdavalt tingitud mitte-eestlaste immigratsioonist.

Massilise sisserände põhjustas mitme asjaolu kokkulangemine. Eesti oli demograafilise ülemineku protsessis Venemaast mõnikümmend aastast ees: Eestis oli rahvastiku kiire kasvu ajajärk ammu, Venemaal aga äsja lõppenud. Seetõttu oli Venemaa rahvastik, kus oli arvukalt nooremaid suure pereta inimesi, kõrge rändepotentsiaaliga ning loomulikult olid Eesti ja teised Baltimaad kui suhteliselt jõukamad hõredama asustusega territooriumid nende silmis atraktiivne sihtkoht. Immigratsiooni võimendasid Moskva koloniaal‑ ja venestamispoliitika ning Eesti suured rahvastikukaotused sõja ja sellele järgnenud repressioonide käigus. Veel 1949. aasta märtsis küüditati üle 20 000 eestlase Siberisse.

Eesti sõjajärgne välisränne on läbinud mitu küllalt eriilmelist perioodi.

1946. aastal tühistati Eesti NSV Ministrite Nõukogu varasemad regulatsioonid, mis olid piiranud Eestisse sissesõitu ja sissekirjutamist. Tööjõu immigratsiooniks olid kõik eeldused loodud ning seda perioodi iseloomustabki administratiivsete meetoditega toetatud sisseränne. Rändevoogude poolest jäi see laine hilisematega võrreldes ületamatuks. Sõjajärgsel aastakümnel saabus Eestisse uusi elanikke eeskätt Venemaalt, peamiselt Leningradi, Pihkva, Novgorodi ja teistest Eestile lähematest oblastitest. Täpseid allikaid ei ole, aga Kalev Katuse ja Allan Puuri arvestuste põhjal rändas Eestisse sel kümnendil sisse ligikaudu 500 000 inimest ja välja 350 000, suurem osa neist venelased. Väiksema osa hulka kuulusid teiste seas Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu kohaselt Soomest välja nõutud ingerisoomlased, kes olid saadetud Kalinini oblastisse, tulid aga Eestisse tagasi, kust enamik neist saadeti 1948. aastal Siberisse.

Alates 1950. aastate keskpaigast on rändeandmed täpsemad, ent ei hõlma vangistatuid, küüditatuid, Nõukogude armee ajateenijaid ning kinnipidamiskohtadest ja sõjaväest vabanenuna taas Eestisse asunuid, samuti puuduvad andmed kuni 1963. aastani väljastpoolt Eestit Sillamäele ning alates 1979. aastast Paldiskisse saabunute ja sealt lahkunute kohta. Teadaolevate andmete järgi saabus aastatel 1956—1960 Eestisse ligi 149 000 inimest ja lahkus ligi 119 000; 1960. aastate esimesel poolel saabus 112 000 ja lahkus 71 000. Alates 1950. aastate lõpust oli saabujate hulgas ka tuhandeid eelmisel kümnendil Eestist välja saadetud ingerisoomlasi.

Aastatel 1966—1970 kasvasid rändevood uuesti: saabus 136 000 ja lahkus 93 000 inimest. Selle peapõhjus oli rändetagamaa hüppeline laienemine Nõukogude Liidu lõuna‑ ja idapiirkondadesse Volgamaal, Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Aasias, kus rändepotentsiaal oli veel kõrge. Eestisse tuli 1968. aastal ka volgasakslasi Kasahstanist ja Nõukogude Kesk-Aasia vabariikidest, suurem osa neist aga rändas järgnenud kümnendil Saksamaale. Rändetagamaa laienemise tõttu jäid rändevood suhteliselt kõrgele tasemele veel 1970. aastatelgi, mil aastatel 1971—1975 saabus 130 000 ja lahkus 99 000 inimest ning 1976.—1980. aastani vastavalt 114 000 ja 86 000.

1980. aastad tõid kaasa rände languse, mille peamine põhjus oli rändepotentsiaali kahanemine ka laienenud tagamaal. Aastatel 1981—1985 saabus Eestisse 95 000 inimest ja lahkus 67 000; aastatel 1986—1990 saabus 70 000 ja lahkus 63 000.

Kokkuvõttes saab öelda, et pärast Teist maailmasõda algas Eesti rändearengus uus ajajärk: Eestist sai ligi pooleks sajandiks sisserände riik. Teiste samalaadses demograafilises arengujärgus olevate Euroopa maadega võrreldes iseloomustas Eestit sisserände varane käivitumine (1944—1945) ja mitme asjaolu kokkulangemisest johtuv suur intensiivsus. Venemaal ja teistes Nõukogude Liidu slaavi rahvastikuga vabariikides kasvas rahvastik sel ajal veel kiiresti, mis lõi eelduse väljarändeks teistesse Nõukogude Liidu osadesse, sealhulgas Eestisse.

Teine eestlaste sisserändelaine

Vahest tasub korraks peatuda ka teisel olulisel eestlaste sisserändelainel: Nõukogude Liitu jäänud eestlaste tagasipöördumisel, mis algas 1940. aastatel, niipea kui selleks avanes võimalus.

Nõukogude Liidus elas 1926. aastal 155 000 eestlast. Enne Teist maailmasõda, eeskätt aastatel 1937—1938, mõrvati NKVD poolt või hukkus töölaagrites arvatavasti vähemalt kümme tuhat eestlast, nende hulgas tuhandeid Eesti kodakondsusega optante, keda süüdistati muu hulgas seotuses „valge Eestiga”. Nende mälestust ega nimesidki ei ole Eesti riik seni väärikalt jäädvustanud. Samuti hukkus tuhandeid idakandieestlasi sõjas. Ene-Margit Tiit on hinnanud Venemaa eestlaste koguarvuks Teise maailmasõja järel 77 000.

Aastatel 1940—2000 jõudis ida poolt Eestisse kokku vähemalt 55 000 — 60 000 eestlast (nendest 25 000 juba 1940. aastatel), sealhulgas arvukalt neid, kellel oli juba opteerimisest tulenevalt Eesti Vabariigi kodakondsus, ehkki Eesti riik ei ole soovinud seda taasiseseisvumise järel tunnistada.

Taastatud iseseisvuse aeg

ca 30 000 inimest, kellest suur osa olid ilmselt eestlased nii ida kui ka lääne poolt. Kokkuvõttes vähenes teistest rahvustest Eesti elanike arv kahe loenduse vahel ehk aastatel 1989—2000 negatiivse rändesaldo tõttu 23,7%, eestlaste arv aga 1,1% võrra. Nende muutuste tagajärjel suurenes eestlaste osatähtsus Eesti kogurahvastikus aastatuhande vahetuseks 68%‑ni.

ca 50 000 inimest. Neist suurem osa on olnud Soomest tagasi rännanud eestlased, üle kaheksa tuhande inimese on tulnud Venemaalt ja umbes kolm tuhat Ukrainast.

Mõni aasta tagasi muutus ametlikel andmetel nii Eesti kodanike välisrände saldo kui ka välisrände saldo tervikuna positiivseks. Statistikaameti kõige värskemad andmed on 2019. aasta kohta. Siis rändas ametlikel andmetel sisse 18 300 ja välja 12 800 inimest. Välisrände saldo oli niisiis 5500 inimesega plussis. Eesti kodakondsusega sisserändajaid (peamiselt tagasirändajaid) oli 7300 ja väljarändajaid 6600. Teiste Euroopa Liidu riikide kodanikke saabus 3900 ja lahkus 4000 ning muude riikide kodanikke ja teadmata kodakondsusega inimesi tuli 7100 ja lahkus 2200.

Seega, kui mitte arvestada Eesti ja teiste Euroopa Liidu kodakondsusega isikute rännet, selgub, et 2019. aastal oli Eestisse elama asujaid 4900 võrra rohkem kui lahkujaid. Politsei- ja Piirivalveameti esmakordsete elamislubade statistika kohaselt olid ligikaudu pooled neist Ukraina, Venemaa ja Valgevene kodanikud, ülejäänud aga India, Nigeeria, Iraani, Pakistani, Bangladeshi, Türgi ja veel paljude teiste riikide kodakondsed.

Tegemist on massilise sisserändega peaaegu samas mahus kui aastatel 1976—1985, ehkki rändekäive on mõnevõrra väiksem. Eestlaste ja põlisrahvastiku osakaal aga on Statistikaameti andmebaasile tuginevate arvutuste põhjal langenud alates 2015. aastast.

Välispäritolu rahvastik Eestis

Põlisuse mõiste kuulub koos soo ja põlvkonna mõistega rahvastiku põhitunnuste hulka. Põlis‑ ja välispäritolu rahvastikku eristab muudest sotsiaaltunnustest, näiteks rahvusest, sügavam ja püsivam eraldusjoon.

Kui inimene rändab uuele asukohamaale, tuleb tal sotsialiseeruda uude kooslusse. Tavaliselt arvatakse välispäritolu rahvastiku hulka sisserännanute esimene ja teine põlvkond. Esimese põlvkonna moodustavad välisriigis sündinud inimesed, kes on oma elukohamaale sisse rännanud. Teine põlvkond koosneb sisserännanute lastest, kes on sündinud elukohariigis, kuid kelle vanematest vähemalt üks on saabunud välismaalt. Väga pikka aega kestnud sisserändega maades eristatakse ka sisserännanute kolmandat põlvkonda, kes ise ja kelle mõlemad vanemad on sündinud elukohariigis, kuid kelle vähemalt üks vanavanem on tulnud välismaalt.

Esimese põlvkonna immigrantidel ehk välissündinutel säilib enamasti tugev side sünnijärgse kodumaaga. Kuna ka teise põlve immigrandid saavad kodust kaasa põlisrahvast erineva pagasi, ei sotsialiseeru nemadki täiel määral uude keskkonda. Seejuures ei moodusta välispäritolu rahvastik homogeenset tervikut rahvastiku‑ ega ka sotsiaalarengu seisukohast.

Eestis on okupatsiooniaegse massilise sisserände peamise tagajärjena kujunenud üliarvukas välispäritolu rahvastik. Veel 2014. aastal oli Eesti esimese ja teise põlvkonna välispäritolu rahvastik suhtarvult (21%) Euroopas Luksemburgi ja Šveitsi järel kolmandal kohal.

Iseseisvuse taastamise järel hakkas põlisrahvastiku ja eestlaste osakaal tasapisi kasvama, kuid alates eelmise kümnendi keskpaigast on Eestis hakanud uuesti suurenema välispäritolu rahvastiku osakaal.

Loomulikult ei saa välispäritolu rahvastiku põlistumist hinnata mehaaniliselt, sest see võib toimuda kiiremini või aeglasemalt. Vanematekodu ja laiema keskkonna mõjustuste ühtlustumine, suhtevõrgustike kujunemine põlisrahvastikuga, samuti keeleline, kultuuriline ja sotsiaalne lülitumine asukohamaa struktuuridesse sõltub paljuski ümbritsevatest oludest. Kui uue elukohamaa keskkond päritolumaa omast tugevasti erineb või pole selle sotsialiseeriv mõju piisavalt intensiivne, võib põlistumine kulgeda väga aeglaselt.

Eestis pidurdab põlistumist asjaolu, et valdavalt idaslaavi kultuuritaustaga välispäritolu rahvastik on koondunud Harjumaale (peamiselt Tallinna) ja Ida-Virumaale ning asub Venemaa meediaruumis. Sellest tuleneb ka sisserännanute aeglane põlistumine ja seetõttu erinev sotsiaalne käitumine. Pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse tase oleks nii madal kui Eestis. See ei ole tingitud mingist Eesti eripärast. Vastupidi, nendes oludes, kui vaadata välispäritolu rahvastiku hulka, on põlistumine Eestis pigem hästi edenenud.

Juurtetusest, sotsiaalsete võrgustike ahtusest jms teguritest on tingitud sisserännanute suurem kuriteokalduvus ja avantüristlikum hoiak igal pool Euroopas. Näiteks oli Eestis kõigist ravialustest narkomaanidest 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Seega võib hinnata, et põlisrahva hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud. Vanglates olid aga samal aastal mitte-eesti emakeelega kinnipeetavad proportsionaalselt 1,9 korda rohkem „üleesindatud”.

Ka teistele rahvastikuprobleemidele tekib immigratsioonist pigem muresid juurde. Eesti välispäritolu rahvastiku sündimus jääb põlisrahvastiku omale selgelt alla. Nimelt järgib meie välispäritolu kaasmaalaste sündimuskäitumine seni nende päritolumaade (eeskätt idaslaavi riikide) mustreid, kus sündimus on madal. Ehk teisisõnu: sisserändajad võivad praegu näida nendena, kes aitavad meie inimestel pensioni saada, ent tegelikult nõuavad nad vähelapselistena oma panuse hoopis suuremas mahus tagasi siis, kui jõuavad ise pensioniikka.

Immigrantrahvastiku põlistumisel kaovad erinevused põlisrahvastikuga. See protsess on küll pikaldane, kuid kindel ja seda võib väärata eelkõige immigratsiooni kasv — see, mis Eestis on viimastel aastatel juhtunud.

Kasutatud kirjandus ja allikad

M. Ainsaar, Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu, 1997.

K. Albi, Optantide järeltulijad kui sünnijärgsed Eesti kodanikud. „Juridica International” 2020, nr 9.

P. Ariste, Mustlaste raamat. Tallinn, 2012.

K. Jokton, Juutide ajaloost Eestis. Tartu, 1992.

I. Kask, Eestlaste tagasiränne Eestisse aastatel 1989—2000 (magistritöö inimgeograafias, juhendaja Tiit Tammaru), Tartu Ülikool, geograafia instituut, 2006.

K. Katus ja A. Puur, Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid. „Akadeemia” 2006, nr 3.

H. Kulu ja T. Tammaru, Eestlaste tagasiränne 1990. aastatel. Rmt: Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 2001, 33. kd.

I. Külmoja, Eesti vanausulised, nende kombed ja keel. „Sirp” 10. XI 2017.

M. Luts-Sootak jt, Aastatel 1918—1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs. Tartu Ülikool, 2018.

M. Metsvahi, Esimese öö õiguse stereotüübi leviku eellugu. „Keel ja Kirjandus” 2018, nr 7.

H. Palli, Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tallinn, 1996.

H. Palli, Mis saab edasi. „Keel ja Kirjandus” 2001, nr 2.

E. Pilve ja M. Saueauk, Eesti kodanike opteerimisest pärast Tartu rahulepingu sõlmimist. „Akadeemia” 2009, nr 10—11.

P. Raudkivi, Saksa migratsioonist Liivimaale keskajal. Kriitilisi märkmeid. „Acta Historica Tallinnensia” 2011, 17.

H. A. Reintam, Eesti välisränne 1920—1940 (bakalaureusetöö), Tartu Ülikool, 2014.

H. Rohtmets, Eesti kodakondsuse kujunemine: põhimõtted ja praktika (magistritöö, juhendaja E. Medijainen). Tartu Ülikool, 2005.

Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 2012.

E.-M. Tiit, Eesti rahvastik ja selle probleemid II. „Akadeemia” 1993, nr 9.

E.-M. Tiit, Eestlaste lugu. „Riigikogu Toimetised” 2018, 38.

E.-M. Tiit, Eesti rahvastiku 100 aastat. Tallinn, 2018.

S. Vahtre ja H. Piirimäe, Meie kaugem minevik. Tallinn, 1983.

Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, 2003.

Council of Europe. Recent Demographic Developments in Europe. Strasbourg, 2000.

Eesti entsüklopeedia 7. kd: Rahvastiku ränne Eestis.

Eesti inimarengu aruanne 2016/2017.

Eesti Statistikaameti andmebaas.

Henriku Liivimaa kroonika.

Rahvastik 1995. Tallinn, Statistikaamet, 1996

: Rahvastik 1999. Tallinn, Statistikaamet, 2000.

Välisministeeriumi ja siseministeeriumi ning opteerimiskomisjonide kirjavahetused Rahvusarhiivis.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon