Tule, suveöö
Juuli, 2023Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutuskorterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad püüavad korterisse minekuga viivitada, ehkki kumbki ei ütle seda otse välja. Mees küsis: „Tahad, lähme?” ja naine kehitas õlgu, vastas: „Võib küll,” ja siin nad nüüd on.
Nad istuvad terrassi servale, sest mujal vabu kohti ei ole. See on üks neid boheemlikke retrokohti, mida on viimasel ajal siginenud igasse linna. Inimesed istuvad väljas pinkidel, terrassiserval või siis lihtsalt seisavad.
Mees ulatab naisele õllepudeli, lööb temaga kokku ja ütleb lihtsalt: „Noh.” Naine jätab vastamata. Ta on jäänud vaatama tüdrukut, kes ilmus varsti pärast neid kõrtsi uksele.
Nüüd seisab tüdruk üksi natuke eemal kõnniteel, võtab aeg-ajalt lonksu oma pudelist ja vaatab samal ajal üle pudelikaela ringi. Pole aru saada, kas ta otsib kedagi, mõnda kindlat inimest või lihtsalt seltsi, igatahes ei tee ta seda kuigi aktiivselt, lihtsalt seisab raugelt paigal ja vaatab inimesi.
Korraks rändab tema pilk ka üle nende, üle naise kiiremini ja üle mehe natuke aeglasemalt, ent siiski peatumata. Ta on väga lihtsalt riides: teksad, valge natuke liiga suur T-särk, varbad sandaalides. Juuksed lõdvas hobusesabas, üle õla kangast kott. Üliõpilane ehk, kuigi mitte verinoor, mõtleb naine. Tüdrukust õhkub ikka veel nooruse veetlevat minnalaskmist ja samas natuke küpsema noore pingutamata eneseteadlikkust. Temas on midagi tuttavat ja samas võõrast.
Naine märkab, et ka mees on tüdrukut vaatama jäänud, või siis jäänud vaatama seda, mida naine nii süvenenult jälgib. Tegelikult ongi see ainuke loomulik suund, kuhu niimoodi kõrvuti istudes vaadata: otse ette. Naine mõtleb, kas ka mees oskab tähele panna sama, mida märkab tema, iga kord, kui tüdruk liigutab: et tüdrukul ei ole T-särgi all mitte midagi.
„See läks hästi,” ütleb naine mehele. „See õhtusöök. Poistele meeldis.”
„Jah, see oli sul hea mõte,” vastab mees.
Nende kaksikutest pojad lõpetavad homme ülikooli, täpselt kaheteistkümne tunni pärast istuvad nad ülikooli aulas. Naisele oli tulnud mõte sõita kohale päev varem, viia poisid ja nende sõbrad toredasse restorani sööma, veeta õhtu ja öö linnas, kus nad ise kunagi niisama vanalt kokku olid saanud.
Nad ei ole juba ammu kusagil koos käinud. Mees on viimased kuud olnud väsinud ja hajevil, tööl on olnud raske talv ja kevad. Ta oli palju vait ja naine loobus pärimast: mis on, mis sa mõtled?, ja jättis mehe rahule. Tegelikult ta ei jaksanud teise tuju ega vestlust üleval hoida, sest ka tema tundis mingit tuimust, õigemini nõutust, võib-olla tuli see vanusest.
Mõnikord, kui mees ei märganud, vaatas naine teda kõrvalt ja mõtles, kas mehe jahe olek võiks tulla millestki muust, äkki mingist haigusest, millest ta ei taha rääkida, või ehk on ta kedagi kohanud, võib-olla tema mõtted on mujal, kellegi teise juures. Aga naine ei hakanud torkima, vaid otsustas ikka oodata, kuni mees ise räägib. Seda ei olnud juhtunud.
Nüüd on nad siin ja naine ei oska isegi mitte endale öelda, mida ta sellelt sõidult, sellelt õhtult või öölt ootas, tal oli lihtsalt tunne, et seda tuleb teha: viia poisid sööma, veeta lõbus seltskondlik õhtu, saata nad pärast ühiselamusse, jalutada kahekesi läbi linna, magada öö kusagil mujal kui oma tavalises voodis. Vahetada maastikku.
Tüdruk on võtnud kotist kauni vanaaegse portsigari ja õngitsenud sealt ilmselgelt ise keeratud sigareti. Sigaret sõrmede vahel, seisab ta hetke natuke eksinult, justkui mõtleks järele, kas see ikka on hea mõte, suitsetada.
Naine tunneb, kuidas õhk tema ümber liigub, ja saab alles siis aru, et mees on püsti tõusnud ja pakub tüdrukule tuld. Ta märkas enne, kuidas mees võttis restoranist lahkudes baarileti nurgalt vaagnalt logoga tikutoosi. „Ma ei teadnudki, et selliseid veel tehakse!” Mees oli sel õhtul üldse üllatavalt jutukas. Naine kuulas teda, vaatas poisse ja mõte rändas aeg-ajalt nende endi noorusesse. Mitte keegi teine polnud kunagi nii uskumatut loba ajanud kui see poiss, see mees, kui ta veel poiss oli; mitte keegi polnud teda kunagi nii südamest naerma ajanud. Ta oli olnud kindel, et kui nad kunagi surevad, siis naeru kätte.
Tol õhtul sai naine üle pika aja jälle naerda, mehe ja poegade peale, sest vähemalt huumorimeele olid pojad pärinud isalt.
Tikutoos rändas restoraniuksel mehe püksitaskusse ja on nüüd tema sõrmede vahel. Naine jälgib, kuidas ta sealt tiku õngitseb, selle põlema tõmbab ja tüdruku poole tõstab. Leek valgustab tüdruku nägu, naine näeb, kuidas tüdruk mehele veidi üllatunult otsa vaatab, kergelt naeratab ja leegi kohale kummardub, sigaret huulte vahel, toetades käe korraks mehe randmele. Sigaretiots läheb hõõgvele, tüdruk naeratab nüüd terve suuga ja naine kuuleb, kuidas ta meest tänab.
Mees tuleb tagasi istuma, naine võtab oma pudelist uue lonksu ja esimest korda üle pika aja tunneb ta kõhus midagi erutuselaadset.
Kõrtsist on välja tulnud habemikust baarmen, kes käib seltskonna juurest seltskonna juurde ja ütleb vaikselt: „Nüüd on kell nii palju, et on öörahu. Me oleme linnale lubanud, et siis enam terrassil ei istuta. Sees saab edasi olla.”
Naine ja mees vaatavad ringi.
„Kõik on nii kuulekad. Üllatav,” ütleb naine.
„Miks nad ei peaks olema. Mõned käivad siin võib-olla iga päev. Tahavad edasi käia, pole ju mõtet suhteid rikkuda. Lähme.”
Nad liiguvad teiste kannul sisse.
„Kas võtan veel ühed?” küsib mees baarileti juures.
„No võta. Ma vaatan meile kohad.”
Naine leiab kaks kohta suure ümmarguse laua ääres. Ta näeb, kuidas tüdruk seisab natuke eemal ja kammib pilguga väljast tulijatega täitunud baariruumi. Viimaks nende silmad kohtuvad. Naine ütleb: „Siin on mõned vabad kohad.”
Tüdruk lükkab juuksesalgu kõrva taha ja tuleb laua äärde. „Aitäh,” ütleb ta ja istub.
Naine kuulab suminat ümberringi ja saab alles nüüd aru, kui vali see on. Kui ta siis jälle üksikuid vestlusi eristada püüab, kuuleb ta selja taga kahte noort, mõlemal keel juba päris pehme. Poiss ütleb: „Sa oled nii ilus.” Blond plika itsitab ja ütleb: „Keegi pole ammu niimoodi öelnud.” Poiss: „Sa suhtled vist valede inimestega.” Plika: „Noh…” Poiss: „Sul sai otsa. Lähen toon sama?” Tüdruk: „Ei, ära too. Ma pean nüüd päriselt minema hakkama.” Poiss: „Kuhu? Oota, lähme koos.”
Naine ei kuule, kuidas vestlus edasi läheb, sest mõlemad on püsti tõusnud ja samal ajal saabub mees kahe uue õllepudeliga, paneb ühe naise ette ja tõmbab vaba tooli naise ja tüdruku vahel lauast eemale, et istuda.
„Tervist,” ütleb mees tüdrukule, too tõstab oma pudeli tervituseks ja keerab varsti pilgu mujale.
Naise selja taga olnud noored on juba uksel, nad on tõesti noored. Naine mõtleb, kuidas see õhtu nende jaoks lõpeb ja kas see tundub homme sama hea mõte kui praegu. Need tundidepikkused eelmängud, ta mäletab neid. Ja seda ka, et mõnikord oligi eelmäng parim osa.
„Me oleme selle koha jaoks liiga vanad,” ütleb naine mehele.
„Jäta. Kõik sõltub mõtlemisest,” vastab mees.
Naine noogutab: „Ju vist.” Ta vaatab oma meest, tolle halle juukseid, paaripäevast habemetüügast, valget triiksärki, mis rõhutab varasuvist päevitust näos. Nad on kevadest peale igal nädalavahetusel truult suvilasse sõitnud ja aiatöid teinud, mees on niitmisest jumekas, ja kuigi naine on muidu mõelnud, kas mees on kõhnaks jäänud mingist tervise- või hingehädast, siis nüüd on ta sunnitud tõdema, et nii hea pole ta ammu välja näinud kui siin, noorpõlvelinna aguliöös. Tema tõesti ei ole selle koha jaoks liiga vana.
Naine tõuseb.
„Ma lähen võtan külma vett.”
Ta poeb inimeste vahelt baarileti juurde, kallab endale kannust klaasitäie vett ja joob selle ahnete sõõmudega tühjaks. Baarimees jälgib teda lõbustatult. „Ossa.” Naine naeratab ja kallab veel teisegi klaasitäie, jääb klaas käes seisma.
Ta ei tea ise ka, miks ta ütleb järsku noorele baarmenile: „Tore sisustus teil. Mu vanematel oli kunagi köögis selline lamp. Ma ei teadnud, et neid veel alles on.”
Oranži- ja valgetriibuline plastlamp heidab laua ääres istujatele sooja valgust. Tüdruku pruunid juuksed tunduvad leti juurest vaadates meekarva ja läbi T-särgi kumavad selgelt tumedamad sõõrid tüdruku rindade kohal.
Naine näeb, kuidas tüdruk ütleb midagi tema mehele. Mees vaatab üllatunult tüdruku poole, too vaatab enda ette, naeratab ja kas kordab või täpsustab öeldut. Mehe silmad rändavad baarileti poole, leiavad naise ja korraks hoiavad nende pilgud teineteisest kinni.
„Eks me olemegi nagu muuseum,” vastab poiss baarileti tagant.
„Vabandust, mida?” küsib naine.
„Need asjad siin. Lambid ja raadiod ja mööbel. Kui meie neid kokku ei korjaks, siis neid varsti enam ei oleks.”
„Aa. Õige. Jah.”
Ta naeratab baarimehele ja läheb tagasi oma kohale.
„Kohutav janu tuli,” ütleb ta mehele. Ta vahetab veeklaasi õllepudeli vastu ja võtab pika sõõmu. Ohates paneb ta käe mehe reiele. Mees vaatab natuke äreva üllatusega talle otsa, naine märkab seda, patsutab mehe reit ja võtab käe ära.
„Praegu tunnen, kui väsinud ma olen,” ütleb ta. „Sa ei ole väsinud?”
„Mitte eriti,” vastab mees.
„Ma lähen… otsin tualeti üles,” ütleb naine ja tõuseb uuesti.
Ta peseb käsi. Vaatab endale peeglis otsa. Mõtleb ööbimiseks üüritud korteri voodile, mis on liiga kitsas. Mõtleb, kuidas on olla nii lähedal ja vaikida. Mees jääks ruttu magama, kuigi ütles, et ei ole väsinud, ja tema vähkreks mitu tundi, sest pärast alkoholi joomist ei saa ta viimasel ajal kunagi und.
Naine seisatab baarisaali ukseavas ja vaatab meest ja tüdrukut kõrvuti. Tüdrukul on käes visandiplokk, ta näitab mehele pilte ja jutustab midagi. Nende ploki kohale kummardunud pead puutuvad peaaegu kokku. Mees ütleb midagi ning tüdruk heidab pea selga ja naerab südamest, tema käsi maandub seejuures mehe käsivarrele, just sinna, kus üleskääritud varrukas lõpeb. Korraks kaovad tüdruku sõrmeotsad peaaegu mehe varrukasse, siis käsi eemaldub ja kohendab hobusesaba. Nad ei märka teda. Neist saaks ilusa profiilis pildi. Sellise, milles oleks elu.
Naine keerab ringi.
Tagauksel teeb paar noormeest suitsu. Naine palub neilt sigareti ja tuld ning astub tagauksest hoovi. Ta seisab trepi ees ja vaatab taevasse: see on hallikassinine, pimedamaks vist enam ei lähe.
Plaatidega teerada viib tänavale. Naine astub mööda rada ja peatub kõnniteel, et mehele sõnum saata. Läbi akna sisse vaadates näeb ta, kuidas mees varsti võpatab, taskust telefoni otsib, loeb, ringi vaatab ja selle uuesti ära paneb.
Naine seisab suitsetades akna taga ja vaatab veel natuke mehe selga, tema siledat kukalt ja pead, mis on jälle tüdruku poole kallutatud.
Sina ole.
Korraga haarab tüdruk pliiatsi, tema huuled liiguvad ja ta hakkab kiiresti joonistama, iga natukese aja tagant mehele otsa vaadates.
Naine seisab väga vaikselt, nagu oleks tema see, keda pildile püütakse. Selline stoppkaader tema vikerkestale jääbki: liikumatult istuv mees ja tüdruku ploki kohal liikuv käsi talletamas mehe profiili, huuled keskendunult paokil.
Naine keerab aknale selja. Ta kustutab suitsu talla all, lükkab selle kinganinaga rentslisse ja hakkab minema. Tal on tunne, et iga sammuga neelab suvine poolöö kõik, mis ta seljataha jätab, ja ainult tema astub sellest välja.
Kui ta paari kvartali kaugusel asuva puumaja hoovis peatub ja taevasse vaatab, on tunne, et valgust on juba natuke juurde tulnud, olgugi et hommikuni on veel aega. Ta jätab korteri ukse lukust lahti, heidab kleiti seljast võtmata pikali ja uinub keset kitsast kaheinimesevoodit peaaegu hetkega.
Uks käib, naine avab silmad. Kardinad on ette tõmmatud, tuba on hämar, aga valguse järgi teab naine, et hommik on käes.
Mees seisab uksel. Naine tõuseb istuma, siis püsti. Mees vaatab naisele otsa, ta ei ütle midagi. Ka naine ei ütle. Ta läheb mehe juurde, puudutab mehe kaela, jätab sõrmed korraks sinna. Siis sirutab ta ka teise käe ja hakkab meest lahti riietama. Lõpmata aeglaselt nööbib ta lahti mehe särgi ja püksid, need langevad orbudena põrandale.
Kui mees on alasti, võtab naine mehel käest kinni ja viib ta vannituppa. Mees astub duši alla, toetab pea vastu seina kahhelplaate ja ootab, kuni naine vee sobivaks sätib. Kätt vee all hoides vaatab naine jälle mehe kukalt. See on nüüd teistsugune, justkui kuuluks kellelegi võõrale. Naine tõstab käe ja puudutab seda. Mees suleb silmad.
Siis hakkab naine meest pesema.
