Ühe maagilise luule-vabriku lugu

Juuni, 2023

Mehis Heinsaar

Alguses oli Alliksaar. Või õigemini Alliksaar oli alguses. Nii nagu ta luule koosneb tundelistest vastuoksustest ja paradoksidest, nõnda oli ka ta loomus. See oli tema viis elada ja armastada.

Alustanud traditsioonilise luuletajana, leidis ja kujundas Alliksaar 1950-ndate lõpul välja oma ainulaadse loomelaadi, oma ideaalse luule-vabriku meetodi. Ja seda, mil moel see luule-vabrik lähemalt toimis, tahangi siin täpsemalt vaadelda.

Kirjutan seda artiklit praeguse Werneri tagumises saalis, täpselt selle väikese uksekujulise orva kõrval, kus 1960-ndatel, enne põlengut, seisis päris uks, mis käis kinni ja lahti ja mida Madis Kõiv kirjeldab nõnda: „Vaguni lõpus oli tookord veel üks ruum vasakut kätt, sinna ma läksingi. See ruum oli tavaliselt hästi pime ja sünge, ma ei käinud seal kunagi vabatahtlikult, ainult siis, kui oli mingisugune kokkulepe. Sest seal oli pime ja lõhnas halvasti. Nii, läksin sinna sisse, ja siis ma nägin, et seal ta istub, üks mees ümmarguse laua taga, peaaegu pimedas toas, kõrendik, suure peaga, liiga suure peaga, liiga krimpsus näoga, istus liiga sirgelt, liiga maneerlikult, liiga pikkade, maneerlikult pikkade näppudega.”^[1] See Kõivu essee Alliksaarest on mulle alati mõjunud krestomaatilisena, nägemuslikult, söövitavalt, ma ei ole teisi kujutluspilte Alliksaarest nonde mälestuste kõrvale tahtnudki ligi lasta. Kui kord kolme aasta tagant tekib isu jälle Alliksaare järele, loen ta luule lugemise kõrval ka selle essee alati üle. See toob luuletaja kuidagi lähemale. Kuna enamjaolt räägib Kõivu essee Werneris istumisest ja seal toimuvast, siis ei seisa Alliksaare kirjutamislaad ja tema kohvikulik elamisviis mu kujutluses kunagi üksteisest lahus, pigem ikka koos ja segamini.

Kirjeldades kohvikukohtumisi Alliksaarega viie aasta jooksul, manab Madis Kõiv nappidel lehekülgedel luuletaja isiksuse eredalt esile. Jõuan selle loo kaudu Alliksaarele siin kohvikus väga lähedale, nii lähedale, et hakkab värvi ja krohvi pudenema isegi sellelt kinni müüritud ukseorvalt mu kõrval, aeglase käginaga avaneb selle taga peituv Werneri kolmanda ruumi uks, ja ma näen seal sinises suitsuvines istumas teda ennast. Näen teda ja ta poolpöörast kampa, kuhu kuulusid professorid, kunstnikud, tõlkijad, nooremad luuletajad, avatud meeltega boheemlased ja ärksama vaimuga päevavargad, seal sünges ja pimedas ruumis laua ümber istumas ja suitsetamas. Näen peaaegu lakkamatut vaidlust käimas vähemalt kahe vestleja vahel ja üks neist kahest on alati Alliksaar, ülejäänud on siis kas kuulamas seda juttu kerge hämminguga, saabumas, maha istumas, suitsu põlema sättimas või siis katkestamas seda intensiivset ja vaimukat ja täiesti jaburat ning mitte kuhugi viivat vaidlust, et hakata ise kaasa vaidlema, või hoopis tõusmas ja kiiruga lahkumas. Ainult Alliksaar ei lahku ega katkesta. Tema seletab ja teeb kiireid märkmeid, pahvatab vahepeal naerma ja seletab edasi, sest see on tema tööpäev seal, see on ta luule-vabrik, Werneri kohviku viimases suitsuses ja „halvasti lõhnavas ruumis” asuv luule-vabrik, tsehh, mille masinaosadaks, kangideks ja pedaalideks on kogu see seltskond seal, samuti nood paradokslevad vestlusteemad, seletamised, suitsude süütamised, kohvijoomised, inspiratsioonivälgatused, millegi üleskirjutamised märkmepaberi servale… Nagu hõõguv ja kobrutav sularaua valamine aina siin ja praegu sündi­vatesse uutesse vormidesse käib see kohvikuelu seal: ühest jututeemast ootamatult välja kasvav või hüppav järgmine jutuaines, mille valuvorm võib olla kohati ootamatu ja üllatav sepistajaile endilegi. Luule-vabrik töötab. Alliksaare enda kui selle poeetilise tehase peainseneril on muidugi kõige rohkem kange, pedaale, pöörandseadmeid ja andureid enda ligiduses. Ta istub nagu juhtimispuldis. Siinkohal üks lõik Kõivu esseest, mis iseloomustab lähemalt seda Werneri luule-vabriku töömehhanismi:

„Nüüd sellest, mida tähendab vaidlemine n-ö avatud maastiku taktikas. See oli ainuke vaidlusmeetod, mida ta tunnistas. See tähendas absoluutset vabadust kõikide võimaluste suhtes: jutt võis minna minevikku või tulevikku, sisse või välja, vormi või vormitusse, heasse või halba. Sellele jutule olid avatud kõik võimalikud maailmad, öeldes Leibnizi sõnadega, kõik võimalikud maailmad olid ees ja alati ühekorraga võimalikud. Niisuguses rääkimise ja vaidlemise viisis oli kindlasti midagi donkihhotelikult õilsat ja muidugi ka hullu. Igale väljakutsele ses vaidluses tuli vastata ja tuli omaks võtta need relvad, mis vastane pakkus.”^[2]

Huvitav moment leidub ka järgmises Kõivu mälestuspildis: kohvikus käib parasjagu vaidlus Sofia Kovalevskaja memuaaride üle, nimelt tahab Alliksaar Kovalevskajat tõlkida ja avaldada Loomingu Raamatukogus, tahab, et Kõiv teda selles aitaks, mille peale aga Kõiv ütleb, et neid memuaare pole mõtet avaldada. See ei anna Eesti kultuuriruumile midagi juurde. Alliksaare reaktsioon järgnevale avab ta isiksuses olulise tahu:

„Kui ta oli kuulnud, mis ma ütlesin, siis muutus ta ilme äkki, ta pani suu kuidagi imelikult või resoluutselt kinni; umbes nii, et ta nüüd näitab, et tal on suu kinni, ja et selle taga on midagi, mida ta võiks ütelda, niimoodi. Siis oli ta hetke vait ja siis äkki plahvatas. Plahvatas naerma, näidates oma hambaid; need olid katkised ja neid näitas ta alati, kui naerma hakkas, see kuulus tema naermise juurde, sel oli oma tähendus.”^[3]

Taoline reaktsioon, hetkeline lapselik-maneristlik solvumine ja paus, ja siis täiesti ootamatu naerma plahvatamine, selles on midagi iseloomulikku Alliksaarele, selles peegeldub mingi lakkamatu sisemise konflikti ja samal ajal selle mänguliseks muundumise võime, selles välgatab tema hinge lõbus-raevukalt paradokslev vabaduse dimensioon, mis omakorda iseloomustab tema korraga ning eri suundades tulistavat sajatorulist luulekahurit.

Niisiis tiheneb Alliksaare ekstaatiline elamise intensiivsus tõhusaks luule-vabrikuks, mis toodab täiesti uutmoodi, uuenduslikku, poeetiliselt kõrgetasemelist eesti luulet. Tsiteeriksin siinkohal Arne Merilaid, kes on osanud selle vabriku toimemehhanismi hästi ja lühidalt kokku võtta: „Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse kõlaassotsiatsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki. [—] Lint sõidab muidugi mitu (näiteks kaks) korda, mõndagi (helilist) lisades, mõndagi (helitut) hüljates. Kõlade sepapaja Kill ja kõll! / Kõll ja kill! / Lill ja võll ja pill!”^[4]

 

Alliksaare luulesse, tema luule-vabriku lõpptoodangusse, mis võtab omakorda metamorfoosse luule-padriku kuju, sellesse sisse pääsemine nõuab omajagu aega, et kohaneda sealsete tihnikute, radade ja ekslemiste ja lõputu paradokslemise rütmiga. Aga kui juba kord sisse pääseb, siis saab ootamatul, huvitaval ja vaimustaval, ent kohati ka poleemilisel ja väsitaval kombel rebaslugejana edasi uidelda. Jah, Alliksaare luules leidub päris palju eikuhugi viivat ja äraeksitamis­lustlikku võsaluulet, mis nois lõputuis sõna- ja mõtteparadokside padrikuis vaheldub õnneks pidevalt ka väikeste valendikega: „Avameelsus avab kaastunde lüüsid ja leevendab süü / veeldumiseni” (104), siis jälle mõnikümmend käänulist rida-rada häälutuslikke lõbustusi ja eksistentsialistlikke ekslemisi, ning jälle valendik – „Süda on küll sihtideta kõrb, aga tas on oivalisi oaase. / Oi mõõdeteta mõte, miks sa vead mind mööda nõtketiibseid kõikjalepõikamisi?” Või: „Välgud jälgivad hälbijaid”, „Kuhu sa jälle lipsad, juhuse judisev jänes?” (119) Või: „Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel / mõni püha ja pidulik piin. / Käigud on kitsad ja keerukad. / Trepid on tõrksad ja tumedad. / Uksed on umbusklikkuse unes. / Uste taga on tuhat tuba, mis jäävad asustamata. / Uste taga on tuhat võimalust, mis jäävad kasutamata. [—] Kui suure vaevaga purustab iga hing oma vangla, et jõuda mõnda / veelgi võikamasse! / Kõhkluste koemahlad kobrutavad kokku ja valguvad läbi / korrastava valguse koredate korvide.” (179–180)

Alliksaare luules välgatab kordusmotiivina paljudes variatsioonides nietzschelik igavese taastuleku idee: „Milline mõttetus, et miski on otsas ja möödunud! / Kui meeled täituvad, läituvad nad jälle. / Siis ole mees ja hoia eest nende starditeelt!” (176) „Hinges kibeleb hingitsev libaleek. / Vist tuleb jälle tunda tuhast tõusmise eriskummalise erutuse valu.” (177) Ikka ja jälle rünnakud tardumuse, rutiini, nüri kohanemise ja lambaliku leppimise vastu kitsaste ja väliselt vaimu pärssivate oludega, mõtte sünd tuhast fööniksina, kõige ringlemise hele-tumedus: „Maailma hoiab virgena igavese rahutuse ringlemine. / Tuhandete aastate pärast me hakkame tugevamalt tunnetama / suudluste tuld. / Miljonite aastate pärast me omandame oivalisemalt võime / mäletada mõtete minevikku. [—] Osata naerda aga on tarvis juba täna, / osata naerda nii, nagu naeraksid need, / keda pimeduse pentsikus ja surma salakavalus kübetki / ei kohuta.” (184)

On väga sügavalt läbi tunnetatud armastusluuletusi: „Kui ollakse kahekesi, kujuneb kindlasti miski, mida kahetseda. / Esimese kohtumise eel olime teineteisele tundmatud, viimase / järel võõrad. / Oleme hilissügise hingusest härmuvad puud, / kõik, ka need, kelle ilmesse kiindudes kevad kadedusest kiljatas. [—] Ulmade raske kuld nõrgub läbi südamete salakäikude ja teeb / igavesti nõtkeks mälestuste piina.” (260)

Ja ometi. Korduvaid häälikuühendeid täis paradokside kergatslik karneval, mis kätkeb küll hetkelisi geniaalseid välgatusi, sage sõnamänguline kalam­buuritsemine kalambuuri enese pärast – selline trikitamine võib rebaslugejal kõhu tühjaks jätta.

Õnneks on Alliksaarel olemas ka nood luule-padrikud, kus luuletuste sõnade­tagusesse või ridade vahele on püütud mingi konkreetne, kauakestev hõng või pikaajalisemalt pingsama meeleolu alge, mida siis luuletaja asub narratiivi toel kasvatama, mustrilisemaks kuduma, paisutama. Ja sellised tekstid toidavad rebaslugeja hingekõhtu juba küll.

Ühtse teemaarenduse teenistuses on näiteks suurepärane kaheksaosaline luuletsükkel „Ootesaalis” (135–142). Nimetaksin seda terviklikkuse tõttu isegi poeemiks. Seal on eri tsüklites rongijaama teema, puhvet, tukkudes rongi ootavad inimesed, nurgas mängivad lapsed, närvilised reisijad, perroon, lõpuks saabuv rong. See on metafoorne poeem inimene olemisest, kõik selles liigub kontsentreeritud üldistuse poole. Teema eksistentsialistlikku pingestatust rikastab Alliksaar otse loomulikult kõikvõimalike kalambuuride, metafüüsiliste paradokside ja keelemängu tulevärgiga, mis sobib siia lausa oivalisel kombel. Ja nõnda on „Ootesaalis” siinkirjutaja silmis üks parimaid polüfoonilisi, ühe­korraga nelja-viie-kuue erineva registrihäälega eesti poeeme.

Hea näide taolisest pingestatud gradatsioonist on ka „Ärev ärkamine äikesesse”: „Õhk on sume ja sumbunud. / Tunnetajad on jäänud tukkuma ja mõtlejad mõnulevad / eimillegi leemeliudade kohal. [—] Asjade ilme tõmbub enesesse ja saab nähtamatuks. / Siis tuleb värisev tuulevahk ja pilgutab hajameelselt silmi.” (120)

Ka siin on kõik olemas, mis vaja: pingestatud meeleolu, sumbunud, eel­äikeseliku olukorra kirjeldamine, mis gradatsiooniliselt paisub, ärev olevik, kus midagi küll veel ei sünni, aga mis on samas tumedast eelenergiast ja mikroelementide aimatavast kobrutamisest juba laetud, õhk on elektrit täis. On tunda sisemist, veel välja elamata pinget, mille kasvamise kirjeldus see luuletus on – meeleolu elektrilise laetuse kangastus, kõue-eelne põud, milles võbeleb ärevus. Ihamasina energia on juba olemas, see on tuntav ja kumuleerub, kerides end aegamisi lahti nagu elektriline madu…

Toon ihamasina mõiste siia meelega sisse, kuna olen parasjagu lugemas prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i ja psühhoanalüütiku Félix Guattari kahasse kirjutatud teost „Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia”, kus seda mõistet seletatakse.

Artur Alliksaar kui looja kuuluks selle raamatu autorite teooria järgi skiso-revolutsioonilise tüübi alla, „mis järgib iha pagemisjooni, ületab müüri ja paneb liikuma voolud, seab enklaavides või perifeerias üles oma masinad ja oma kokku­sulavad rühmad”. Tema luule on otsekui „kõigi inimlike vasturääkivuste ja põhimõttelise vasturääkivuse kujutis”.^[5] Kui tavaühiskond tegeleb makro­füüsikaga ja suurte molaarsete kogumitega, siis „skiso-revolutsionäär läheb, vastupidi, teises suunas, mikrofüüsikasse, molekulidesse, niivõrd kui nood enam ei allu statistilistele seadustele; lained ja osakesed, voolud ja osasubjektid, mis ei maksa enam tribuuti suurtele arvudele, infinitesimaalsed pagemis­jooned suurte kogumite perspektiivide asemel”.^[6]

Alliksaare luule pole Deleuze’i ja Guattari filosoofilise teooria järgi mitte struktuur, mis molekulid endale allutab, vaid pigem elementide paljusus, mis kannab olemisiha kui molekulaarset nähtust, see tähendab siis iha kui osa­objektide ja voolude läbilõikeid, Alliksaare luule on pidev deterritorialiseerimise protsess.

Autorid kirjutavad: „Skisoanalüüsi põhiväide on lihtne: iha on masin, masinate süntees, masinlik seade – ihamasinad. Iha kuulub tootmise korda, kogu tootmine on korraga ihaldav ja ühiskondlik.”^[7]

Ihamasinad ja tootmine, psüühilised aparaadid ja neid dekodeerida suutva analüütilise masina ülesseadmine: vabade sünteeside vald, kus kõik on võimalik, osalised konneksioonid, inklusiivsed disjunktsioonid, nomaadlikud konjunktsioonid, polüvooksed voolud ja ahelad, transduktiivsed lõiked.

„Tõeline erinevus on seega ühelt poolt molaarsete – olgu siis ühiskondlike, tehniliste või orgaaniliste – masinate ja teiselt poolt molekulaarsesse korrastikku kuuluvate ihamasinate vahel. Ihamasinad on niisiis: kujundavad masinad, mille rikkiminekudki on funktsionaalsed ja mille toimimine on eristamatu kujunemisest; omaenda montaažiga ühtesulanud kronogeensed masinad, mis töötavad lokaliseerimatute sidemete ja hajutatud lokalisatsioonide kaudu, tuues mängu temporalisatsiooniprotsessi, fragmentaarsed formatsioonid ja irdsed osad koos koodi lisaväärtusega, ja kus tervik ise toodetakse otsekui eraldiseisva osana osade kõrval ..”^[8]

Ihamasina protsess saab vabaneda, jätkuda ja lõpule jõuda vaid niivõrd, kuivõrd on võimeline looma – mille siis? – uue maa. Ning igal juhtumil tuleb käia läbi vanad maad, uurida nende loomust, nende tihedust, teha selgeks, kuidas neist igaühel kombineeruvad masinlikud viited, mis lubavad nad seljataha jätta. Alliksaare luule on sel kombel otsekui skisoanalüüsi sõrmenips, „mis paneb asjad uuesti liikuma, taastab kalduvuse ja tõukab simulaakrumid punktini, kus nad lakkavad olemast tehislikud kujutised ja hakkavad viitama uuele maale. See ongi protsessi lõpuleviimine: mitte tõotatud ja juba valmisolev maa, vaid maa, mis loodub vähehaaval ta enese kalduvusest, irdumisest, deterritorialisatsioonist”, moodustades nõnda aktiivse pagupunkti, „kus revolutsiooniline masin, kunstlik masin, teaduslik masin, (skiso)analüütiline masin saavad üksteise osadeks ja tükkideks”.^[9]

Siinkohal oleks jälle paslik kasutada Madis Kõivu fotograafiliselt täpset mälupilti Werneri luule-vabriku toimemehhanismist: „Kunagi ei olnud jaatus ilma eituseta ja eitus ilma jaatuseta, ja tavalises mõttes ei saadudki temaga vestelda. Suu ammuli võis kuulata alati. Aga kui kuulaja tahtis ise rääkida või mingit teemat arendada, siis oli see juba ekspositsioonist alates võimatu. Seepärast, et otsekohe ilmus igale teemale 20 vastuteemat. Puhtad teemad ei olnud võimalikud, võimalikud olid ainult teemad variatsioonidega. Iga hetk pidi kõneleja olema valmis üleminekuks uuele variatsioonile, iga hetk, kui ta temaga rääkida tahtis, pidi ta ennast moduleerima teise helistikku, ja tihti ei olnudki mingi­sugust helistikku, tuli kasutada seeriatehnikat või kobartehnikat. [—] Ja nii­suguste jutu­ajamiste käigus sündisid tavaliselt ka luuletused. Kuidas täpselt, seda ma muidugi ei tea, aga äkki oli mingi variatsioon sellest jutuajamisest haaratud mingisse aju nurka ja ilmus sealt välja oopusena, mõnikord juba järgmisel päeval.”^[10]

Muidugi tuleb kõige selle taustal silmas pidada ka Alliksaare elu ja loometee aegruumilist eripära, olukorda, kus teda oli nõukogude ühiskonnas pidevalt ahistatud, jälitatud, vangilaagris hoitud, seejärel perifeeriasse tõrjutud, avaldamis­võimalustest ilma jäetud, luuletajat ühiskondlikult tühistades ja alandades. Alliksaar proovis selle väärastunud totalitaarse ühiskonnaga mingi­sugustki läbirääkimisvormi ja kokkulepet saavutada, saates enda luuletusi ja luuletõlkeid (Jessenin, Jevtušenko) paljudel kordadel Loomingule. Kui luule­tõlgete puhul see vahel tulemusi andiski, siis tema oma luuletusi avaldati Loomingus esmakordselt alles autori surma-aastal 1966.

Nõnda oli Artur Alliksaar justkui sunnitudki ennast rüütama mainitud skiso-revolutsionääri rolli. Ja tänu oma loojanatuuri eripärale sobis ta sellesse kui valatult, võttes niisugusest olemisviisist kõik, mis võtta andis.

 

Mu enda suhe Artur Alliksaare luulega on praegu ja on ka varem olnud poleemiline: vahel nautlev, vahel tülitsev, vahel vaimustuv, vahel kogu selle tulevärgi ülekülluse peale aevastav või haigutav. Alliksaar luuletas palju, tema loomingus leidub tõelisi pärle, ent samuti on seal paljude teemade kordamist erinevates variatsioonides, mis töötavad siinkirjutaja jaoks sageli tühikäigul. Kas oli see tohutu kirjutamisvajadus meeleheitlik püüd enda andekust pidevalt tõestada, kuna avaldamisvõimalusi praktiliselt polnud? Oli see tolleaegsele nürile aja­vaimule vastupanek – autoteraapia, autošamanismi kombel? Oli ta suurejoone­line, hetkiti geniaalsuse piiril kõndiv grafomaan, kõiges oma motiivistiku vohavas korduvuses? Või oli see tema kui mässulise mikrorevolutsionääri elementaarne elamismeetod, et ärgas vaim suudaks selles nii kohutavalt nürimeelses, tehislikus, vastikute piirangutega, loiu vaimsusega ja väljapääsuta aegruumis ülepea kuidagi vastu pidada?

Ma kuidagi tunnen, kui loen seda osa Alliksaare luulest, mida 1960-ndate puhul luuleuuenduslikuks ja modernseks peetakse ja mis seda ka kahtlemata on, et mul ei ole sellest võimalik saada säärast elamust, nagu omas ajas võisid saada Madis Kõiv, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Mati Unt, Andres Ehin, Aleksander Suuman, Henn-Kaarel Hellat, Jaak Rähesoo, Rein Sepp, Ain Raitviir ja teised. Madis Kõiv: „.. ma võtan taskust paberi, selle on arvatavasti mulle Õiglane andnud, ja seal on niisugune luuletus, ja siis loen ma esimest korda Artur Alliksaare luuletust: Täna toimub kolossaalne kontsert. / Osavõtjaid on mitusada korda rohkem kui osi, mida võtta. / Algus ei välta enam kui hetke. / Avatakt on tava-akt. Ja kui ma niikaugele jõudsin, selle neljanda reani, siis juhtus niisugune imelik asi, mida minuga on elus harva juhtunud ja mida inimeste elus üldse harva juhtub: äkki tundsin ma kirjeldamatut vabaduselamust, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud. Millest see tuli?”^[11]

Ehk tuli see ikkagi sellest, et Alliksaar oli eelkõige äärmiselt olevikuline, oma olevikuliselt intensiivsuselt lausa keeristormilik siin-ja-praegu-looja, sarnaselt 1970-ndate Jüri Üdi või Mati Undiga või 1990-ndate Jüri Ehlvestiga. Kõigi nende kirjanike parimaks mõistmiseks tulnuks elada nendega ühes aegruumis, just sel ajal, mil nad olid loomingulises kõrgvormis (Ehlvesti puhul on siin­kirjutajal see au ka olnud). Jah, mõistusega ma saan aru ja osalt ka naudin noid tohutuid padrik-luule massiive, aga mingi osa minust tunneb ikka, nagu jääksin teatud barjääri taha, nagu oleksin välja visatud selle luule kõige puhtamal kombel tajumise tsentrumist – välja visatud konkreetsest, intiimsest õhustikust, milleks tulnuks elada just tolles ajas…

Aga siin ilmneb Alliksaare puhul – jällegi! – huvitav paradoks. Tal on nimelt paarkümmend klassikalises värsivormis riimilist luuletust (ega ma teagi, kas need on kirjutatud enne või pärast ta uuenduslikke luuletusi või nendega samal ajal), mis siinkirjutaja hinge puudutavad ometi intiimsemalt ja olevikulisemalt kui ta uuenduslik, modernne luule. Nood paarkümmend ülimalt tundlikku, valulist, täpset, hirmõrna luuletust: „Autoportree”, „Antidolorosum”, „Pilgud punuvad püüniseid”, „Ütle, kas süda ei ole siis meri”, „Hommik ei oota õhtut”, „Aeg”, „Olen ürgloitsu logose laps”, „Läbi selle metsa olen näinud”, „Kuskil ajajõe taga”, „Neli etüüdi” ja mõned veel. Need luuletused on justkui ajatud, merevaigulikult või kuldlõikeliselt olevikulised, vajamata erilist lisavõtit luuleruumi pääsemiseks ka ükskõik mis muul ajal: „Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, / ja armutakse pettumuste trotsiks. / Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba / hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.” (380)

 

Ja ometi ja ometi ja ometi on Artur Alliksaare luule puhul tunda – kui mitmes paradoks või paraaduks see nüüd juba ongi?! – midagi väga olevikulist, mida ma teda üle lugedes siin ja praegu intensiivselt tajun ja mille värelus minusse tunnetuslikult edasi kandub. See on nagu mingisugune igiolevikulise rändaja, nomaadi, rändhõimlase tunne, see on Alliksaare kui raudteeametniku poja üles ehitatud vabaduserongi tunne, rongi, milles talle ei võimaldatud eluajal sõita, mille ta oli poeetilise insenerina sunnitud ise konstrueerima ning eri osadest kokku panema ja mida ta omal lapsemeelselt geniaalsel ja hasartsel moel ka kohe ehitama asus. See, mida talle ei võimaldatud Loomingus avaldamise kaudu, selle saavutas ta oma kümnetest osadest kokku monteeritud vabaduserongi kujul, osadest, milleks olid ta ise, ta kuulajad ja temaga kaasa vaidlejad, Madis Kõiv, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Henn-Kaarel Hellat, Aleksander Suuman, Andres Ehin, professorid, kunstnikud, tõlkijad ja kes kõik veel (võib-olla oli koguni nuhkidel oma äraspidine roll selle luule-vabriku toodangus, lisades oma kohalolu ohuga omamoodi ängmängulist vürtsi?).

See luule-rong laulis oma laulu, sõites võimude poolt kättesaamatuna tunnetusliku sisemaa ja eksistentsiaalse ääremaa üüratuil, vabadel territooriumitel, Alliksaar ise rongijuhina sõidu pealt aina uusi liipreid veduri ette manades, just nõnda ja selles suunas, kuhu poeetilisel rongil parasjagu tuju oli sõita või kihutada, vahel äkilisi pööranguid tehes, vahel ka peatudes. Noil peatusmomentidel ehitas luuletaja puhtast mängurõõmust rongist mahajääjate (järelekõmpijate, järeleaimajate, järeltulijate, jäljeküttide) tarvis üles mõne chiricolikult metafüüsilise teivasjaama, või pani keset kõrbeoaasi püsti janu kustutava purskkaevu, et siis vilet lastes jälle edasi sõita… Rong see sõitis tšuhh, tšuhh, tšuhh, Alliksaar oli rongijuht.

 

^[1] M. Kõiv, Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega. Akadeemia 1990, nr 6, lk 1126.

^[2] M. Kõiv, Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega, lk 1129.

^[3] Sealsamas, lk 1127–1128.

^[4] A. Merilai, Meie, Alliksaar ehk Õhtute tolm on tõepoolest kollane. Metafoorne metakeele­mäng. Rmt: A. Alliksaar, Päikesepillaja. Tartu, 2011, lk 413–414. Edaspidi viitab sellele raamatule sulgudes leheküljenumber.

^[5] G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2017, lk 423, 424.

^[6] Sealsamas, lk 427–428.

^[7] Sealsamas, lk 452.

^[8] Sealsamas, lk 437.

^[9] G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia, lk 491.

^[10] M. Kõiv, Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega, lk 1131–1133.

^[11] M. Kõiv, Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega, lk 1125.