Ületalvelaulud

Vahur Aabrams

You can’t handle love
It’s obvious

Aeg läheb täna kuidagi kiiremini. Teisiti ei oska ma seletada, miks tee, mida ma endale keedan, on juba nii mitu korda veel enne joomist tassis ära jahtunud. Tegelikult algas see juba nädal tagasi, aga siis jahtus tee enne joomist ära lihtsalt seetõttu, et toas oli liiga külm. Üle kahekümne kraadi külma väljas ja kuusteist kraadi sooja sees! See vana maja, kus ma elan ja mille üks pool on kevadest peale remondis, tähendab tühi ja kütmata, ei tulnud pakasega enam toime. Ja ma olin nii tüdinud. Tundus, et miski ei hoia enam sooja, jahtume maha ja teha pole midagi. Aga nüüd on mitu päeva jälle plusskraadid, sulab. Pööri­päevaks, mis on ülehomme, on maa jälle must. Seeme võib jälle mulda langeda. Ja maasika­taim aknalaual, kuu aega tagasi ta minu arvates suri, ajab uusi lehti.

Täna meenus mulle üks ammune talv, mis oli vähemasti sama külm, pime ja lumine, kui olid nüüd need sulaeelsed päevad. Ja umbes sama heitlik, nagu on praegu, kui ma olen jälle üksi, ehkki kui ma tagasi mõtlen, siis lõng, millest mu elu kootud oli, oli veel tugev ja soojapidav ja selle kasutamata osa, sest ma olin väga noor, oli veel jätkudeta ja, nagu tundus, suures ilusas ümmarguses keras, mitte tolles sasipuntras, nagu ma tol talvel üksvahe arvasin. Rumalast peast, mõtlen ma nüüd.

Too talv tõi mu ellu mõtte petmisest.

See oli kaks tosinat aastat tagasi ja ma olin koos oma esimese armastusega, kelle nimi oli Ellen. Päike käis kõrgelt, varjud olid lühikesed, pehmed. Ütlesime ikka, et oleme hingesugulased.

Tol talvel, kui ma tema petmisest mõtlesin, olin ma 22-aastane. Ta oli septembris sõitnud Lõuna-Saksamaale Bambergi, kuhu ta jäi suveni, õppides seal vahetustudengina saksa kirjandust. Olime kursusekaaslased ja enne tema lahku­mist olime elanud aasta aega koos. Juunis sõitsin minagi Bambergi, nagu olime kokku leppinud, ja elasime paar nädalat tema üüritoas vanal Judenstraßel dominiiklaste Püha Haua kloostri võõrastemaja vastas, teisel korrusel. Hommiku­söögi ajal siniste kardinatega akna all vaatasime, kuidas nunnad üle tee terrassil voodipesu kuivama riputasid. Uuele talvele läksime jälle ühiselt vastu.

Tol aastal, kui sügisest suveni lahus elasime, käis meie suhtlus peamiselt kirja teel. Usun, et tema kirjad peaksid mul veel ühes pappkarbis kuskil kapisahtlinurgas alles olema. Kord nädalas või pigem kahe nädala tagant, ma ei mäleta enam täpselt, me ka helistasime. Või õieti helistasin mina, sest nii tuli mingi arvestuse järgi odavam. Esimestel kuudel tegin ometi nii suure telefoniarve, et olin edaspidi targem ja hoidsin ennast tagasi. Sai saata juba ka e-kirju, neid me ka saatsime, aga see oli kõrvaline. Internet ja arvutid ei sekkunud veel eriti ellu, tähtsamaid sõnumeid anti teada suuliselt, mõnikord telefoniga, millega mõeldi lauatelefoni, nagu oli ka meil, või siis kirja teel. Ja kiri tähendas paberile kirjutatud ridu, mis saadeti adressaadile, kui too kaugemal elas, margistatud paberümbrikus. Arvutiga saadeti e-kirju. Arvutid olid vähestel, e-kirjade lugemiseks ja saatmiseks tuli tavaliselt minna ülikooli arvutiklassi.

Üks internetti ühendatud arvuti oli ka ülikooli vana kohviku kõrval keelte­majas, tumekollases klassitsistlikus hoones, kus asusid võõrfiloloogia õppe­toolid ja paljud minu jaoks tähtsad loenguruumid ja kus kolmandal korrusel, kui kivitrepist üles minna, kohe paremat kätt koridori esimese ukse taga, asus hollandi raamatukogu. Käisin seal enam-vähem iga päev, kui nädalavahetus välja arvata. Põikasin kas või läbi. Midagi oli raamatukogus ikka teha, päeval oli seal sõpru ja tuttavaid. Ja oli ka too arvuti, millega ma e-kirju lugesin ja saatsin, vast nii paar korda nädalas.

Õhtuti oli hollandi raamatukogus rahu ja vaikus. Siis meeldis mulle seal eriti, mulle meeldis seal rohkem istuda kui Struve tänaval suures betoonist pea­raamatukogus, kus oli alati raske hingata, või tolles teises, ülikooli peahoone taga, filoloogide ja teoloogide raamatukogus, mida kutsuti humanitaarraamatu­koguks, endises kirikus.

Hollandi raamatukogu asus pikas kitsukeses ruumis. Võimalik, et see oli ehitatud alles sõjajärgses ruumipuuduses ja selleks oli vana koridor poolitatud. Raamatukogu ühes pikas seinas oli nurgas valge puust uks, ülejäänud sein oli kaetud riiulitega, mida täitsid maast laeni kahes tihedas reas hollandikeelsed raamatud. Neid mahtus ka riiulitele ruumi kahes otsaseinas. Teises pikas, krohvitud seinas, mis oli värvitud beežiks, oli kaks akent, millest võis vaadata keeltemaja hoovi ja hoovivärava taga asuva peahoone põhjakülge, nagu ka nurga­kest ülikooliesisest platsist oma unenäoliste laternatega. Ruum oli tuubil täis juba siis, kui seal oli kümmekond inimest. Sellest piisas, sest hollandi keele ja kirjanduse tundides käijaid, ja muid tunde seal ei toimunud, oli tavaliselt umbes poole vähem.

Tollal võis siseruumides veel suitsetada ja hollandi raamatukogus õppides ma ka suitsetasin. Kui seal just Gerrit ei istunud. Tähendab üliõpilane Hollandist. Gerrit õpetas algajatele hollandi keelt ja vihkas suitsetamist. Lapsena oli ta vanemate pideva suitsetamise tõttu kannatanud, nagu ta mulle vahel, pea viltu, kurtis. Käisin siis suitsetamas keeltemaja hoovis. Vahel väsisime õppimisest ja ajasime juttu ja õppisime siis edasi või läksimegi kohvikusse ja vahel ka kõrtsi, kus Gerrit järjest rohkem käis. Olin tundnud teda juba ta kodumaal, kui ta elas veel väikeses hämaras katusekambris, enne kui ta Tartus ümber sündis, soome-ugri keeli õppivate tudengite keskel õide puhkes, omamoodi rokkstaarina, kelle ümber parvles palju igast rahvusest inimesi, eriti naisi, ja kes minust järjest rohkem kaugenes. Nii et enamasti olin ma ühel hetkel hollandi raamatukogus jälle üksi, õppisin või lugesin niisama raamatut ja tundsin rahust ning vaikusest heameelt. Jäin sinna sageli seni, kuni keeltemaja lukku keerati, kella kümneni või kauemgi. Mul ei olnud tol aastal õhtuti eriti kuhugi kiiret, sest kodus ei oodanud mind keegi.

Lugesin tol talvel palju, ka eesti kirjandust, loetust saatsin vahel tsitaate ka Ellenile Saksamaale. Neist on mulle meelde jäänud ainult üks. See oli „Roht­aiast” ja käis umbes nii, et kui inimene on piisavalt kaua üksi, muutub ta paratamatult veidi imelikuks. Kui palju ma hiljem seda romaani ka lehitsenud pole, seda kohta ei ole ma enam leidnud.

Aeg-ajalt koputas keegi uksele ja astus sisse. See võis olla mõni sõber või tuttav, mõni üliõpilane, kes kedagi otsis või oli ruumid segamini ajanud, või ka mõni õppejõud. Ka ebatavalisi külalisi käis. Ühel õhtul tuli näiteks üks vana naine, kes otsis inimest, kes tõlgiks saksa keelde kirja, mille ta oli kirjutanud oma Teise maailmasõja aegsele kallimale. Aga aeg oli juba üsna hiline, kui ta oma kirjaga saabus, keeltemaja oli peaaegu tühi. Saksa filoloogia õppetool oli suletud. Viimases hädas koputas ta hollandi raamatukogu uksele.

Ta rääkis mulle, et vanasti oli ta saksa keelt osanud, isegi päris hästi, aga nüüd oli see kahjuks enamjaolt meelest läinud, igatahes ei piisanud sellest enam kirja kirjutamiseks. Ja just nüüd oli seda oskust jälle väga vaja! Sest nüüd, kui Eesti oli mitu aastat jälle iseseisev, oli ta saanud ootamatult kirja oma kallimalt, keda ta oli teadmata kadunuks arvanud. Kelle surma ta oli peaaegu uskuma hakanud… Vahepeal oli ju möödunud üle viiekümne aasta. Üle viiekümne aasta!

See oli olnud üks sõdur. Sakslane. Hea poiss. Oli sõja aeg ja nad olid kurameerinud. Ja oli olnud armastus. Aga sõdur oli 1944. aasta sügisel koos Saksa vägedega lahkunud.

Tõlkisin vana naise kirja muidugi ära. Ta istus mu kõrval. Kui ma mõnikord tema käekirjast aru ei saanud, küsisin. Ta ei seganud vahele, ainult paaris kohas ütles, mis sõna peaksin kasutama. Anständig. See on sõna, mida ta kordas. Ta rõhutas, et ma kirjutaksin kindlasti, et ta on olnud kõik see aeg anständig. Ja oli seda öeldes nagu kohmetunud.

Kui ma seda praegu kirjutan, jooksevad mul üle selja külmavärinad, sest ma pean neid kujutlema, naist ja tema kallimat, nii nagu nad 1944. aastal olid. Tema kallimat, toda head poissi, ei ole ma kunagi näinud, ka mitte vana mehena, ja ma ei usu, et naisel tema pilt kaasas oli, kui ta mu kõrval istus ja mu kirjutavat kätt jälgis, ja kas tal temast üldse fotot oligi, aga ma olen näinud armastajaid, kes hüvasti jätavad. Olnud ise üks neist.

Vana naine ei rääkinud mulle oma loo üksikasju, selleks olin ma tema jaoks liiga juhuslik inimene, keda ta pidi siiski usaldama nagu saatust, sest keelte­majas ei olnud tol õhtul peale minu kedagi teist, aga ma usun, et see sõna, mis tal nii südamel oli ja mida ma kindlasti kirjas kasutama pidin, oli lahkumisel kõlanud. Näen neid oma kujutluses. Kuidas sõdur hüvasti jättes palub, et neiu oleks anständig, tähendab – korralik, käituks siivsalt, jääks truuks. Ja kuidas tüdruk seda kinnitab, või ilma palumata ise lubab, sest sellist asja paluda, eriti sõja ajal, on vast nagunii väljavaatetu, võib-olla isegi ülbe. Kuidas nad siiski kohtuda loodavad, varsti, jah. Kuidas aeg lendab. Kuidas tee talveõhtul laual jahtub.

Naine oli oma lubadust täitnud. Kui ma teda vaatasin, ei kahelnud ma selles. Sest ma ei usu, et ta oleks seda muidu jutuks võtta söandanud. Viiskümmend aastat on pikk aeg ja ehk kohmetus ta mulle öeldes, et on kõik see aeg anständig olnud, just kartusest, et see tegu võiks kõrvalseisjale tunduda täieliku narrusena. Kindlasti minusugusele noorele inimesele, kes võis mõelda, et kuidas saab keegi nii napakas olla.

Ma ei tea, mida adressaat selle kirja peale vastas. Ma ei tea, kas lool oli õnnelik lõpp. Ja milline sellise loo õnnelik lõpp on. Ma ei ole seda vana naist hiljem enam kunagi näinud.

Aga ühel õhtul, see võis olla ka pärastlõunal, kindlasti novembris või detsembris, koputas hollandi raamatukogu uksele üks noor naine. Nägin teda esimest korda. Ta võis olla umbes minuvanune, natuke üle kahekümne. Ta oli habras, keskmist kasvu, heleda, kahvatu jumega. Haldjataoline, kui ma tagasi mõtlen. Hästi sirgete, väga heledate, võiks öelda isegi valgete, lumivalgete juustega, mis olid hästi pikad ja selja taga patsiks kokku seotud.

Ma ei mäleta, mida ta tahtis. Võib-olla oli ta lihtsalt keeltemajas ära eksinud. Või tundis huvi võimaluse vastu hollandi keelt õppida. Vahel ikka küsiti. Õpiti ikka veel palju ka seda, mis oli täiesti ebapraktiline, ja käidi ülikoolis üsna kaua. Bologna deklaratsioon, mis õppeaega lühendas ja sellise tudengielu lõpetas, võeti vastu alles kaks aastat hiljem.

Ja midagi me seal siis rääkisime. Olin raamatukogus üksi. Õigemini, nüüd olime kahekesi. Ta ei seisnud ukselävel, vaid oli ruumi sisse astunud, aga uks tema selja taga oli lahti, nii et näha oli koridori helekollaseid seinu ning valgete ja tumepunaste plaatidega malelauamustris kaetud põrandat, millel olid lumesulamisveest niisked jäljed.

Ühel hetkel märkas ta akna all laual arvuti kõrval hunnikus mingeid CD-sid. Ma ei kuulanud hollandi raamatukogus kunagi muusikat, seal oli ka ainult kassettmakk ja väike valik keeleõpikute juurde kuuluvaid kassette, aga millegi­pärast need plaadid seal vedelesid, olin nad vist kellegi jaoks kaasa võtnud. Ja midagi ta siis nende kohta ütles. Ma ei mäleta sellest vestlusest enam sõnagi.

Kunagi hiljem, mitu päeva hiljem, võib-olla isegi nädal või kaks nädalat hiljem, koputas ta jälle raamatukogu uksele. Ja andis mulle ühe CD.

Ma ei mäleta enam, mida ta mulle üleandmisel ütles. See pidi olema midagi väga lihtsat, ma usun. Et näed, siin ongi see plaat, mille ma lubasin tuua, et ma võin seda kuulata, ta laenab selle mulle, ja leppisime kokku, millal ta selle tagasi saab. Arvan, et ta oli tõesti lubanud mulle meie esimesel kohtumisel selle plaadi tuua, aga ma olin tema lubaduse vahepeal unustanud, nii nagu ka kogu meie vestluse.

See oli Björki „Homogenic”, äsja, samal 1997. aastal ilmunud plaat. Võtsin selle vastu ja tänasin. Björki hindasin ma küll ja võib-olla oli meie esimesel kohtumisel olnudki akna all laual jutu- ja sõnaraamatute, õpikute ja paljundatud paberilehtede vahel mõni Björki vanem plaat. „Debut” või „Post”. Seda plaati, mille tema tõi, nägin ma esimest korda.

Ja siis läks ta ära.

See oli väga lühike kohtumine. Kui ma ei eksi, astus ta ainult korraks sisse, et plaat ulatada, too lubatud plaat, sest nii oli see vist tõesti, pidi olema, võib-olla ulatas ta selle mulle isegi üle ukse. Ja lahkus.

Alles hiljem taipasin, et ta kiirustas lahkumisega. Ta ei julgenud ootama jääda, vaadata, kuidas ma plaadi lahti teen, mis nägu ma siis olen.

Tegin Björki plaadi alles kodus lahti. Seda ei näinud pealt ükski hing. Olin üksi, aeg pidi olema juba väga hiline. Aknapimeduses võis virada Luunja kasvu­hoonete kuma.

Kui ma silmad kõvasti kinni pigistan, siis näen ma toda korterit veel päris elavalt, meie korterit. Tõenäoliselt istusin ma köögis, kus meeldis mulle kõige rohkem. Olin teinud endale vastu ööd kohvi, ma usun, masinakohvi, nii paari tassi jagu, ja keeranud tubakast Drum ühe pläru, mida ma hollandipäraselt sjekkie’ks kutsusin. Süütasin selle ja avasin noore, pikkade heledate juustega naise käest saadud plaadi.

Me elasime kahetoalises korteris, mille oli Ellenile kinkinud tema ristiisa. Mees, kellega Ellen oli tutvunud mõni aasta varem reisilaeval teel Soome, kus elas tema poiss Olav, kes õppis Turu linnas animafilmide tegemist. Ellen jättis Olavi mõni aeg hiljem minu pärast maha. Aga enne seda, veel enne, kui ta minust midagi teadis, ükskord Soome lahel teel Soome, aga võib-olla hoopis teel tagasi Eestisse, oli ta saanud tuttavaks ühe vana soome kirjanikuga, ja kuidagi oli nende jutt, mida nad omavahel saksa keeles rääkisid, sujunud, ja lõpuks oli läinud nii, et kirjanik oli kuulutanud ennast Elleni ristiisaks. Ja Ellen oli sellega nõus olnud. Ta õppis siis ülikoolis esimesel kursusel ja mina elasin vahetusüliõpilasena Hollandis Groningenis ega teadnud Ellenist veel midagi.

Tollal tuli ette, et mõni jõukam välismaalane hakkas mõne talle mingil põhju­sel sümpaatse eestlase eest hoolitsema. Nii ristiisa või ristiema kombel. Ja Ellen oli kirjanikule nii sümpaatne, et too tegi talle palju kingitusi, muu hulgas ostis talle Annelinna serva tolle korteri, kus ma parajasti köögilaua taga pläru suitsetades, plaat „Homogenic” käes, istusin. Kirjaniku kingitustest on minu valdusse jäänud ainult üks väheldane vaskne vaas, mis näeb välja üsna antiikne, see oli pärit, kui mu mälu ei peta, kuskilt Lähis-Idast. Kui kirjanik Tartusse tuli, oli tal tavaliselt kotitäis asju kaasas.

Ma ei tea, kui tuntud kirjanik ta oli, aga päris tundmatu ta polnud. Ma ei ole ühtegi tema raamatut lugenud, eesti keelde neid tõlgitud ei ole ja vist mitte ka ühtegi teise keelde. Meelde on jäänud ainult noorsoojutustus, mis oli mingis 1950. aastatel trükitud eksemplaris ka meie riiulil. See oli vist lugu Iisraeli algusaastatest. Raamatu kaanel olid Soome mundris sõdurid kõrbes või päikesepaistest uhkaval mägisel maastikul. Teine tema raamat, mille kaant mäletan, oli mustlastüdrukust.

Kirjanikul oli saksa nimi, von-iga. Ta oli aadlisoost, Poola-Leedu ja Vana-Liivi­maa päritolu. Oma kirjad pitseeris ta alati ruske lakiga, millesse vajutas sõrmusega oma vapijäljendi. Ta oli lesk ja elas üksi. Helsingis oli tal korter ja ta oli endale ka Tallinna korteri ostnud. Tema kommetest teadsin ühte: vahel mõnel külmal Helsingi talveõhtul võttis ta pitsi pipraviina, see olevat vere hästi käima pannud. See imponeeris mulle, nii vähe kui ma alkoholi jõin. Ostsin tema eeskujul pudeli bessenjenever’it – hollandi mustasõstranapsi, ja rüüpasin sealt tol talvel, kui üksi Tartus elasin, mõnel eriti külmal õhtul pitsitäie või valasin kohvi sisse. Võib-olla ka tol õhtul, kui Björki plaadiga köögis istusin.

Elleni ristiisa oli kirjanik, aga vist pigem endine, sest oma viimased teosed, nagu nüüd internetist loen, kirjutas ta juba ammu, kuuekümnendatel. See­järel tõmbus ta tagasi ja oli tol ajal, kui ta minu elus teatud rolli mängis, juba üle seitsme­kümne aasta vana. Tema surmast möödub peagi kümme aastat.

Ma ei kohtunud temaga kordagi, ainult kuulsin temast ja nägin, mida ta jälle toonud oli, sest kirjanik oli lahke mees küll, aga mind ta ainult sallis. Ta ei tahtnud minuga kohtuda. Asi oli ilmselt selles, et ma ei olnud tema kingitud nagu too korter, milles ma elasin. Teda häiris pisut, et ma seal elasin. Aga kuskil ma ju elama pidin. Ja kuna tema kummityttö, nagu see sõna oli, mind armastas, ei jäänud tal üle muud kui seda sallida. Et ta ei osanud minuga palju peale hakata, võis lugeda tema kirjadest, ja seda oli ta Ellenile ka suusõnal mõista andnud. Ta ei teinud sellest saladust.

Ellen oli ta kingitused siiski alati vastu võtnud, ka selle korteri, mis lihtsustas ülikoolis õppimist kõvasti, ka mul, ehkki ma arvan, et oleksime võinud elada ja ühte hoida ka ühetoalises puuküttega Supilinna üürikorteris, kus olime enne pool aastat elanud, või kus tahes mujal, ja vahel tundus, et Ellen on selle kõigega õieti päris hädas. Nii nagu oli hädas ka kirjanik, aga oma headusega. Ta oli suure südamega, ma ei kahtlegi, aga ma pidin siis ka tihti mõtlema, et kui inimene ei ole lõpuni kindel, kas ta suudab olla see omakasupüüdmatu heategija, kes ta olla soovib, siis oleks parem, kui ta ei üritakski, või üritaks ainult teatud piirides. Sest ka headusel võivad olla piirid ja nende ületamine võib heategijal üle jõu käia ja olla koormaks ka sellele, kellele ta otsustab head teha. Õnneks ei hakanud ma ennast ilmaski kirjaniku headusega seoses milleski süüdi tundma, ühtegi põhjust sellisteks tunneteks mul enda arvates ei olnud.

Kui ma tol õhtul tema kingitud korteri köögis, mida täitsid Drumi tubaka ja masinakohvi lõhnad, Björki plaadi „Homogenic” karbi avasin, pudenes sealt välja kiri. Kokkuvolditud vihikuleht. Sellele oli kirjutatud, et tema, plaadi toonud noor naine, on mind juba ennegi tähele pannud, et ma meeldin talle ja et ta kogu südamest loodab, et me võime saada sõpradeks, ja antud oli vihje, õrn, aga selge, et loodetavasti võime ükskord olla enamatki kui sõbrad.

Aga kõik see, mis seal kirjas oli ja mida ma veel ainult ähmaselt mäletan nagu Luunja katlamaja lummavat, majesteetlikku suitsu öise köögiakna taga, oli kirja pandud tuhat korda unenäolisemalt. Ja uneks on see kõik ka jäänud, sest sõpradeks me ei saanud, rääkimata muust, olgu see juba ette öeldud. Ja ma ei rääkinud sellest ka kunagi kellelegi.

Kohtusime seejärel veel ainult kaks korda. Esimesel korral siis, kui ma talle tema plaadi tagasi andsin, see võis olla nädal või kaks hiljem.

Mis tähendas, et meie kohtumiseni jäi veel palju päevi täis aastalõpu­hämarust loengusaalides, hollandi raamatukogus ja meie korteris, mis asus peaaegu maailma otsas, kui kesklinnast minna, tuhkkollase paneelmaja viiendal korrusel. Aga ükskord olid päevad loetud, aeg jõudis kätte, ja millegipärast ei mäleta ma meie kohtumisest mitte midagi. Ometi oli see väga tähtis, võib-olla kõige tähtsam kohtumine meie vahel üldse, sest ma pidin talle siis teada või vähemasti ühemõtteliselt mõista andma, et tema lootused, mitte kumbki neist, ei täitu. Kui palju ma mälu ka ei pingutaks, sellest kohtumisest ei meenu mulle enam midagi, ei koht ega aeg, ei ilmed ega sõnad. Kõik on vajunud unustusse. Tühjus.

Teist korda kohtusime paar kuud hiljem juhuslikult Vanemuise kontserdisaali ees. Selle varikatuse all, kust kesklinna poole laskub pikk trepp ja kus on klaasi taga väljas kontserdikuulutused. Vähemasti minu jaoks oli see kohtumine juhuslik.

See võis olla veebruaris. Oli jäiselt külm ilm, aga päike oli jälle kui ellu ärganud. Valgust oli rohkem. Seisatasime ja seisime siis võib-olla isegi minuti, pool minutit kindlasti, aga me ei osanud eriti midagi öelda, olime segaduses, mõlemad, ja meie silmades, usun, et ka minu omades, oli kurbust ja ka etteheidet. Vahetasime ainult mõned sõnad. Nende kohta võib öelda, et need olid tähtsusetud, ja ma olen need unustanud.

Nii nagu ma olen unustanud ka tema nime. Aga tal olid haldjajuuksed ja ta oli väga ilus, see on tõsi, üks ilusaimaid inimesi, keda ma olen näinud. Ja ta oli väga tõsine, suurte silmadega, millesse mahtus palju kurbust, võib-olla ka rõõmu, aga seda ma ei näinud. Tal oli ovaalne nägu, mis oleks sobinud medaljonile. Ja näos oli mingi ebatavaline, muinasjutuline sümmeetria. Ma ei mäleta enam, mida ta õppis, aga ta oli üliõpilane nagu mina ja filoloogia tema eriala ei olnud, muidu oleksin teda kuskil veel kohanud. Peahoone kanti oli tal siiski asja ja keeltemajas oli tal vahel käimist vist seetõttu, et tal olid seal inglise keele tunnid.

Palju aastaid pärast neid meie kohtumisi, õigem oleks öelda isegi palju-palju aastaid hiljem, nägin ma teda ühel päeval taas, see oli meie viies kohtumine. Jälle oli see Vanemuise tänaval. Aga oli suvi ja nüüd ei olnud ta üksi, temaga olid koos noor mees ja väike laps. Ta oli sama tõsine nagu tookord, samasuguste juustega, valged ja sirged olid need ja selja taga pikas patsis, aga temas oli nüüd ka midagi uut, tema silmades, mis ei olnud enam ei kohkunud, kurvad ega etteheitvad, aga ka mitte rõõmsad, vaid väsinud.

Ta nägi ka mind, ja minu meelest me aeglustasime mõlemad üksteist märgates sammu, ja ma mäletan, et mul oli tema ees kuidagi häbi, ja kõik tuli jälle meelde, kuidas ma ei olnud tahtnud temaga tol talvel sõbraks saada, ja kuidas tema lootus, et meist võiks kord saada midagi enamat, oli läinud hiljemalt veebruaris tühja.

Aga tookord novembris või detsembris, kui ta seal hollandi raamatukogus seisis, nii mõtlesin ma vastu ööd vana kirjaniku kingitud korteri köögis istudes ja mõtlen ka nüüd siin, Ülejõe vana puumaja üürikorteris, pidi ta olema meeletuseni armunud. Sellest kõneles ta kiri ja sellest kõneles tema kehakeel, mida ma mäletan palju paremini kui tema sõnu. Sellest olid tulvil ta silmad ja tema teod. Ja mul oli nii kahju, et see inimene pidin olema just mina. Sest see oli ju meeletu – minna võõra inimese juurde, kes ma olin, ja see oli ka kohutav, sõna otseses mõttes, ka tema enda jaoks. Aga lootusetu ta ei olnud, ega väsinud, vähemasti tookord mitte, kui ta uksele koputas ja ma selle lahti tegin, tollel pärastlõunal või õhtul, kui me esimest ja vist tegelikult ka viimast korda vestlesime. Jumal teab, millest. Ja ka veel siis mitte, kui ta mulle Björki plaadi ulatas ja minema ruttas.

Ta oli tõesti haldjataoline, nii tundus mulle juba esimesel korral, kindlasti läbi ja läbi korralik, siivas tüdruk, jah, anständig, nii nagu oli olnud too vana naine, kelle kirja ma ühel õhtul keeltemajas saksa keelde tõlkisin.

Mida ma sain teha? Tahtsin, et ta mõistaks, et me ei või olla mitte kunagi muud kui need, kes me olime enne seda, kui ta mu uksele koputas. Et ta mulle andeks annaks. Mõte sellest, et ma võiksin Ellenit petta, too uus mõte, mis mul Björki plaadi lahtitegemisest peale paar nädalat peas tiirles ja sinna veel mitmeks kuuks jäi, vähemasti veebruarini, oli mulle väga vastumeelt. Ma igatsesin Ellenit. Olin olnud piisavalt kaua üksi ja muutunudki veidi imelikuks, nagu „Rohtaias” seisis, aga ma igatsesin teda endiselt, ka nüüd, imelikuna. Mulle tegi tuska, mind vapustas ja siis ka vihastas, kui lihtne kõik tegelikult oleks olnud. Ja mõnel päeval ei teadnud ma enam, keda või mida ma õigupoolest igatsen.

Loomulikult ei olnud haldjas milleski süüdi, tõenäoliselt ei teadnud ta minust peaaegu midagi. Mida ta teadis, ma ei küsinud, ja ei küsinud vist seetõttu, et mulle oli selge, et siis, pärast seda, kui temaga on alanud dialoog, ei oleks mul enam tagasiteed, oleksime siis surmani koos, üks hing ja üks ihu. Ta ei olnud süüdi oma meeletuses, mis teda minu juurde ajas, meid kohutas ja pani teda riskima oma hea nimega.

Ja võib-olla seetõttu olen ma ta nime ka unustanud.

Tema plaadi salvestasin ma kassetile ja kuulasin seda ikka ja jälle, ka hollandi raamatukogus. Ja ostsin kunagi hiljem endale ka CD-na. See on üks mu lemmikplaate. Sest see on tõesti imekaunis. Võib-olla ta ütleski tookord, kui ta mulle keeltemajas oma plaadi ulatas, et see on imekaunis, palun kuula. Kuidas lund sajab ja maailm jäätub, aga kuidas siiski ei ole külm, kuidas kõik pimedusse mattub, aga kuidas siiski on alati valge.

Selle plaadi kaanepildil, millel on kujutatud kimonos Björki, segu jaapani ja eskimo ja aafrika printsessist, on ka midagi temast, see ebatavaline sümmeetria. Need on naise laulud, kellest on saanud sõdur, aga niisugune, kes ei võitle relvadega, vaid armastusega. Don’t get angry with yourself, I’ll heal you.

Täna, kui ma kõigele tagasi mõtlesin, lugesin internetist, et selle plaadi laulude kirjutamine oli Björki jaoks olnud teraapiline. Isegi kahekordselt, sest kirjutamise katkestas mõneks ajaks üks verine sündmus, kui keegi Uruguai päritolu Ameerika noormees, minuga ühel aastal sündinud Ricardo López, Björki fänn ja stalker, ennast 1996. aasta septembris armuvalus maha lasi. Ma ei teadnud sellest tollal midagi. Ja see ei puutu ka haldjajuustega neidu, kes sellest tõenäoliselt ka midagi ei teadnud, see selgitab ainult nüüd, kaks tosinat aastat hiljem, mulle midagi armastusest ja selle süngetest varjudest.

While you are away, my heart comes undone, slowly unravels in a ball of yarn.

Aga too talv, mis oli pikk, pime, külm ja lumine, ja millele järgnes kevad, mida ei olnud novembris või detsembris, kui kõik see juhtus, veel ette näha, oli ka muinasjutuline. Või kas siis polnud? Ma mõtlen, lõpuks. Lõpuks! Ma võin seda öelda, sest ma elasin selle talve üle – ja paljuski just tänu sellele plaadile, mida ma olen täna terve õhtu jälle kuulanud. Muinasjutu tunned ära alles tagantjärele.

Mis meeletust on üldse võõra inimese juurde minekus? Kelle juurde inimesel selles maailmas siis veel talveõhtul minna oleks? Ja mille muuga olekski mõtet minna kui oma südamemuusikaga, ületalvelauludega?

Ma ei tea, kas ma olen kunagi kahetsenud, et ma ei olnud nõus temaga surmani koos olema. Ma ei ole endalt nii kunagi küsinudki, mõtlesin täna, ka siis mitte, kui me Elleniga, hingesugulasega, kellega olime lootnud koos vanaks saada, kaks aastat hiljem lahku läksime.

Muinasjutud nii ei lõpe.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon