Viimane võimalus
Mai, 2024Mõnikord oleme teineteise jaoks käsipuud, millest haarata. Just siis muutuvad inimesed kõige kaunimaks, kui suudavad olla oma kallimatele toeks. Kel on tarvis, küsib nii palju kui vaja, ja kes saab, annab seda, mida tal on. Hetkeks näitame üksteisele oma abitust ja haprust, aga seda ilma häbi või alanduseta, vaid loomulikult ja lihtsalt, just nii, nagu meid on loodud.
Allan ilmus välja ja kadus alati ootamatult nagu võlur Gandalf. Ma ei mäletanud, millal ma teda viimati nägin, aga ma ka ei muretsenud meie sõpruse pärast, teadsin, et küll me kunagi jälle trehvame, jätkame täpselt samast kohast, kus kõik pooleli jäi, või siis hoopis mujalt. Teadsin, et kui häda on käes, siis tema juurde saab alati minna, Al oli minust viis aastat vanem ja millalgi võttis ta mind oma kaitse alla. Näruste ja kurjade kaheksakümnendate lõpus olid õnnega koos, kui sul oli oma kaitseingel!
Kunagi kolis Al Andaluusiasse ja elas seal suures pappkarstis. Hommikuti enne missat läks ta kiriku trepile, avas tulijatele ühe käega ukse, kummardas, teine käsi kergelt ettepoole suunatud, sest Al polnud pealetükkiv, ta pihk oli soojalt ootel. Peale missat võis ta osta saia ja veini, õhtul puges tagasi oma karpi, mahtus sinna kenasti ära, Boschi külmikud on enamasti suured, nende pakendid veel suuremad, ja tõmbas kaane kinni, sest ööd olid jahedad. Siis millalgi oli ta tagasi, nägin teda korra tänaval, tal polnud pikemaks vestluseks aega, ütles ainult niipalju, et plaanib uuesti kuhugi kolida, seekord Aafrikasse, võib-olla Marokosse, nüüdseks jäädavalt. Kas kusagil on koht, kus on võimalik end veelgi võluvamalt pakendada?
Nüüd oli Al tagasi ja otsis mu üles, seisis ukse taga, sisse ei tulnud, ja kui ma küsisin, kuidas läheb, vastas:
„Nagu kasvuhoone oleks ümber.” Kord pappkast, nüüd kasvuhoone, kas see on edasiminek? Elu kasvuhoones kujutasin ma küll ette, aga Al ei pidanud seda eluks, miski rõhus teda, ta ei lausunud rohkem midagi, nii et minu kord oli küsida:
„Mismoodi sul kasvuhoone ümber on?”
„No on.” Sellest peaks inimene ise aru saama! Al vaatas mulle küsivalt otsa, kas siis minul pole olnud kasvuhoone kunagi ümber!? Vist mitte.
„Milline kasvuhoone?”
„See on justkui selline kilest kasvuhoone.”
„Kilest?”
„Just, kilest. Läbi ei näe, kõik on hägune ja eemal.”
Seisime veidi veel, mida teha inimesega, kes on mässitud kilesse ega soovi astuda üle ukseläve? Kas ta ei mahtunud koos oma kasvuhoonega mu tuppa ära? Või siis tundis, et ei saa ega taha siseneda ruumi, kus kõigel on oma koht, tassid pole kraanikausis, vaid kapis, kenasti reas, sangad ühe nurga all, kus raamatud on alfabeetiliselt riiulites, liigiti proosa, draama, luule, esseistika, elulood, filosoofia, ajalugu, niisamuti on mustad riided pesukastis, puhtad kummutisahtlis. Al nägi, et ma olen muutunud, tegelikult kõik inimesed, kogu maailm liikus eest ära, ja tema vaatas oma veidi põlgliku ja üllatunud näoga seda kõike pealt, justkui soovides üheksakümnendatel sabast kinni saada, hetk, viibi veel!
Tol hetkel oleks minu korrashoid tema laperdavale olekule mõjunud laastavalt, see oligi põhjus, miks ta edasi ei tulnud. Ikka proovis ta sättida oma samme, et püsida joonel, aga alati oli midagi, mis kiskus teda vasakule. Praeguses olukorras ajaks teda nutma, kui ta näeks, et mu vannitoas pole segistitel isegi veepritsmete jälgi. Mees, kurat, mis toimub, kas sul ongi kõik nii paigas? Kuidas on nii, et sinu käest saab alati raha laenata, sa ei vastad alati telefonile või helistad tagasi, ei kao kunagi ära ega kuku auku? Eks meil igaühel ole omad augud.
Vaatasin teda seal ukseorvas, ei osanud midagi teha, rohkemat Al ise ei öelnud, ta ootas, aga mida?
„Kas sa söönud oled?” Ma ei teagi, miks ma midagi sellist küsisin, Aliga kohtudes ma justkui ei kontrollinud end, ütlesin midagi ja ise kah imestasin. See söögijutt ilmselgelt ärritas teda, sest meenutasin talle tädi, kelle juures Al veetis lapsena kõik oma suved, tädi üritas kõik murepilved eemale peletada pannkookide ja moosiga, talle enesele sai saatuslikuks kolesterool. Pigem nälg kui südameinfarkt! oli Al otsustanud, ja haletsemist ta ei sallinud. Kui tahad midagi inimese heaks teha, siis tee, aga kui ei saa, siis pole vaja lihtsalt oiata ja halada! Al ei vastanud mu küsimuse peale midagi, ta pilk tappis – mina räägin sulle kasvuhoonest enda ümber ja sina küsid, kas ma söönud olen, mida perset, küsi nüüd, kas ma arsti juures olen käinud!
„Ma tahaksin sind kuidagi aidata,” lisasin selgituseks ja samal ajal kihvatas, et mida kuradit ma siin vabandan ja võimlen ja mida ta sajab sisse ja ootab ja nõuab!
„Siis aita mind!”
„Kuidas?”
„Lähme välja?”
„Välja?” See tuli kuidagi ootamatult, olin tõesti muutunud vist tasahilju Kääbikuks, kes armastas oma urus olla, kõik vajalik oli siin ju olemas. Kuhu siis nüüd? Retked Aliga keerdusid sageli kõveraks, keegi ei teadnud, millega need lõpevad!
„Jah, välja,” kordas Al. „Sa ju käid õues?”
„Ikka käin.”
„Siis lähme ja jalutame lihtsalt!”
„Kohe?”
„Jah kohe.” Jäin viivuks mõttesse, aga siis vastasin.
„Lähme siis.”
Kusagil oli mul jope ja saapad, need läksid kuidagi jalga, mis asi see on, mida ei saa köögilaua taga joonde aetud, kuradi kasvuhoone! Aga samas, kõige selle juures, mis Al oli minu jaoks teinud, polnud üks jalutuskäik muidugi midagi, olgu või matk, kas või telgiga ööbimine metsas!
Läksime trepist alla, väljas oli suht vastik ilm, tuuline ja niiske, midagi pudenes taevast, õnneks oli mu jopel kapuuts. Kõndisime veidi ja siis lisas Al, justkui selgituseks, või siis juba tänades, et ma tulin:
„Üksi on kuidagi nii loll kõndida.”
„On jah.”
Pea alati Al tormas, et teised teda imelikult ei vaataks, vaid näeks, et sel inimesel on selgelt eesmärk, keegi ootab teda, tal on palju kohtumisi, ta on hiljaks jäämas ja nüüd kiirustab. Niisama sihitult uitajate peale vaadatakse sageli imelikult, neid isegi kahtlustatakse, et mis sa siin vaatad ja luurad, tahad midagi varastada? Teadsin seda tunnet hästi!
Kuigi nüüd oli meil plaan jalutada, tegi Al ikkagi tempot, tal olid pikad jalad, näis, nagu oleks ta kuhugi teel, ja peagi selgus, et oligi. Läksime läbi linna, aga mitte uidates, vaid lõigates ja otse. Püüdsin temaga sammu pidada ja siis oma sõpra peatuma saada, hetkeks see õnnestus.
„Kuidas see kasvuhoone tunne sul ikkagi on?”
„See on selline tunne, et midagi head ei toimu, või siis toimub küll, aga sina oled just sel hetkel teises kohas ja valede inimestega.”
„Jah?” Ei teadnudki, kas võtta seda komplimendina või solvuda.
„Ja midagi nagu teha kah ei saa, sest see kasvuhoone on ümber ja läbi kile näed ainult nagu teiste inimeste kontuure. Ja ust sel kasvuhoonel ei ole.”
Oleksin tahtnud küsida, et kas mina olen kah praegu teisel pool kilet? Nii väga soovisin, et ta ütleks, et mina pole, aga siis mõtlesin, et veel hullem, kui ta ütleb, et mina olen kah selles kasvuhoones, siit pole tagasiteed! Ja sellepärast ei küsinud midagi, läksime uuesti liikvele, mina lohisesin järel, niikaua kui jõudsin.
„Kuule, teeme väikse pausi.” Olin jäänud temast kümme sammu taha ja lõõtsutasin, särk jope all oli muutunud niiskeks, jalutuskäiku see jooksmine küll ei meenuta! Mis rekordeid me siin püstitame! Al keeras ümber ja vaatas mind, astus siis paar sammu minu poole ja kiirustas tagant:
„Küll sa pärast puhkad!”
„Millal pärast?”
„Varsti?”
„Kas meil on kuhugi kiire?”
„No tegelikult on küll!”
„Kuhu?”
„Lähme edasi, siis ma käigu pealt räägin.” Al tõmbas mu endaga kaasa ja selgitas. „Ma olen igasugu asju juba proovinud, meditatsiooni ja paastumist ja igast asju, aga miski pole aidanud, kõik muutub isegi hullemaks. Ja nüüd ma tahaks viimase asjana ära proovida ühe tableti.”
„Mis tableti?” Jäin taas seisma, seekord tõrksalt nagu laps, kes kuuleb, et teda viiakse just nüüd ja praegu hambaarstile. Miks selle inimesega pidid kaasas käima kõiksugu jamad, alati tuli nähtavale mingi konks või kruvi, mis hakkas end aina sügavamale ja sügavamale keerama. Isegi kui kohtumise alguses oli kõik hästi, lõpuks avastasid end ikka lollidemaalt! Ma ei tahtnud minna enam kuhugi, mulle ei meeldi üllatused, mis pole varem kokku lepitud, ega külalised, kes tulevad ette hoiatamata ja viivad sind ei tea kuhu! Ja nüüd veel tabletid!
Al nägi, et niisama ilma selgitusteta mind edasi liikuma ei kanguta:
„See on selline õnnetablett.”
„Mul ei ole vaja mingit õnnetabletti!”
„Arvad?”
„Ma juba olen õnnelik!”
„Kindel?”
Vastasin: „Jah, oma tasasel moel…” Nägin, et kuidas Al muigas, ise on kasvuhoones, aga suudab veel irvitada! „Jah, olen, või olen nagu olen, mul ei ole vaja mitte mingisuguseid tablette!” Ja see on veel üks asi, mis mind alati vihastab! Olukordades, mis väljavad mu kontrolli alt, hakkan imelikku jutu ajama, mida ma üldse tegelikult ei mõtle, või siis mõtlen, aga kõik need sõnad ja laused on kuidagi valed. Aga selge on see, et mingit pulbrit ma endale sisse sööma ei hakka! See on meil suguvõsa viga, meesliin on end sodiks joonud, pea kõik on reas langenud, meie perest oleme veel ainult mina ja mu vend, kellest ma ei tea midagi, aga kui keegi võõralt numbrilt helistab, siis esimese asjana sähvab peast läbi – kas ta nüüd leiti kusagilt?
Al tuli mulle lähedale, pani käe rahustuseks õlale, vaatas silma, nägi mu hirmu, seda ta küll polnud tahtnud külvata:
„Ega sina ei peagi proovima.”
„Mina ei proovigi!”
„Ei proovi, kui sa ei taha.”
„Ei taha!”
„Mina ise võtan, aga ma lihtsalt soovin, et keegi oleks sel ajal minu juures ja oleks olemas, kui midagi juhtub. Et oleks juures inimene, keda ma usaldan!”
„Jah?”
„Jah!”
Kogusin end ja leebusin, olin tegelikult hinge põhjani liigutatud, et Al mind usaldab, ma ju teadsin seda, aga välja polnud ta seda kunagi öelnud, sellistest asjadest ei räägita, nüüd mõjus see, nagu oleks keegi viinud sind kamina ette tulekuma paistele. Läksime edasi, küll mitte niimoodi kapates, Al muidugi vaatas kella, kruttis telefonis sõnumeid, oli selge, et meid oodati. Hea, et see kohtumine oli kokku lepitud ühes linnaäärses metsistunud pargis, sest kuhugi räpasesse laborisse või kellegi korterisse poleks ma kindlasti sisse läinud. Kõik toimus kiiresti, kaks inimest möödusid teineteisest nagu tervisesportlased, see, mis ühel oli olnud pihus, oli teisel nüüd taskus. Otsisime Aliga varjulise koha pargi nurgas, tegelikult oli kogu park üks tihnik, aga mulle tundus, et kõik on nii avalik ja kaugele näha, igaüks võib võtta meid sihikule!
„Mida see sinuga teeb?”
„Saame näha.”
Al veeretas purgikest käes, kallutas ühe tableti endale peo peale, pistis suhu, näris ja neelas, otsis siis taskust veepudeli ja jõi paar lonksu. Jäime ootama, et kohe-kohe midagi juhtuks, mina kerge ärevusega, mis hakkas minus hoogu koguma, vaatasin telefoni, et kas aku peab ikka vastu, kui tekib vajadus helistada. Ja kui küsitakse, mis juhtus ja kus te olete, mida ma siis vastan? Oleme kusagil pargi nurgas ja istume ühe langenud vahtrapuu peal ja ootame õnne? Kas mina ikka olen õige inimene, keda sellises olukorras usaldada? Ise poleks ma küll ennast valinud. Al ei teinud asja kergemaks:
„See on mul viimane võimalus.”
„Kuidas viimane?” Seest võttis järjest kõhedamaks, siia neetud võssa me jäämegi!
„Kui see kah ei toimi, siis mul rohkem enam mõtteid ei ole.”
Ma ei tea, kas ma soovisingi, et see tablett hakkaks juba mõjuma, või siis mitte. Vaatasin Ali poole, aga mitte niimoodi otse, pigem vilksti, kontrollisin, kuidas tal on. Oleks tahtnud seda küsida, aga olin niigi palju imelikke lauseid juba endast välja saanud, ma ei tahtnud teada, mis mul veel võis varuks olla. Hakkas kergelt jahe, nii väga soovisin koju minna ja teha teed, võib-olla midagi süüa, mul oli külmkapis eilseid kapsarulle ja kartuleid, neid oli terve potitäis. Tavaliselt teengi endale suurema koguse ja söön üht toitu nädal otsa järjest, paljud ütlevad, et nad ei suuda seda, läheb tüütuks, aga mulle see just sobib. Ja perekonnainimesed räägivad, et nad ei oska süüa teha, kui nad juhtuvad kodus üksi olema, siis pole mõtet pingutada. Kuid minu meelest on parim, kui saad süüa omas tempos ja just siis, kui tahad, ja kellega tahad, tegelikult parema meelega üksi, sest seltskond pigem rikub, kui annab toidule midagi juurde.
Vaatasin korra jälle vilksti Ali poole, ei olnud nagu mingeid muutusi näha.
„Kas see tablett võtab kuidagi selle kasvuhoone sul seljast ära?” Ikkagi ei pidanud ma vastu. Al vaatas mu poole, veidi muigas, aga mitte üleolevalt, vaid leebelt, minu ähmis olek tegi talle nalja, siis muutus tõsisemaks ja lausus:
„Ta tekitab armastuse tunnet.”
„Mismoodi see on?” Niipea kui olin selle välja öelnud, kahetsesin kohe, aga Al ei nähvanud mulle, vastupidi:
„Ma tegelikult ei tea… Ma pole kunagi päriselt armastanud. Kõik see seksivärk ja armumised, need asjad ikka, aga sellist sügavamat tunnet pole ikka veel tekkinud. Varem mõtlesin, et see kõik veel tuleb, et see ongi selline vanemate inimeste asi, et tekib kiindunus ja usaldus ja armastus kui selline, armastus inimese vastu. Aga on hoopis vastupidi, mida aeg edasi, seda kaugemaks kõik minust jäävad, ma näen, et nad on olemas, aga mis asja nad ajavad ja miks nad on, sellest ma aru ei saa. Ja mida aeg edasi, seda enam on mul tunne, et asi pole neis, vaid ikkagi minus. Midagi on minuga valesti.”
„Oh, ole nüüd.” Tahtsin sõpra lohutada ja samas mitte haletsema hakata. Al ei öelnud tükk aega midagi, ta justkui vaatas enda sisse, siis tõusis korraks püsti ja ringutas ja istus puu tüvele tagasi ja raputas pead.
„Need ikka ei mõju!”
„Oota, äkki läheb veel aega, kuule, Al, kuule!” Proovisin teda takistada, ma polnud seda kunagi suutnud ega suutnud ka nüüd, juba oli Al purgil kaane pealt ära keeranud ja pistis veel paar tabletti suhu, ragistas katki, enam ei hakanud vett peale jooma, neelas kuivalt. Mingi süngus ja raskus oli laskunud siia parki nagu tume kuppel, kile tegi ümber mu sõbra veel paar tiiru peale ja ühe tiiru ka mulle. Ootasime veel veidi.
„Kurat, nad müüsid mulle mingit jama, lihtsalt kokkupressitud jahu.” Al võttis kiiruga purgist kõik, mis seal oli, kallas suhu ja ragistas. Mulle küll need tabletid mõjusid, hakkasin higistama, kontrollisin, kas telefonil on ikka veel akut, käed värisesid. Al tõmbus aina rohkem endasse, proovisin teda rääkima saada.
„Aga milline see efekt peaks olema?”
„Ah?”
„Mingi kirjeldus?”
„Eks ta on igal ühel muidugi erinev, aga paljud räägivad, et ta tekitab sellise suure õnnetunde, sellise tunde, nagu sa oleksid kassipoeg ja sinu ümber oleks teised kassid, sinu õed ja vennad kõik ühes pesas koos, tihedasti üksteise vastas, pead ja sabad koos, ollakse üks ja soe karvapall.”
Mulle näis see kujutlus ebameeldiv, imelik, et Al midagi sellist otsis, inimesed on ikka tõesti väga erinevad.
„Sul midagi sellist nagu pole praegu?”
„Ei ole,” vastas Al. Istusime veel jupp aega selle külma puu peal, niiskus tungis läbi püksitagumiku, kaua peab veel ootama? Tahtsin juba otsi kokku tõmbama hakata, kaalusin, kas teha ettepanek kutsuda takso:
„Aga mul on hea meel, et sa mind kutsusid.”
„Jah.” Al tõstis ühe jala üle puutüve ja jäi kaksiratsi istuma justkui ratsanik, nägu minu poole. „Ma mõtlesin pikalt, et kui ma julgen seda asja proovida, siis koos sinuga. Sind usaldan ma kõigist inimestest kõige rohkem, sa ei oskagi vist mitte kellelegi haiget teha. Ja kui ma peaksin muutuma kassipojaks siis võiksid sina olla see üks pesakonnast.”
„No ma võin olla küll,” vastasin teadmata, mida see tähendab. Olin valmis ütlema või tegema tegelikult ükskõik mida, et seda vastikut kurbust oma sõbra pealt ära pühkida:
„Kas sul jäi veel üks tablett?”
Al võttis tühja purgi ja raputas, seal ei kilisenud enam midagi, lõi siis käega, nagu olekski viimane võimalus kasutatud.
„See oli lihtsalt jahu.”
„Äkki veel hakkab mõjuma?” pakkusin, kuigi kahtlesin, aga ega ma ju ei teadnud.
„Ah, tead, mis me siin külmetame.”
Al tõusis, päike oli juba loojunud, nüüd olid päevad nii lühikesed, ööd pimedad ja pikad, ragistasime võsas, viimaks pressisime end sellest tihnikust läbi. Al ütles, et saadab mu koju, ja hakkas jälle tempot tegema, tuiskas ees, mina lõõtsutasin taga, justkui ootaks meid keegi. Vahepeal tegime väiksemaid puhkepeatusi, vaatasin oma sõpra ja proovisin ära arvata, kas see asi on talle mõjuma hakanud. Vist mitte, olime mõlemad kuidagi lontis, rääkida polnud kah nagu midagi, millalgi jõudsime mu maja ette, läksime trepist üles, tegin korteri ukse lahti, kutsusin teda edasi.
„Ma võin teed teha. Ja mul on külmikus kapsarulle.”
„Ah, ei, ma hakkan hoopis minema.”
„Kindel? Äkki ikka?” Proovisin Ali tagasi hoida, kuigi samal ajal oli mul ka hea meel, et ta läheb ja et see päev saab mööda. Aga kõige enam hirmutas mõte, et kuhu tal on minna nüüd, kui ta on viimase võimaluse ära proovinud.
„Äkki ootame veel natuke, istume, sest võib-olla see asi on pikema toimega?” Al raputas pead, oli kuidagi nii eemal, üldse ei saanud tast aru, mida ta mõtleb. „Ah? Kuidas oleks?”
„Pole vaja enam oodata.”
„Ikka vast on.” Püüdsin kuidagi toeks olla, aga ma ei mõjunud ilmselt kuigi veenvalt, juba keeras Al end minekule, siis veel korraks peatus:
„Tead mis!”
„Jah?”
„Tead, mis on ehk kõige hullem?”
„Mis on kõige hullem?”
„See, et võib-olla tablett ikkagi mõjub, aga lihtsalt minu peal ei toimi.”
„Kuidas?”
„Ilmselt minu sees lihtsalt pole armastust.”
„Ikka on.” Aga kuidas ma saan selles kindel olla? Ega ma ju ei näe, mis tema sees on. Sedagi ei tea, mis minu sees on. Ja miks praegu nii imelikud mõtted mu peast läbi sähvivad? Kas on tõesti võimalik, et need tabletid, mis Al endale sisse sõi, hakkasid hoopis minu peal mõjuma? Aga on mis on, praegu oli mul vaja sõpra kuidagi turgutada, ta näis nii närtsinud. „Ikka on sinus armastust!”
„Aga kui ei ole? Kui ei ole isegi mingit armastuse alget, pole midagi, mida võimendada?!”
„Ah, ole nüüd, kindlasti on! Kohe palju on!”
„Arvad?”
„Muidugi! See tüüp müüs sulle lihtsalt jahu.”
Al veidi nagu hangus trepimademel, siis kehitas õlgu: „Või siis müüs lihtsalt jahu…” Ta hakkas trepist alla minema, vaatasin talle koridori aknast järele, kuidas ta läks, kasvuhoone seljas.
Panin ukse enda järel lukku, võtsin saapad jalast ja jäin sinnasamasse kingariiuli kõrvale istuma, kõik saapad, kingad ja tossud ja sandaalid nagu aastaring kenasti reas. Aga minust endast oleks nagu orkaan üle sõitnud, mis see siis nüüd oli? Ja kuidas edasi? Kas inimesed tõesti ei suuda olla teineteisele ergutid ega tekitada armastuse tunnet? Kas me tõesti oleme lihtsalt jahu?
Arvasin, et sel öösel ei suuda ma magada, et hing kisendab ja mõtted rullivad peas nagu märg pesu tsentrifuugis, kuid eneselegi ootamatult jäin üsna kohe magama. Ärkasin millalgi öö ja hommiku vahel, keegi laskis kella, siis koputas, siis taas uksekell, ajasin endale kiiruga midagi selga ja avasin ukse, seal seisis Al ja vaatas mind, mina teda.
„Noh?”
Oli selge, et midagi oli juhtunud, aga mis täpselt, seda tahtiski Al nüüd öelda, kuid need sõnad olid suured ja kandilised ega mahtunud ühekorraga suust ta välja, viimaks siiski:
„Hakkas mõjuma!”
„Jah!?”
„Jah!”
Seisime ühe pika ja ilusa hetke, viimaks pakkusin:
„Tuled sisse?”
„Jah, muidugi!”
Panin ukse kinni, Al seisis mu esikus ja mina vaatasin teda. Sellist raketti polnud mu toas varem olnud, kõik kasvuhooned ja karbid ja kestad olid ta ümbert ära kukkunud, ta oli valmis lendama! Olin neetult tänulik ja rõõmus, et ma teda sellisena näha saan, ütlesin selle ka välja:
„Mul on nii hea meel, et sa tulid!”
„Mul on kah nii hea meel, et ma tulin!”
Ja me kumbki ei valetanud.
