Lugenud selle aasta „Loomingust” nr 6 Kruusa Kaljuga tehtud intervjuud, olen päri tema seisukohtadega, mis käsitlevad eesti keele vokaalharmoonia seadusi. Ka tunnen õ seotust enam e kui o-ga, aga ei soovi selle asendamist uue variandiga, sest Eesti õ on maailmas ainulaadne tähemärk ja määratleb väikest kultuuri suures maailmas. Isegi arvutiklahvidesse peavad suured firmad meie jaoks selle panema. Mind on aga alati häirinud, et meie tähestiku lõpus pärast tuv-d lohiseb saba, tähtede rida, mis vokaalselt kuulub loomulikuna tähestiku sisse. Näitasin tähestiku esimest varianti Asko Künnapile ja jõudsime ühisele seisukohale, et eesti tähestikku ei peaks kuuluma võõrtähed, mida kasutatakse vaid võõrsõnades. Sedaviisi saame „puhta” Eesti Tähestiku. Teen ettepaneku eesti tähestikku edaspidi kasutada järgmisel moel:

A, Ä, B, C, D, E, Õ, G, H, I, J, K, L, M, N, O, Ö, P, R, S, T, U, Ü, V

Lugege nüüd seda rida valjusti, kas pole võluv! Ka lastel on seda kergem pähe õppida ja tähestiku lõpust selle sisse tõstetud tähed muutuvad täisväärtuslikuks, sest keeles nad ju ongi teistega võrdsed.
Ja eraldi võõrtähtede tähestik:

F, X, Y, Q, Š, Z, Ž, W

Keeleteadlased kuulutavad eesti keele pidevat muutumist — miks ei võiks teiseneda nüüd ka tähestik, sest läbi ajaloo on ta seda teinudki.

August 2019