Tegelased:

GEORG GUSTAV KELLNER, David Kellneri ja Dorotea Kellneri ristipoeg, tuleb Tartust

CHRISTIAN FRIEDRICH SEELIGER, David Kellneri venna Christiani pojapoeg, Stockholmi Saksa kiriku organist, David Kellneri assistent

ANNA CHRISTINA KÖNIG, Regina Gertrud Schwarzi tütar ja Dorotea tütretütar

DOROTEA KELLNER, David Kellneri lesk

ERNST JOHAN LONDICER, kunagine imelaps, endine Kellneri õpilane

TEENIJATÜDRUK

NAINE

NOTAR

I stseen

Tuba. Toas on palju muusikainstrumente ja raamatuid. Dorotea istub. Notar käib ringi mööda tuba, hinnates esemeid.

NOTAR (küsivalt): Lauto?

Dorotea noogutab.

NOTAR (jätkab): Ilusa kastiga. Ma arvan, 20 vasktaalrit?

Dorotea noogutab taas.

NOTAR (enesekindlamalt, järgmise eseme juures): Lauto, väike, ilma kastita. 15 vasktaalrit?

Dorotea noogutab.

NOTAR (osutab klavikordile): See pill. Mis see on?

DOROTEA: Cembal d’amour.

NOTAR: Sembaldamuur. Mingi klavessiin?

DOROTEA: Armastuse klavikord.

NOTAR (kavalalt): Ohoo. Kohe nii. Ja miks siis armastuse, kui tohib küsida?

DOROTEA: Siin on kaks tavalist pilli kokku pandud. Selle pärast.

NOTAR: Ma saan aru küll. Ilmselt üsna kallis?

DOROTEA: 30… hõbetaalrit.

NOTAR: Sooh. Kindel?

DOROTEA: Kindel, võib-olla oksjonil saaks ka rohkem. Sellel on meistrid mänginud.

NOTAR: Teie muidugi teate paremini, aga mul on vaja siin täpne olla.

Notar korjab klavikordi pealt üles väikese võtme.

NOTAR (tunneb ära, hääles uhkus): Häälestamishaamer! Sellel on hinnaks kaks vasktaalrit.

Dorotea noogutab.

NOTAR (liigub raamatute juurde): Üks saksa taskupiibel, väga kulunud. No mitte rohkem kui kaks vasktaalrit. Üks suur rootsi piibel, täiesti uus. See on vast üks hõbetaaler.

Dorotea ei ütle midagi, vaatab publikusse.

NOTAR (käib ringi, tõstab esemeid, hõikab hindu): Jutluseraamatud. Kolm tükki. Vasktaaler tükist. (Paneb kirja.) Üks geograafia- ja üks genealoogia­raamat, ma arvan, et kaks vasktaalrit tükk. (Paneb kirja.) Universaalentsüklopeedia, Alstedi oma, neli köidet, ladina keeles, võib-olla kolm hõbetaalrit. (Paneb kirja.) Üks paks õigussõna­raamat, kolm vasktaalrit. (Paneb kirja.) Prantsuse keele sõnaraamat, närune, palju kasutatud, üks vasktaaler.

Notar tõstab raamatud hunnikutesse ja loetleb edasi.

NOTAR: Siin on kellegi Matthesoni teos, ma ei tea, ütleme üks vask­taaler. (Avab raamatu, lehitseb.) Johann Gott­fried Walther „Musicalisches Lexicon”. See on päris uus, ilusad vaselõiked, ma arvan, et kaks hõbetaalrit.

Notar võib veel raamatuid sorteerida, neid on kokku 27 tükki.

NOTAR (lõpuks): Allkorruse asjad?

DOROTEA: Kõik eraldi nimekirjaga, meil on maksud makstud.

NOTAR: Mul on nüüd kõik kirjas, nagu soovisite. Testament on valmis. Avaldan kaastunnet.

DOROTEA: Jumal olgu kiidetud.

Uksele koputatakse. Siseneb naine.

NAINE: Vabandust, et segan, mul oli härra kapteniga räägitud, ei kannata oodata.

NOTAR: Härra kapten on surnud.

DOROTEA: Ah sina.

NAINE: Mina neh, tulin, näete, tõin sae. Täna ju laupäev. Kas tõesti on härra kapten ära surnud?

DOROTEA: Näita saag siia.

Naine näitab saagi, Dorotea vaatab seda.

DOROTEA: Hammas on ära murdunud.

NAINE (hakkab seletama): Pahasti jah, aga võiks olla ikka väärt vähemalt nii palju, et saab kirikuriided kätte selle eest. Ja kuidas siis härra kapten suri? Eks tal oli muidugi vanust ka turjal juba.

DOROTEA: Seekord veel saad, aga järgmisel korral pead haamri ka tooma. Ma ei saa kahju kannatada. (Teenija­tüdrukule) Mine anna talle rõivad kätte.

NAINE: Avaldan kaastunnet.

DOROTEA: Jumal olgu kiidetud.

Naine lahkub. Notar lahkub samuti. Dorotea jääb üksinda ruumi, vaatab veel hindavalt asju. Vaatab saagi ja vangutab pead. Istub lõpuks. Klavikordil hakatakse mängima.

DOROTEA (endamisi): Ma olen üksi jäänud. Kõik on ära läinud. Ainult asjad on ümberringi. Igasugused asjad. Ma tunnen, et ma suren.

TEENIJATÜDRUK (astub sisse): Kas te ütlesite midagi?

DOROTEA: Ma tunnen, et ma suren. Mu mees suri, mu tütar on surnud ja mina lähen talle varsti järele.

TEENIJATÜDRUK: Ei sure te midagi, te olete hea tervise juures.

DOROTEA: Ma ütlesin, et ma suren.

TEENIJATÜDRUK (ebalevalt): Kas prouad soovivad midagi?

DOROTEA: Ma ei taha muud midagi kui näha oma lapselast ja oma ristipoega. Ma tahan neid näha ja siis ma võin surra. Ma kutsun nad siia. Nii ma teengi.

TEENIJATÜDRUK: Muidugi, prouad ise teavad. Kas nad aga hakkavad nii kauge maa taha tulema?

DOROTEA (kurvalt): Hakkavad, hakkavad. Kui nad pärandusest kuulevad, siis hakkavad tulema. Seda on elu mulle õpetanud rohkem kui küllalt. Ma lasin notaril teha nimekirja kõigist asjadest, kirjutan neile veel meie pandi­maja tulud, panen kirja meie maja, kapteni palga kirikust ja nad tulevad kohale.

Dorotea ja teenijatüdruk lahkuvad. Pimedus, muusika.

II stseen

Sama ruum. Georg Gustav Kellner siseneb, kiri näpus.

GEORG: Vabandust, on siin keegi?

Paus. Georg kordab oma küsimust.

TEENIJATÜDRUK (siseneb): Te peate ootama allkorrusel, teie juurde tullakse.

GEORG: Ah soo.

TEENIJATÜDRUK: Ma kutsun perenaise, aga mida te üldse soovite pantida?

GEORG: Pantida? Mul on siin see kiri.

TEENIJATÜDRUK: Kirja te küll pantida ei saa. Või on see väärtuslik?

GEORG: Selles kirjas lubatakse mulle pärandust.

TEENIJATÜDRUK: Siis võib-olla saab, ma kutsun perenaise.

Teenijatüdruk lahkub. Georg kõnnib ringi, vaatab asju. Dorotea siseneb.

DOROTEA: See oleks küll esimene kord, kui keegi soovib kirja pantida. Näidake siia.

GEORG: Palun.

DOROTEA (üllatunult): Aga see on ju minu kiri?

GEORG: Teie? Kas teie, proua, oletegi Dorotea Kellner, kuulsa muusiku ja orelikunstniku David Kellneri abikaasa?

DOROTEA: Mina ise! Ja teie, mu poiss, peate olema Georg Gustav Kellner, minu ristipoeg? Tulge näidake ennast! Oo jaa, olete tubli noormees. Mina, kas teate, olen teid ühe korra juba näinud, kuigi ilmselt te ise ei mäletagi seda. Te olite siis pisike nagu koerakutsikas. Ma nimelt käisin koos abikaasaga Liivimaal teie ristsetel, see oli vast kakskümmend aastat tagasi. Te olite siis väike ja punapõskne, toredas puhvis ristimisrüüs.

GEORG: Vanatädi, teie? Aga mina, vabandage, ajasin asjad sassi. Väljas oli kolme kuuliga pandimaja silt, arvasin, et olen valesti tulnud, ega meil Tartus pole ju majanumbreid, ma pole päris kindel, kuidas nende järgi üldse orienteeruda. Jõudsin äsja laeva pealt, merehaigus pole siiani päris järele andnud, maa kõigub veel jalge all.

DOROTEA (natuke ebalevalt): Ah, mis sellest, räägi parem, mu poiss, kuidas meie armsas Tartus asjad on? Kuidas minu armsad sugulased elavad?

GEORG (ulatab kingituse ja hakkab rääkima, enda arvates olulist üles lugedes): Minu isal läheb hästi, käsi on tal küll viimasel ajal kangeks jäänud, ise ütleb, et see on kirjutajate haigus. Aga ta muidugi kurdab ju kogu aeg, nii et ma ei usu, et tal midagi tegelikult väga häda on. Ema on ka tervise juures. Tartu aga, seda ehitatakse ikka veel, kõik on küll palju paremaks läinud. Te teate ju vist isegi, kui te käisite, nägite ise, mis siis oli. Nüüd aga liigub kõik paremuse poole, inimesi tuleb kogu aeg juurde. Pastoraat on uuesti üles ehitatud, Jaani kirikule pandi uus katuse­plekk ja kukk sinna otsa. Paraku altar ja kantsel, rääkimata hauakividest, mis kõik sõja ajal ära varastati, need on ikka kadunud. Meie pere hauakivid varastati nende hulgas, nagu isa rääkis, aga ta lasi nüüd mõni aasta tagasi kiriku aeda kauni kabeli ehitada. Teie sugulaste Schwarzide pere on sinna samuti väikese haua­kabeli teinud. Kirikul on hea orel kahe manuaali ja 11 registriga. 671 vilet. Hea meistri tehtud. Isa rääkis, et tsaar ise andis selle ehitamiseks raha. Omast taskust.

DOROTEA (kahtlevalt): Mulle tundub, et te olete seal ise orelit ka mänginud?

GEORG (innustunult): Jah. Ma olen tõesti saanud õpetust, olen ka ise komponeerinud. Mulle on vanaonu olnud alati suureks eeskujuks, inspiratsiooniks, ma olen tema kirjutatud õpiku järgi ka ise õppinud, ega meil härra Pfeiffe pole just kõrgemate pedagoogiliste annetega. Aga ta püüab. Onu raamatu järgi õppisin ma ise, sellest oli palju abi. Kuigi mu isa soovib, et ma teeksin mingit muud karjääri.

DOROTEA (tõsinedes): Teie isal on õigus. Kui te minu nõu kuulda tahate, siis muusiku elu on ainult rist ja viletsus. Jätke see mõte. Tulge, kas te soovite küpsist või kaneelisaia?

GEORG (haavunult): Kuidas nii? Kas pole mitte onu saavutanud suure kuulsuse oma traktaadiga? Vähemasti literaatide hulgas. Meil on isegi kaks trükki tema raamatust. Nagu ma eessõnast lugesin, on seda müüdud üle 2000 eksemplari. Kas pole ta mitte saanud tuntuks isegi meil Tartus? Tõsi ju? Ning lisaks sellele, kui lubate, ma lugesin teie enda kirjast välja, kui palju taalreid ta päran­duseks maha on jätnud, see on ju terve varandus!

(Saab aru, et on unustanud kaas­tunnet avaldada.) Vabandust. Minu ­kaastunne, muidugi, kuidas ma unustasin. David Kellneri surm on meile kõigile suur kaotus.

DOROTEA: Issand olgu kiidetud.

GEORG: Vanaonu David oli suur mees. Just teie kirja lugedes sai minu plaan kinnitust, et minust peab saama organist ja muusik. Ma soovin, et minu muusika kanduks kaugele ja mõjutaks inimesi, samamoodi nagu tema seda tegi.

DOROTEA: Tulge võtke kaneelisaia. Te olete armas naiivne noormees. David oleks olnud vaimustuses teie jutust, ta armastas kiitust, oo kuidas armastas, ta oli nii uhke oma raamatu üle, aga oleks ka naernud. Naernud oleks. Jah. Just. Naernud. Peab olema tõesti vähe kursis maailma asjadega, et nii arvata nagu teie. Võib-olla tõesti vaid Tartus on see veel võimalik.

(Istub.) Tartu, Tartu. Ma mõtlesin seal samamoodi. Kui me ometi oleks saanud Tartusse jääda, siis oleksid võib-olla asjad tõesti teisiti läinud! Aga me ei saanud. Tuli sõda ja katk ja kõik elu ilusamad aastad pidime mööda ilma ringi kondama.

Teate mis, armas Georg, see raha, millest ma kirjutasin, see maja siin, see kõik on pandimaja pidamisest. Just. Ärge tehke midagi nii imestunud nägu. Muusikuna oleksime nälga surnud. Elasime üürimajades, kiriku majades, tulid uued üürnikud, meid tõsteti välja, Davidi töötuppa majutati üksvahe veel sõdureid ja need klimberdasid klavi­kordi peal, kui teda kodus polnud, ja kui ta tundi andis, siis segasid teda koridoris üles-alla trampimisega.

GEORG: Mu jumal!

DOROTEA: Meelega trampisid. Oo jaa, kui soovite kuulda, milline on muusiku elu, siis on mul teile palju pajatada. Võtke küpsist ka! Ma võiks rääkida pikalt sellest, kuidas te peate mängima iga pühapäev, iga matuse ajal, lakkamatult, olgu kirikus nii külm kui tahes. David kurtis, et käed olid kohmas, pidi söepannil neid soojendama enne mängimist, ikka kogu aeg peab mängima, ühel päeval lõi välk justkui Issanda karistusena meie kirikusse – Jumala õnneks polnud kedagi sel ajal kohal – ja sada orelivilet sai kannatada, aga raha nende parandamiseks polnud ja David pidi ikka edasi mängima. Just. Orel kõlas nii õudselt, et tal võeti palgast maha, inimesed ei julgenud kirikus enam käia, kujutate ette, aga keegi ju ei parandanud neid vilesid. Kuulake oma isa nõu, ma ütlen teile! Ärge valige muusiku teed.

GEORG: See on õudne!

DOROTEA: Selline on elu. Ja ma tahaksin teile paremat tulevikku. Te olete minu ja Davidi ristilaps, veel viimane side minu kadunud kodumaaga. Ma ei taha, et teil halvasti läheks. Mu poiss. Uskuge mind. Rääkige mulle Tartust. Liivimaast, selle metsadest ja aasadest. Ma olin seal õnnelik.

GEORG: Ma ei oskagi kohe niimoodi midagi rääkida… Ega meil Stockholmiga võrreldes pole millegagi uhkeldada. Siin on ikkagi kuningalinn, palju rahvast… Vabandust, et ma vaidlen, aga miks vanaonu siis ikkagi elu lõpuni orelit mängis? Ta oleks võinud ju lõpetada, kui see talle ainult õnnetust tõi.

DOROTEA: Jah, ta tõesti mängis. Kõigest hoolimata. Iga päev mängis. Aga teie ei tea, miks, jah?… Siis on veel lootust, ma ütlen… Võib-olla on veel lootust. Võtke küpsist.

Muusika hakkab kostma. Alguses ei pane ükski tegelane seda tähele.

TEENIJATÜDRUK (siseneb): All antakse teada, et Anna Christina König on saabunud.

DOROTEA: Oo, mu lapselaps! Kutsu kohe üles, muidugi.

Anna Christina König siseneb.

ANNA: Maman, vanaema. Palavad tervitused teile.

DOROTEA: Mu lapselaps, mu laps, kuidas ma olen teie järele igatsenud! Nii pikalt olen ma soovinud teid oma rinnale suruda.

Nad etendavad südamlikku kohtumist.

ANNA: Ma mõistan, et teil on tervis halb, ärge pingutage ennast, palun istuge ja puhake. (Teenijatüdrukule) Palun valmistage meile kakaod ja tooge küpsist.

Teenijatüdruk jääb nõutult seisma, neil ei ole kakaod.

ANNA: No valmistage siis kohvi.

Teenijatüdruk jääb taas nõutult seisma, neil ei ole kohvi.

ANNA: Oh, palun tooge midagi!

DOROTEA: Ah, kuidas te vastu peate, mu armas laps, ma kuulsin, et teie ema, mu armas tütar on surnud, ei tohiks juhtuda sellised asjad niisuguses järjekorras. Minusugused vanad peaksid enne surema, mitte noored, mitte lapsed. Ma tunnen, et ma hakkangi surema, olengi sellega liiga kaua venitanud. Mõnikord on selline tunne, et olen Issandal Jumalal kahe silma vahele jäänud.

ANNA: Mis te nüüd, jätke palun. Meil on tõesti juba liiga palju surma olnud…

DOROTEA: Mu laps, teie aga näete suurepärane välja, nii terve, nii moodne. Kuidas teil ometi reis läks?

ANNA: Ah, see oli suurepärane. Ma kohtusin nii huvitavate inimestega, Taanis võttis meid vastu kuulus kirjanik Ludvig Holberg, kelle raamatu papa suure eduga meie juures välja andis. Ja teil on siin Rootsis nii toredad väiksed saarekesed, väga võluv oli nende vahel sõita.

GEORG (tutvustab end): Georg Gustav Kellner, teie sugulane… õigemini hõimlane muidugi, Tartust, Liivimaalt. Ma olen palju teie emast kuulnud, tema suurepärasest andest muusikuna, tema laulutalendist. Avaldan kaastunnet.

ANNA: Ma tänan… See oli tõesti raske aeg.

DOROTEA: Mul on hea meel, et te nüüd siin olete. Te mõlemad. Ma tahan, et te üksteist tundma õpiksite.

ANNA (saab aru, kellega on tegemist): Ah see olete teie! Teie olete ju sealt Venemaalt nüüd, eks ole?

GEORG (täpsustavalt): Liivimaalt, jah, Vene tsaaririik vallutas selle piirkonna Rootsi käest, aga päris Venemaa see ikkagi pole.

ANNA: Te räägite väga hästi saksa keelt.

GEORG (haavunult): Aitäh, see ongi mu emakeel tegelikult, ma ise vene keelt ei oskagi.

ANNA: Ärge nüüd solvuge, ma tegin ainult nalja. Ma tean ju Liivimaad väga hästi, mu ema oli liivimaalane. Aga tegelikult on kahju, mulle oleks väga meeldinud venelasega kohtuda.

GEORG: Teate, meil Liivimaal vene keelt peaaegu ei kuulegi, kogu asjaajamine on ikka saksa keeles.

ANNA: Aga meilt läheb kogu aeg inimesi Venemaale, seal on hiilgav õukond ja Peterburis avati just teaduste akadeemia, filosoof Leibnizi nõuandel.

GEORG (kohmetult): Ma olen kuulnud küll. Aga meil lubatakse ka varsti ülikool taasavada. Meil oli suure­pärane ülikool kunagi, Rootsi ajal.

ANNA: Kas tõesti, kui huvitav! Ema ei ole sellest mulle üldse rääkinudki.

GEORG: Jah, see oli kuulus ülikool, sellest on isegi laule loodud.

ANNA: Tõsi või? Palun laulge meile.

GEORG: Ma ei ole kindel. See on väga kurb laul.

ANNA: Kurb laul ülikoolist?

GEORG: Nojah, see ju hävitati, koos kogu linnaga. Kõik inimesed küüditati Venemaale.

DOROTEA: Ah, kuulge, mis me sellest räägime. Anna, tulge istuge siia, räägime sellest, kuidas teil läheb, kuidas te vastu peate.

ANNA: Ema oli ju ammu juba haige ja eks kogu majapidamine oli minu korraldada. Tema meelekindlus haiguses ja lootus Jumala peale andsid ka mulle tuge. Isa oli pärast tema surma muidugi lohutamatu. Ega ma ei olekski tegelikult saanud isa juurest ära tulla, aga samal ajal tulid meie raamatukaupmehed siia Stockholmi, meil on ju raamatumess tulemas. Isa arvas, et see reis teeks mulle head. Ma olen palju lugenud põhjapoolsetest maadest, siinsetest metsikutest rahvastest, rootslastest, soomlastest, Venemaast. See tundub nii huvitav.

GEORG: Ma pole kindel. Või muidugi juhul, kui te peate sõda huvitavaks. Just äsja vallutasid Vene väed pool Soomet.

DOROTEA: Oo jaa, siin Rootsis pole mingit armastust Venemaa vastu. Sellest pole üldse mõtet rääkidagi.

ANNA: Ei, ma ei pea sõda huvitavaks. Aga võõraste maade ja kommete nägemine arendab. Meie valgustajad kirjutavad, et mida võõramad kombed, seda parem on võrrelda. Ja Venemaa tundub mulle väga võõras.

GEORG (haavunult): Vaadake, neiu, siin metsikul põhjamaal on nii, et Venemaa, millest te räägite, seda pole tegelikult üldse olemas. Seal pole midagi, millega võrrelda. Kõik kõrgemad sõjaväelased on seal baltlased, kõik akadeemikud preislased, kõik kirjandus on seal prantsuse keeles, kõik majad on ehitanud itaallased, isegi Venemaa nimi tuleb rootslastelt. Seal elavad sada rahvast koos ja neid valitsetakse asiaatliku despotismiga. Neil pole endal mingit kirjandust, pole mingit maalikunsti, pole mingit muusikat.

ANNA (osatavalt): Aga ometigi võidab see tühi Venemaa rootslasi, nagu te ise ütlesite. Millest see?

GEORG (mõtlikult): Nende sõda peame tegelikult meie… Meie, baltlased.

ANNA: No lõpetage siis lihtsalt see sõdimine ära. Või huvitab teid sõda?

GEORG: Ei, ei huvita. Mina seda sõda ei tahagi. Mina tahan ainult muusikat teha.

ANNA: Te ju ütlesite enne, et Venemaal ei ole muusikat.

GEORG: Võib-olla selle pärast ma siin olengi.

DOROTEA: Ärme vaidleme. Palun. Te olete siin, sest mina kirjutasin teile. Ja ma kirjutasin teile, sest kapten David Kellner on surnud.

GEORG: Vabandust.

ANNA: Minu kaastunne, vanaema.

DOROTEA: Issand olgu kiidetud… Kapten soovis teie vahel jagada oma päranduse ja teie, mu laps, peaksite saama selle klavikordi. (Selgitavalt Georgile) Selle kauni pilli kinkis Davidile mu tütar. Oh, kuidas ta oli sellesse pilli kiindunud! Ta harjutas siin peal, ta õpetas siin. Kes iganes oskab klavikordil mängida, saab kõigi teiste pillidega hakkama: harfiskordiga, oreliga, millega iganes. Just. Nii ta ütles.

ANNA: Ah soo, selle klavikordi.

NAINE (siseneb): Näete kapteniproua, tõin teile riided, kas lubate tööriistad tagasi saada?

DOROTEA: No kuulge nüüd! Oota all ometigi! Vabandage mind, ma pean korraks ära käima.

Dorotea lahkub koos naisega. Paus.

GEORG: Kas teie olete Leipzigist?

ANNA: Tõepoolest.

GEORG: Ega te ei ole juhuslikult härra Johann Sebastian Bachi mängimas kuulnud? Ta on seal Thomaskirche kantor.

ANNA: Ah, kas te teate teda?

GEORG: Ei, tegelikult mitte. Lihtsalt olen kuulnud, et ta on suurepärane organist.

ANNA: Ta on suurepärane organist. Kas teie olete huvitatud orelimängust?

GEORG: Jaa, orel on võimas pill, klavi­kordid ja lautod on kõik ju vaiksed, aga orel, orel mängib nii, et temast lihtsalt ei ole võimalik üle rääkida, sellepärast ta ongi kõigi instrumentide kuningas.

ANNA: Ah, kas te tahate siis orelit lihtsalt sellepärast mängida, et see kõva häält teeb? Et karjub kõigist teistest üle?

GEORG: Ei, ärge saage must valesti aru. Orel valitseb loomulikult, nagu kuningas.

ANNA: Kuningas?

GEORG: Või isegi Jumal.

ANNA: Oot, oot, kas te siin liiga kaugele ei lähe.

GEORG: Orel on jumalik pill, te olete ju kuulnud. Kirikus kõlab läbi selle Jumala vaim, lehvib üle inimeste, paneb küünlad võbelema. Noodid panevad meid koos kaasa kõlama.

ANNA: Kas see pole mitte õhu võnkumine lihtsalt.

GEORG: Ei-ei. Muusika on vaim.

ANNA: Kuidas palun?

GEORG: Vaim.

ANNA (vajutab klavikordil noodi): Nii et see on vaim?

GEORG: Vaim jah, aga nõrk. Ta on, ja ometi teda ei ole.

ANNA: Ja kelle vaim ta siis on?

Dorotea tuleb tagasi.

DOROTEA: No on häda nendega. Laupäeval tulevad pandivad tööriistad ja tahavad riideid tagasi saada ja siis pühapäeval pandivad riided ja tahavad tööriistu tagasi saada. Muudkui sinna-tänna. Aga asjad ju kuluvad. Kõik kulub.

(Annale) Kuulge. Te ei ole mulle üldse rääkinud sellest, kuidas te seal Leipzigis elate. Teie kirjad on ka nii lühikesed.

ANNA: Oh, meil toimub nii palju, ei jõua kõigest rääkidagi. Isa tegeleb raamatu­messiga ja, teate, meil on nüüd tänavavalgustus, 700 õlilaternat, mida vahid igal ööl süütavad. See annab kogu linnale nii romantilise ilme. Voltaire ise peatus Leipzigis ja kinnitas, et niisugune valgustus ajab minema pimeduse vaimud. Nii ta ütles.

DOROTEA: Kas see pole mitte liiga raiskav?

ANNA (naerdes): See on ju valgustus, vaimuvalgus ja tänavavalgus, need käivad kokku. Nii saab igaüks ka öösel tänaval käia, õhtul ooperist tulla, kõik on palju ohutum.

DOROTEA: Meil hoiab siin igaüks ise oma kuluga laternat põlemas, siis kui vaja.

GEORG: Aga meil on suvel ööd valged, pimedaks ei lähegi.

ANNA: Aga talved pidid teil jälle väga pimedad olema.

GEORG: Noo jah.

ANNA: Ja seal pimeduses pidi teil igasuguseid tonte olema. Reisikirjad räägivad, et Liivimaa on libahuntide eldoraado. Teil oleks vaja laternaid nende eemalepeletamiseks.

GEORG: Kust te teate, et libahundid laternaid kardavad? Kas olete nendega sageli kokku puutunud?

ANNA: Aga mida nad siis kardavad? Mulle näib, et teie olete asjatundja.

GEORG (kohmetult): Nad kardavad kõva häält.

ANNA: Te oletegi siis nendega kokku puutunud?

GEORG: Mitte küll mina ise, aga minu isa rääkis, et libahundid kardavad igasugust kõva lärmi, kirikukellade helistamist ja püssipaugutamist ja torupilli mängimist. Kuke häält pidid nad ka kartma. Selle pärast külarahvas näiteks uuel aastal nii kõva lärmi teebki, et libahundid kardavad seda.

ANNA: Te olete tõepoolest asjatundja, aga mina arvasin, et nad kardavad valgust.

GEORG: Ma päris ise ei ole kokku puutunud nendega, aga hääl on ju vaim, nagu ma rääkisin. Hea vaimuga saab pahad eemale peletada.

ANNA: Ah soo.

GEORG: No mõelge. Näiteks orel on nagu mingi olend, surnud, elutu, aga siis pumpab lõõts sellele hinge sisse ja ta elab, kõneleb meiega. Orel on ju vaimu­lik pill.

ANNA: Kas te tahate öelda, et kirikus pedaalitakse vaime?

GEORG: Teie tahate valgusega libahunte peletada, miks seda ei võiks muusikaga teha?

ANNA (tõsiselt): Mu ema tahtis muusi­kaga haigust peletada. Vähemalt nii ta ise uskus, ta laulis ja mängis veel viimase hetkeni arpanettal. Aga sellest ei olnud mingit abi, ta väsitas end sellega ära, mulle tundub, et see aitas tema lõpule pigem kaasa. Ma pidin kogu aeg kodus tema kurbi laule kuulama.

Muusika. Lahkuvad.

III stseen

Sama ruum. Christian Friedrich Seeliger ja Ernst Johan Londicer (kergelt joobnud) on laval.

ERNST: Ma arvan, et te peate üritama.

CHRISTIAN: Kuulge nüüd, ma ei ole ju teda näinudki.

ERNST: Pagan võtaks, et ma ise selle mõrraga juba abielus olen, ma arvan, et Anna Christina König sobiks mulle imehästi.

CHRISTIAN: Ärge olge jäme!

ERNST: Tänage õnne, et ma teile nõu annan. Kui tahate elus kuhugi jõuda, siis ainult naiste abil. Mina abiellusin armastusest, olin loll ja siin ma nüüd olen. Tolgendan siin Rootsis, samas kui kogu maailm läheb must mööda.

CHRISTIAN: See ei ole ometigi teie naise süü?

ERNST: On küll. Aga see on ka minu isa süü ja kui te teada tahate, siis ka David Kellneri süü.

CHRISTIAN: Kuidas see saab kapteni süü olla?

ERNST: Kapten, muidugi. See kapten oli ka ainuke tiitel, mis tal õnnestus elu jooksul endale saada. Seegi pool­sohiga, nagu ma olen kuulnud.

CHRISTIAN: Teil endal seega ei ole mingit süüd?

ERNST: Kuidas veel, mina olen kõige rohkem süüdi. Ma olin loll. Ma ­oleksin pidanud õigesti abielluma, käima õigetes koolides ja ma oleksin praegu Berliinis. Keegi ei öelnud mulle õigel ajal, mida ma pean tegema. Aga teile öeldakse. Kui te tahate karjääri teha, ükskõik kellena, siis abielluge Anna Christina Königiga, saage endale David Kellneri pärandus ja kaduge siit provintsist kus kurat.

Dorotea siseneb.

DOROTEA: Härrased, kui meeldiv, et te saabusite. Võtke istet. (Pöördub Christiani poole) Kapten hindas teid väga oma assistendina ja määras teile päranduseks selle lauto, ilma kastita. See on küll laste mõõdus, aga tegemist on ikkagi väga hea pilliga, te ju teate.

CHRISTIAN: Aitäh, ma hoian ja hindan härra kapteni mälestust väga.

ERNST: Oo jaa, juba mina mängisin selle pilli peal. Ma usun, et selle peal on mänginud kogu Saksa kiriku lapsed oma paarkümmend aastat, nii et tegemist on kogemustega pilliga, võiks öelda.

DOROTEA (häiritult): Teile, härra Lon­dicer, jättis ta selle häälestamishaamri.

ERNST: Ohoo, ma tänan! Nüüd mul algab kohe uus elu.

DOROTEA: Te võiksite õnnelik olla, et ta üldse teid meeles pidas. Te valmis­tasite talle palju meelehärmi. Ta pani teie peale ju nii suuri lootusi. Ja mis sellest kõigest sai…

ERNST: Eks meie tunded olid vastastikused.

Georg Gustav Kellner ja Anna Christina König tulevad tagasi.

ANNA: Tere, proua Kellner, tervist härrased, me käisime just Stockholmi vaatamas. See linn on ikkagi väga huvitav. Ma ei oleks osanud oodatagi, et siin kaugel põhjamaal nii palju inimesi elab.

CHRISTIAN: Christian Friedrich Seeliger, Jakobi kiriku organist. Ma olin David Kellneri assistent.

ERNST: Ernst Johan Londicer, helilooja, meeldiv teiega tutvuda.

GEORG: Kui meeldiv… (Ernstile) Kas teie oletegi see „väike Londicer”, kellest David Kellner oma raamatu eessõnas kirjutab?

ERNST: Ma olin tõesti wunderkind, David Kellneri au ja uhkus. Kes pidas mind meeles, näete, selle häälestamisvasaraga.

GEORG: Mul on nii hea meel teid kohata!

ERNST: Ma loodan, et teie ei ole imelaps.

GEORG: Kahjuks mitte, Georg… Kellner, tema ristilaps. Aga ikkagi, vapustav! Kaheksa-aastaselt juba muusikat kirjutada ja orkestrit juhatada. Teil on kindlasti hiilgav karjäär olnud.

ERNST: See muusika oli osaliselt minu isa ja kapten Kellneri kirjutatud. Ma ei süüdista neid küll pettuses, aga eks see trikk oli. Jah, ütleme, minu hilisem karjäär kinnitab seda suurepäraselt.

GEORG: Ma saan aru, aga ikkagi.

CHRISTIAN (Annale): Ja teie olete see kuulus Anna Christina König. Ma olen teist nii palju kuulnud. Te aga ületate kõik selle kiituse, lihtsalt vaimustav!

ANNA: Ma tänan.

CHRISTIAN: Kõik räägivad sellest ka, kui vaimukas te olete, kui moodne. Niimoodi üksinda reisida, see on julgus­tükk, siinsed rootsi daamid ei saa ligilähedalegi.

ANNA: Mulle tundub, et see pole mitte rootsi daamide süü, vaid rootsi härraste.

ERNST: Siin tabasite küll naelapea pihta.

ANNA: Te olete minuga nõus?

ERNST: Oh, kuidas veel nõus! Teie, Anna, te teete mu lausa kadedaks.

ANNA: Kuidas nii?

ERNST: Te elate sakslaste keskel, meil siin, nagu te ütlesite, on aga ümberringi rootsi härrased. Ja see, vabandage väga, ajab südame pahaks.

ANNA: Te ei salli rootslasi?

ERNST: Vastupidi. Rootslased ei salli meid, sakslasi. Me saame siin vaid Saksa kirikus töökohti või antakse mõned otsad kellegi juures, aga püsivat kohta, seda ei ole meil võimalik saada.

DOROTEA: Ernst, te liialdate. Teie isa oli õukonnas kapellmeistriks, kuninganna maksis teie enda õpingud Kasselis kinni ja te isegi saite palka õukonnakapellis.

ERNST: Sain, sest sobivat rootslast ei olnud võtta. Aga kohe, kui üks välja ilmus, vahetati mind välja.

CHRISTIAN (Annale): Te saate aru, et see pole päris õiglane. Muidugi meil on olnud siinsete rootslastega ütlemisi, aga sellist kiusu ma küll ei tea.

DOROTEA: Aitab sellest teemast. (Ernstile) Te teate ise väga hästi, miks te seal kapellis enam ei mängi.

GEORG: Ma võib-olla aiman.

ERNST: David Kellner ei saanud eluaeg mingit muud kohta kui siin Saksa kirikus logiseval orelil mängida, kui igasuguseid (näitab endale)andekaid ja vähemandekaid (näitab Christianile) lapsi õpetada. Ja kui teid ei oleks oma pandimajaga olnud (osutab Doroteale), oleks ta nälga surnud. Niimoodi hinnatakse siin kunstnikke. Ma ei saa aru, mille nimel ma siin üldse pingutan.

GEORG: Lubage, aga kas kunst mitte ise ei ole piisav tasu? Võib-olla see on naiivne, aga vanasõnagi ütleb, et kunst on pikk ja elu lühike.

ERNST: Õigus. See kehtib täiel määral siis, kui te kunstiga tegelema hakkate. Kunst on pikk ja elu lühike. Vaene ja lühike.

ANNA: Tõepoolest, ma ei arva, et kunsti väärtust peaks rahas mõõtma.

Naine siseneb.

NAINE: Näete kapteniproua, tõin nüüd sae ja haamri, kas lubate riided tagasi saada? Homme ju kirikupäev.

DOROTEA: Jälle! Ma ju ütlesin, oota all ometigi. (Teenijatüdrukule) Anna talle need riided!

Naine läheb ära, teenijatüdruk järele.

DOROTEA ohkab. (Ernstile ja Christianile): Mu armsad, te ei teagi, mis tõeline vaesus on.

CHRISTIAN: Jumal tänatud.

GEORG: Me peaksime ikkagi mõtlema selle peale, et Issand ise on öelnud, et rikkal on raskem taevariiki saada kui kaamelil läbi nõelasilma minna. Te ennist ütlesite, et kunst ei too meile rikkust. Aga võib-olla toob taevariigi. Vahest seda pidas vanasõna autor silmas.

ANNA: Oo, te olete tõesti poeet.

ERNST: Vabandust, aga mulle tundub see vagatsemisena.

CHRISTIAN: Jumal on seadnud kõik oma korra järele. Vaesed ei ole vaesed ilma põhjuseta, samamoodi rikkad ja andekad (kummardab Anna poole), Jumal on seadnud kõik oma põhjuse järgi.

ANNA: Kas see pole mitte veidi kalk arvestus? Meie kohus on seda maailma ikka paremaks muuta.

CHRISTIAN: Kas ei öelnud mitte teie filosoof Leibniz, et me juba elame parimas võimalikus maailmas? See tähendaks, et süsteem on paigas ja meie nii-öelda ei tohiks enam paati loksutada.

DOROTEA (vahele segades): Tulge võtke kaneelisaia.

ERNST: Teie Leibniz oli narr. No võtame kapten Kellneri. Tema õpilastest ei saanud midagi, ta katsus kuulsate ja kõrgete toetust leida ja need vaid laimasid teda ajakirjades, ta armastas muusikat ja pidi lõpuks pandimajas sente kokku arvestama. Kas see tundub teile parima võimaliku maailmana?

ANNA: No kuulge!

CHRISTIAN: Mina usun küll, et see on osa Jumala suurest plaanist.

DOROTEA: Issand olgu kiidetud. Mina teie Leibnizi ei tea, aga David laulis alati: „Mis Jumal teeb, on ikka hea / Ta tahtmine on õige / Ma võin nüüd jääda rahule / kõik annan Tema hoolde / Mu Jumalal on väge küll / Ta armastus mind hoiab / Ta tehku mis Ta tahab!” (Annale) See lugu meeldis talle isegi niivõrd, et ta laskis kooril seda iga nädal kiriku ees ette kanda. Mõlemad härrased siin (osutab Christianile ja Ernstile) on tema juhatusel palju seda koraali laulnud, ma usun, et neil võiks olla mingi arusaam, mida David Kellner uskus ja arvas. Sellesama laulu saatel sängitati ta mulda ja ma usun, et sellesama laulu saatel tõstab Jumal ta viimsel päeval ka üles.

GEORG: Ka mina olen seda Tartus laulnud.

ANNA: Ka mina olen seda laulnud, Leipzigis, meie Thomaskirche organist on kirjutanud sellele kantaadi.

CHRISTIAN: Näete nüüd, mis ma teile rääkisin! Kõik on paigas, meie maailm on parim.

ANNA: Aga Jumal võib tahta just meie kaudu maailma veel paremaks muuta.

ERNST: Kindlasti olete teie see Jumala valitu, kelle saatuseks on maailma paremaks muuta. Kui keegi siin üldse midagi muuta saab.

CHRISTIAN: Oo, muidugi. Ma tean kindlasti ühte inimest, kelle maailma te võiksite paremaks muuta. See oleks teie võimuses ja see ei oleks kindlasti ka teile liiga raske.

ANNA: Ah nii.

ERNST: Preili! Nüüd on teil võimalus kohe kedagi hädalist aidata.

ANNA: Aga härra ju arvas, et kõik on niigi hästi paigas. Mina küll ei tahaks ootamatult tema usku maailmakorda kõigutama hakata. Võib-olla hakkab see veel tema paati loksutama.

ERNST: Ah, see oli küll hästi öeldud.

CHRISTIAN: Kas te mitte ei räägi iseendale vastu? Alguses tahtsite maailma muuta ja nüüd äkki enam mitte?

ANNA: Olgu peale, ma aitan teid, nagu te tahtsite. Ma annan teile nõu. Ja see on niisugune: ärge meelitage ja ärge uhkustage ja tundke rohkem õnnetutele kaasa. Siis muutubki teie maailm kohe paremaks. Uskuge mind. Ja paadi loksutamist ärge ka kartke.

CHRISTIAN: Te olete vaimukas ja tark. Ma tunnen teiega lausa hinge­sugulust. Kui hurmav kombinatsioon.

GEORG: Ma tahaksin ikkagi öelda, et härra David Kellner ka muutis maailma paremaks… Ta ju õpetas, nii ise kui oma raamatuga, isegi mina sain seal kaugel Liivimaal sellest osa. Te räägite siin pandimajast, aga küllap Jumal ise seadis selle nii. Laenamine ei ole ju patt. See naine pantis tööriistad, et saada kirikuriided tagasi, see näitab ju lootust, et kunagi läheb paremaks. See lootus ongi ju, mis Pühakiri meile on andnud, kus meile öeldakse, et usk, lootus ja armastus on ülimad voorused.

ANNA (Christianile): Näete, meie poeet on asjale pihta saanud. Teie paat talub ainult vaikset vett, aga kes tahab kuhugi välja jõuda, see peab julgema ka tormisele merele minna. Tal peab olema usku ja lootust.

DOROTEA: Jah, David Kellner tõesti lootis. Päris viimase hetkeni, ta lootis, et tema muusika muudab midagi, et tema kangekaelsus muudab midagi. Tema häda võib-olla oligi selles, et tal oli liiga palju lootust. Lootis siis, kui me sõjaga Liivimaalt põgenesime, lootis siis, kui me katkuga siia Stockholmi tulime, lootis siis, kui välk kirikusse lõi, lootis, et Ernst teeb hiilgavat karjääri, lootis, et tema raamat muudab midagi. Ta ei laskunud oma lootust kellelgi ära võtta ning kes iganes teisiti arvas, see oli tema silmis Saatan ise. Tema oli just see mees, kes julges paati kõigutada ja oh, kuidas see tõi talle häda kaela. Ta oli päris metsik.

Muusika. Kõik tarduvad.

GEORG: (saali): Ma kuulsin muusikat… Kas te ka kuulsite midagi? Oleks nagu muusika olnud? Kostab see ikka veel? (Kuulab.) Ei ole ju päris vaikne? Õrnalt on ju midagi kuulda? Muidugi on… Pythagoras on rääkinud sellest, et tegelikult kõlab kogu aeg muusika, kosmiliste sfääride harmoonia. Need on sellised kerad, nähtamatud kuplid, maailma masin, mille keskel me oleme. Kogu kosmos püsibki nende liikumiste seadustel, planeedid ja taevakehad ja pilved ja kõik loomad ja inimesed. See lakkamatu liikumine toob kuuldavale helisid või võnkeid, mida inimkõrv ei pruugi küll kuulda, kuid mis esitavad imekaunilt kogu oleva meloodiat. Vähemalt nii on filosoofid kirjutanud.

Ja teoloogid ütlevad, et see kõike korraldav harmoonia ongi Issanda Püha Vaim, mis läbistab kõike, mis juhib kõike ja tänu millele kõik toimib. See on olemise vundament, millele maailm on ehitatud, nagu basso continuo, mis on kõige taga. Vahel on seda kuulda, vahel saab seda instrumentidega kinni püüda. Just kosmose harmoonia kinni­püüdmine instrumentidega ongi muusika tegemine. Seda tahtiski David Kellner teha, ja seda tahan mina teha.

Kõik lahkuvad, Georg jääb üksi, hämarasse.

Anna tuleb tagasi.

ANNA: Kas te ootate kedagi?

GEORG: Ei, ei oota.

ANNA: Minu arvates oli õhtul väga kena, et te astusite minu kaitseks välja. Ja muidugi David Kellneri kaitseks.

GEORG: Aitäh. Ma tahtsin lihtsalt talle… ja tegelikult ka teile sõbraks olla. Selliseks sõbraks, kes ei istu pilkajate killas. Aga kui aus olla, siis mulle tundus see vestlus ja see parima võimaliku maailma jutt siiski imelik. Siin maailmas on meie pärisosaks ju töö ja alles pärast on puhkus, parim võimalik maailm ootab meid alles ees. David Kellner on kirjutanud sellest ise oma palveraamatus…

ANNA: Ah nii, ma ei teadnudki, et tal selline raamat on.

GEORG: Jah, see oli minu ristimiskingituseks. Selline kitsas, väike raamat. Ta andis selle sõja ajal välja, kui pidi Liivimaalt põgenema. Ma õppisin sealt juba noores eas palveid lugema… Need on ilusad riimis palved. Ja sealtkaudu saab ka teda ennast tõeliselt tundma õppida, ma arvan. Ma ei tea, kui palju see siin (viitab pandimajale) ja need tema õpilased teda tegelikult üldse tundsid. Härra Kellner kirjutab seal, et soovib leida endale sõpra, kes teda tema hädas mõistaks ja maha ei jätaks. Ma ei tea, kas ta leidis endale siin sellise sõbra. Aga ta otsis sõpra.

ANNA: See on teist tõesti väga lahke, et te niimoodi mulle ja talle sõprusekäe ulatate, see on nii tähelepanelik. Te olete igal juhul väga meeldiv ja huvitav noormees. Teil on vist endal palju sõpru?

GEORG: Aitäh, ma tänan nende heade sõnade eest! Ja teate, kui nii öelda, siis mul on tõesti sõpru, isegi palju. Võiks öelda, et nii elavate kui ka surnute hulgas. Ütleb ju vanasõnagi, et kes saab raamatutega sõbraks, ei jää kunagi üksi ja muusika ei valmista meile kunagi pettumust. Minu sõbrad ongi ­enamasti riiulitel, või õhus, muusikana. See kõlab võib-olla natuke kummaliselt. Aga ma olen ju Liivimaalt, nagu te ise ütlesite, see ongi kummaline koht, pime ja külm ja inimesi on vähe.

ANNA: Vabandust, muidugi, ma tegin ainult nalja. Te saate ju aru. Te teate küll, mu ema oli ju ise ka Liivimaalt, ma olen tegelikult kuulnud lapsena sellest maast nii palju kummalisi lugusid, et ei teagi, mida uskuda. Libahuntidest ja kohutavatest lumetormidest ja veidratest hirvedest, talupoega­dest ja metsloomadest, kes teil seal elavad. Ma kujutasin neid endale ette. See Liivimaa oligi natuke nagu lood raamatutes, nagu Robinson Crusoe lood.

Ja nendest raamatutest ja muusikast te räägite muidugi õigust. Raamatutes ja muusikas on mingi truudus ja püsivus, mida tihti inimestest ei leia. Nad ei väsi ega jää haigeks. (Rõõmsamalt) Võib-olla on nad natuke nagu inglid.

Muusika. Mõlemad jäävad kuulama.

GEORG (ebalevalt): Vabandust, kas teie kuulsite ka praegu muusikat?

ANNA: Jah, kuulsin küll. Kas te arvate, et siin kummitab?

GEORG: Ma ei tea… Miks te arvate, et kummitab?

ANNA: Ma kardan.

GEORG: Ärge kartke. Ma ei ole üldse kindel, et siin kummitab.

ANNA: Teate, kui mu ema haige oli, siis ta mängis palju arpanetta peal, istus akna all lugemisorvas ja mängis ja ma hakkasin pärast tema surma seda muusikat kogu aeg kuulma. Ma kuulen seda ja see toob ta kohale, nagu vaataks ta mind kusagilt vaimude maailmast. Mul hakkab kõhe.

GEORG: Aga kui see on teie ema, siis ei ole ju midagi karta?

Nad kuulatavad.

ANNA: Kas teie ei kardaks?

GEORG: Ma arvan, et see lohutaks mind.

ANNA: Lohutaks teid?

GEORG: Et ma ei ole üksi. Et ta saaks kõnetada mind teiselt poolt surma piiri.

ANNA: Teie siis kardate üksindust?

GEORG: Ei, ei, sugugi mitte! Päris üksi ei ole ma ju kunagi. Aga ma kardan vist tühjust.

ANNA: Tühjust?

GEORG: Te ennist küsisite minu käest libahuntide kohta, et mida nad kardavad. Ja ma rääkisin sellest, et nad kardavad muusikat. Nad kardavad muusikat, aga nad armastavad tühjust, nad tulevad sinna, kus on tühi, kus midagi ei ole. Selle pärast me muusikat teemegi. Kuradit nimetatakse ju vanatühjaks, ta tuleb ikka sinna, kus on liiga palju tühjust. Võib-olla see muusika ongi nagu inglid, kes kurja eemale peletavad?

ANNA: Te lohutate mind.

GEORG: See oleks mulle suurim rõõm.

Dorotea tuleb.

DOROTEA: Georg, Anna, kas teie mängisite midagi? Siit oleks nagu muusikat kostnud.

GEORG: Ei, ei mänginud. Aga me kuulsime ka. Väga vaikselt.

DOROTEA: See oli Davidi muusika, ma ju tunnen selle ära. Kui ta haige oli, siis istus ta siinsamas toas ja mängis seda, veel viimase hetkeni. Vaatas niimoodi aknast välja ja mängis. Mul on tunne, et siin kummitab.

GEORG: Anna ütles sedasama, aga et see kõlas nagu tema ema mängitud muusika.

ANNA: Ma kuulsin kindlasti arpanettat.

DOROTEA (kutsub teenijatüdruku): Tüdruk! Tule siia. Kas sa kuulsid ka muusikat?

TEENIJATÜDRUK: Ei, mina ei kuulnud midagi, ma andsin all müürsepaeidele jälle sae ja kirve tagasi, nagu te olite kokku leppinud. Eit ütles, et järgmine kord ostab ta asjad tagasi välja, et neil on kohe raha olemas selleks. Aga mina ei usu, et ta selle raha kokku saab, seda juttu on ta juba enne ka rääkinud.

Muusika.

DOROTEA: Te kuulsite jah?

ANNA ja GEORG: Kuulsime.

TEENIJATÜDRUK: Mina ei kuulnud küll midagi.

DOROTEA: See on Davidi muusika, ta kutsub mind enda juurde.

TEENIJATÜDRUK: Ei ole teil häda midagi, te olete lihtsalt väsinud. Lähme voodisse, ma panen teid ilusti teki alla. Ei maksa end nii väga ära väsitada.

DOROTEA (kuulatab): Ma ei kuule enam muusikat. Aga kindlasti enne oli.

TEENIJATÜDRUK: Lähme nüüd, te peate puhkama.

DOROTEA: Mul on nii hea meel, et ma teid nägin, Anna ja Georg. Ma tundsin muidu, et olen nii üksi. Ma olin täiesti üksi. Teiega koos tuli kõik kuidagi tagasi. Ja nüüd tuli isegi muusika tagasi. Ma ei olnud aru saanudki, et ma sellest nii suurt puudust tunnen. Meil oli ju kogu aeg muusika majas, ükskõik, mis siis mujal ei toimunud. David mängis ja tema õpilased mängisid siin. Aga siis tuli tühjus, mitte kedagi enam ei olnud. Mul on nii hea meel, et te tulite. Nüüd võin ma surra.

TEENIJATÜDRUK: Te ei sure veel kindlasti.

DOROTEA: Seda me veel näeme. David kutsub mind, ma kuulsin teda.

ANNA ja GEORG: Te olete ju hea tervise juures, mis te räägite.

DOROTEA (teenijatüdrukule): Olgu peale, lähme, ma olen tõesti väsinud. Täiesti väsinud. (Annale ja Georgile) Head ööd, võib-olla me homme enam ei näe.

Dorotea ja teenijatüdruk lahkuvad.

ANNA: Ma kardan. Mul on tunne, et vaimud on siin ümberringi. Nii palju vaime.

GEORG: Ärge kartke, te ei ole üksi.

ANNA: Olge palun siin. Rääkige mulle Liivimaast. Või muusikast. Rääkige mulle muusikast.

GEORG: Kui soovite, siis ma ei jäta teid kunagi enam üksi.

ANNA: Te lohutate mind.

Muusika.

*

David Kellneri kohta

Tänapäeval eelkõige lautopalade looja ja muusikateoreetikuna tuntud David Kellner (ca 1670–1748) oli sündinud Saksamaal Leipzigi lähedal õpetaja ja kantori neljast pojast noorimana. Kõik vennad leidsid endale tegevust Rootsi suurriigis: ühest vanemast vennast sai Turu linnas organist, teisest Tartu linnas notar ja lõpuks bürgermeister, ka kolmas tõusis Tartus suurgildi eestseisja ja raehärra staatusesse. Noorim vend jõudis ringiga Turu kaudu 1694. aastal Tartusse, kus õppis ülikoolis, töötas maakohtus, sai linnakodanikuks ja abiellus kohaliku lesega, ent ihaldatud organistikoht jäi saamata. Tema kasutütar Regina Gertrud Schwarz sai tuntuks laulja ja muusikuna ja abiellus hiljem luuletaja Johann Ulrich von Königiga ning elas Dresdenis.

David Kellner osales aktiivselt Tartu kultuurielus, avaldas 1697. aastal kaks leinaluuletust (ühe Liivimaa aadlidaami, teise Rootsi kuninga Karl XI surma puhul) ja 1699. aastal seitsmepoognalise luulekogu „Poeetilised luuletused”, millest pole kahjuks ühtegi eksemplari säilinud. Põhjasõja puhkemise järel tegutses Kellner kogu XVIII sajandi esikümnendi Tallinnas Rootsi armee kortermeistrina, mis oli küllalt väärikas sõjaväeline amet – kortermeister sai enda käsutusse kaks teenijat, ühe ratsahobuse, kaks koormahobust ja päevaraha 16 pooleöörist hõbedas. On teada, et Kellner mängis sel perioodil mingil määral ka Tallinna kirikutes orelit. Kellneri käsi ei käinud sõjas aga hästi: ta kaotas taganemise käigus oma varustuse ja kõik tema asjad varastati. Stockholmi jõudis ta 1709. aastal lõpuks varatuna Viiburi lähistelt, kus oli osalenud mitmes ebaõnnestunult lõppenud sõjalises kokkupõrkes. Lisaks kõigele muule oli teda süüdistatud tubakaratsiooniga sahkerdamises ning ta oli pidanud pikki ja tüütuid kohtuvaidlusi, mille käigus on teda iseloomustatud kui rahutut isikut. Sellises olukorras ei näinud ta lõpuks muud võimalust kui tõsta üles hädalipp ja paluda kõigekõrgemalt abi ja lohutust – ta avaldab riimitud palveraamatu pealkirjaga „Palve hädalipp, mis on tõstetud üles kõigekõrgema abi kutseks suure hädatormi keskel”. Justkui vastuseks palvele hakkavad Stockholmis tema asjad paremini minema, ta saab tööd Stockholmi Saksa kiriku kellamängija ja organistina ning tegutseb ka muusikaõpetajana.

Tuntuks saabki Kellner oma 1732. aastal avaldatud õpikuga „Ustav juhatus generaalbassi kohta”, millest sai XVIII sajandil väga mõjukas teos – see ilmus kaheksa korda saksa, kaks korda hollandi, korra ka rootsi ja vene keeles. Lisaks sellele ilmus temalt 1747. aastal lautopalade kogu.

Kui Kellner 1748. aastal vana mehena sureb, jätab ta maha arvestatava varanduse – tema pärandvara hulka kuulusid maja, sularaha, klavikord ja lautod. Tema abikaasa Dorotea sureb temast mõni kuu hiljem ning pärandab osa oma varast Saksa kiriku vaeste laste hariduse toetuseks.

Kellneri loominguline pärand on siiani mõjukas – tema generaalbassi õpikut kasutasid nii harrastus- kui ka professionaalsed muusikud veel XIX sajandi algul ning tema lautopalad on tänini populaarsed ja neid esitatakse sageli ka kitarril.