„Ainult valguses saab kõik olevaks”
September, 2014
Asta Põldmäe: „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 581 lk.
Siinne arvustus kujutab endast täiendavat järge kevadel minu sulest „Postimehes” ilmunud kirjutisele („Asta Põldmäe hortus litterarum”, PM 6. IV 2014). Väitsin selles, et tegemist on kirjanikukriitikaga par excellence, mis sobib näitlikustama kriitikaseminarides — kui niisugused veel üldse ülikoolide kirjanduseriala õppekavas eksisteerivad — seda, et kriitikagi on (kaas)looming. Kui juttu tuleb kriitiku vaatepunktist, siis Põldmäe retsensioonides avaldub see mõnikord lausa reporterliku juuresviibimisena. Põldmäe kui kriitiku sisekõne intensiivsusest annavad märku (retoorilised) küsimused ja hüüatused. Arvustuste ja kirjanike portreekirjutiste (mitmed neist mõjuvad novellidena) kompositsiooni juhatab sisse üldisem arutlus kirjutamise ajendi, kriitiku suhtumise või kujutluse sõnastamise üle, mis mõjub otsekui maalile alusvärvi kandmine. Teksti arendus kulgeb üksiku suhestamises tervikuga, lugemismulje põhjendamises. Kui miski ei sobi kokku kriitiku ettekujutusega, siis ei hakata seda osatama, vaid mainitakse möödaminnes või jäetakse diskreetselt vahele. Sestap saabki Põldmäe kriitikateksti lugeja sellest teada n.-ö. vastasmärgi kaudu: mida kriitik peab vajalikuks esile tõsta või millest ta vaimustub.
Võtangi nüüd lähemalt peatuda Asta Põldmäe kirjanikukreedol, mis juhib varjamisi või lausa manifestaalselt tema esseistikat. Kogumiku üks võtmetekste selles mõttes on 1994. aastal Livia Viitolile antud intervjuu „Ei tule head nahka allajõu elamisest”. Lause ise pärineb autori suust (seejuures hüüumärgiga!) ja kuulub arutlusse linnadealuse mulla üle. Samanimelises novellikoguski — „Linnadealune muld” (1989) — leiab lausa sümboolset rõhutamist ürgmaine, telluurne aluskiht, millele me oma (unistuste) linnad ja elu (eetilises, esteetilises ja eksistentsiaalses mõttes) oleme rajanud, ning mis igal hetkel võib meid hüljata, kui me selle olemasoluga ei arvesta. Intervjuud jäävadki lõpetama Põldmäe sedastused: „Kannatuse katkemisest ei teatata alati ette. Ega ta ei maga seal meie jalgade all. Lastagu ainult!”
See on kahe mõõtkava sümbioos, mis iseloomustab Asta Põldmäe loomingut: sügavus ja kõrgus. Ja need kaks püüdlemist, lausa tungi annavad loomingule pühapäevase ilme, nagu on Põldmäe kogumiku saatesõnas täheldanud ka selle autor Toomas Haug. Tulebki rõhutada: pühapäevane. Niisiis mitte õõnes-pühalik, vaid tööga välja teenitud. Kuus päeva on maailma loodud, seitsmendal hingatud ja loodu üle vaimustust tuntud.
Ent lugegem edasi. Põldmäe aastaaeg on kevad. Ta küll arvab, et puhkev „valguse pidu” ei saa seekord temast jagu, ei pimesta ega uimasta. Aga ometi, kui teadki, kuidas valgus kuhugi langeb, on see alati avastus. Ja siis järgneb ilmutuslik tõde: „ainult valguses saab kõik olevaks.” Sedasama kordab ta ka oma koguteose pealkirjas, laenates selle Viivi Luige isast kõneleva luuletuse lõpureast (arvustus ise on Viivi Luige „Seitsmendale rahukevadele” ja sellegi pealkiri on „Ja valguse armulise”). Ei saa jätta tsiteerimata: „Isa vöörusest tuleb välja. / Ta kuurist, mis on nüüd pisem, / võtab terava labida välja. / Ja valguse armulise.”
Öelda kirjanduse kohta, et see on vaimuvalgus, oleks ehk triviaalnegi (vrd. „Alguses oli sõna”), aga mis teha, kui Asta Põldmäe kirjanduskäsitluses see nii ongi. Seejuures vaimustav valgus. Ta ütleb sealsamas intervjuus: „Raamat on ikka see tungal, mis käib ees, mitte ei kooldu alandlikult maha, tulles vastu lugeja võib-olla vägagi leplikule heakskiidule. Muidu kaob ära kirjanduse mõte ja raamat muutub argiseks esemeks, mis polegi austust teeninud.”
Ja edasi: „Kirjandus peaks hoidma inimest soostumast loomuvastasega. Mõtlen siin kirjandust kui vastukaalu. Humanitaarne ilm peaks tasakaalustama seda ratsionaalset võimukust, mis tihtipeale on inimvastane. [—] Minu arvates on kirjandus sündinud ettenägijaks, hoiatajaks, millekski, mis alati seisab inimese poolel.”
Ent kirjanduse humanistliku paatose kõrval on Asta Põldmäe visalt ja sama pühendunult kirjutanud ka kirjandusteosest kui esteetilisest fenomenist. Milan Kundera „Romaanikunstis” otsitakse seda ainulaadset sõnumit, „mida ainult romaan saab öelda”. Asta Põldmäe „Märkmetes novellist” näeb samasugust intensiivset otsingut novelližanris: „Alata hoogsalt. Alata gongilöögiga.” Intensiivsest vormist peab märku andma juba esimene sõna. Novellikujud tuleb kirjutada inimesteks. „Novell peab töötama nagu süda — ilma vahekohtadeta.” Milline võrdlus, milline kujund, milline ettekirjutus! See tähendab, et ärgu võetagugi ette niisama lobisemist, lõtva sõnadetegemist. Ainult kõige kõrgem, kõige sügavam, kõige täpsem kehtib! „Sõna, sõna kuulama panna… Kirjaniku sõna on tegu. Tegudele, tegudele, ilma valehäbita!”
Nendes täiusetaotlustes ja -kuulutustes on midagi bettialverlikust elu- ja kunstimõistmisest. Põldmäe ongi tunnistanud, et Alver on olnud üks neist, kelle säravast isiksusest ja tõe ning iluga, ilutõega täidetud loomingust on ta eeskuju ammutanud. Üks paljudest selle raamatu liigutavalt kaunitest kohtadest, kus Põldmäe portreteerib talle lähedast loojat, on meenutuslik hetk Betti Alveri esinemisest Tartu ülikooli botaanikaaias maikuus 1977, „kesk maikuist õitsemismäratsust”. Alver on olnud pikalt varjus ja nõustunud lõpuks lugema oma luuletusi ka avalikkuse ees. „Nüüd olen ma tulnud. Nüüd ma panen pea ka paku peale, kui käsite!” oli ta öelnud kutsujatele, kelle hulgas oli ka sel ajal botaanikaaias töötanud Asta Põldmäe.
Ja seejärel oli ta tulnud veel kord, et olla tunnistajaks öökuninganna õitsemisele. Olgu siin tsiteeritud selle mälestuskillu lõpulõik, milles ei jõua meieni mitte ainult Luige, Alveri ja kogu eesti väärtkirjanduse „armuline valgus”. Lugejani jõuab ka Asta Põldmäe enda armuliselt valgustatud sõna. Jah, olgu see pealegi paatosega välja öeldud.
Ja nüüd Põldmäe ise: „Ka sellel õhtul kõlas muusika ja luule, viiuldajate puldid olid meelespea- ja maikellukeseehtes. Veel ei osatud karta, et luule läheduses miski ülearu ilus võib olla. Seepärast julges tulla ka täiskuu. Ja ma ei tea, kas Alveri juuresolekust või ka muidu, kuid sellel õhtul sai tõeks Kristjan Jaagu ood ning seisid mäe nõlvul rahvad kuulamas. Sajad ja sajad ja sajad jalad. Ent kui me hommikul vaatama läksime, ei olnud ära tallatud ühtainust alpi jänesekäpakestki!”
