Arved Viirlaid 11. IV 1922—21. VI 2015
September, 2015
Arved Viirlaiu elutee algas Harjumaa Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel Viirlaidude pere Hundikuru maakodus. Jutustuspõimik „Ajal on mitu nägu” („Ilmamaa”, 2005) oli tegelikult tema esimene Eestis ilmavalgust näinud teos. „Ilmamaa” avaldas veel „Põhjatähe pojad” (2009) — eesti soomepoiste traagilise saaga Teise ilmasõja aastail (soome keeles 2010). Kõik tema ülejäänud loomeviljad (11 proosaraamatut ja 7 luulekogu) ilmusid paguluses ning jõudsid Eestisse vaevaliselt ja hilinemisega. Viirlaid ei saanud Eestis eal nii nähtavaks kui kodumaal tegutsevad sulevennad ja mõnigi ta paguluskaaslane.
Viirlaidu mainitakse tihti kui legendaarset kirjanikku — loomingust rohkemgi näikse tähelepanu äratavat ta seiklused noorpõlves. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. 1944. aastal õnnestus tal pageda Rootsi. Ta kuulus Inglismaal formeeritavasse Balti luurajatesalka. Plaan luhtus, kuid samal ajajärgul algas Viirlaiu elu teises mõõtmes. Päevase leivatöö kõrvalt (maalrina, madrusena) valmis luule debüütkogu „Hulkuri evangeelium” (London, 1948) ja romaan, millel oli määratud saada Viirlaiu menuteoseks — „Ristideta hauad” (esmatrükk Lundis 1952, uustrükid Eestis 1991, 2005, 2009, tõlked tänaseks üheksas võõrkeeles, varaseim läti keeles 1956 ja uusim vene keeles 2005).
- aastast elas Viirlaid Kanadas. Seal jätkus kirjandusloome rööbiti praktilise päevatööga Toronto trükikojas kuni pensionileminekuni.
Pärast Eesti uut iseseisvumist võis Viirlaiu legendilisust laiendada tõik, et ta keeldus vastu võtmast Riigivapi III klassi teenetemärki ehk ametlikku au, mida noore vabariigi president talle osutas. Märksa vähem teatakse, et Viirlaid, kes oli paguluses Eesti PEN-klubi esimees, toetas oma isiklikest vahenditest heldelt selle rahvusvahelise kirjanike ühenduse taastamist kodumaal. Ta loobus ka „Ristideta haudade” inglise tõlke honorarist — et asutada Eesti Tõlkefond Kanadas.
Nõukogude Eestis oli Viirlaid vähemalt kuni perestroikani pagulaskirjanikest „keelatuim”. Endel Nirgi väärt ülevaateteosesse „Eesti kirjandus” (1983) ei lubatud Viirlaiu nimegi. Midagi sellest eelhoiakust tundub immitsevat uuemassegi aega.
Rahvus, kes endale kindlamat vaimset alust soovib, ei saa elada vaid legendidest. Arved Viirlaid on kindlasti suurimaid eesti kirjanikke üldse — ent ta loomepärand jääb ootama lähemat käsitlemist. Vähesed autorid on suutnud Viirlaiu kombel oma isiklikku lugu sedavõrd maha salata, et kodumaa raskeimat katsumust ilmutaksid tema teostes arvukad vaatepunktid ja hääled rahva seast, looduse lähedusest, võimu peibutustest kallutamata. Arved Viirlaid on Eesti Mo Yan. „Ristideta hauad” sarnaneb hiina hiljutise Nobeli-laureaadi menuromaaniga „Punane sorgo” oma karmis ja halastamatus, ent siiski lüürilistele iluvõpatustele avatud eepilises (neo)realismis.
Eesti Kirjanike Liit
