Rein Veidemanni läheneva juubeli eel tema raamatuid üle lugedes või lehitsedes hakkas mind mitme tähelepaneku ja küsimuse kõrval eriti kiusama üks. See küsimus võiks kõlada nii: mis ühendab nõukogudeaegset legendaarset metsavenda Alfred Käärmanni (1922–2010) ja oma teadliku elu igas etapis mitmes ametis avalikult ja silmapaistvalt tegutsenud Rein Veidemanni? Rõhutan, et järgnevalt pean silmas ennekõike kirjanduskriitikut ja -teadlast ning kahe ülikooli emeriitprofessorit, mõneti siis ka eesti kirjanduse kaanoni loojat ja kinnistajat, ning hoopis vähem luulet ja proosat avaldanud kirjanikku. Vastastikune koostoime, kriitiliste refleksioonide mõju romaanidele ja muule loomingule paistab välja nagunii. Õigele teele juhatavalt võiks küsimust veel täpsustada, nimelt: millist omaaegse metsavenna Alfred Käärmanni antud juhendit on Veidemann järginud nii, et selle võiks tõsta koguni tema elu ja tegevuse kreedoks?
Viivitagem vastusega, kuigi see võib olla laialdaselt teada või kiiresti tuletatav. Mõtlen kõigepealt tagasi nendele aegadele, mil nii Rein Veidemanni tekste kui ka tema alati ideedest ja entusiasmist pakitsevat isiksust enesele teadvustasin. Hiljemalt Tartusse tuleku ja 1982. aastaga alanud ülikooli ajal pidi see juhtuma, sest suvel 1986 ilmus Veidemanni esimene artiklikogumik „Olla kriitik… Tekste aastaist 1975–1985” (impressumis trükiarv 1500!) ja sama aasta detsembris veel Loomingu Raamatukogu aastakäiku lõpetav „Elu keskpäev”, millel on järgnevale valgusvihku heitev ehtveidemanlik žanrimääratlus „Esseid ja pihtimusi”.
Pihtimus või pihtimuslikkus võikski olla kolmas Veidemanni loomingut iseloomustav kategooria pealkirjas nimetatud jutluste ja traktaatide kõrval, millest pisut hiljem, sest sõna „pihtimus” kohtame veel ka järgmise LR-i vihu „Mälestus Golfi hoovusest” (1993) ja mahukama ning kirevama sisuga kogumiku „Ajavahe” (1996) tiitellehel. Varjamatult isiklikku, intiimsetki suhet näitab see sõna igatahes, kuigi tekstid on avalikud ja seega antud hindamiseks igale lugejale. Samamoodi osutab isiklikule lähenemisele ka järgmine mahukas kogumik „Isiku tunnistus. Esseed ja lausungid aastaist 1981–2006” (2006). Just nimelt isiku tunnistus, mitte dokument passi tähenduses. Pihtimusele lähedane, ent tunduvalt raamatupidajalikum (et mitte öelda – bürokraatlikum) sõna on aruanne, ja „aruannetena akadeemiale” (sugugi mitte kafkalikult iroonilises mõttes) on esitatud ka Veidemanni artiklikogumikud „Tuikav tekst” (2006) ja „Eksistentsiaalne Eesti” (2010). Ent teadustöö raames sündinuina ongi need aruanded grandirahade kasutamisest, mille sisuks ja keskmeks on pigem traktaadid, objektiivsust taotlevad uurimuslikud artiklid, nagu vaieldamatult kvalifitseerub traktaadiks ka „Kriitikakunst. Uurimus kriitika olemusest ja toimest. Eesti kogemus” (2000). Ma ei oska arvata, kas valdavalt väljaandes Edasi.org ilmunud kirjatöid koondava raamatu „Pudelposti randumine” (2021) pealkiri peaks tähendama ülimalt juhuslikku adressaati või hoopis määratlematut aega, mil juhuslik uitaja rannalt sõnumi võiks leida – kuigi autor eeldab just seda teist võimalust ja on kindel teate päralejõudmises, võtku see aega kas või igaviku.
Pihtimus on riskantne žanr. Teatud mõttes sisaldab pihtimuslikku ollust ju pea iga isiklikult kogetud ja avalikkusele hinnata antud kirjanduslik looming. Küsimus võib olla pigem pihtimuse määras või selle dominantsuses. Pudelposti võib leida rannalt iga haakriku otsija, raamatu võib avada kes tahes, olgu ta hea või kuri. Veidemann oma tekstide adressaati ei vali, ta ei kirjuta kaanele „ainult hulludele” ega kehtesta vanusepiirangut, ja kui need on tõepoolest pihtimused, teeb ta enda sellega kergesti haavatavaks. Preester, kellele pihitakse, jätab talle usaldatu ju oma teada. Siin võib küsida, kui sügavale Veidemanni pihid ulatuvad, kuivõrd on selles mängurlust (mida ma ei usu!) ja kas ei terendu tema piiritu usalduse tõttu kelle tahes lugeja vastu kuskil autori alateadvuses isegi märtri oreool. Või veel midagi muud, mõistatuslikku, millele viitavad Jüri Üdi värsid: „see ilmaliku pihi / tuntud võimalikkus / on võimaluste äralõikamine / me sillutame tee mis endast väljub / ja sellega üks teine tee on kinni”. Kuna minultki on küsitud, kas ma ei tahaks pihtida (ühel konkreetsel juhul peeti küll silmas kirjanduslikku klatši), siis olen nendele Üdi sõnadele palju mõelnud ja leidnud, et kui üldse pihtida, siis hoolikalt valides, kellele, mida, millal ja kuidas. See ei pruugi tähendada usalduse puudumist kuulaja vastu, küll aga muu hulgas just seda, kas me ei kahanda oma pihtimisega kellegi teise võimalusi, keda me haavata ei soovi, või ei võta ära teise tõde. Pealegi on enesekohane pihtimine ikka täiesti midagi muud kui kuulujuttude levitamine, pealekaebamine või lihtsalt kaeblemine. Veidemanni pihtimused ei tee minu hinnangul küll liiga talle endale ega kellelegi teisele, neis ei leidu midagi „skandaalset”.
Aga tagasi kaheksakümnendaisse. Rein Veidemann astus füüsilise isikuna mu mällu seoses ühe sündmusega, milleks oli uue ajakirja Vikerkaar ilmuma hakkamine juulis 1986, peatoimetajaks Veidemann. Kuigi impressumis on tollasele „generalnaja linijale” vastavalt märgitud, et Vikerkaar on „ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ajakiri”, olid uued ajad tulekul ja see peatselt tarbetuks osutuv tekst kadus sealt alates septembrinumbrist 1989, veel Veidemanni peatoimetaja olles ja kaks aastat enne ELKNÜ ehk Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu tegevuse lõpetamist. 27. veebruaril 1987 toimus Tartu (tollal veel Riikliku) Ülikooli kohvikus Vikerkaare toimetuse kohtumine üliõpilastega, kus ettekande pidas ka peatselt ja veel üliõpilase staatuses ajakirja toimetusse inkorporeeritav Jüri Luik. See oli suur asi ja tegi pisut kadedakski – või vähemalt tekitas imetlust! Asjaolu, et just Rein Veidemann uue loodava ajakirja peatoimetajaks asetus, iseloomustab tema toonast poliitilist palet: ta ei ole olnud dissident ega rebell, kuid oma vankumatus usus kuulub ta nende hulka, kellel oli lootus muuta süsteem inimväärsemaks selle sees legaalselt tegutsedes, ajapikku liikudes ristikivilikust viimsest vabadusest ehk südametunnistuse vabadusest poliitilise vabaduse ja iseseisva Eesti Vabariigi taastamise poole.
Aga kohvikus toimus muudki huvitavat. Millalgi 1980. aastate lõpupoole korraldati seal nelja mehe – Ain Kaalepi, Peeter Oleski, Linnar Priimäe ja Rein Veidemanni – osalusel vestlus armastusest. Ja seda armastust vaeti seal ikka mitme kandi ja soo pealt! Igal juhul ei saa Rein Veidemannile ette heita armastuse defitsiiti, olgu siis naise, lapse, pere, koera või oma rahvuse, keele, kultuuri ja riigi vastu. See armastus on siiras, kohati väljapaistvalt pateetiline ja mõnel juhul ehk liigutavalt naljakaski. Millised rikastavad variatsioonid!
„Olla kriitik…” sai eesti filoloogide või vähemalt kirjandustudengite hulgas kohe kohustuslikuks kirjanduseks ning selle puhul tuleb rõhutada, et kirjanduskriitika funktsioon ja kõlapind oli Nõukogude ühiskonnas hoopis suurem kui hiljem vabamates oludes. Niisamuti oli seda kriitika enese mõtestamine. Aga üks Veidemanniga seostuv mälupilt kerkib veel esile. Mäletan professor Harald Peepu loengus vahemärkuse korras ei teagi mille ajel äkitselt müristamas: üks noormees sai omal ajal liiga kergesti läbi lastud, nüüd räägib ta artikli poeetikast! Artikli poeetikast?! Võib rääkida essee poeetikast. Kuigi professor Peep, kes muuseas oli ka Veidemanni juhendaja, nime välja ei öelnud, oli kohe selge, keda ta silmas pidas. Takkajärgi ei suuda ma tuvastada, kus Veidemann midagi taolist ütles või kirjutas, kuid 2002. aastal on ta otsekui selgituseks või vabanduseks omistanud termini „artiklite poeetika” hoopis Valmar Adamsile.[1] Vägagi tõenäoline, et sealtkaudu see tuligi. Tänapäevases žanrite segunemises pole selles enam midagi kentsakat, sest palju oleneb ju ka sellest, kuidas näiteks artiklina esitatud uurimus on komponeeritud ja milline on autori stiil. Professor Peebu suulistes esinemistes oli poeesiat ja särtsu igatahes rohkem kui tema metodoloogilistes marginaalides ja muudes artiklites.
Veidemanni mõtteloo-raamatu „Eesti kirjanduse mõte” (2021) mahukas saatesõnas „Kirg vaimsuse järele” on Peeter Olesk arvanud kentsakaks noore Veidemanni entusiasmi Valmar Adamsi suhtes. (Muuseas pidas Olesk oma saatesõna õigustatult monograafiliseks, loetagu!) 1984. aasta jaanuarikuu Loomingus ilmunud „Adamsi-monograafia maketi” kõrval kinnitab seda entusiasmi visuaalse veenvusega ka Peeter Toominga film „Intiimne Adams” (1986), milles Adamsi jüngritena astuvad esile filmi stsenarist Trivimi Velliste ise, Linnar Priimägi ja muidugi Veidemann. Mõistagi oli Priimägi siis vähemalt tartlastele ja üliõpilastele rohkem „oma” – ikkagi Tartu ja tollase ajalehe Edasi kriitiline kultuuritoimetaja. Veidemann aga oli juba kaugel, oli Tallinna mees ja tema varasemaid tegusid ülikooli luuleteatris Amores ja Eesti Kirjandusmuuseumi teadussekretärina vähemalt mina siis ei teadvustanud. Veidemanni entusiasmi jahtumist Adamsi ees võib täheldada alles aastakümneid hiljem.
Kuidas iseloomustada ja milline tähendus on Rein Veidemanni nüüdseks juba üle poole sajandi kestnud metakirjanduslikul tegevusel õpetlase ja kirjutajana? Jättes kõrvale pihtimusliku esseistika, jagunevad tema kirjatööd niisiis laias laastus kaheks – traktaatideks ja jutlusteks. Traktaatidega on asi selge – need on rohkete viidetega argumenteeritud uurimused ja artiklid, mida leidub eespool mainitud kogumikes ja mille paremiku võtab kokku mõtteloo-köide, mis võiks kroonida iga kirjasõna valdava rahvusteadlase akadeemilist loomingut. Esindusliku valikuna varem ilmunust, aga ka uut sisaldavana on see siis autori the best of. Jutluste hulka arvaksin mitmetes väljaannetes avaldatud päevakriitika ning laiemale publikule suunatud ja teatmeteose väärtusega raamatud „101 Eesti kirjandusteost” (2011) ja eriti Veidemanni mahukaima ning igati soliidse arvustusi ja järelehüüdeid koondava „Järjehoidja”. Selle halastamatult alfabeetilises järjestuses leiab lugeja tervelt 122 kirjanikuportreed, milles on tabavaid iseloomustusi ja lennukaid sõnastusi pea kogu eesti kirjanduse panteoni kohta. Aga halastamatu alfabeet tähendab seda, et näiteks Mart Kadastik seisab võrdväärsena Ain Kaalepi ja Aino Kalda ning Kronberg Kreutzwaldi ja Jaan Krossi vahel, märkamata aga ei saa jääda Bernard Kangro puudumine selles reas. Kuigi üllataval kombel on „101 Eesti kirjandusteose” hulka mahtunud üks Kangro hilisluuletus. Just neis kahes raamatus kinnistub Veidemanni eesti kirjanduse kaanon, mida võib ju siit-sealt kriitiliselt näppida, üht-teist ettegi heita, kuid mille mastaapsuse vastu ometi ei saa.
Aga miks just jutlused, siinkohal sakraalsest sfäärist ilmaliku kirjanduse käsitlusse kantav žanr? Seletuse on mitut puhku andnud Veidemann ise, komponeerides mõnegi oma raamatu, sealhulgas esseeraamatu „Pudelposti randumine” ja ainsa luulekogu „Lausungid ja pausid. Fuuga” (2016) nõnda, et sisukorras on 39 teksti, täpselt sama palju, kui oli jutlusi Georg Mülleril (1570–1608). (Luulekogu puhul rõhutab Veidemann, et sama palju luuletusi sisaldas ka Karl Ristikivi „Inimese teekonna” esmatrükk, 1972.) Need on suured eeskujud ja mängus on ka arvumaagia, mille tähenduslikkust on Veidemannile kinnitanud Toomas Paul. Aga jutluste eeskujul loob Veidemann oma kriitilistes töödes eesti kirjandusele omalaadse sakraalse ruumi. Seda ilmaliku kirjanduse ülekannet sakraalsesse sfääri on Veidemann pikemalt põhjendanud mõtteloo-kogumikku avavas traktaadis „Sissejuhatus kirjanduse filosoofiasse”, mis kujutab endast teooriat. Päevakriitika, teoste ja autorite käsitlused liigituvad praktika valda, ehk siis ilmuvadki meie ette jutlustena.
Milline see päevakriitika Veidemanni käsituses peaks olema? Oma „Kriitikakunstis” on Veidemann kirjutanud järgmist: „Kirjanduskriitika nagu üldse kunstikriitika funktsioon on vahendada/analüüsida väärtushoiakuid, kommenteerida teoseid, avada nende olemust, tausta ja langetada hinnanguid ning seeläbi lülitada teosed omavahelisse dialoogi. Kirjanduskriitika on kirjanduse teadvustamine. Mis jääb või jäetakse kõrvale teadvustamisprotsessist, seda pole aktuaalselt ka olemas. Nõnda siis on kriitika ühtlasi kirjanduse ja kogu kunstikultuuri aktualisatsioon. Kriitika on kirjanduse(le) nime otsimine.”[2]
Kui on olemas mingi nn esteetiline ideaal, siis millist kirjandust Veidemann seda järgides oma jutlustes väärtustab? Kirjandusel olgu alati ülev mõõde, mille annab müüt, võiks sedastada tuglaslikult. Müüdiloome on ülim. Aga mida hakata peale sellise kirjandusega, millel sakraalne mõõde puudub, kui osa kaasaja kirjandusest on loobunud müüdi loomise taotlusest, lepib tolatsemise ja följetonismiga või eksleb ilma erilist ülevust püüdmata omaeluloolise ja ekshibitsionistliku trauma padrikus? Seega jääb Veidemanni vaatluse alt välja suur osa nüüdiskirjandusest. Ta pühendub üksnes olulisele, keskendub ülevale.
Kõigepealt paistabki silma see, et enesele truuks jäädes on Veidemann valiv kriitik. Valik ongi kriitiku esimene hinnanguline kriteerium ja Veidemanni puhul tähtsaim, tema kriitika piirdub tekstide omavahelisi ning tekstide ja lugejate suhteid korraldava metatekstide kogumiga, ta on seletaja, tõlgendaja, vahendaja ning seoste looja. Kui kriitika tähendab hinnangu andmist, siis Veidemann sellega ei tegele, või kui, siis haruharva. Ta reflekteerib, nii et tema valikusse kuuluvate, nn stammautorite maine ei murene isegi siis, kui mõni väide ajab lugeja kulmu kergitama. Võib juhtuda, et kui teised kriitikud vaikivad, võtab sõna Veidemann – ja veenab ära! Näiteks kui ta leiab ootamatult nõrgast teosest käsitletava autori loomingut iseloomustava ühisnimetaja, lisades juurde, et „nimetamine on kirjanikule kõik”.[3] Ja nii see ju ongi. Kui Veidemann asub arvustama (või oleks õigem öelda – kajastama), siis tähendab see, et ta läheb välja kindla peale. Vahest see ongi „esteetilis-hedonistlik resonantskriitika”, mis „kipub teost hardunult üles kiitma (harva ka vastupidi)”, nagu on täheldanud juba Veidemanni kandidaadiväitekirja „Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972” retrohõnguliselt luubi alla võtnud Johanna Ross.[4] Aga see kehtib ka praegu.
Paradoksaalsel kombel näitab valikutega piirduv kirjanduskriitika nii eesti keeles ilmuva kirjasõna mitmekesisust kui ka kriitika suutmatust seda tervikuna haarata. Kriitik kui enfant terrible, kui kirjandusmetsade sanitar, kes pilti puhtana hoiaks, puudub meil ju täiesti. Vaapo Vaher on surnud, Alvar Loog on kuskile kadunud, Linnar Priimägi võtab sõna haruharva ega vaevu seda tegema iga tühikargaja peale, mõnikord mõjub virgutavalt Johanna Ross, kuid süstemaatilise kirjanduskriitika institutsiooni ja sellise kriitiku, kes ütleks, et kuningas on alasti, puudumine eesti kirjanduses paistab silma.
Aga jõuame lõpuks tagasi algusse ehk Alfred Käärmanni juurde. Kaido Kama on meenutanud, kuidas sündis Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul: „Preambulit tegi mingisugune komisjon, ma ei mäleta, milline. Seal oli tubli ERSP-laste esindus ja nad tahtsid sinna preambulisse sisse kirjutada kuupäevaliselt, millal algas okupatsioon, millal anneksioon ja muud sellised vägisõnad. Siis ma natukene ironiseerisin ja ütlesin, et need pole eriti asjad, millega tulevaste põlvede ees eputada, ning et kas te tahate sinna seitsmesaja-aastase orjaöö ka sisse kirjutada. Assamblee suures saalis kirjutasin suvalisele paberitükile preambuli teksti. See ei olnud muidugi minu looming, vaid natuke modifitseeritud 1938. aasta põhiseaduse preambul. Esitasin selle ning suures saalis läks see hääletusel läbi. Kogu see „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes [—]” tuleb muidugi 1938. aasta põhiseadusest. Aga seal on üks täiendus, mida 1938. aasta põhiseaduses ei ole. See on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selle rea sünnilugu on selline. Võrumaa legendaarne ühe käega metsavend, nüüd juba kadunuke Alfred Käärmann küsis minu käest, et Kaido, kas seda tõesti põhiseaduses kirjas ei olegi, et Eesti riik on eesti rahva jaoks. Tõepoolest ei olnud. Vaatasin kõik eelmised põhiseadused läbi ja mitte kuskil seda öeldud ei olnud. Ja niimoodi see rida sinna tekkis. See on ilmselt kõige rohkem tsiteeritud põhiseaduse koht tänase päevani välja, Postimehe päises ja ka mujal. Viimane väikene finess on see, et minu tekstis oli eesti rahvus, keel ja kultuur. Siis tulid juristidest eksperdid [Eerik-Juhan] Truuvälja juhtimisel ja ütlesid, et keel on kultuuri osa ning tõmbasid keele maha. Ja aastal 2007 tehti põhiseaduse täiendus ja kirjutati keel sinna uuesti sisse.”[5]
Mõistagi järgib Rein Veidemann Eesti Vabariigi põhiseadust kõigis punktides, kuid siinkohal väärib rõhutamist see, kuidas ta metsavend Käärmanni ettepanekul sätestatud eesti keele ja kultuuri säilimise etteotsa on tõstnud – eesti kirjanduse. Järgnevat tsitaati Veidemanni esseest „Kirjanduslugu – eesti kultuuri tuum” võib lugeda kui põhiseaduse preambuli ühtaegu nii laiendavat, kitsendavat kui ka süvendavat tõlgendust:
„Kogu kirjanduslik intertekstuaalsus (ühtede tekstide suhtlemine teistega, tõlked teistest keeltest eesti keelde) ja intersemiootilisus (kirjanduslike tekstide dramatiseeringud, nende ülekandmine filmideks, isegi balletiks, rääkimata kirjandusliku aine jäädvustamisest kujutavas kunstis) moodustab võrgustiku, milles eesti kultuur (taas)loob oma identiteeti. Nõnda võimegi rõhutavalt öelda, et eesti kultuuri identiteet on eeskätt eesti kirjanduses ja kirjanduse ajaloos.”[6]
Selles seoses ja tõdemuses ei ole tõenäoliselt midagi plahvatuslikult uut. Küll aga võtab see kokku ja kinnitab üle Rein Veidemanni erakordselt olulise rolli eesti kirjanduse väärtustajana ning selle eest seisjana kogu oma eluea jooksul ja iga riigikorra ajal. A. H. Tammsaare sünnikuupäev 30. jaanuar sai eesti kirjanduse lipupäevaks suuresti tänu Rein Veidemanni algatusele. Ja aeg on näidanud ja näitab küllap ka edaspidi, et tema sõnastatud eesti kirjanduse ja kirjandusloo rolli meie identiteedi hoidmisel tuleb alati meenutada neile mõistmatuile, kel keel kipub rooste ja lüngad sigivad mälus. Et rahvast uueks loov kirjandus kosuks ja klassika püsiks igihaljas.
[1] Rein Veidemann, Kõik me oleme narratiivid. Rmt: Rein Veidemann, Järjehoidja. Tallinn: EKSA, 2022, lk 29. Esmatrükis arvustus Epp Annuse monograafiale „Kuidas kirjutada aega”. Keel ja Kirjandus 2002, nr 10, lk 739.
[2] Rein Veidemann, Kriitikakunst. Uurimus kriitika olemusest ja toimest. Eesti kogemus. (Studia litteraria Estonica 3.) [Tallinn]: Avita, 2000, lk 13.
[3] Rein Veidemann, Viivi Luige loomeilma tektoonika. Postimees 6. XI 2021.
[4] Johanna Ross, Metakriitika grand old man. Rein Veidemann 75. Keel ja Kirjandus 2021, nr 10, lk 934–938.
[5] Meenutusi põhiseaduse sünnist. Rmt.: Riigiõiguse aastaraamat 2022. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2022, lk 218–219.
[6] Rein Veidemann, Kirjanduslugu – eesti kultuuri tuum. Rmt: Rein Veidemann, Eesti kultuuri semiootika ehk Kuidas mõista eesti kultuuri. Kultuuriloolisi käsitlusi ja esseid aastatest 2000–2023. Tartu: Ilmamaa, 2023, lk 155.
Lisa kommentaar