Eduard Vilde ja New York

Toomas Haug

Lisandusi biograafiale

 

Eduard Vilde Ameerikas-käik 1911. aastal on ootamatute pööretega kulgenud suhtedraama, milles oma nime ja näoga kultuurilukku jäädvustunud tegelasi on vähe: peale Vilde enese tema elukaaslane Linda Jürmann, ajakirjanik Peeter Speek ja pastor Hans Rebane. Nende taustal on hulk enamasti tundmatuks jäävaid tegelasi, meie esimesi poliitilisi pagulasi New Yorgis ja mujal Ameerikas, kes mängivad selles draamas lõpuks otsustavat rolli. Sündmuste kulgu tol äreval kevadel ja kuumal suvel on seni kirjeldatud lünklikult, aga lüngad klassiku eluloos vajavad täitmist.

 

Eelkajasid

 

Alguses on kahe sugulase – Bornhöhe ja Vilde – lapsepõlveunistus. „Juba lapse­põlvest peale oli Ameerika see paik, mis lummas mõlemat Eduardi,” nendib Vilde uurija Livia Viitol. Bornhöhe olevat üheksa aasta vanuselt Tallinna Kala­r­annast paadiga Ameerikasse sõita üritanud.[1] Karl Mihkla täiendab: „Vildel on elavalt meeles, kuidas ta poisikesena oli korraldanud reisimänge Muuga mõisa mudasel tiigil. Keset tiiki olnud väike saareke, mida ta nimetanud Ameerikaks. Sinna asutanud ta New Yorgi ja selle tähiseks teinud tule üles. Kujutletud New Yorki sõidetud propsidest tehtud väikese parvega.”[2] Kreiskooli lõpus 1882. aastal on Vildel aga juba tõsisem rännuiha, ta käib Tallinna sadamas ennast laevale pakkumas ja Livia Viitol räägib Vilde plaanist „põgeneda 16-aastaselt Ameerikasse”.[3] Asi tuli avalikuks ja osalt sellest sündinud skandaali tõttu jäi Vildel kool kevadel lõpetamata.

Kui lapsepõlve süütud-muretud mängud kõrvale jätta, siis tuleks peatuda Vilde artiklil „Ameerika kirjanikud” (1896), mis tutvustab New Yorgi mainekas ühiskondlik-poliitilises ajakirjas „The Forum” ilmunud viljaka literaadi Edward W. Boki (1863–1930) kirjutist „The modern literary King”. Vilde alustab pikema lõiguga Boki artikli algusest, kus too meenutab kirjanduse kuldajastut: „Kord oli aeg – ja ta ei ole veel kuigi kaua möödas – mil kirjanikul, kui ta lauda istus raamatut kirjutama, tundmus oli, kui algaks ta mõnda püha tööd. Tema meelest oli, kui oleks ta sulg mõni püha tööriist ja tema raamat mõni evangeelium. [—] Ta uskus „sisemise andmise” sisse ja ootas seda andmist, enne kui ta kirjutas.”[4]

Bok kirjeldab Ameerika kirjanduselu kommertsialiseerumist ja kurdab, et rahamaailma pealetung nõrgestab kirjandust: sõnade arvu järgi makstavad honorarid sunnivad loojaid töötama „dollari mõju all”. Vilde võtab Boki vaatenurga kirglikult omaks, tema vaen „raha peale rajatud seltskondliku olukorra” vastu saab siit toitu ja ta läheb oma protestis ameeriklasest kaugemalegi, oli ju Vildet 1890. aastate keskpaiku tabanud valgustav arusaam ühiskonnast kui klassivõitluse tandrist. Rääkides kirjanikest, visandab ta varjatud kujul revolutsioonihoiatuse: „Lugu läheb nii kaua halvemaks, kuni see enam võimalik pole, kuni viimase tipuni on jõutud, millest peale põhjalik, juurteni ulatav muutus algab.”[5] Siin paistab olevat otseside ameeriklase lugemisest saadud äratuse ja tervet Vilde elu läbiva reahonorari orjuse vastase protesti vahel, millest tuntuim on hüüatus palast „Sõber” (1912): „Rida on raha – rida on leib! Tee ridu, vend!” Kahtlemata väljendub siin implitsiitne igatsus hoopis millegi muu – raamatu kui (revolutsioonilise) evangeeliumi järele.

Enne pärale jõudmist tuli Vildel New Yorgis viibida oma kujutlustes. Nimelt oli seal asunud tegutsema Eesti legendaarseim rahvusvaheline seikleja Jaan Sibul (1869–1953), kirjanikunimega Ivan Narodny. Oma paljude ettevõtmiste ja ametite hulgas, mille kõrval Ekke Moori elurollide loend kahvatub, oli ta 1908. aastal nimetanud ennast Venemaa Vabariikliku Administratsiooni täidesaatvaks ülemkomissariks ning teatanud, et on volitatud välja kuulutama Venemaa Ühendriikide loomise.[6] Vilde följeton on lavastatud reportaažina New Yorgist 19. mail 1908 (dateering kordustrükkides ära jäetud), see kirjeldab autosõitu läbi suurlinna ja ekstravagantset kohtumist rahvahulkadest ümbritsetud tulevase Venemaa valitsejaga. Vilde peatse tegeliku reisi vaatenurgast leidub följetonis suurvaimule kohaselt ennustuslikke ridu: „Meresõidu aeg kulus mul Inglise keele ja peenete kombete õppimiseks ära. [—] Kuis sain ma nüüd kahetseda, et ma veel türmis pole istunud! Poleks ju Ivan Narodnõi selleks vist saanud, mis ta on, kui ta pogris mitu ilmakeelt poleks ära õppinud.”[7] Inglise keel jäi Vildel õppimata, aga tema Ameerika-reisikirja esmatrükk kannab pealkirja „Esimest korda pogris”.

 

Legend

 

Eduard Vilde külaskäik New Yorki, kus tema elukaaslane Linda Jürmann toimetas ajalehte „Uus Ilm”, on ohtralt meenutatud seik: kirjanduslugude kõrval on seda pruukinud ka kultuurset meelelahutust pakkuv ajakirjandus.[8] Selle eest, kuidas New Yorgi külastamist serveerida, on suuresti hoolitsenud Vilde ise. Põhilised allikad on kirjutis „Minu vangipõlv Ellis Islandil”, paar Ameerikas kirjutatud novelli, mõned kirjanduslugudes ringlevad asjakohased avaldused ja üks dramaatiline karjatus New Yorgi kuumalainet kirjeldavast reportaažist („Ma ei tahtnud veel surra!”).[9] Kõige täielikuma komplektina ühiste kaante vahel on Ameerika-tekstid avaldatud „Teoste” sarjas jutustuste IV köites (1953) ja mõnesuguste kärbetega kogumikus „Jack Brown” (1951). Neile lisandub laeva­sõidupäevik „Üle suure vee. Päevaraamatu-märkused Vahemere- ja okeani-reisilt”, kust tavaliselt tsiteeritakse ridu, mis kajastavad Vilde halbu aimusi Ameerika suhtes.[10] 

Neile allikaile toetudes on klassiku New Yorgi külastust kujutatud kui Ameerika elulaadist põhjustatud kultuurišokki: kirjanik satub ahistavalt ebakultuursesse ja rahahimulisse ümbrusesse, moraalsesse kloaaki ning põgeneb sealt esimesel võimalusel.

Legend Ameerikast kui kultuurišokist saab alguse Mihkel Kampmanni (Kampmaa) kirjandusloost (1923), mille tarbeks kirjutatud autobiograafias poetab Vilde Ameerika teemal vaid ühe lause: „ .. New Yorki poolbarbaarne elu aga kohutas mu nõnda ära, et viie kuu pärast naisega ühes Euroopasse tagasi tulin ja odavamasse Taanisse telgi üles lõin.”[11] Kampmann kordab Vilde sõnu (sh viga ajamääratluses, kirjanik oli Ameerikas neli, mitte viis kuud) ja võtab lisa „Minu vangipõlvest…”: „Ameerika olusid laia hoolimatuse, oma haigutava luule­lageduse ja kartmatu korruptsiooniga peab Vilde barbaarseteks, neist saanud tal varsti villand, ja viie kuu pärast sõitis abielupaar Euroopasse tagasi  .. ”[12] Kõik järgmised kirjanduslood varieerivad värvikalt sama teemat. Näiteks ütleb Karl Mihkla, et Ameerika tundus Vildele „tülgastavana”, ta ei tahtnud „tooruse sisse ära uppuda” jne.[13] Vilde Ameerika-vastasust oli mõistagi sobilik rõhutada nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal.[14]

Tõsi küll, „Kogutud teostes” XXIX (1934) avaldatud „Minu vangipõlve…” joonealuses märkuses (lk 145) oli Vilde sõnastanud leplikuma lahkumis­versiooni: „Et ma Ameerika oludega ei suutnud sõbruneda, siis hakkasin naisele juba veerand aasta pärast peale käima, et ta jätaks oma toimetajakoha ja tuleks minuga Euroopasse tagasi. Ta nõustuski viimaks. Appi tulid õnneks veel väikesed arusaamatused tema ja „Uue Ilma” osaühingu juhatuse vahel.”[15] Ja Linda ise on hiljem vaguralt maininud, et neil hakkas Ameerikas lihtsalt igav.[16] Aga need märkused ei muutnud reisitõlgenduse üldpilti ega viinud ka tõele lähemale.

  1. aastal toimus sündmus, mis murendas Vilde Ameerika-legendi alust. Paul Rummo publitseeris Vilde üheksa kirja Peeter Speegile ajavahemikust 1908–1911.[17] Kirjadest oli Pedro Krusten põhjaliku ülevaate andnud juba 1964. aastal „Tulimullas”,[18] kuid tsensuuri tõttu („Tulimullale” viitamine oli keelatud) polnud allikas ilmselt kohe vabalt kasutatav.[19]

Kaks kirja 1911. aastast ei jäta kahtlust: Vilde lahkub Ameerikast mitte dol­larimaa luulelageduse tõttu, vaid seepärast, et „Uut Ilma” välja andva osaühingu juhatus vallandab toimetaja kohalt Linda Jürmanni. Neile kirjadele toetudes annab Livia Viitol oma monograafias Vilde Ameerika-käigust juba tõepära­sema pildi. Kuid kõigi Vilde käsitlejate töödes torkab silma, et Ameerika-osa kirjutamisel ei esine peaaegu üldse viiteid vältimatule allikale – nädalalehele „Uus Ilm”.

 

Tartust New Yorki

 

  1. aastal kiiresti kulmineerunud sündmused meenutasid lausa unenäolist vabadusepuhangut. Vilde ja tema vastne elukaaslane Linda Jürmann tegutsesid sel ajal Tartu vasakpoolse ajalehe „Uudised” (1903–1905) toimetuses, mida juhtis Peeter Speek (1873–1968). Nende sõprus karastus poliitilises võitluses. Mässumeelne noorsugu jagunes kaheks: osa pooldas liitumist ülevenemaalise par­teiga, teine osa, Vilde ja Linda nende seas, kavandas Speegi juhtimisel iseseisvat Eesti sotsialistlikku parteid. Õnnis aeg! Ja Vilde võis „Uudiste” veergudel oma seni sordiini all hoitud ilmavaatega täiel rinnal lagedale tulla, tema klassivõitlust käsitlev artikkel kulmineerub hüüatusega: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”[20] Linda tõlkis omakorda usinalt Erckmann-Chatriani „Prant­suse talupoja ajalugu”, mis käsitleb Prantsuse revolutsiooni (ilmus annetena 1908–1909).

Kes on ajakirjanduses tegutsedes üle elanud meie viimase, laulva revolutsiooni aja, see teab, milline ajaloosündmuste keskpunktis olemise hasart võib haarata toimetuselaua taga istujat. „Uudiste” seltskonna vaimustusest 1905. aasta lõpul kõnelevad suured plaanid: uuest aastast kavatsetakse välja anda „sotsial­demokratlise tööliste erakonna” programmi alusel päevalehte „Töörahva Heal” („Uudised” ilmus kolm korda nädalas), mis oleks „revolutsionilise proletariadi healekandjaks”. Lehe abitalitused on kümnes Eesti linnas, tellimispunktid katavad pea kogu maa. „Uudiste” toimetajatena antakse sel ajaloolisel hetkel üles peale Speegi, Vilde ja Jürmanni veel „Internatsionaali” esimese eestikeelse tõlke avaldaja Voldemar Grünstamm; lisaks kartmatu naisaktivist Lilli Ibrus,[21] kellel oli toimetuses revolver, millega ta metsas paugutamas käis.[22] Vilde ja Linda esindasid klassikalist sulevõitleja tüüpi, kuigi 1905. aasta lõpul on ka Vilde „erakondlises mõttes kihutustööd teinud”,[23] muuhulgas käinud Jaan Tõnissoni koosolekul provokatiivselt kõnet pidamas.[24] Vabaduspuhangu lõpp on ootamatult kiire: sõjaseisukord, massilised arreteerimised, politsei korraldab läbiotsimisi ka „Uudiste” toimetuses Aleksandri uulitsas ja võitlusgrupp Speek-Vilde-Linda põgeneb Peterburi kaudu Euroopasse.

Kui Peeter Speek asub 1909. aastal New Yorgis toimetama nädalalehte „Uus Ilm”, siis on see „Uudiste” lühikeseks jäänud missiooni jätkamine kaugel kodumaast, järsult kokku tõmbunud tegevusväljal, meie esimeses väikeses pagulasühiskonnas. Lehte annab välja Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisus, millel öeldakse olevat 116 liiget (1910. aastal 131, arv kõigub), nende seas üheksa seltsi New Yorgis, San Franciscos, Philadelphias, Seattle’is, Portlandis jm, sealhulgas Ilmaparteita Sotsialistide Eesti Gruppe Londonis. („Uus Ilm” 10. XII 1909; edaspidi viitab sellele ajalehele üksnes lehenumbri kuupäev). Mastaabi tajumiseks lisatagu, et New Yorgis elas tollal ühe hinnangu kohaselt 1000 eestlast,[25] „Uue Ilma” avanumbris (20. VI 1909) arvatakse eestlaste arvuks terves Ameerikas kuni kolm tuhat inimest. Meie vaatenurgast on oluline ühe kaasaegse tõdemus New Yorgi eestlaskonna kohta 1920. aastatest, et „kunagi ei ole veel neid siin üle kuue-seitsme saja inimese korraga kokku saadud”.[26] Olgu täpsete arvudega kuidas on, üks on kindel, huvilisem auditoorium, kes jälgib eesti lehti ja kelle silme all etendub väljarändajate ühiseludraama, koosneb sadadest, mitte tuhandetest hingedest. Ja seda miniühiskonda iseloomustavad vastandlikud pooled enam-vähem ühtemoodi, see jaguneb kolmeks: sotsialistid, kiriklased ja ükskõiksed.[27]

Eestlased olid Ameerika avastanud juba enne 1905. aasta põgenike sisse­rännu­lainet. 1886. aastal rändas Ameerikasse pastor Hans Rebane (1862–1911), kes oli legendi kohaselt leidnud New Yorgist eest kaks kaasmaalast. Noor pastor matkas eestlaste otsinguil tuhandeid kilomeetreid ja kogus lõpuks nii palju hingi, et võis 1898. aastal pidada New Yorgis esimese eestikeelse jumalateenistuse.[28] 1897. aastal asutas ta kuus korda aastas ilmuva kristliku ajalehe „Amerika Eesti Postimees”, millest kujunes esimene sidepidamisvahend Ühendriikide ja Kanada eestlaste vahel, ent lehte „telliti ja loeti suurel arvul ka Eestis ja Venemaa eesti asundustes”.[29] (Tartus olnud Ameerika lehel püsivalt 140 tellijat.) Hans Rebase hingeõnnistuslik missioon sai tagasilöögi, kui Ameerikasse saabusid hoopis teistsugust vaimu kandvad 1905. aasta põgenikud, kes asusid selleks ajaks loodud seltse üle võtma või siis oma ühinguid asutama. Pastor Rebane langes rünnakute alla ja kiiresti kujunes uus normaalsus, kus näiteks New Yorgis tegutses kaks eesti seltsi, „mis üksteist silmaotsaski näha ei taha”.[30] „Uue Ilma” asutamisega sai värske vasakpoolne pagulaskond oma hääle ja ühtlasi algas halastamatu sõnasõda „Amerika Eesti Postimehe” ringkonnaga. Pole vaja palju fantaasiat, et näha, kuidas Eestis 1905. aastaks kujunenud ideoloogiline vastasseis sotsialistide ja alalhoidlaste vahel oli pärast sõnavabaduse lämmatamist kodumaal grotesksel viisil kolinud New Yorgi lehetoimetustesse.[31]

Peeter Speek tundis suures ilmalinnas algusest peale igatsust oma Tartu kaaslaste järele, kellega oli koostöö katkenud kõige magusamal hetkel. „Uue Ilma” avanumbris ilmub Vilde novell „Grischa unenägu” ja juba järgmises numbris (2. VII 1909) ilutseb Linda Jürmanni õpetlik artikkel „Mis tõi meile Vene revolutsioon”. Ilmub südamemurega kirjutatud teateid Vilde tervise kohta (17. XII 1909): „Meile tuli Europast kurb sõnum, et meie rahva parem ja suurem kirjanik – seltsimees Eduard Vilde on raskelt ja hädaohtlikult haige. [—] Aastaid vältav poliitika-emigrandi elu väljamaal oma üksluisuse ja puudusega hakkab seda vaimukangelast maha murdma. Ta on juba ennemalt kuude kaupa haige olnud, peaasjalikult silmadega, kuid nüüd hakkavad ta nervid üles ütlema. Kodumaa seltskonna tegelased, seltsid, hariduse, kirjanduse ja abiandmise asutused, ajakirjanikkude ühisus, ajalehed – mitte keegi ei näi küsima, kus Eduard Vilde on, kuidas ta elab, mis ta teeb?” New Yorgis avaldatakse pahameelt (21. I 1910), et Villem Reiman on „Eesti kirjanduse ehte” haigusest Tartu „Postimehes” ainult paari sõnaga mööda läinud. (Speek oli üritanud mitut puhku Vilde heaks korjandust algatada, aga asjaosaline tõrjus selle ettepaneku kindlalt tagasi.) 4. märtsil 1910 ilmub „Uues Ilmas” „publitsistlik-teaduslikkude tööde” konkursi üleskutse, žürii moodustab trio Jürmann, Vilde ja Speek (konkurss kukkus küll läbi). Lehe lisana tuleb trükikojast Vilde jutt „Seadusemees”.

Speek igatses Tartu-kaaslasi ja küllap mõtlesid nemadki Speegist, õieti sellest sotsialistide kogukonnast, mille „Uus Ilm” oli New Yorgis enda ümber koondanud. Seal elanuks nagu edasi nende Tartu-aegne võitlusvaim. 1909. aasta 13. detsembril kirjutab Linda Speegile: „See elu, mis teie sealsetele eestlastele sisse olete puhunud, on otse imestamise väärt. Ja Teie (ma ei mõtle mitte Teid isiklikult) väikene organisatsioon avaldab siit eemalt vaadates otse ülendavat suurust. [—] Sotsialismusel on ikka pagana võim, mis meid lolliks ja tuimaks peksetud orjasidki inimeseks teeb .. ”[32] Ja Speegil on omakorda rõõm teatada Vilde tervise paranemisest (28. I 1910): „Kui ta kord Italiasse jõuab, siis kosutagu teda soe lõunamaa päike ja häiutagu teda pehme tuul, kuni ta täielikult kosunud ja väljapuhanud jälle oma suure ja tähtsa tööpõllule võib asuda.”

Kui Speek siis ühel ilusal päeval kutsub, läheb Linda rõõmu ja lootusega New Yorki „Uue Ilma” toimetajaks. Pakutud palgast jätkub Euroopasse maha jäänud Vildegi tarbeks. (Üleüldse kangastub Vildede puhul kuidagi arhetüüpsena pilt Lindast, kes töötab, ja Eduardist, kes kuskil taamal „kosub”.)

  1. jaanuaril 1910 toimus New Yorgi Labor Temple’is Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse üldkoosolek (41 hääleõiguslikku liiget), kus Speek teeb ettepaneku valida uus toimetaja, „et Europast veel ühte kirjanduse jõudu lehe juurde saada ja selle läbi lehe sisu väärtusliselt tõsta .. Selleks pani Speek kaks kandidaati ette: sm. Linda Jürmani (E. Vilde abikaasat) ja nädali lehe „Töö” toimetajat Talinast sm. Elbe’t. Pikema läbi rääkimiste järele, langes valik healetamisel Linda Jürmani peale .. ”[33]

Paistab, et Linda puhul on kaalukausil olnud ka Vilde autoriteet. Linda jõuab New Yorki märtsi keskpaigas ja astub ametisse 1. aprillist 1910. 3. aprillil tutvustab ta ennast New Yorgi Sotsialistlise Eesti Ühisuse koosviibimisel kõnega „Mis on kunst?”. Hiljem valitakse ta ühisuse keskkomitee liikmeks. Speek lahkub New Yorgist juba 12. aprillil, alustab ülikooliõpinguid Wisconsinis, „eemaldub töölisliikumisest”, nagu märgib teatmeteos, ja jätab oma võitluskaaslase – võib-olla mõneti ootamatult – üksinda pilvelõhkujate vahele. Üksinda „Uue Ilma” toimetuse ainsasse väiksesse keldrituppa, kus Lindale selgub, et kaastööliste vähesuse tõttu tuleb leht „enamasti üksinda valmis kirjutada”.[34] Ühtlasi kogeb ta kiiresti lehe ümber valitsevaid pingeid, mis olid ka Speeki häirinud. Ühe esimese asjana tuleb ära avaldada „Müristajate manifest”, milles kurdetakse, et suurte lootustega asutatud leht on saanud „teatud erakonna tallermaaks”, kuigi peaks olema „üleüldine vabameelne rahvaleht” (29. IV 1910). Asja taga oli arvatavasti Müristajate Käng, mille liikmeks sai astuda pudeli marjaveini eest (20. VII 1909). Linda annab kerglastele inimestele julge ja terava vastulöögi (29. IV 1910). Osaühisuse põhikirjas oli siiski sätestatud „poliitilise töölisajalehe” väljaandmine.[35] Aga nurinaid hakkab tulema igast küljest.

 

Võitlus pimeduse ja valguse vahel

 

Linda astus kuumaks köetud võitlusväljale. Tüli sotsialistide ja kristlaste vahel oli „Uue Ilma” asutamisega võtnud nii suured mõõtmed, et naljalt ei ilmu lehenumbrit, kus vastastele tuld ei anta. Kuigi „Amerika Eesti Postimeest” ilmus ainult kuus numbrit aastas, toimusid kokkupõrked ka seltsides ja kõnekoosolekutel (vahel isegi jumalateenistustel), nii et ainet „Uue Ilma” veergudele jätkus. Argumentatsiooni asendavad selles sõnasõjas pahatihti emotsionaalsed ideoloogilised pursked, usukuulutuslikud tiraadid ja soovmõtlemine („„Uue Ilma” surma tund on kaunis ligidal”, AEP 1910, mai). Sotsialistid usuvad, et kristlased kaovad ajalooseaduse põhjal, kristlased on veendunud, et sotsialistid lähevad rahaliselt pankrotti. Pealkiri „Rebane käib ümber nagu möirgaja lõukoer ja katsub, kudas tema Uut Ilma saaks ära neelda” (20. V 1910) ilmestab hästi selle võitlustandri õhustikku. „Uues Ilmas” ollakse veendunud, et pastor Rebane ja tema kogudus on „täiesti pimedusega löödud isikud” (27. V 1910), need näevad „Uues Ilmas” omakorda Ameerika eestlaste „pimedat Mosest”. (AEP 1909, september.) Linda Jürmanni saabumine New Yorki keskendab heitluse vabaabielu küsimuse ümber.

Lindale meenutatakse kõuehäälel kuuendat käsku ja tema moraalset palet võrreldakse huligaanide ja tänavatüdrukute omaga. Võitlus puhta perekondliku moraali eest on misjonilehes arusaadavalt esikohal. Aga uued sisserändajad on mõistagi palju vabameelsemad kui pastor Rebase kogudusse korjatud vanaeestlaste hinged. Mure „vaba-armastuse laialaotamise” pärast on suur: „Kui mõnedki eesti emad kodumaal seda teaksid, kuidas nende pojad ja tütred siin elavad, ega kibedad veepisarad siis küll nende silmadest ei kaoks öösel ega päeval!” (AEP 1909, november.) Lindale tuuakse hoiatuseks kurbi näiteid: „Siin [Wisconsinis] on üks sotsialistide töö-ohver. Neiu, kes Kristjan Saarega elas vaba-armastuses ja San Franciscosse puges, on praegu hullude majas. Ka Lätlaste seas ei ole keegi hulluks läinud töötegemise juures, vaid kõlvatuma elu läbi.” (AEP 1910, mai.)

Linda ei saanud moraalirünnakust mööda vaadata üldisemaltki konservatiivse ümbruse tõttu. Perekonnateemalist moraliseerimist tuli ette ka „Uue Ilma” veergudel, näiteks noomiti seal New Yorgis tähelepanu pälvinud eesti lauljannat Maria Mielerit, kes oli astunud lähedasse sidemesse Venemaa presidendi Sibul/Narodnyga: „Jaan Sibul aga ei taha oma puudust kannatajast naisest ja lastest Võrumaal Veriora vallas Reo veskis enam teadagi.” (25. III 1910.)

Linda esines põhjaliku seletuskirjaga (22. VII 1910). Tähelepanu paelub radikaalne lõik, milles Linda ütleb, et Vilde abielu oli ammu lõppenud: „Nii ei oleks mind miski asi isegi kõige „pühamasse” abielusse astumast (minu mees oli papi juurde minemise poolt) takistanud. Ma ei teinud seda aga üksnes sellepärast, et ma mõnda pappi oma mustade sõrmedega enese pealage ei tahtnud lasta rüvetada.” Linda lisab, et Rebase „näruses” ajalehes kardetakse asjata ülespoomist, sest sotsialistid, „kes võimsal sammul võimule lähenevad”, kaotavad maailmast tapariistad üldse ära, kapitaliste ja „pappe” ei hävitata, neilt võetakse üksnes võim, misläbi nad on „meie isandatest ja valitsejatest meie vendadeks saanud”.

Misjonäre see üllas perspektiiv ei vaimustanud, süüdistused jätkusid. Siis jõuab Lindale appi Eduardi sõna.

  1. septembril ilmub „Uues Ilmas” Vilde pikk kirjatöö „Kristlik palve „Uue Ilma” toimetajale”, dateeritud 18. augustil 1910 Mühlaus, romantilises mägi­külas Innsbrucki lähistel, kus Vilde parajasti kosumas oli. Kirjutis räägib sellest, kuidas „punane vägi” võidult võidule tõttab ja „mustade võim”, kiriku autoriteet kõikjal Euroopas taganeb.

„Praegu elan ma Tirolis. See on jälle üks kirikluse klassikalistest kodumaadest. Pealinnas Innsbruckis ja selle ümbruses üksi asub ligemale tosin munga- ja nonnikloostrid, nende seas mitu jesuitlaste oma, kokku mõne hea tuhande laiskleva rahvarumaldajaga. Kuhu sa vaatad, seal seisab papp, ja kuhu sa sülitad, seal seisab kirik. Ja ebajumalate kujusid ja piltisid on kõik mäed ja orud, metsad ja aasad täis. Aga ennäe kurja kiusu – Innsbrucki rahvast esitab parlamendis tulipunane sotsialdemokrat!”

Brüsseli maailmanäitusel on Vilde vaimustusega vaadanud Belgia kaarti, see olnud nagu verine ninarätik, kus punased täpikesed tähistasid sotsialis­tide organisatsiooni asukohti. Salkkond „pappe” olevat seda kaarti õudusega uudi­stanud. „Kõduneva kirikluse vastas seisab sotsialismuse värskelt ja vägevalt võrsuv võim. Aasta kolme-, neljakümne eest alles salgakeste ja killukeste par­tei, oleme meie praegu igas haritud riigis tegur, kellest enam ükski valitsus ega valitsev klass tähelepanemata mööda ei pease.” Vilde annab ülevaate sotsiaal­demokraatide valimisedust Euroopa maades ja rõhutab, et sama toimub ka Ameerika eesti ühiskonnas: „Üleilmline nähtus kirikluse kõdunemisest ühel pool ja vaimuvalgustava sotsialismuse võimsast edenemisest teisel pool kordub väikeses raamis muidugi ka Rebase isanda Läti-Eesti koguduses.” Uued väljarändajad, oma ajastu lapsed, kasvatavad sotsialistide mõjujõudu, see seletab ka pastor Rebase „halepöörast märatsemist sotsialismuse vastu”.

Vilde poliitiliste seisukohavõttude tavaline meetod on satiir ja följetonlik vorm, meenub pilkeleht „Kaak” jms. Kiri Lindale on aga põhiosas tõsimeelne parteiline programmkirjutis eesmärgiga jõuvahekorrad paika panna. Üleüldse on Ameerika-episood peaaegu ainus ajajärk Vilde pagulaselus, kus tal on võimalus oma poliitilisi seisukohti parteilises vaimus esitada, rüütamata neid satiirilisse kesta. Vastase pilavormis pisendamine on siiski ka kõnesoleva kirja­tüki raamistuseks: Vilde palub, et „Uue Ilma” toimetaja suhtuks oma ründajatesse kristliku halastusega: „Neid õnnetumaid ära nuhtle, Linda, vaid anna neile antipirini[36] ja seo neile äädikarätikud pea ümber!”

Vilde jõulisele ülesastumisele järgnes mitu vastukaja.

Gustav Sommi, esimese eesti luteriusu kiriku ehitaja Ameerikas, seletab „Uue Ilma” veergudel (18. XI 1910) Vildele kannatlikult, et ta peab asjatult kiriklasi rumalateks, kes sotsiaaldemokraatiat ei mõista, küll aga ei saa Vilde ise aru, et „kristlaste vaimuvalgus on palju suurem ja selgem kui sotsialistide oma”.[37]

„Amerika Eesti Postimehes” (1910, november) annab vastulöögi J. A. Vits (nimi mõjub pseudonüümina, näiteks Jumala Vits, kuigi Vits perekonnanimena on käibel), kes ütleb, et sotsialism on suurem pimestaja kui religioon, Vilde on aga „üleliia punaseks” läinud ja mõjub inimesena, kes „pool parantamatalt enneaegselt vaimuhaigete majast välja on karanud, või kübse küllalt oleks jäädavalt sinna aset võtta”.

Ometi oli Vilde sekkumisel tuntav tagajärg: misjonäride seltskond võtab edaspidi avalikult hoiaku, et neid Vilde ega tema naise tegemised ei huvita. Sõnasõda kestab ometi „Amerika Eesti Postimehe” viimase numbrini juulis 1911. Vasakpoolsete seas saatana kuvandi omandanud pastor Rebase otsene osalus jääb hämaraks, tema nimemärgiga kirjatükke lehest ei leia. Hans Rebane oli juba enne Vilde Ameerikasse saabumist elanud läbi raske vähioperatsiooni ja suri 17. detsembril 1911 oma kodulinnas Bostonis. Algselt eestlaste ühendamiseks loodud kristlik misjonileht oli püsinud tema õlgadel ja kaotas kandepinna koos oma asutaja lahkumisega.[38]

Kirglik võitlus kiriku ja „pappidega”, mis iseloomustab Linda Jürmanni toimetaja-aega (ja millega uuemast ajaloost on võrreldav üksnes Andrus Kivirähki vastav võitlus „Eesti Päevalehe” veergudel), oli ühtlasi lahing juhtpositsiooni pärast väljarändajate ühiskonnas. Pärast kiriklaste taganemalöömist oli rohkem aega tegelda kodanlaste ja kapitalistidega.

 

Heitlus suguvendade keskel

 

Napoleoni tuntud ütlust meenutades: vaenlastega sai Vilde hakkama, aga Jumal, kellega ta suhted olid sassis, ei kaitsnud teda sõprade eest.

Omade leerist esitas Linda toimetamistööle pretensioone Nikolai Janson (1882–1938), selgub, et Philadelphia seltsimehed eesotsas Jansoniga olid Linda vastu „käredalt protesteerinud” (20. X 1911). Jansonile vastates kurdab Linda, et on vastukäivate soovide vahel: „Ühele on meie leht liiga parteiliseks, ühekülgseks läinud, teiste arust puudub sellel punane värv peaaegu täiesti jne.” (19. VIII 1910.) Janson aga heidab Lindale ette „omavoli” ja „paljudele äraseedimata teoreetilist kuivust” (16. IX 1910). (Olen ausalt öeldes ka ise arhiivis lehte lugedes märkmikusse täheldanud: pikki raskeid kirjutisi klassivõitluse teemal, palju Kautskyt.) Igal juhul ei ennustanud Jansoni-suguse Philadelphia seltsimehega tülliminek head, tegu oli tugeva natuuriga, kes oli hiljem Nõukogude Liidus kõrgetel ametikohtadel, sealhulgas Vene NFSV kohtu rahvakomissar ja Nõukogude Liidu veetranspordi rahvakomissar.

Raske on luua kindlat ettekujutust Lindale osaks langenud kriitika rõhuasetustest. Küdes mitmekesine nurin, mida toitis tellijate arvu kidumine (arvati, et see võiks olla poole suurem, 11. XI 1910).[39] Poliitilist rahulolematust oli niikuinii, toimetajat ümbritses lai spekter inimtüüpe äärmuslikest punastest kuni osaühisuse üldse mitte punaste liikmeteni, viimased, tõsi küll, ei pääsenud kunagi valitsema. Sotsialistina esindas Linda ranget, aga mõõdukat joont, näiteks pidi ta tulipeadele selgitama, et Estonia teatrimaja ja kunsti on ka töörahvale vaja ja et kodanlust kui klassi on veel vara likvideerida (18. XI 1910).

Osaühisuse juhatuse koosolekute protokollidest ilmneb, et Lindale heidetakse ette üleolevat suhtumist n-ö lihtsatesse kaastöölistesse. Tehakse otsus, et ta võib kirju avada ainult teise inimese juuresolekul ja lehes avaldamata jääv materjal tuleb saata toimetuse nõukogule kaalumiseks. Ühed soovivad rohkem luuletusi ja novelle, teised rohkem Ameerika ja kolmandad rohkem kodumaa uudiseid, neljandad aga tahaksid lehe asjus „referendiumi” korraldada. 5. veebruaril 1911 sünnitab Linda aruanne „pikki vaielusi”, toimetaja näib tõrksust ilmutavat, sest peagi (8. III 1911) avaldatakse „tungivat soovi”, et ta kõigist juhatuse koosolekutest osa võtaks. (Protokolliraamat, lk 129, 135.)

Linda on surve all, aga nüüd on talle appi tõttamas mitte ainult Eduardi sõna, vaid mees ise. 17. veebruaril 1911 oli ju lehes ilmunud teade: „Slm. Eduard Vilde sõidab Ameerikasse, jõuab arvatavasti 25. märtsil.”

Seda üllatavam on, et 24. märtsil, päev enne Vilde saabumist, näeb trükivalgust Linda avaldus „Uue Ilma osanikkudele ja lugejatele”, kus toimetaja teatab, et ta „võimalikult pea – kõige hiljem aga 15. juunil s. a. – mitmesugustel isiklikel põhjustel” toimetaja ameti maha paneb.

Aga juba järgmine juhatuse koosolek (2. IV 1911) sunnib arvama, et Linda on teinud provokatiivse käigu ja saanud milleski oma tahtmise. „Toimetaja küsimuses otsustatakse sellepärast, et need põhjused millede pärast toimetaja ennast lehes ülesse ütles, kõrvale heidetud või nende pärast kokku lepitud ja nii edasi ametisse arvab jääda võivat, mitte mingisuguseid sammusid uue toimetaja saamiseks astuda ja selle[ga] asi lõpetada.” Juhatus lükkab tagasi Hans Pöögelmanni kandidatuuri ja näib, et Nikolai Janson on niisama edutult ennast välja pakkunud.

Vahepeal on jõudnud pärale Vilde, kes viibib pealekaebuse tõttu Ellis Islandi immigratsioonivanglas tagasisaatmise ohus, tema vabastamiseks palgatud advokaadi kulude katteks otsustatakse Lindale laenata 55 dollarit. (Protokolliraamat, lk 137–138.) Mitmelt poolt tehakse annetusi, nii et Lindal pole võla tagasimaksmisega probleeme. Vilde saabumine ja ühine aktsioon tema maalesaamiseks näib tugevdavat Linda jalgealust. 14. aprilli lehes teatab ta lugejatele, et lahkumise põhjused on kõrvaldatud, ja tema võitlushimu eesti vaimuliku tagurluse vastu ei ole kunagi „elavam ega rõemulikum olnud kui praegu ja kui minu mees, Ed. Vilde, kes ikka veel Ellis Islandi vang on, sealt kord maale peasema peaks, siis loodan ma temalt, kelle sulg palju osavam on kui minu oma, enesele selles võitluses rohket toetust.” Samas lehenumbris on teade, et advokaat Charles W. Baconi abiga on Vilde maale lubatud.[40]

Vilde ei sõitnud New Yorki Linda ametist ilmajäämist tähistama. Neil oli ju ikkagi kavatsus mõneks ajaks Ameerikasse elama jääda. Igatahes oli Linda teinud ettevalmistusi, „korteri valmis üürinud” ja võlgu võttes sinna „majakraami sisse muretsenud” (31. III 1911). Vilde on ise New Yorgis olles eesti lehelugejale seletanud: „Mul oli aga nõu olnud oma praegust vaba abielu Amerikas, kui ma siia kestvalt elama peaksin jääma, tsivil-laulatuse teel legaliseerida, sest Inglismaa kõrval on Amerika praegu ainus maa, kus kahte Vene alamat üleüldse tsivil-abielusse laulatatakse. Selle nõu võin ma aga, nagu advokat mulle seletas, alles siis korda saata, kui ma oma esimese abielu ka Saksamaal lahutamise teel maha lasen kustutada, ehk kui ma ta Nevada või Lõuna-Dakota riigis „kustunuks elan”. [—] Mul on nõu valida, kui kukrusse kulude katmiseks korjandust kogub. Sinnamaani ei või ma kui väljamaalane New-Yorgi riigis siinsete seaduste keelul oma abikaasaga ühes elada – teine peab teises korteris olema. Muidugi täidame seda drakonlist moraliseadust .. täpi pealt ning leiame ta… üsna luuleliku olevat…”[41]

Pärast Ellis Islandilt vabanemist on Vilde lausa eufoorilises meeleolus ja kujutleb, et on saabunud töölisliikumise paradiisi. Ta seab ju sammud sel hetkel maailmas ainsa eesti tööliste häälekandja toimetusse, kust Linda sõnul iga numbriga „kaunis kogukene proletariadi ohvrimeelsust ja idealismust” rahva sekka läheb (1. VII 1910).

  1. aprillil 1911 avaldas Vilde „Uue Ilma” esiküljel pöördumise „Tänu sõpradele, tänu vaenlastele!”. Ta rõhutab, et „musta „kängi” kangelased” kavatsevad tema isiku kaudu rünnata eeskätt „meie parteid”. Kuuleme otseallikast: „Nad süüdistasivad mind esmalt: vaimuhaiguses; ma olevat kuskil (arvatavasti Saksamaal) 2 aastat hullumajas mööda saatnud. Juba laeva peal, New Yorki sadamas, kuulas mind Amerika tohter pika pitsitamisega vaimlise tervise poolest üle, küsis kuuldavasti ka laevateenijatelt järele, kas ma sõidu kestvusel mitte hulluse märkisid ei olla avaldanud .. [—] Teine kaebtusepunkt oli anarchis­mus ja nihilismus (!?) .. võisime kirjaliste ja suusõnaliste tunnistuste najal selgeks teha, et ma oma meelsuse poolest küll sotsialdemokratlane olen, mitte aga anarchistline utopist või terrorist.” Ära tuli klaarida süüdistus, et „mina olevat naise ja lapsed kodumaale maha jätnud”. Lõpuks deklareerib Vilde, et pealekaebajad eksisid. „Nende eksitus tuli sellest, et nad sotsialistlist idealismust, sotsialistlist vend[l]ust, sotsialistlist solidariteeti ei tunne. Nendel pole aimugi sellest „pühast vaimust”, mis võitleva proletariadi hingesid täidab ja neid hingesid üksteisega katkemata sidemetega ühendab – neil pole õiget aimu meie ohvrimeelest ja armastusest üksteise vastu .. ” Vilde tänab kõiki, kes tema vabastamiseks raha annetasid, ja usub, et nende tasuks on siiras rõõm kaasvõitleja aitamise eest. „Amerika seltsimehed, ma olen nüüd üks teite seast,” hüüatab Vilde New Yorgi pinnale astudes, „teie võite mind oma tegeliste töömeeste kirja panna. Mida ma jõuan ja oskan, seda tõotan ma teie lipu all õiglase püüdearmastusega teha. Edasi – meie oleme õigel teel!”

Vilde ei ole pärandanud meile New Yorgi reisikirja (kui kuumalaine kirjeldus välja arvata), muljed võtsid följetonlike novellide kuju, kus jutustaja rõhutab iroonilist distantsi. Aga suhetes seltsimeestega minetab Vilde oma krooniliselt üleoleva hoiaku, ja meie mõistame, et niisugune hoiak on olnud ühtlasi tema kaitsekilp, see, millega ta on tulnud läbi külma aja ja mis nüüd just nagu hinge puistates korraks sulab.

  1. mail 1911 toimus Manhattanil „Uue Ilma” toimetuse suhtelises läheduses asuvas Uues Sokol Hallis[42] ajalehe suurelt reklaamitud pidu- ja tuluõhtu, aasta tähtsaim sündmus, kus kõnedega esinesid „Soome seltsimees” ja Eduard Vilde. „Pidusaali elustasivad kohalikud Eesti sotsialistid mõlemast soost, mõned väljastpoolt ilmunud seltsimehed ning hulgake sotsialismuse poole kalduvaid New York’i Eesti Seltsi liikmeid.” Vilde on Ameerika töölisellu kiiresti sisse elanud, puudutab aktuaalseid juhtumeid ja kõneleb pikemalt sellest, kuidas Saksamaal valitsus ja suurtööstus „raffineritud methodide” abil sotsialistide vastu võitlevad. Kõneleja toonitab selles heitluses sotsialistide puhta moraali tähtsust: „Selle morali juured seisavad meie idealis ja eesmärgis, mis ju ise kõige kõrgema inimliku morali kokkuvõtet esitab .. ” Vilde leiab, et vastased on „meie teaduslise theoria” ja puhta võitlustaktika vastu võimetud; kuna tõde ja kõrgeim inimlikkus on sotsialistide pärisomand, siis jäävad vastastele paratamatult madalamad žanrid nagu laim ja valetamine. Me ei liialda, kui ütleme, et Ameerikas olles avaneb Vildes tõeliselt idealistlik sotsialist ja suur moralist mõnevõrra ebavilde­likult passionaarsel kujul. New Yorgis oli Vilde oma sotsialismi-kirgastuse tipul. Edasi sai tulla ainult langus.

Kuid mitte kohe, mitte veel sellel maiõhtul Manhattanil, õhtul, mil ajalugu, see igavene eksitaja, olekski võinud lõppeda nendesse õndsatesse visioonidesse inimkonna tulevikust, mis keerlesid Eduard Vilde peas, õhtul, mil tema menukale kõnele järgnes soome autori, harrastusteatrite repertuaari sisustaja Kaarle Halme (1864–1946) kurbmäng „Murdunud”, tants ja õnneratas ja „armu­jumalale ja rõõmsale jutupuhumisele pühendatud pidutagatipp”. (26. V 1911.)

Maipidu ei olnud küllap ainus kord Vildel kuulajate ees üles astuda. Iga­tahes kirjutas kiriklaste leht nii: „Suurem osa nendest [New Yorgi eestlastest] on sotsialistid. Need teevad oma õpetuse laiali laotamiseks agaraste tööd. Nad panevad oma asjade ajamiseks kõiksugusid lõbu- ja kõne-õhtusid toime ja ohvertavad selleks lahtiste kätega. Neile juhatajadeks on Linda Jürmann oma armukese Ed. Vildega.”[43] Selleks ajaks, kui need kadedavõitu read ilmusid, olid Linda ja Vilde New Yorgi eesti sotsialistidega kõik sillad põletanud.

Pomm plahvatas juuni lõpus. Veel kuu keskel näib mure lehe vähese leviku pärast leidvat lahenduse, juhatuse koosoleku (16. VI) protokollist loeme: „Lehe heaks agitatsioni tegemiseks otsustatakse proovi number 8 leheküljeline välja anda ja Ed. Vildelt tellida midagi (kui võimalik üks jutt) selles numbris avaldada. Proovi numbert 700 trükkida.” (Protokolliraamat, lk 144.) Lehe kaasa­andena ilmub Vilde „Minu esimene business”, mille honorarist autor suuremeelselt loobub. Nädal hiljem, 23. juunil toimunud juhatuse koosolek on meile pärandanud aga järgmise ootamatu teate: „Keskyla poolt antakse üks kiri, kus U. Ilma sisu ja sihti arvustatakse ette lugemiseks, mille sisu kohta mingile otsusele ei jõutud. Slm. Keskyla nõuab ühe Uue Ilmale saadetud kirja põhjal teadet, mis sellest kirjast on saanud, mille kohta tähendatud teadust nõutakse. Toimetaja vastab, et tal lusti ei ole selle küsimise peale vastata, nimelt sellepärast et see küsimus isiklikel põhjustel jonni pärast ette pantud. Otsustatakse sammusid astuda uue toimetaja muretsemiseks.” On tunda ärevust, kellelgi tekib mõte Speek tagasi kutsuda ja Linda käib kandidaatidena välja, me ei tea, kui trotslikult, Otto Sternbecki, Karl Asti ja Hans Pöögelmanni. (Protokolliraamat, lk 146.)

Seda koosolekut kommenteeribki Vilde oma raevukas kirjas Speegile: Linda „peab oma väikeste, näruste vaenlastega organisatsioonis kiskuma! Oleks mul vaesel mehel aimu olnud, missugused olud Teie ühisustekestes valitsevad, mäherdusi isikuid neis susida ja pusida, kädistada ja kisada lastakse – ma poleks uneski selle peale mõelnud, Lindat Ameerikasse minema tuupida, veel vähem oleksin nõuks võtnud, temale siia järele tulla, oma viimaseid hoiu­kopikaid ohverdades. [—] Linda närvid on just nii kaugel, et ta „Uue Ilma” ja hullumaja vahel valima peab. Ja mina ei saa enam kurku tõusnud jälkuse tundest vabaks.”[44]

  1. juuni koosolek ei olnud midagi lõplikult otsustanud, uue toimetaja otsimise poolt hääletati napilt 4 : 3, olukorra kujundamine võis olla mingil määral veel Vilde ja Linda käes, tuge võis loota Speegilt, ja Linda on esialgu toimetaja kohal edasi. Lõplik lõpp saabub juhatuse koosolekul 4. juulil. Vilde on pärast 23. juuni sündmusi kirjutanud vihase kirjatüki „Sotsialistlised bürokradikesed”, mis on sihitud New Yorgi sotsialistide keskkomitee liikmete vastu. See sünnitab juba kirjutaja vastase mässu. Juhatuse koosolekul arutatakse Vilde kirja­töö avaldamist: „Otsus 5 häälega 0 vastu mitte lehte panna nimetatud kirja­tükki. Toimetaja Linda Jürmann teatab, et ta, kui nimetatud kirjatükki ära ei trükita, tema toimetaja kohused maha paneb.” (Protokolliraamat, lk 146–147.)

Vilde tõttas oma kaastööga Lindale toeks samamoodi nagu siis, kui naine oli sattunud misjonäride rünnakute alla. Kuid nüüd jääb tema autoriteedist väheks. Ja kui see enam ei aita, siis ei aita miski. Ka eemal viibival Speegil pole endist mõjujõudu. Vilde kirjutab Speegile, et „kodanlised peremehe-instinktid täis madalat talupoegsust” on seltsimeeste seas võidule pääsenud. Linda-järgse toimetuse juhtkirjas ei esinenud kordagi sõna „sotsialismus” ja masendunud Vilde, kes kahtlustab, et „talupojad” on reetnud sotsialismi ürituse, heidab sõbrale ette, et see omal ajal tahtnud lehest kõigi Ameerika eestlaste häälekandjat teha – „mis sotsialisti poolt üsna absurd on. Kuhu jääb siis sel kombel lehe siht!” Ühtlasi mainib Vilde: talle on süüks pandud, et ta ründab inimesi, kes ta Ellis Islandilt maale aitasid. „Nõnda oodati ka minu poolt roomamist ja oma arvamiste ärasalgamist selle abi tasuks!” Vildel oli kombeks aeg-ajalt „suguvendades” pettuda, nende intellektuaalses tasemes kahelda, nüüd on pettumus veel mitmekordne. Ta kavatseb kiiremas korras Euroopasse sõita. „Meie Monroe doctrin käib: „Amerika barbarlastele!””[45] Lehest leiame napi teate: „Eduard Vilde ja Linda Jürmann reisisivad laupäeval, 22, julil, Hamburg Amerika liinil Europasse.” (28. VII 1911.)

Linda ja Vilde lahkumisest oli New Yorgis kahju vähestel. New Yorgi Eesti Sotsialistlise Ühisuse juulikuisel väljasõidul kaunisse Pelham Bay loodusparki arutati ka „U. Ilma ringkonnas ettetulnud juhtumiste üle” ja pea kõik olid arvamusel, et „see teisiti olla ei võinudki”. (14. VII 1911.) Kindlasti oli kahetsejate hulgas Speek, kellele sõprade kadumine jättis ellu nostalgilise tühiku. Vilde ja Linda ei kirjutanud talle enam kunagi. Osaühisuse koosolekul 6. augustil 1911 nenditakse, et „Uue Ilma” lugejate arv (ilmselt mõel­dakse tellijaid) Linda Jürmanni ametisse astumisel oli 323, lahkumise ajal 278. „Koosolek jäi juhatusega toimetaja lahkumise asjus rahule ja kinnitas seda 20 häälega 2 vastu.” (Protokolliraamat, lk 149.)[46]

 

Finito

 

Mida öelda lõpetuseks peale selle, et pagulase ja maailmaparandaja tee on okkaline?

Vilde võis vihastada, tülitseda, oma irooniaregistri selle ebatäiusliku maailma nähtuste vastu valla päästa, aga mingis sügavamas kihis, sisemises tasakaalupunktis, selles kõigutamatus raskuskeskmes, mis teeb ta Vildeks, ei lasknud ta ennast kaasinimestest ülearu segada. Nagu ta teises kontekstis on öelnud: „Ma ei tunne ülepea inimest, kes .. iseäralist ja kestvat mõju minu peale oleks avaldanud .. ”[47] Ta teadis, et kuulub – koos Lindaga – valgustatud inimkonnaosa hulka ja peab ülejäänu suhtes säilitama läbinägeva hoiaku ning kriitilise distantsi. Väike kergeusklik libastumine New Yorgis, sellest saab ju märkamatult üle. See ei tähenda midagi. Liiatigi, Ameerika on maa, mis pole tema vääriline. Kirjandusloolane märkab ometi, et enne Ameerika-reisi oli Vilde loomingus toimunud lähenemine tööliskeskkonnale, Nigol Andresen on täheldanud, et romaaniga „Lunastus” (1908) ilmutas Vilde „tahet töölisklassi kirjanik olla”.[48] Ameerikast naasmise järel kirjutas Vilde oma kaks olulisemat teost, näidendid „Tabamata ime” ja „Pisuhänd”. Ja nüüd on juba maitseasi, kas öelda lihtsalt, et Vilde jätkab maailma parandamist turvalises kodanlikus salongis; või et ta on – pärast New Yorgis saadud kogemusi – sinna salongi põgenenud.

[1]

 

  1. Viitol, Eduard Vilde. Tallinn, 2012, lk 43.

[2] K. Mihkla, Eduard Vilde kodus Kadriorus. Rmt: Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes. Tallinn, 1960, lk 22–24.

 

[3] L. Viitol, Eduard Vilde, lk 43.

 

[4] E. Vilde, Ameerika kirjanikud. „Postimees” 8. VIII 1896; E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 103–104; E. W. Bok, The modern literary King. „The Forum” 1895, november, lk 335.

 

[5] E. Vilde, Ameerika kirjanikud. „Postimees” 12. VIII 1896; E. Vilde, Artikleid ja kirju, lk 113.

 

[6] Vt: T. Kitvel, Jaan Sibul/J. Talune/Ivan Narodny. „Vikerkaar” 2017, nr 6, lk 21.

 

[7] E. Vilde, Minu audients president Ivan Narodnõi juures. „Õigus” 19. V 1908.

 

[8] Värskemaid näiteid: H. Reinart, Kirjanikuhärra Vilde seiklused New Yorkis: see on üks maailma hirmsamaid paiku! „Postimees” 21. III 2018; Järjejutt. Eduard Vilde. „Minu vangipõlv Ellis Islandil”. 15.–19. II 2021. ERR-i arhiiv.

 

[9] E. Vilde, New York suvel. „Päevaleht” 20. VIII 1911; Vt: K. Tilga, Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad. Tallinn, 2013, lk 253–257.

 

[10] E. Vilde, Üle suure vee. „Päevaleht” 1. X 1911 – 5. IV 1912.

 

[11] E. Vilde, Katked minu elust. Rmt: E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn, 1957, lk 439.

 

[12] M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu. Tallinn, 1923, lk 111.

 

[13] K. Mihkla, Eduard Vilde. Eesti kirjanduse vanameister. Tallinn, 1935, lk 36.

 

[14] Vt: E. Vilde, Lugusid suure lombi tagant. Tallinn, 1944. (Sõnarelvaga nr 3.) Sõdurite lugemisvaraks mõeldud vihikus on katkendeid kirjutisest „Minu vangipõlv Ellis Islandil”, lisaks „Minu esimene business” ja „Jack Brown”.

 

[15] Vt ka: E. Vilde, Jutustused IV. Tallinn, 1953, lk 386.

 

[16] L. Vilde, Linda Jürmannist ja Eduard Vildest. Rmt: Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes, lk 112.

 

[17] Eduard Vilde üheksa kirja. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 6, lk 358–366 ja nr 7, lk 422–430.

 

[18] P. Krusten, Õhtupoolik Deep Riveris. Peeter Speegist ja Eduard Vildest. „Tulimuld” 1964, nr 2 ja 3; vt ka: P. Krusten, Hullumajast möödumisel. Lund, 1972, lk 180–232.

 

[19] Villem Alttoa käsitlusest võib siiski aimata „Tulimullas” avaldatu tundmist, vt: V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973, lk 255.

 

[20] E. Vilde, Kodanlus, proletariat ja revolutsion. „Uudised” 20. X (10. XI) 1905.

 

[21] Vt viimane „Uudiste” number 20. XII 1905.

 

[22] L. Ibrus, „Uudiste” ringkonnas 1904–1905. Reaktsiooni-ajastul. Rmt: Punased aastad I. Tartu, 1932, lk 57.

 

[23] Advokat J. Temanti protsess. „Postimees” 3. XII 1909.

 

[24] K. Türna, Tartus 1905. a. Tallinnas reaktsiooni-ajastul. Rmt: Punased aastad I, lk 70.

 

[25] New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, juuli.

 

[26] E. Mutt, Ameerika eestlased. „Eesti Hõim” 1928, nr 4, lk 3.

 

[27] Vt: Seltsid, ühinege! „Uus Ilm” 20. VIII 1909; New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, juuli.

 

[28] Kui kirik kogus eestlasi. „Vaba Eesti Sõna” 3. XII 1953.

 

[29] Kui New Yorgis oli 10 eestlast. „Vaba Eestlane” 10. I 1959.

 

[30] E. Vallaste, Ühe suure vale vastu. „Vaba Eestlane” 11. VII 1959.

 

[31] „Amerika Eesti Postimehe” peas on toimetuse aadressiks märgitud New York, 8 State Street, kus asus  immigrantide eest hoolitsev Lutheran Pilger House, selle all numbri ja daa­tumi real on aga kirjas Boston, kus oli toimetaja Hans Rebase elukoht.

 

[32] P. Krusten, Hullumajast möödumisel, lk 220–221.

 

[33] Ameerika Eesti Kirjastuse Osaühisuse / Seltsi protokolliraamat. ERAF.9595.1.1. Lk 73, edaspidi viide tekstis; Sõnumed. „Uus Ilm” 28. I 1910.

 

[34] L. Jürmann, Linda Jürmannist ja Eduard Vildest, lk 110.

 

[35] E. Kaup, Ajalehe „Uus Ilm” asutamise ajaloost. Rmt: „Uus Ilm” 70. Tallinn, 1980, lk 12.

 

[36] Antipyrin – varem kasutusel olnud valuvaigisti.

 

[37] Gustav Sommi (1858–1918) oli „auru-insener”, kellest Wisconcinis sai luteri kiriku „ase­täitja-õpetaja”. Meenutades väikest kirikut. „Vaba Eesti Sõna” 25. V 2004.

 

[38] E. Vallaste, Ühe suure vale vastu.

 

[39] Ajalehe levikut mõjutas ka see, et Vene võimud takistasid „Uue Ilma” pääsu oma impeeriumisse; keelust möödahiilimiseks trükiti lehte õhukesele paberile ja saadeti kodumaale tavalises kirjaümbrikus.

 

[40] Linda oli kindel, et Vilde vastu esitatud kaebus pärines pastor Rebase ringkonnast; hiljem on peetud võimalikuks, et kaebuse taga võis olla ka Tsaari-Venemaa ohranka või koguni Vilde esimene abikaasa. Vt: K. Tilga, Tossutäkuga Euroopasse, lk 196. Kõige tõenäolisem on siiski Linda versioon: kaebuse punktid – Vilde närvihaigus, vasakmeelsus, vabaabielu – olid ju kõik läbi hekseldatud „Uue Ilma” ja „Amerika Eesti Postimehe” sõnasõjas. Tagantjärele mõjub Vilde kohta esitatud kaebus samamoodi nagu tänapäevased pealekaebamised inter­netis, eesmärk on üks – takistada kaebajale vastumeelse ideoloogia levikut.

 

[41] E. Vilde, Esimest korda pogris. „Päevaleht” 12. VII 1911. Teateid Vilde ja Linda juhtumistest Ameerikas sugenes ka Eesti ajakirjandusse, nii et Vildel oli vaja esineda omapoolse sele­tusega.

 

[42] Sokol New York – tšehhi ja slovaki immigrantide 1867. aastal asutatud kultuurikeskus, 71. tänava hoone ehitati 1896.

 

[43] New Yorgist. „Amerika Eesti Postimees” 1911, nr 4, juuli.

 

[44] E. Vilde P. Speegile 25. VI 1911. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 7, lk 427–428.

 

[45] E. Vilde P. Speegile 11. VII 1911. „Keel ja Kirjandus” 1976, nr 7, lk 429–430.

 

[46] Nagu Linda Jürmannile järgnenud Hans Pöögelmanni toimetaja-aeg näitab, oli ajalehel tõepoolest rohkem potentsiaali, nii oli 1913. aastal registreeritud umbes 600 lugejat ja unistati isegi tuhandest. Vt: E. Plotnik, „Uus Ilm” ja Hans Pöögelmann. Rmt: „Uus Ilm” 70, lk 19.

 

[47] E. Vilde M. Kampmannile [1912. a. lõpul], lk 426.

 

[48] N. Andresen, Eduard Vilde „Lunastus”. Rmt: E. Vilde, Lunastus. Tallinn, 1948, lk 211.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon