Emale
Juuli, 2014
*
Heinamaarjapäeva hommikul
on elu hapram veel kui muidu
kajakate heitunud kisa
hakib ja hekseldab mõtteid
hing pitsitab
ema ma kardan
tulla haiglasse su juurde
heinamaarjapäeva hommikul
kui piiksuvate aparaatide all
hingeldaks justkui kogu ilm
sa oled väga väike
seal suures majas
ja ootad et keegi
ütleks õigeid sõnu
kas nüüd on aeg seda osata?
su hääl telefonis oli selline
et suutsin vaid kramplikult mõelda:
mul on töö juures laual
tinaraamis klaasingel
kelle habras kael ometigi
hoiab rasket pead
haigla trepil
sätivad kolm vene naist
oma veripunaste pearättide narmaid
ja kõnelevad
et lootust on alati
kui oskad kannatada
nemad on vist
vera, nadežda, ljubov
heinamaarjapäeva hommikul
on usk
lootus
ja armastus
lähemal kui muidu
juulis 2013
*
Ema ma tahaks uskuda
aga tegelikult ei tea
kas tunneli lõpus on valgus
või hoopis rong
mis toob mind täna viimaks Tartusse
sinu juurde
kui oled jälle
ja ikka haiglas
kuidas sa küll tajud ja mõistad seda
et ma muudkui torman ja töötan
justkui oleks see nii kole tähenduslik
samas kui sinu päevad
on täpselt ühesugused
palavik püsib
ja vaade palatiaknast
Tartus küsin igaks juhuks teed
aga kogemata Maarja Magdaleena haiglasse
teades muidugi et vaja Maarjamõisa
on see lunastuseotsing?
ema sa oled
iga korraga natuke väiksem
aga täna näed sa välja nagu
vägev hõimupealik
su pilk on kuidagi kindel
juuksed peas püsti
(ise ütled et mitu nädalat pesemata)
ja kaela küljes kaks voolikujuppi
ühel kollane teisel punane ots
sinu lahingutrofeed
siis korraga palud
sahtlist oma kõrvarõngaid
kuldseid ristikulehekesi
mida mäletan nii kaua
kui üldse mäletan
kui need jälle kõrva saavad
julgen viimaks lahkuda
haigla lifti astudes
olen äkitselt kohutavalt üksi
see on suur lift
kuhu mahuks 24 suure tähega Inimest
kogukaalus 1800 kilo
aga praegu pole siin grammigi kedagi teist
vaid mina
tõesti üsna üksi
21. märtsil 2014
