Euroopa-mõtisklusi sõja ja „Švejki” taustal
September, 2014
Olen välismaalastelt küsinud, kui populaarne on neil kodus Jaroslav Hašeki romaan „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Selgub, et see sõltub peaasjalikult kahest asjast. Esiteks, kas vastav maa on varem kuulunud Austria—Ungari koosseisu. Teiseks riigi hilisemast ajaloost. Vabas maailmas pole „vahva sõduri” resonants lugejate hulgas nii suur kui endises Ida-blokis. Teine tegur on määravam. Näiteks Eesti kuulus hoopis Tsaari-Venemaa alla. Ka Esimene ilmasõda ulatus meieni (võrreldes näiteks Lätiga) pigem põgusalt. Aga „Švejki” tsiteerisid meil nõukaajal peast ka need, kes muud ei lugenud. Kultusraamat oli see niihästi Ungaris ja Slovakkias, mis kuulusid kaksikmonarhiasse, kui ka Lätis või Bulgaarias, mis sinna ei kuulunud. Seevastu vabas maailmas (Hollandis, Skandinaavias jm.) on Hašeki teos küll tuntud ja hea mainega, aga selle tähendus on teine. Põhjus on ilmne: „Švejki”-maailm on meie omaga lihtsalt sarnasem. Raamatu peategelane on väike inimene suure riigi masinavärgis — vastamisi jõuga, mis tahab teda maadligi suruda. Selles mõttes pole seal peamine sõda ise, vaid sõjavägi. Viimases avaldub totalitaarse riigi olemuse kvintessents. Eks paralleelid Vene kroonu absurdsustega, mis suurt osa eestlasi puudutasid, meid nii naerma ajasidki. Et aga sõjavägi on loomuldasa suhteliselt bürokraatlik ja mittetsivilistlik, siis mõistavad „Švejki” ka vaba maailma lugejad, kuigi jah, mitte läbi üdi ja vere nagu meie.
Aga oot, kas siis näiteks Kafka pole vabas maailmas väga mõjukas autor? Tema teemaks on ju ka masinavärk ning võõrandumine? Kindlasti. Ja Kafka oli/on väga oluline meiegi jaoks. Ent Kafka on haritud inimesele. Teatavas mõtte on „Švejk” rahva-Kafka ja natuke isegi anti-Kafka. Paradoksaalselt (rõhutan, et paralleelid on struktuursed-modaalsed) meenub „Švejki” puhul Goebbelsile omistatu, umbes nii, et „professor avastab ühe batsilli ja kiitleb sellega terve eluaeg, seevastu meie kojamees Fritz saadab ainsama luuatõmbega miljoneid batsille rentslisse ega kiitle sellega üldse”. Švejki huumorimeel, terve mõistus ja kompleksivabadus kaitsevad teda neurasteenilise bürokraatia surve eest. Ta ei hakka lolluse üle metafüüsitsema ega satu ahastusse, vaid saadab selle pikalt… rentslisse. Tänu sellele jääb talle inimväärikus ja oma mina, „ma olen Švejk”, ütleb ta lihtsalt, ta pole umbmäärane härra S.
Jah, „Švejk” on vahva raamat, aga selle najal Esimest ilmasõda ja Austria—Ungari olusid tundma õppida on lootusetu ettevõtmine. Vastavat käsitlustasandit siin lihtsalt pole. Autori publitsistlikud arutlused sõja, inimkonna ning päevapoliitilistel teemadel on sisult kodukootud, vormilt retoorilised. Üldse on suur vahe, kas lugeda „Švejki” noores eas, kui teadmised üle-eelmise sajandivahetuse Euroopast alles napid, või hiljem, kui ollakse end rohkem kurssi viinud. Siis omandavad tähenduse ka need pritsmed või killud, mis jõuavad realistliku koega teosesse, ilma et autor oleks tahtnud nende kaudu midagi teadlikult väljendada. Vahel on kirjaniku anne tõesti suurem kui ta mõistus.
Võtame või rahvusküsimuse. Ammust aega olid mällu sööbinud üksikud tekstis leiduvad vihjed pingetele tšehhide, austerlaste ja madjarite vahel (vana sapöör Vodička oli viimaste peale eriti verine). Noh, mis seal ikka, teisest rahvusest isikutega kembeldakse alati, mõtlesin omal ajal, taustaks kogemused kohalike venekeelsetega. Ent nii lihtne see pole, pinged tuleb asetada konkreetsesse ajalookonteksti. Austria—Ungari oli sõna otseses mõttes kaksikmonarhia. Kuigi viimases instantsis mängisid esimest viiulit pigem austerlased, olid igapäevaelus kaks poolt suhteliselt võrdsed. Igatahes jälgiti seda piinliku täpsusega. Seega olid ungarlased vist ainus mitteromaani või -germaani rahvas Euroopas, kes on lähiajaloos olnud igas mõttes härrasrahvas. Viimast ei tule segi ajada omamaise aristokraatiaga, mida on olnud ka enamikul slaavi rahvastel. Võib vaid kujutleda, missuguse jälje on see asjaolu jätnud meie keelesugulasrahva alateadvusse, samuti šokki, mis järgnes, kui Ungari ei kaotanud Trianoni lepinguga mitte üksnes üle poole oma elanikkonnast (sh. ühe kolmandiku ungarlastest) ja rohkem kui kaks kolmandikku territooriumist, vaid ka staatuse. See mõte tekitab võdinaid. Ajaloosündmused, isegi kui neil puudub vahetu kausaalsus, heidavad ometi vastamisi kiiri ja niiviisi hõljuvad ühes kujutlusruumis arusaamatult koos näiteks Petőfi luule, Ungari omaaegse tähtsaima poliitiku peaminister István Tisza tapmine, 1956. aasta venevastane ülestõus ja Jobbik-partei. Ungarlased ja austerlased valitsesid tegelikult impeeriumi teiste rahvaste üle, kellest enamik olid slaavlased. (Eestlaste jaoks oli selleski „vertikaalis” äratundmisrõõmu. Oli ju NSVL-is mitteametlikult üks ülimusrahvas, niisamuti nagu selle rahva liikmete ees lipitsevad omamaised tõprad.)
„Švejki” ei maksa siiski sajanditaguse ajaloo auskulteerimisel (sest ajaloo tunnetamiseks on vaja niihästi treenitud kõrva kui ka loomupärast kuulmist nagu muusika puhul) täielikult välja arvata. Kaudselt ja osaliselt, aga ometi edastab see kunagist õhkkonda, annab fooni või kammertooni. Austria—Ungarist räägiti juba siis (ja seda rohkem edaspidi) kui ajaloo prügikasti kuuluvast riigist. Sellest johtuvalt on maailmasõjas vahel nähtud koguni luuda, puhastavat tormi, mis selle moodustise maa pealt pühkis. Aga igat asja saab ja peab käsitlema mitmest vaatepunktist.
Rahvuste vahel, jah, oli pingeid, igaüks nurises teiste üle ja oli valvas, et nood mingeid eeliseid ei saaks. Aga need vastuolud polnud siiski liiga teravad. Ja kas pole samasuguseid hõõrumisi enamikus liit- või paljurahvuselistes riikides? Austria—Ungari piirkondadel oli ka autonoomiat. Riigi territooriumil võis ametlikult asju ajada kaheteistkümnes (!) keeles. Võrrelgem seda näiteks venestamisega naaberimpeeriumis.
Ja mis puutub tulevikku, siis oli mõrvatud troonipärijal päris kindel plaan võimubaasi laiendada ning anda slaavlastele n.-ö. kolmanda osapoole koht. (Ungarlased olid mõistagi selle vastu, nende sisepoliitika peamine siht oli oma eesõigusliku seisundi säilitamine. Seetõttu on mõistetav, et Budapestis Sarajevo atentaadi puhul ülemäära ei kurvastatud.) Igal juhul ei andnud rahvusküsimus põhjust riigi kadumiseks. Seda enam, et kõrval säilis tõeline rahvaste vangla veel 70 aastat.
Üldse ei olnud Austria—Ungari nii tagurlik, nagu legend seda tagantjärele kujutab. Lõppeks asus see keset Euroopat. Asjad edenesid sealgi. Majandus, transport ja tavakodanike elujärg läksid sajandi esimesel kümnendil ülesmäge. Seda soodustas tollibarjääride puudumine piirkondade vahel, ühtne raha- ning maksusüsteem. Austria-pool oli industrialiseeritud. Ja muidugi säras Viin Pariisi kõrval Vana Maailma teise tähtsama vaimukeskusena.
Ent kuidas olid ikkagi lood selle absurdi ja lollusega? Tundub, et Hašekil suubub totalitaarse riigi kriitika tuntaval määral vastuseisu riigivõimule üldse. Ärme unustame, et Hašek oli „ametlik” anarhist. Just selle taustal tuleks mõista ka Švejki kuulsat lauset, et „nii lolli riiki ei tohiks üldse olemas olla”. Usutavasti ütleksid põhimõtteliselt samamoodi paljud inimesed oma oluliselt teistsuguste riikide kohta. Lõppeks ei lahuta just valgusaastad Švejki maailmanägemist küsimusest: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”
Me võime arutleda, et enamik impeeriume laguneb aja jooksul nii või teisiti, see on kodeeritud nende olemusse. Ja Austria—Ungari oli kindlasti mitmes mõttes „üleküpsenud” („veenustunud”, ütleks Robert Kagan). Ent aastal 1914 polnud tema kadumiseks ühtki möödapääsmatut põhjust ega väljakannatamatut vajadust. Ta oleks võinud veel mõnda aega eksisteerida. (Sama võib muide väita NSV Liidu kohta, mis oleks samuti võinud veel oma kolmkümmend aastat vinduda.) Ent kas polnud siis parem, et lagunemine toimus äkki ja kiiresti? Vastus sõltub suunast, mille ajalugu oleks võtnud ilma kaasneva sõjakatastroofita, missuguseks moodustiseks oleks kaksikimpeerium siis üle kasvanud. Kas poleks tema hääbuvate palgejoonte tagant hakanud tasapisi ilmnema ühe tänapäevase moodustise kontuurid?
Mõtiskleksime hetkeks ajaloost laiemalt.
Eric Hobsbawm on lansseerinud mõiste „lühike 20. sajand 1914—1989”. Seega Esimese maailmasõja puhkemisest NSV Liidu ja Ida-bloki lagunemise alguseni. Nende kahe sündmuse etapilisus on muidugi ilmne. Kui Venemaa poleks osalenud maailmasõjas, poleks tekkinud sisemaist kriisi ning bolševikel poleks suurima tõenäosusega olnud võimalust võimu haarata. Teiselt poolt poleks Hitleril ilma Versaille’le järgnenud kibestumiseta Saksa ühiskonnas olnud vähimatki võimalust saada võimule. Edasi oskab igaüks mõelda.
Siiski laseb eelmine sajand end ka teistmoodi käsitleda, vähemasti teatava poeetilis-teleoloogilise lähenemise korral. Mõelgem põgusalt üle-eelmise sajandivahetuse olukorrale Euroopas ja laiemaltki. See maailm oli (muidugi eeskätt erurooplaste ja nende siirdrahvaste seisukohalt) vabam ja avatum kui iial enne. Kaubad ja teenused, inimesed ja kapital liikusid tõrgeteta. Kas elu oli ka „ilus” selle tavatähenduses? Mõned arvustajad on pidanud sellist hinnangut meelevaldseks rekonstruktsiooniks, ja osalt see nii ka on (analoogiliselt meie oma legendiga esimesest „kuldsest” Eesti ajast). Nood, kes toona elasid, ei tarvitsenud seda päris niimoodi tajuda. Enamiku õnnetunde eeltingimuseks on teatavasti turvalisus ja stabiilsus. Seevastu üle-eelmine sajandivahetus oli dünaamiline, ehkki hoopis teises tähenduses kui järgnevad sõjalised ja sotsiaalpoliitilised kataklüsmid. Igapäevane eluolu ei muutunud toona vähem tormiliselt kui praegu. Kui mainida üksnes tehnilist tsivilisatsiooni, siis mis on internet elektri massilise kasutuselevõtu kõrval? Ükskõik, väga paljud inimesed uskusid toona, et säärane elu jätkub, laieneb ja süveneb (ka eestlased olid tollal vist suhteliselt õnnelikud). See paistis normaalsusena. Läks aga teisiti. Suur osa vahepealseid saavutusi poliitilise ja sotsiaalse loome vallas purunes. Piirid sulgusid, maailm lõhenes jne. Alles viimasel veerandsajandil on maailm uuesti hakanud avanema ja ühinema. Kas polegi nii, et pärast sotsialismileeri kokkuvarisemist jätkati sealt, kus 1914-ndal pooleli jäi? See tähendab, et kogu vahepealne aeg oli üksainus suur hälve. No ja siis, sajandid ei peagi olema ühesugused, ja miks ei võiks öelda, et üüratu katkestus oligi XX sajandi dominant? Aga kui nüüd vaadelda ajalugu vähemasti keskpikas perspektiivis, otsida sealt mingit mustrit ja tendentsi, siis tekib küll tahtmine öelda, et just see vahepealne „lühike sajand” ei kuulu sellesse sajandisse — kui vaadelda XX sajandit eelmiste ja tulevaste ahelas. See oli nagu mingi hiiglaslik väärmoodustis, millest organism lõpuks suurte vaevadega vabaneb. Me naasime normaalsusse. Nii et „lühike sajand” on tegelikult veel lühem: 1900—1914 ja 1989—2000.
Siit edasi minnes võiks öelda, et teatavast aspektist oli Austria—Ungari kokkuvarisemine XX sajandi üks suurimaid geopoliitilisi katastroofe. (Ja Vladimir Putin seisaks kindlamal pinnal, kui ta peaks oma kodumaa katastroofiks Tsaari-Venemaa kokkuvarisemist.) Kuidas nii, tekib tahtmine vastu vaielda. Kahe impeeriumi lagunemisel said paljud rahvad (sealhulgas Eesti) omariikluse, kas see hüve üksinda ei kaalu üles kõike muud? Tõepoolest, täielik iseseisvuspõli on rahva ajaloos tarvilik etapp, mille maitsmiseta jääks suhu mõru mekk ja hinge liigsed illusioonid. Eesti võib olla õnnelik. Siiski näeme pikemas perspektiivis (aga sellest ei pääse!), et ajaloos eksisteerib ka vastupidine tendents. Sel puhul tahaks velmata Hegeli triaadi: tees (kuulumine impeeriumi või lihtsalt kellegi võimu alla), antitees (iseseisvumine, mis antud juhul kestab Euroopa lapitekistumisena tänini), süntees, mis tähendab uue, suhteliselt lõdva ja suhteliselt vabatahtliku föderaalriigi kujunemist.
Nii pühadustteotav, kui see mõnele ka ei tundu, ent kui otsida Euroopa Liidule mingit eellast, siis on selleks Austria—Ungari. Muide, on kerge kujutleda, kui krehvtiselt Švejk Euroopa Liidu (resp. Brüsseli bürokraatia) aadressil väljenduks.
Teine maailmasõda oli vahepeal esimese peaaegu enda alla matnud, seda niihästi tavateadvuses kui ka ajalooalaste uurimuste mahult. Muidugi, teine on ajaliselt lähem ja selle purustused suuremad, liiati kaasnes sellega holokaust ja muud metsikused. Kummatigi tundub vahel, et selliseks unustamiseks on muidki põhjusi. Nimelt oli teine sõda igapidi reljeefsem (isegi kui Stalini ja Hitleri vahepealne sobing kõrvale jätta). See võimaldab ka varasemat ajalugu teatavas valguses näha, mis ehk ongi alateadlik eesmärk.
Sõja nagu iga teisegi nähtuse käsitlemisel tuleb teha vahet ühelt poolt selle tegelikel põhjustel, teiselt poolt õigustustel ning propagandal, millega neid avalikkusele serveeritakse. Samuti tuleb meeles pidada, et ajalugu on võitjate ajalugu. Kes valdab minevikku, see valdab olevikku ja tulevikku. Ja — mis seondub eelmisega — see, kuidas miski maailma laiemas teadvuses kinnistub, sõltub olulisel määral õnnestunud ja/või kõlavate üldnimede ja löövate-sujuvate loosungteooriate käikulaskmisest (näiteks „preisi militarism vallandas kaks maailmasõda”). Kuna sakslased on olnud mõlemas sõjas kaotajad, siis mõistetavalt domineerib rahvusvahelises ajalookirjutuses angloameerikalik ja frankofoonne vaatepunkt. Ei saa öelda, et vastavad käsitlused oleksid väärad, aga nad jäävad paratamatult ühekülgseks. Seepärast oleks tingimata kasulik vahel lugeda ka teiste rahvaste autorite ajaloonägemusi.
Võitjate poolelt pärineb ka tavateadvuses laialt kinnistunud müüt, et Saksamaa alustas Esimese maailmasõja. Nõukogude pseudoajalooteadus toetas seda reipalt. Väite endaga on raske üheselt nõustuda.
Tahtmata jagada maid ja rahvaid kuraditeks ja ingliteks, mis on mõttetu, toonitagem lihtsalt, et enamikul Euroopa riikidest olid huvid ja hirmud, aga mõnel olid need aktiivsemad kui teistel. Saksamaa tahtis sõda suhteliselt vähe, õieti kartis seda. Saksamaa oli oma põhirivaali Prantsusmaad viimases sõjas löönud ega soovinud sealtpoolt midagi juurde. Jutud eluruumist Idas jne. on toonases kontekstis pigem romantiline retoorika. Saksamaa asustus oli küll suhteliselt tihe, aga väiksem kui mõne naabri puhul. Nagu pea igas riigis, nii oli mõistagi ka Saksamaal parteisid või rühmitusi (rääkimata üksikutest poliitikutest), kes sõjast jaurasid. Seda ei maksa segi ajada riigi üldise hoiakuga. Isegi Wilhelm II kohatine sõjameelsus ei tule arvesse, sest keiser ei määranud kaugeltki ainuisikuliselt Saksamaa välispoliitikat ja tema roll selles aina vähenes. Saksa poliitikud on igal ajal mõistnud oma geopoliitilist täbarust. Saksamaa paikneb keset Euroopat ja peab alati olema valmis riskantseks sõjaks kahel rindel (ettenägelik Bismarck ei tahtnud omal ajal Saksamaale meretagust koloniaalimpeeriumi, et vältida tüli Inglismaaga, s. t. läänerinnet).
Austria—Ungari militaarsed ambitsioonid piirdusid oma „kõhualusega” Balkanil, et seal kindlustuda ja kohalikke „maha rahustada”. Nad alustasid sõda kui karistusoperatsiooni Serbia vastu, kes oli (vähemasti kaudselt) osaline nende vastu suunatud riiklikus terrorismis. See oli visandatud lokaalse aktsioonina, äärmisel juhul nähti võimalust, et see võib kasvada kolmandaks Balkani sõjaks (nii nägi seda ka suurem osa ülejäänud Euroopast). Lisandus nende sõjapealiku Conrad von Hötzendorfi viha Itaalia vastu.
Laiemad strateegilised eesmärgid olid aga Prantsusmaal ja Venemaal, sealjuures täiesti erinevad. Prantsusmaa tahtis Saksamaalt revanši 1871. aasta lüüasaamise eest. (Ja kes saab seda pahaks panna?) Venemaa seevastu nägi oma põhivaenlast Austria—Ungaris. Vene himud on igipõlisest ajast käinud „sooja vee” sadamate järele (see köidab teda ju praegu Süüriaski), millest võib ka aru saada. Kontroll Türgi väinade üle taganuks vaba pääsu Vahemerele. Balkan oli aga Türgi väinade tagamaa ja sellepärast olid sealsed riigid strateegiliselt tähtsad. Laiemaks taustaks oli panslavistlik unelm Konstantinoopoli muutmisest Tsargradiks. Slaavi õigeusklike „vendade” abistamine oli rohkem ilukõne ja kattevari.
Prantsusmaad ei huvitanud Austria—Ungari ega Venemaad Saksamaa esialgu märkimisväärselt. Aga nad sõlmisid taktikalise liidu ja hakkasid kokku sobitama vaenlase kuju. Prantslased olid osavad ja suutsid luua pildi, et Saksamaa seisab täielikult Austria—Ungari taga ja õhutab toda. Tegelikult oli asi sellest kaugel.
Muidugi on veri enamasti paksem kui vesi ja austerlased ning sakslased olid ikkagi üks rahvas. Ja fakt on ka see, et keegi teine Saksamaa liitlaseks ei ihaldanud, kuigi too neid otsis. Teiselt poolt, kultuur kultuuriks, aga Preisi—Austria sõda oli niisamuti reaalsus ja selle haavad olid üksnes armistumas. Mingist vennalikkusest ei olnud juttu. Lugegem näiteks Holger W. Herwigi „The First World War. Germany and Austria 1914—1918”, kus üksikasjalikult näidatakse, kuidas kahe armee ülemjuhatuste vahel eksisteeris algusest peale rivaliteet ja umbusk, mis süvenes sedamööda, kuidas Austria—Ungari sõjaline ebaküpsus ilmsiks sai. Saksamaa kasvavalt patroneeriv-ülimuslik hoiak suurendas teise poole kibestumist. Ühistegevuse asemel kokkuvõttes vahel lausa ignoreeriti teineteist jne.
Lisaks Prantsusmaa ja Venemaa selgepiirilistele huvidele tuleb sõja puhkemisel arvestada veelgi laiemat jõudude vahekorda (mida on nimetatud ka „kontserdiks”). Euroopas pidi valitsema tasakaal ja selle säilitamise nimel sõlmisid suurriigid isekeskis ilma süümepiinadeta liite selle vastu, kes kippus „orkestris” oma pilli üleliia kõvasti puhuma. Samuti peame arvestama riikide edenemise erinevat tempot, miska Saksamaa „hilines” ajalukku.
Saksamaa majanduslik areng oli lühikese ajaga olnud peadpööritav ja tõotas jätkuda (muide, maailm oli XX sajandi algul Saksa firmade kombitsaid täis põhimõtteliselt samamoodi nagu praegugi, mil näiteks Saksa autod vuravad Brasiiliast Hiinani). Elu läks mitmes mõttes ülesmäge ja Saksamaa näis muutuvat liiga tugevaks. Teda kardeti.
Sestap tundubki, et mõneti on õigus neil ajaloolastel, kes väidavad, et ülejäänud „kontserdiosalised” tahtsid keelata Saksamaale samade suurriiklike huvide olemasolu, mida nad endi puhul pidasid loomulikeks. Nad oleksid ju pidanud oma huvisid koomale tõmbama, aga kesse tahab! Kui pateetiliselt öelda, siis Saksamaad ei tahetud lubada nende kohale päikese all (niisugune oli sakslaste endi tõlgendus). Selle asemel otsustasid ülejäänud talle kambaka teha. Venemaa ja Prantsusmaa rääkisid nõusse ka Inglismaa, kes oleks ilmselt tahtnud neutraalseks jääda. Pika kõhkluse järel leidis too, et kuigi isu eriti pole (liiati oli brittide põhirivaal koloniaalpoliitikas just Venemaa!), on kindlam siiski kambakas osaleda.
Teisele omaenda kavatsuste omistamine on kindel ja äraproovitud asi. Toona oli kahel suurriigil tarvis ettekäänet sõjaks, aga väideti, et seda otsib hoopis kolmas, s. t. Saksamaa.
Üks asi on valmisolek sõjast mitte kõrvale hoida, mida Saksamaa kahtlemata ilmutas. Ta mõistis, et Venemaa ja Prantsusmaa ihuvad tema peale hammast ja et aeg ei tööta tema kasuks. Seepärast ründas ta Prantsusmaad esimesena, et vastastega ükshaaval toime tulla — niisugune on jällegi sakslaste tõlgendus.
Siin on õige koht peatuda levinud väitel, et Esimene maailmasõda rabas nagu välk selgest taevast. Kuidas sai see olla ootamatu, kui riikide „huvid” töötasid konflikti suunas? Ja et pealnägijate kirjelduse järgi tunti paljudes Euroopa pealinnades kergendustunnet nagu suure pinge lõdvenemise järel — tulgu mis tuleb, peaasi, et asjad on hakanud liikuma! Ei, sõda ise ei saanud olla ootamatu — kas või juba selles mõttes, et valitsused, kindralstaabid jne. arvestasid kõikvõimalike stsenaariumidega. Kuna (suur)riigid pelgasid üksteist ja olid valvsad, siis oli ennetav löök kui kaitsemeede päevakorral kõikides (mitte üksnes Saksamaa) vastavates otsustuskeskustes (sellest kõigest võib lugeda Christopher Clarki vaimustavas raamatus „The Sleepwalkers”).
Ootamatu polnud sõda ise, vaid vorm, mille see võttis. Peaaegu mitte keegi ei osanud ette näha selle ulatust, kestust ja hävitust. Kaevikusõda sellisel kujul nagu Läänerindel — mida on peetud XX sajandi konfliktidest holokausti järel kõike ebainimlikumaks nähtuseks — oskasid aimata üksnes need, kes olid kursis Buuri sõja või Vene—Jaapani sõja üksikasjadega. Mõne väga harva erandiga arvasid mõlema leeri sõjapealikud ja poliitikud, et maksimaalselt poole aastaga on kõik möödas. (Enamikus riikidest hoiti meeste jaoks isegi töökohad alles!) See näitab, kuidas mõtlemine oli kinni traditsioonis: varasemad sõjad olid olnud meie mõistes ikkagi ekstreemsport. Vanad taktikad, logistika ja üldse sõjapidamisviisid ei vastanud (militaar)tehnika vahepealsele arengule. Sellest johtuvalt muutus sõja võitmine sõjaliste vahenditega võimatuks ja jäi oodata, kumma poole muud materiaalsed ressursid enne otsa lõpevad. Siin oli ainult üks võimalus.
PS.
Pikas perspektiivis vaadatuna tuleb tõdeda, et sakslased on olnud õnnetu saatusega rahvas (suurrahvastest on ehk ainult venelaste käsi käinud veel täbaramini). Kolmekümneaastasele sõjale järgnes kaks sajandit seisakut. Vahepealne poolesajandiline võimas tõus päädis enneolematu hävinguga. Nüüd oleme tunnistajaks uuele tõusule, ent näeme, mis sotsiaalpsühholoogilised probleemid sellega kaasnevad nii riigisiseselt kui -väliselt. Ajaloo vari on vahel väga pikk ja tihe nagu hingemattev udu.
Eestlastel on oma ajaloo tõttu muidugi raske Saksamaa suhtes erapooletu olla. Pikaajalisele härrasrahvale kaasa tunda — kas pole see sama, mis uskuda tõsimeeli seriaalimaailma, kus „ka miljonäride elu on väga raske”? Ja kas ei peagi täide minema ülendatute ja alandatute, esimeste ja viimaste kohavahetusest kõnelevad tähendamissõnad? Ent lisaks isiklik-emotsionaalsele eksisteerib ka abstraktsem ning erapooletum vaateviis (muide, alles selleni küündides võib väikerahvas suurtega hingeliseltki samamõõtmeline ja järelikult võrdne olla).
Iga asja tuleb käsitleda süsteemselt, mis muu hulgas tähendab, et seda tuleb hinnata lisaks universaalsele mõõtkavale ka tema oma liigi või grupi taustal. Suurriike tuleb ajaloos võrrelda teiste suurriikidega, niihästi nende õnnestumistes, luhtumistes kui kõiges muus. Ainult sellisel võrdlemisel on mõtet. Sellest lähtuvalt tuleb ka kedagi hukka mõista just õige asja eest. Suurriike ei tule halvustada sellepärast, et neil on „huvid”, vaid siis, kui nad neid järgides käituvad oma naabritega — keda tahes-tahtmata peavad oma mõjusfääri kuuluvaks — tarbetu hoolimatuse ja tundetusega või lihtsalt võhiklikult. Kui silmas pidada ajastu üldist taset ja tausta. See käib niihästi Saksamaa kui loomulikult ka Venemaa ja tema naabrite kohta viimasel ajal. Venemaa patt pole selles, et ta tõesti ei taha NATO-t Ukrainasse oma piiri taha, vaid vahendites, mida ta selle vältimiseks on valinud.
Ei tea, kas see lohutab, aga mõelgem ka selle üle, et rahvusliku narratiiviga pole probleeme mitte ainult väikerahvastel. Mitte üksnes Eesti-taolised, kes seni Suurest Ajaloost kõrvale jäänud, ei otsi oma minevikust episoode, tegelasi ja üldse midagi, mille üle uhke olla ja millele viidates leida jõudu edasikestmiseks. Tarvitseb end vaid kujutleda Saksamaa olukorda — seismas silmitsi oma ajalooga. XX sajandi esimese poole sündmused näivad seal domineerivat nii totaalselt, et teleoloogia astub mängu ja ka suur osa varasemast ajaloost tõmmatakse tahtmatult selle orbiiti, mille tagajärjel see muutub n.-ö. kahtlaseks (teadagi, ka kõik enne seda oli üksnes ettevalmistus maailmavallutuseks jms.). Selle tagajärjel pole sakslastel võimalik õieti millestki oma ajaloos (välja arvatud vist Goethe ja üldse kultuur) rääkida rõõmsa erutuse võtmes, ilma et muu maailm kahtlevalt kulmu kergitaks või valvsalt sõrme viibutaks. Saksamaal pole võimalust positiivseks endakuvandiks, nagu kirjutas ajaloolane Michael Stürmer 1980-ndate nn. ajaloolaste-väitluse (Historikerstreit) käigus. Stürmeri ja ta mõttekaaslaste arvates tuleks Saksamaa ajalugu vaadelda laiemalt, laskmata kaheteistkümnel natsiriigi-aastal varjutada kõike ülejäänut. Selle mõttekäigu vastu olid Habermas jt. „vasakpoolsed”, ning kuigi kõrgemad vaidlusleegid on vaibunud, miilab tuli tegelikult tänini.
