Julma jumala laulud

Peeter Helme

 

 

Tõnis Vilu: „Ilma”.

„Tuum”, 2014. 59 lk.

 

Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist…”[1] ning tõesti-tõesti — teost lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, nagu loeksin ulmeteost. Read, nagu „hall meri on muutunud liiga abstraktseks” (lk. 13) või „surma kujutelmad on kaotatud vaid iseendale” (lk. 19), tekitavad lugemisel kõhedust, manavad vaimusilma ette mingeid ähvardavaid ja hääletuid maastikke, äratavad ärevust, mida võiks võrrelda näiteks hiljuti eestindatud vendade Strugatskite „Väikemehe” tegevuspaigaga — kõleda ja näiliselt elutu planeediga, mille „kaljud palistasid kogu rannikut nii kaugele, kui silm ulatus,” ning nende kohal laius pilvitu, kuid rõõmutu lillakashall taevas tillukese violetse päikesega, „mis ei andnud kübetki sooja” (lk. 5).[2]

On ilmselt kummaline kõrvutada kodumaist luulet välismaise ulmeromaaniga, kuid heal kirjandusel ongi võime tekitada lugejas isesuguseid, lugeja enese kogemusest ja lugemusest sõltuvaid seoseid. Liiati — Vilu diskreetselt jutustav laad, millest ei aimu küll tingimata suurt, eepilist narratiivi, küll aga omalaadsete tundelugude või tundeahelate konstrueerimise soovi, võimaldab tema tekste mõnel hetkel tajuda pigem proosa kui luulena, ja pealegi kipuvad luuletused üksteiseks justkui üle minema. Kui ühe luuletuse viimased paarisread kõlavad „rõõmustada heleda lume üle / ehk isegi magada” (lk. 20) ja järgmise algusread „rändur sunnib end ärkvele / kõik on nagu ilmutus” (lk. 21), on ju seos väga selgelt tajutav.

Jah, kuulen juba kõrvus hääli, mis ütlevad, et tegu polegi teab mis luulega, vaid autor on lihtsalt suva järgi murdnud ridu ja kirjutanud proosat, pannud kirja mingi mõtterännu kulgu, mida võib ehk pigem võrrelda aforismiahelaga. Nii ma seda siiski ei näe ega nõustuks sellise vaatega, sest Tõnis Vilu teksti iseloomustavad pinge, paine ja pinevus, mis mitte niivõrd ei jutusta proosale omasel moel, vaid autor maalib pilte, tekitab lugeja ajus seoseid, millel on kombeks elada oma, rohkem või vähem vaba, iga lugeja jaoks erinevat elu.

Vilu kirjutab: „omad märgid / omad seletamatud kriipsud kolpadel / kellegi poolt arvele võetud silmaaugud / nagu südames mulksuvad lähkrid” (lk. 36), ning sellesse on kätketud korraga nii palju ja ühtlasi ka nii vähe (igatahes ka selline lugemisvõimalus on olemas). Tsiteeritud ridade mõtestamisel või pigem nende enda peas vastukõlamisel mängib rolli sõnade kõla, isegi teatav ruumilisus, siit saab iga lugeja leida omad, individuaalsed tähendus­ahelad, ja viimaks on siin peidus see kõige tähtsam. See, mille kohta ütlesin, et siin on kõike korraga nii palju ja nii vähe — nimelt on siin saladus. Me ei tea lõpuni, kellele ja kellest poeet räägib. Me ei tea ka — ja Vilu varjab oma mõtteahelate jälgi tõesti väga osavalt —, kuivõrd on ta mõte siin abstraktne, kuivõrd aga konkreetne. Mine tea, vahest ei räägigi ta millestki muust kui kellegi (aga siis kelle?) suust ja silmadest? Aga võib-olla on siin tegu hoopis millegi sümbolitega, mida autor ei saa ega tahagi lugejaga jagada teisiti kui nende veidi salapäraste piltide kaudu.

Tean, et jälle sai lausutud midagi, mida mõni kiuslikum lugeja võib mõista väga vääriti — vihjasin otsapidi sellele, et Vilu vahest teisiti ei oskagi, kui ümbernurga rääkides. Jah, ilmselt on see tõesti nii. Midagi sellelaadset tõi Katrina Helstein välja ka Vilu debüütkogu „Oh seda päikest” puhul, kirjutades: „Sõnad kihutavad mööda puutüvesid, töötuid ja pärnasid, mille olemasolemisel on mitu funktsiooni. Sealt saab alguse sürrealistlik ja hirmuäratav maailm…”[3]

Olen öelduga nõus — kui Vilu ka ei oska teisiti kui rääkida kõhedusttekitavas ja sürrealistlikus keeles, siis pole see mitte tema nõrkus, vaid ilmselgelt teadlik valik, oma tugeva külje oskuslik väljamängimine. Vilu read on ilmselgelt lihvitud ja nõtked: „võibolla siin all on elu / võibolla siin pinna all on putukad // rohkem elu / kui süda üldse ihaldada oskab // ega ta ei oska / enam” (lk. 17).

Võib-olla teen autorile liiga, kui ütlen, et see on meeleheiteluule. Tema ridu lugedes meenuvad Tõnu Õnnepalu nukrad värsid või ka Andrus Kasemaa lohutud, kõige kaduvikku manavad tekstid. Ent kui kummagi nimetatud autori looming on pigem soojalt melanhoolne, vaikselt nukker nagu kaunis sügispäev, siis Vilu maailm on tõesti tühi, külm ja ähvardav. Natuke nagu Vana Testamendi jumal — selle vahega, et viimane on siiski oma järgijate suhtes teinekord halastav. Kuid Vilu on demiurgina loonud omailma, mis triivib vankumatult lõpu, tühjuse suunas: „aga see imeline olevus / ei olnud kaua // helid varisesid iseendasse kokku / ja silmatera vaikis” (lk. 28). Ja see omailm, nii ulmeline, kui ta ka ei tundu, on loomulikult meie eneste maailm…

Kuigi autoril on vabavärss, ning tihti kui mitte just sürrealistlik, siis vaieldamatult abstraktsionistlik, jääb Tõnis Vilu tekste lugedes siiski tunne, nagu loeks midagi klassikalist. Tema keel on puhas, vaba üleliigsest, ning ka sõnavalikult kuidagi loomulik. „Ilma kirjamärgid / tunduvad tundetusest hoolimata nii loomulikud” (lk. 41), lausub ta ning vägisi tekib tunne, et ta räägib iseenda loomingust, iseenda kirjamärkidest ja sõnadest, mis samuti mõjuvad kirjeldatavate maailmade ja meeleolude kalkusest ja lõpuaimdusest hoolimata loomulikena.

Pealegi — kas mitte kadumine, kõige lõppemine polegi kõige loomulikum asi siin maailmas? Lisaks on Vilu lõpumeeleolud tema raamatus üsnagi mitmekülgsed — ta küll räägib ühe või teise olendi kadumisest, ühe või teise tunde või olukorra lõpust, kuid kohati ta justkui leebub, kohati ta väsib olemast see Vana Testamendi Jahvest julmem jumal ning paotab lugejale ettevaatlikult loori, mille tagant aimuvad uued maailmad, uued võimalused: „põhjanael näitas ennast üle pika aja / uus siht avanes // keegi ei tundnud seda ära / maailm ei tundnud seda ära” (lk. 49).

On jällegi raske öelda, kas Vilu räägib siin suurtest kosmilistest nähtustest, viitab võimalusele, et ka meie universumi lõpp ei ole mingi sellest veelgi suurema kõiksuse lõpp ja kõik kestab lakkamatult edasi, või räägib ta ühest inimesest, ühest väikesest ja eksinud olendist, kes vaatab silmi pilgutades taevasse ega saa mitte mõhkugi aru, ainult igatsus poeb ta hinge ja meel läheb iseenda väiksuse tunnetamisest mõruks.

Vahet ehk polegi, sest võime ühendada suurt ja väikest, seda, mis üleval, sellega, mis all, ning osutada sõnastamatutele, ent ometi kõigile nii tuttavatele seostele igavese ja kaduva vahel — see ongi suure kirjanduse tunnus. Ning Tõnis Vilu on küll kahtlemata noor autor, kes kõigi seniste märkide põhjal otsustades veel areneb, kelle loomingus võiks ehk olla veelgi enam tihedust, teinekord ka selgemaid assotsiatsiooniahelaid või paremaid metafoore, kuid tundub, et see tee, nii nukker, kui see ongi, mille Vilu on endale valinud (või valis see tee hoopis Tõnis Vilu endale hääleks ja enda kehastajaks?), on programmiline, läbimõeldud ning võib kinkida meile veel suurepäraseid tekste.



[1]  B. Vari, Ilma(s)oleku hallus. „Sirp” 12. IX 2014.

 

[2]  A. Strugatski, B. Strugats­ki, Väikemees. Tõlkinud Veiko Belials. „Fantaasia”, 2014. 157 lk.

 

[3]  K. Helstein, Järjehoidja. Tõnis Vilu „Oh seda päikest”. „Müürileht” 11. III 2014.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood