Kas merikarbid räägivad?

Heli Allik

 

Viimasel ajal on Prantsusmaal aina rohkem kõneainet pakkunud proosa­kirjanik Mathias Enard. Ta on võitnud mitmeid väiksemaid auhindu ning olnud korduvalt ka nende hulgas, kelle nimega seoses kõneldakse Goncourt’ist. Tema romaane on tõlgitud inglise, saksa, hispaania ja itaalia, aga ka araabia ja heebrea keelde. Tema romaanist „Tsoon” ilmus 2011. aasta jaanuaris „New York Times’is” üks selle väljaande kõige ülistavamaid arvustusi läbi aegade. See on tähelepanuväärne, eriti kui arvestada, et üldiselt on „prantsuse intellektuaali” ajad Ameerikas läbi, ja kui üldse keegi, siis on selle koha hõivanud Michel Houellebecq — nagu märgib Aude Lancelin ajakirjas „Le Nouvel Observateur” 2011. aasta märtsis ilmunud artiklis „Meie intellektuaalid Ameerikas” (Nos intellos en Amérique).

Seetõttu pakub muidugi huvi — kes on see eesti lugejale täiesti tundmatu Mathias Enard?

Tegemist on 1972. aastal sündinud — ehk siis prantsuse traditsioonis „noore” kirjanikuga, kes on õppinud Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudis (INALCO) araabia ja pärsia keelt, viibinud pikalt Lähis-Ida maades ning elab, õpetab ja kirjutab nüüd juba kümme aastat Barcelonas. Samas on ta üha tegev uuendusmeelsele prantsuse kirjandusele ja filosoofiale, viimasel ajal ka poliitikale pühendatud ajakirja „Inculte” ja sellega seotud samanimelise kirjastuse toimetuses, kaaslasteks teiste hulgas Maylis de Kerangal, Arno Bertina, Christophe Claro, François Bégaudeau ja teisedki juba tuntust kogunud nooremad autorid.

Mathias Enard’i esimene romaan, 2003. aastal ilmunud „Lasu täiuslikkus” (La Perfection du tir), mis jäi küll vaid initsieeritute lugemisvaraks, näitab meile maailma Bosnia katustelt kaheksateistkümneaastase snaipri sihiku kaudu, kes aina rohkem „ei tea, kas ta on see, kes laseb, või see, keda lastakse” — ja Bosniat, mis on kohati rohkem Liibanon… Järgmisena avaldatud „Meistrite piibel” (Bréviaire des artificiers, 2007) koosneb kümnest irooniliselt õpetlikust traktaadist algajale terroristile, sisaldades „praktilisi näpunäiteid nii elu kui surma tarbeks”.

Autori kolmandat romaani „Tsoon” (Zone, 2008) iseloomustas kirjanduskriitik Antoine Perraud meistri­teosena, mis saab kunagi kindlasti Goncourt’i — sest Goncourt’i ei saada kunagi selle teose eest, mis on äsja lõpetatud, vaid hädiseks vabanduseks ja hilinenud kompensatsiooniks ühe teise eest, mis jäi õigel ajal auhindamata. Me ei tea, kas see ettekuulutus saab tõeks. Kuid igal juhul on „Tsoon” tõepoolest mõjuv hallutsinatoorne fresko, ümberkirjutatud tänapäevane „Ilias”, kus endise julgeolekueriagendi Francis Servain Mirkovići teadvuses lõputult ringleva arheoloogilise lause kaudu tõusevad meie ette kõigi Vahemere kallaste sõjad oma ohvrite ja timukate, kangelaste ja nimetute, reeturite ja märtrite, süüta laste ja laipade igaveses rivis. Ühes rattas keerlevad Napoleoni vallutusretked ja 15 000 vakladest kihavat kräsupäist korjust Niiluse ääres, ÜRO sinikiivrite prostitutsiooniäri Bosnias, SS-ohvitserid Veneetsia getos, neonatside pool õhkulastud araablaste-kohvikud Marseilles’s. Otsekui võimatu rong, mida Vatikani, teatavat lunastavat „kohvrit” üle andma suunduv Mirković hetkeks ette kujutab, ühendamas kõiki maailma Aleksandriaid Itaalias, Egiptuses, Afganistanis, Tadžikistanis, Türgis ja kõikjal mujal — „väljakutse geopoliitikale ja mõistusele” —, kihutab romaan läbi nende ühildamatute, käsitamatute maailmade. Ja ometi, kui tsiteerida „New York Times’is” ilmunud arvustuse autorit Stephen Burni, „mõistab kõike”.

„Räägi neile lahingutest, kuningatest ja elevantidest” (Parle-leur de batailles, de rois et d’éléphants, 2010) toetub üllatavatele andmetele, mis autor on leidnud Michelangelo kaasaegsete, biograafide Ascanio Condivi ja Giorgio Vasari märkmetest. Nimelt jutustab raamat renessansikunstniku 1506. aastal toimunud mõnenädalasest reisist Konstantinoopolisse. Michelangelo pilgu kaudu, kelle ülesandeks on ehitada sultanile sild üle Kuldsarve lahe, kuid kes samal ajal üritab lakkamatult läbi valgustada „tsivilisatsiooni teist kallast”, tõusevad lugeja ette küsimused, mis endiselt ootavad vastamist ka viis sajandit hiljem. Teisele kaldale Michelangelo ei jõua, tapmishirmus põgeneb ta Rooma tagasi. Tema asemel tapetakse keegi teine.

Romaani „Alkohol ja nostalgia” (L’Alcool et la Nostalgie, 2011) tegevus viib prantslasest peategelase Mathiasi Venemaale. Jeanne, tema ammune armastus, helistab Moskvast: nende ühine sõber Vladimir on surnud, kadunu tuleb viia kodukalmistule Novosibirskis. Järgneb tuhandete kilomeetrite pikkune rongireis läbi Siberi, kaaslasteks surnu, lõputud kased akna taga ja junkie’deks moondunud müstiline vene hing.

„Varaste tänav” (Rue des voleurs, 2013), autori viimane rohkem kõneainet pakkunud ja rohkemaid auhindu pälvinud teos, mis laenab elemente politsei-, seiklus-, arengu- ja reisiromaanist, on omamoodi tänapäevane versioon Céline’i „Reisist öö lõppu”. See moodne odüsseia, minajutustajaks seitsmeteistkümneaastane marokolane Lakhdar, kulgeb poisi kodutänavast Tangeris vanglasse Barcelonas, taustaks araabia kevade sündmused ja „nördinute marss” Hispaanias. Vahemere Aafrika-poolsed kaldad süttivad järjest, vastasrannikul vaagub hinge Euroopa. Selles apokalüpsisehõngulises kaoses otsib onutütrega liiga lähedalt tutvust teinud ja seetõttu vanematekodust välja visatud Lakhdar oma teed, järjestikusteks peatuspaikadeks kerjuste urkad Tangeri parkimisplatside taga, radikaalislamistide sekti raamatupood, odavat Maroko tööjõudu hindav Prantsuse ettevõte, mis teenib kopsakaid summasid Esimeses maailmasõjas langenud prantslaste toimikute digitaliseerimise pealt, pankrotis kaubalaev Aafrika ja Euroopa mandri vahel, Hispaania vetes uppunud illegaalsete immigrantide laipade kokku­korjamisest ja transpordist elatuv ühe-isiku-matusebüroo ning lõpuks Barcelona kloaak — Varaste tänav. Seal tapab ta kööginoaga oma alter ego ja parima sõbra Bassami, kes tunnistab talle seda, mida on aimanud — Lakhdarist on saanud terrorist ja tema hingel on mitmekümne inimese elu. Visionäärlik reis lõpeb. Meile ei öelda täpselt, milliselt ajaliselt distantsilt on lugu jutustatud, võib-olla viis, võib-olla kümme aastat pärast sündmusi, kuid igal juhul on see kirja pandud nii, et lugeja tajub — Lakhdar on näinud Euroopat leekides.

Damaskus, Belgrad, Tanger, Casa­blanca, Zagreb, Beirut, Sarajevo, Istanbul, Marrakech, Vladivostok, Al-Kuwait, Veneetsia, Teheran, reis ajas või ruumis — alati viib Enardi’i raamat lugeja kusagile välja. Ja ometi, tundes nii erudiidina kui isikliku kogemuse kaudu võrdselt hästi prantsuse ja islami­maade traditsioone, suudab korraga otse ja kõõrdi vaatav Enard piiril kõndiva stiilimeistrina eri hääli põimides luua romaane, kus seesama Teine, kellega meil ka kõige paremini dokumenteeritud CNN-i reportaaži vaadates ei ole justkui mitte midagi ühist, avaneb järsku seestpoolt.

2012. aastal antud ühises intervjuus Amin Maaloufiga[1] kirjeldab Enard Euroopat suletud masinavärgina, mille aluseks on majandus ja poliitika. Kuni asjad läksid hästi, võis see olla piisav. Nüüd on majandus ja poliitika mõlemad jõudnud oma võimaluste piirini. Ainus mõeldav lahendus on kultuuris nägu Teise poole pöörata.

„Sa oled suletud nagu merikarp. Ometi poleks sul raske end avada, üks imetilluke pragu, ja sinusse neelduks elu,” ütleb Konstantinoopoli poeet Mesihi sultani juurde rohkem kui sümboolset silda ehitama kutsutud Miche­langelole. Enard’i tegelased, kelle piirjooned moodustuvad maakaartidel, kutsuvad lugejat vahetama välisturismi sisemise vastu, enne kui on hilja. Ja paistab, et sõnum on õhus.



[1]  Liibanoni päritolu prantsuskeelne romaanikirjanik, Prantsuse Akadeemia liige. Eesti keeles on võimalik lugeda tema romaani „Leo Africanus” (1986; „Eesti Raamat”, 2005, tlk. Kattri Ezzoubi.)

 

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon