Andreas Kübar (snd 1997) avaldas mullu septembris oma debüütromaani „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Varem on tema lühiproosat avaldatud Värskes Rõhus ja „Eesti novelli” kogumikus ning tema teatritekste on toodud lavale elektron.artis, Tallinna Linnateatris, Tartu Uues Teatris ja VAT Teatris. Lisaks kirjutab ta igakuiselt Müürilehe huumorirubriiki, mängib ja laulab ansamblis Ants1 ning töötab põhikohaga hoopis korvpallitreenerina. Kohtume Andreasega Stroomi rannahoone juures ning seame end vestluseks kõige tuulevaiksemale, ent siiski tagasihoidliku merevaatega pingile.

SAARA LIIS JÕERAND: Andsid mõned kuud tagasi Värskele Rõhule intervjuu, mille pealkirjaks sai „Kõik asjad võiksid lõppeda rannas”, aga intervjuus seda mõtet lõpuks ei puudutatudki. Nüüd kohtume ka samasuguses paigas. Miks siis võiksid kõik asjad lõppeda rannas?

ANDREAS KÜBAR: Ma ei teagi, kust selline pealkiri tekkis. Võib-olla ma tõesti ütlesin seda. Ja Stroomi rand sai tegelikult sellepärast valitud, et ma lihtsalt elan siin lähedal.

Mul tekivad nii kirjutades kui ka teatritöödes tihti sellised kindlad pidepunktid, kuhu ma tahan jõuda ja mida tahan kindlasti proovida, ükskõik kuidas see lugu siis sinnani jõuab. Näiteks elektron.arti lavastuses „Carmen Electra” oli meil päris palju niisuguseid hästi lolle pidepunkte. Mis see Carmen siis selle siiliga teeb, et ta saaks kohtuda kappidega? Sest kapid peavad jääma. Nii et polegi vaja hakata põhjendama, miks rand oluline on, sest kuidagi me sinna randa igatahes jõuame. Ma ei tea, kas see on tegelikult kõige parem lähenemine.

S. L. J.: Sa olid kaks aastat tagasi ka Narva-Jõesuus toimunud Tartu Uue Teatri Hungerburgi projektis lavastuse „Back to the Beach” dramaturg.

A. K.: Jah, ma ei ole ühelgi suvel nii palju rannas olnud kui siis. Tribüün oli otse mere poole, näitlejad askeldasid ümberringi. Idee oli tegelikult paberil veidi parem kui lõpptulemusena, sest me kujutasime ette, et vaataja ei saagi täpselt aru, kes on näitleja ja kes kohalik. Aga kui tribüünile tuli kolmsada inimest, siis läksid päris inimesed ikkagi minema. Idee oli pull igatahes.

Seal rannas hakkasin ka vaikselt juba „Selle ilusa” peale mõtlema ja otsustasin ära, et see lõpeb rannas. Mulle väga meeldivad narratiivid, kus lõpp on kogu ülejäänud sisust hästi erinev. Näiteks film „Seitse psühhopaati”, mis ei ole küll eriline kunstiteos, lõpeb kõrbes, ja mind on see lõpp alati inspireerinud. Ma loodan ükspäev jõuda sinna, et niisugune võte kukuks mul ka päriselt hästi välja. Kirjutan praegu üht novelli ja see peaks lõppema Californias.

S. L. J.: Nii et sa ei ole eriti kill your darlings tüüpi?

A. K.: Kui ma näen, et asi kohe üldse ei taha sobida, siis ta peab ikka välja jääma. Aga muidu küll. Ma ei taha oma algsest ideest liiga kaugele minna, usaldan esimest impulssi.

S. L. J.: Mainisid juba oma debüütromaani „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Selle kirjutamise algimpulsi kohta oli sul päris hea lugu.

A. K.: Ärkasin ühel hommikul üles ja mulle meenus lugu ühest orkestrandist, kes pärast kontserti kuskil Chicago lounge’is tõuseb püsti, kummardab publikule ja hakkab Kesk-Aasiasse jalutama. See situatsioon oli mul selgelt silme ees, keegi oleks seda mulle nagu kuskil lõkke ääres või peol rääkinud, niimoodi täitsa muuseas. Guugeldasin terve päeva ja ei leidnud midagi, ükski sõber ka ei võtnud omaks, aga kõik ütlesid, et väga põnev lugu ja tahaks teada. Kuni ma lõpuks leidsin kuskilt iseenda vanast dokumendist ühe oma uudiskirja mustandi, kus mul oli selline pealkiri ja selle all dialoog, kus kaks inimest arutasid, et see on ju täiesti ebaloogiline – keegi ei jaluta nii kaugele, ja miks just sinna.

See oli just selline piisavalt loll idee, mis võiks edasi areneda ja millesse ei tohiks kinni jääda. Kirjutasin romaani eeltööna umbes kuu aega orkestrandi lahkumisest ja siis avastasingi, et palju põnevam on kirjutada neist inimestest, kes temast maha jäid. Neid hakkas muudkui juurde tulema. Kellegi kadumise motiiv on hea, aga mõistsin, et selle võiks visata õhku ja hakata kohe nende teiste inimestega tegelema.

S. L. J.: Ja siis polnud enam Kesk-Aasiat vaja?

A. K.: Jah, lugu liikus pigem surma teema peale. Aga mulle oli oluline, et see ei oleks eriti morbiidne, vaid universaalsem, ikkagi müstiline kadumine. Mind ennast kummitab see ka. Iga kord, kui hakkan Tartu või Viljandi poolt Tallinnasse sõitma, siis mõtlen: kas tagasi koju, töö ja kohustuste juurde, või Tartusse, sealt edasi Lätti, kuhu siis? Mul on tunne, et ühel hetkel tuleb see müstilise kadumise asi ära teha, aga see on keeruline. Peab väga õige hetk olema.

S. L. J.: Elu võibki siis vaadata kui selle kadumise ettevalmistust.

A. K.: Põhimõtteliselt küll. Kannatad, kannatad, kannatad, et see tung lõpuks teostada.

S. L. J.: Kas sul oli juba algusest peale teada, et kirjutad romaani?

A. K.: Jah. Tundsin ühel hetkel, et tahan tulevikus tegeleda romaaniga. Aga selleks, et sellega tegeleda, tuleb ju tegelema hakata (naerab). Ilmselt ei juhtu nii, et kirjutan muudkui novelle ja väikseid humoristikajupikesi, ja siis ühel päeval, küpses eas, lajatan mingi suurteosega. Pigem peaks selle formaadiga juba vaikselt harjuma, vaikselt õppima hakkama.

Tegingi „Selle ilusaga” kogu protsessi n-ö ideaaltingimustes läbi. Kirjutasin seda ilma muude segajateta Belgias ja panin endale kohe alguses paika eesmärgid, millest ma ei taganenud. Selleks ajaks, kui tagasilennu piletid ostetud on, saab see valmis, siis on punkt. Toimetasin muidugi veel hiljem ka. Öeldakse ju, et telesaade ei saa mitte valmis, vaid läheb eetrisse, aga kas kõige muuga pole samamoodi? Aga võib-olla ei peaks loomingusse niimoodi suhtuma.

S. L. J.: Mida sa sellest protsessist siis õppisid, mis sind üllatas? Kas teeksid teinekord midagi teisiti?

A. K.: Tehnilise poole pealt õppisin seda, et pole võimalik kirjutada kümme tundi päevas. Alguses ma lendasingi niimoodi peale, et ühtki muud kohustust ei olnud, hommikul ärkasin, hakkasin kirjutama, õhtul läksin magama. Paar kuud suutsin sellise tempoga kirjutada, aga siis sain aru, et kvaliteet kannatab. Ja väga palju peab üle mõtlema, üle kirjutama – ideed pidid ju tekkima kirjutades. Tuli välja, et kirjatöö kõrval on ka mõttetöö oluline (naerab).

Ajaga muutus mu rütm paremaks. Lõpuks kirjutasin hommikul kaks tundi, siis tegelesin teiste asjadega ja õhtul jälle kaks tundi. See oli palju produktiivsem. Praegu kirjutan jälle hoopis kolmandas situatsioonis, kõikide teiste tööde ja tegemiste vahel. Mõnikord töötab see päris hästi – kui mul hakkab peas juba mingi asi valmima ja siis saab selle sobival hetkel lihtsalt paberile panna. Aga mõnikord näed sellel paberimomendil, et kirja pandud idee ei toimi. Siis on väga loll tunne – sul oli see kaks tundi, kurat küll, kuidas sa nüüd valmis ei saanud! Ja siis vaatad, millal järgmised kaks tundi tulevad – no see nädal ei jõua, järgmisel kolmapäeval kella viiest seitsmeni – siis peab tulema. Päris kõva enesepiitsutamine. Belgias seda ei olnud – kui kaks tundi läks aia taha, polnud midagi, proovisin uuesti. Pigem oli aega just liiga palju. Kui oleks vähem olnud, oleksin võib-olla rohkem neid oma kullakesi ära tapnud, praegu jõudis kaante vahele iga tüüp, kellel vähegi mingit potentsiaali oli (naerab).

Sain ka kinnitust, et peab olema keegi, kes loeb ja annab tagasisidet. Kaasasin toimetaja Maria Veske juba päris varases staadiumis, võtsin teda natuke nagu juhendajana. Ise endale mingit kõrvalpilku anda on ikka täiesti võimatu.

S. L. J.: Lõpuks saab sellest tegelaste rohkusest mingil teisel tasandil päris lahe asi. Omaette tähendusega.

A. K.: Kogu see raamat oli ikka esimene katsetus. Aga olen kuulnud, et mõnele ka meeldib. Ja olen saanud kinnitust mõnele mu enda mõttele, mis annab jõudu, et edasi tegeleda.

S. L. J.: „Selles ilusas” on lahe rahvusvaheline tegelasgalerii, hästi välismaine vibe. Kust see tekkis?

A. K.: Ma ei teagi päris täpselt, mis mul sellega on. Ma olen eesti tüüpportreedest natuke tüdinud – neid on hästi palju ja kirjutades muutub kõik liiga lihtsasti mingiks paroodiaks. Isegi kui kõiki paroodiaid vältida, siis tuleb välja sellise tegelase paroodia, kes väldib… Saad aru küll. Ka mu uues novellis on kõik tegelased välismaalased, peale minu ja ühe Eve.

S. L. J.: Kirjutasid ennast ka sinna sisse?

A. K.: Surfan seal, jah, autofiktsiooni lainel (naerab). Väga kõrged lained, väga kõrge kukkumine. Ei, tegelikult ma olen seal pigem selline koomiline tegelane.

Miskipärast ma ei muretse eriti ka selle pärast, et kui võtan endale tegelaseks mingi India mehe, siis peaksin hakkama hullult uurima, kust ta pärit on ja mida ta mõtleb. Kuigi eeltööd ma muidugi teen. Mulle lihtsalt meeldib, kui on tegelane, keda ma ei tunne ja kellega ei hakka see paroodiavärk arenema. Ja sellised umbmäärased tüübid nagu tegelane A või tegelane X mulle ka ei meeldi – see on hea, kui inimesel on mingi ajalugu. Aga muidugi on see teistpidi ohtlik, selline hääle andmise või hääle võtmise küsimus – kui kirjutada tegelastest, kellest mul pole aimugi, võin kellelegi pahaaimamatult liiga teha ja seda ma kindlasti ei soovi.

Müügi mõttes teeb see mulle küll karuteene. Eesti inimene tahab vist ikkagi lugeda eesti inimese lugu, talle meeldivad portreed, kust saab ennast, oma sõpru ja vanemaid ära tunda.

S. L. J.: Sa kirjutad ka Müürilehe huumorirubriiki, varem saatsid tuttavatele uudiskirja. Kas üks kasvas teisest välja?

A. K.: Pigem on nad ikka eraldi. Uudiskirja saatmine meeldis mulle väga, see on kindlasti üks peamisi põhjusi, miks ma üldse praegu kirjutan. Otsustasin võtta endale kohustuse igal reedel midagi välja saata. Kuni ühel hetkel tundsin, et ma ei jaksa seda enam iga nädal piisavalt hästi teha – ju oli mingi isiklik kvaliteet ja nõudlikkus jõudnud aasta jooksul piisavalt tõusta. Ja kui Helena Aadli mulle Müürilehe huumorirubriiki pakkus, siis olin algul väga üllatunud, aga tegelikult minu laad vist isegi sobib sinna. Proovin ülesannet mitte liiga tõsiselt võtta, mitte nalja liiga hullult pingutada. Vahepeal tuleb päris hästi välja, aga mõnikord ei taha lehte pärast avadagi.

Kolme tuhande tähemärgi formaat igatahes sobib mulle. Ei jõuagi väga palju mõelda – kirjutan neli lõiku ja jõuan selle sees täpselt neli väikest nalja ära teha. Ja kuna Müürilehel on teemanumbrid, siis saan kirjutada etteantud teemal, see mulle ka meeldib.

S. L. J.: Kuidas sa kirjutama hakkasid, mis rolli kirjandus su lapsepõlves mängis?

A. K.: Mu peres on alati palju loetud, oldud väga raamatu usku. Aga ma ei olnud lapsena üldse suur lugeja. Mulle meeldis raamatuid sirvida, vanu raamatuid vaadata, kogu see maailm oli mulle sümpaatne, aga mul ei olnud üldse kannatust. Rohkem lugema hakkasin keskkooli lõpus, korralikult kirjutama ülikooli ajal. Ja keskkoolis tegin kogu aeg mingeid bände, kirjutasin neile laulusõnu, sahtlisse räpp-lüürikat. „Kõnnin mööda Tähe tänavat, kets on jalas, tunnen mugavalt”… Ja armastusluulet. Õnneks pole neid kuskil avaldatud. Nii et mingit sellist kutsumust olen ma vist kogu aeg tundnud.

Koroona esimesel aastal olin parasjagu Kopenhaagenis praktikal ja kuna stuudios ei saanud käia, oli päris palju vaba aega. Hakkasin ühte lastejuttu kirjutama, mis jäi lõpuks pooleli, susserdasin sellega päris tükk aega. Ja selle käigus mõistsin, et tahaksin oma lõputööks ka midagi kirjutada.

S. L. J.: Jah, sa lõpetasid EKA moeosakonna, aga lõputöö on isegi ESTER-i andmebaasis. Räägi sellest lähemalt.

A. K.: Moemaailmas kasutatakse kirjasõna hästi palju – toote või kollektsiooni tutvustustes, sotsiaalmeedias… Tahtsin seda poolt kuidagi kontseptuaalselt avastada. Suutsingi oma idee läbi suruda, tegin lõpukollektsiooni kirjalikult. Kirjutasin sellist vabamas vormis proosateksti, noh, sokist ja plätudest ja…

S. L. J.: Aga praegu sa moe vallas ei tööta?

A. K.: Ei tööta, jah. Töötan korvpallitreenerina, ja teen teatriprojekte.

S. L. J.: Kas kõigi su tegemiste sees on sul endal ka mingi hierarhia – kuidas näiteks kirjutamine ja teatritööd omavahel suhestuvad?

A. K.: Mul on vist vaja mõlemat protsessi: luua nii üksinda kui ka koos seltskonnaga. Üksinda loomine tuleb rohkem kuskilt südamepõhjast, seal on mingi isiklik ambitsioon saada paremaks selles, mida ma teen. Aga ühislooming tuleb nagu hea kambavaimu pealt. See ei tähenda, et ta ei oleks sealsamas sügaval südames, aga ta on teistmoodi. Ma vist ei saaks tegeleda ainult ühega neist. Belgias kirjutades ma ikka väga igatsesin Ants1 bändi ja teatritöid. Mõtle, kell on üksteist hommikul, kõik tulevad kokku, on valmis tegutsema.

S. L. J.: Kas sa kirjandusmaailmas ei tunne end osana mingist kollektiivist, põlvkonnast?

A. K.: Ausalt öeldes ma ei tunne üldse, et ma kuskil kirjandusmaastikul oleksin. Mul ei ole peaaegu ühtki sõpra, kes niimoodi kirjutaks. Aga mingis noorte teatritegijate põlvkonnas ma tunnen end olevat küll, kuigi ma olen sisenenud sellesse kirjutajana. Von Krahli teatris või Kanuti Gildi SAAL-is või kuskil pidudel käies on rohkem ikka teatriinimesi näha, nad hoiavad kokku, tekitavad ühistegemise tunnet. Tegelikult võiks ju täiega kuuluda mingisse noorte kirjanike kollektiivi, aga ma ei ole võib-olla ise aktiivselt nende üritustest osa võtnud.

S. L. J.: Eks see ongi veidi meediumisse endasse sisse kirjutatud, teatris pead sa paratamatult teistega koos olema, lugemine on üksildane tegevus, nagu ka kirjutamine…

A. K.: Jah, kirjanduselu vist tõesti eksisteerib peamiselt kirjaniku kodus teki all. Praegu ei ole vist ka ühtki noorte gruppi, kellel oleks mingi oma manifest ja käekiri, sellist uut Siurut. Võib-olla on asi rahastuses, et selline grupp ei majandaks ennast ära. Meil oli kunagi Ants1-ga ka kirjanduslikuma kollektiivi moodustamise ambitsioon, meie seltskonnas on päris palju häid kirjutajaid, mõned on avaldanud, teised kirjutavad sahtlisse. Aga seegi jäi kahjuks ära. Võib-olla oleme inimestena liiga erinevad. Muusika ühendab meid rohkem kui kirjutamine.

S. L. J.: Eks kirjandusrühmitustes on ju ka kõik lõpuks oma asja ajanud. Ja sellist koos tegemist on praegu ikka siin-seal näha, kas või pungis…

A. K.: Punkmaailmas on seda potentsiaali tõesti. Kuigi neid seob ka muusika, mingi üldisem skeene. See on naljakas teema. Ma tunnen ka, et olen mingil määral punkar. Ja ilmselt, kui ma satuksin Riste Sofie Kääri ja Elo Valneriga kuidagi punti, siis võiks päris hea sümbioos tekkida. Aga kui mõelda, kus ma nendega reaalselt kohtuda võiksin, siis see oleks ikka näiteks mõnel teatripeol – et see asi läheks sealtpoolt käima.

Värskest Rõhust võiks ka muidugi midagi plahvatada. Või kui Värske Rõhk näiteks ütleks, et meie paneme nüüd pillid kotti ja ei avalda enam midagi, siis võib-olla tekiks kohe kolm-neli rühmitust asemele.

S. L. J.: Mida sa veel eesti kirjanduses igatsed?

A. K.: Mulle ei meeldi, et eesti kirjandust ei saa päris tööna teha – see ei ole nende tiraažide ja lugejanumbrite juures lihtsalt võimalik. Teatris on võimalik niimoodi planeerida, et kui teha näiteks kaks lavastust aastas, siis saad selle eest piisava summa raha, et paar kuud ainult teatriga tegeleda. Tahaks saada kultuurkapitalilt mingi sobiliku summa, et võtta kaks kuud kirjutamiseks. Muidugi, võib-olla see ühel hetkel juhtub – ma saan ju aru, et neid inimesi, kes toetust tahavad, on palju.

Samas arvan, et kirjutada on võimalik igasugustes tingimustes. Lõpuks ei jää see tegelikult rahapuuduse pärast tegemata.

S. L. J.: Seda on lahe kuulda, kui eesmärgistatud sa oma kirjatöös oled. Kui väga sa seda lihtsalt teha tahad.

A. K.: Jah, ma tahan küll. Võib-olla tuleb see mu sporditaustast, aga ma mõtlen väga palju sellele, kuidas kirjanikud end vormis hoiavad. Neil peab ju olema mingisugune treening. Loomingu treenimine kõlab väga robotlikult – et kui sul on inglihääl, siis laula, ja kui ei ole, siis mida sa seal treenid? Nagu peaks looming tulema ainult mingi ürgse talendi pealt. Aga igal pool on ju vaja nii talenti kui ka palju tööd. Ma ei tea, kas lugeja mõtleb, et kirjanik teeb ju ka tegelikult iseendaga tööd. Aga kui välja öelda, et ma teadlikult avaldasin romaani selleks, et õppida romaani kirjutamist, siis see on halb maitse. Ma ei tea, kui aus peaks lugeja vastu olema. Mis kogemuse see annab, kui hakkad lugema romaani teadmisega, et see oli kirjaniku trenn?

Huvitav paradoks on ka selles, et kui treenida, siis peab olema mingi eesmärk, aga loomingulises töös on seda väga keeruline seada. Kui seada nii, et see oleks mõõdetav – võita mingi auhind või saavutada teatud statistilised näitajad, tõlked ja lugejanumbrid –, siis seda eesmärki oleks ehk lihtsam täita, kui muuta oma kirjutamisstiili, kirjutada laiatarbelisemalt jne. Aga sel juhul jääks tunnetuslik eesmärk saavutamata. Võib-olla paneb rohkem kirjutama kinnipüüdmatu ideaal silme ees, mis annab lootust, et ükskord ma jõuan selleni ja olen endaga rahul.

Jaanuari alguses ütlesin oma elukaaslasele ja sõpradele, et nüüd ma hakkasin kirjutama, siit ta tuleb, asi läks käima. Ja nüüd kolm päeva tagasi sain ma aru, kui paljud asjad ikka veel alles kooruvad. Neli kuud oli vaja trenni teha. Kusjuures need tekstid, mis trükki lähevad, ei ole sellised, mida ma oleksin kümme korda ümber kirjutanud – nad tulevad ikkagi ühe hooga, aga enne on vaja kirjutada üheksa teksti selleks, et kümnes tuleks täpne.

S. L. J.: Aliis Aalmann ütles ka oma intervjuus, et talle öeldakse vahel, et ta on andekas, aga tegelikult on ta lihtsalt väga palju kirjutanud, sealhulgas väga palju halba.

A. K.: Selles me mõtleme vist sarnaselt. Tema raamatut „Kes aias” just hiljuti lugesin ja väga nautisin, olid just esimesed niisugused suvised ilmad ja lumi ära sulanud. Võib-olla sügisel lugedes oleks teistmoodi olnud.

S. L. J.: Mida sa veel loed? Millised autorid või teosed sulle olulised on olnud?

A. K.: Kõige rohkem on mind mõjutanud vist Jean-Philippe Toussaint. Eesti keelde on temalt tõlgitud näiteks sellised raamatud nagu „Vannituba”, „Põgenemine” ja selline kirjandusest ja kirjutamisest rääkiv teos nagu „Tung ja kannatlikkus”, millega ma olen päris palju samastunud. Meil on sarnased huvid ja armastusobjektid, hotellid näiteks.

Ma olen ka ühe raamatuklubi liige, mille sõpradega käima tõmbasime ja mille teemaks on sel aastal kaasaegne eesti kirjandus. Järgmise raamatu tähtaeg on küll mitme nädala pärast, aga minul on juba läbi – see on Tõnis Tootseni „Ahvide pasteet”. Väga äge teos, eesti kirjanduse üldisel foonil hästi teistsugune. Juba kirjeldus, et see on esimene ahvi kirjutatud teos, on nii naljakas ja absurdne, et kutsub lugema. Mulle meeldivad sellised kiiksuga asjad. Lugesime raamatuklubis hiljuti ka Lilli Luugi „Ööema”, mis teistele pigem meeldis, aga ma ei saanud hästi ree peale. Mulle meeldib, kui raamat tekitab mingi sellise… tuhina.

S. L. J.: Mis sind sõna juures hoiab? Mida suudab kirjandus maailmas teha, mida teised meediumid ei suuda?

A. K.: (Pikk paus.) Eks ma olen vahepeal tundnud ka, et võib-olla ma suudaks mõnes teises meediumis palju rohkemat. Aga kirjutada saab lihtsamini. Ja mind võlub loo jutustamine.

Kõik ju räägivad kogu aeg midagi. Inimese olemus avaldub väga palju selles, millest ja kuidas ta räägib. Lausete kinnipüüdmine, paberile panemine ja neist millegi ehitamine on põnev, ja näiteks filmiga võrreldes kuidagi… ausam. Mustvalgem. Ja nõuab samas nuputamist.

Teksti rütm meeldib mulle ka. Ma kuulan palju räppi, ka võõrkeelset, millest ma ei saa tegelikult midagi aru, aga kuulan just selle sõnalise rütmi pärast. Kirjutades tekivad mul samuti silme ette mingid rütmilised mustrid. Mängid kogu aeg lausete ja nende vahelise pausiga. Kui karakter areneb, tekib tallegi ühel hetkel mingi oma rütmistatus – ja teksti saab rohkem tema järgi mugandada. See inimene hakkab päriselt elama, talle tekivad päriselu laused, mingi oma teadvus. Ja see on kuidagi vahetu.

Olen kõrvalprojektina vahepeal ühte lühifilmi stsenaariumit kirjutanud, aga seal mind väga häirib, et nii palju muid tegureid tuleb mängu. Üks asi on tekst, aga teine asi on näitleja pilk, kolmas on muusika. Teksti puhul on äge, et kõik need värvid peavad avalduma ühe sõnalise meediumi kaudu. Kui on näiteks lause, et „jõud sai otsa”, siis sa pead ju mõtlema, kuidas see täpselt juhtus, mis tunne see on. Aga ekraanil näeksid lõpuks lihtsalt, kuidas keegi istub. Kuigi noh, pilt peaks rääkima rohkem kui tuhat sõna…

S. L. J.: Kas kirjandusel on sinu meelest ka mingi ühiskondlik ülesanne?

A. K.: Ma vist ei ole päris niimoodi mõelnud. Ise kirjutades ma vist ei tunne mingit ühiskondlikku vastutust.

S. L. J.: Aga kui palju sa kirjutades lugeja peale mõtled?

A. K.: Vahepeal küll. Mitte et ma paneks midagi paberile selleks, et lugejale meeldida. Aga ma kujutan kirjutades päris tihti ette, kuidas keegi on diivani peal ja loeb just neid sõnu. Ma ei muuda tema pärast midagi, aga ta on kohal ja mingis mõttes nagu aitab. Või võib-olla teeb just halvemaks. Aga mu kujutluspilt ei vasta kindlasti päris tõele – vabalt võib olla, et minu meelest just see kõige-kõigem moment läheb lugejast lihtsalt mööda ja tal on see moment täitsa teise koha peal.

Tahaksin väga tihti pöörduda otse lugeja poole – sina, kes sa istud praegu seal Stroomi ranna pingil ja loed seda lauset ja näed seda sinist taevast! –, olla temaga selles momendis koos. Aga iga kord, kui seda üle loen, tundub see loll, ikkagi halb stiil. Ja kui keegi autor minu kui lugeja poole pöördub, siis ma küll ei tunne, et ta oleks just minu peale mõelnud, vaid see on ikkagi vormivõte. Isegi, kui on suure tähega „Sulle” kirjutatud. Uues novellis proovin astuda sellele eesmärgile sammukese lähemale, panen esimest korda ennast natuke rohkem sisse. See on põnev maailm.

S. L. J.: Ilus on mõelda küll, kui palju on ühe raamatu puhul neid erinevaid täiesti konkreetseid lugemiskogemuste hetki. Võib-olla seda peaks siis rohkem lugejaharjutusena võtma – mõtlema lugedes tihemini, et kirjanik tahab tegelikult just minuga rääkida, aga ta ei saa. Sest see on halb stiil.