Kas Vanapagan on hull?

Urmas Vadi

A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” on tekst, mis on mulle õrnas eas suurt mõju avaldanud. Kuid tükk aega ma ei julgenud teistele öelda, et see on mu meelest üldse üks parimaid raamatuid, sest kartsin, et mind hakatakse kas just kohtlaseks pidama, aga kuidagi imelikult vaatama igatahes. Või siis polnud Tammsaare lihtsalt cool, pidi lugema Hesset, Bulgakovit, Kafkat. Hiljem olen oma vaateid ja tundmusi lähimate kolleegide ja sõpradega jaganud ja tuleb välja, et neid ikka on, kellele on just see romaan Tammsaare teostest kõige olulisem. Nüüd aga on minus sugenenud kahtlus, et kas me pole Põrgupõhja Jürkasse suhtunud mitte liigse empaatiaga?

Kas ta pole meid ehk oma vaikse, ausa ja kohtlase olemisega lollitanud? Viimane aeg oleks küsida, mis põhjusel Jürka tõeliselt maa peale tuli. Mis asja ta siin ajab? Ta justkui mängiks avatud kaartidega, ta ei varja oma isikut ja peamist eesmärki, ütleb kohe välja, et on vanapagan, tuleb otse põrgust ja soovib saada inimeste hingi, aga selleks peab ta enne ise õndsaks saama. Ausus on justkui lihtsameelsete privileeg ja kaitsekilp, keegi ei kahtlusta neid pettuses ega varjatud kavatsustes. Vastasel juhul oleks see midagi sama küünilist kui arvata, et jalutu käib tegelikult öösiti staadionil sadat meetrit jooksmas. Kuid siiski, kas meil on põhjust neid õndsaid, kes on vaimust vaesed, lõpuni usaldada? Mul on aina enam tunne, et Jürka on jätnud midagi ütlemata ning et tema kavatsused pole sugugi nii läbipaistvad nagu äsja puhastatud prilliklaasid.

Elus küll mitte alati, aga raamatutes ja filmides tunneme kaasa nõrgematele ja väetimatele. Loomad, lapsed ja ullikesed panevad meid heldima. Suhtume sümpaatiaga kergesse autismi, kus kõrvalekalle normaalsusest on suhteliselt väike, pealegi teevad selle all kannatajad oma veidruses meid õnnelikuks („Forrest Gump”) või siis panevad meid endas avastama uut ja paremat ja ehk ka müstilisemat poolt („Vihmamees”, „Roheline miil”). Teine äärmus on muidugi kõikvõimalikud trillerid, kus on ohtralt raske vaimuhaiguse käes vaevlevaid inimesi, kes saadavad korda ridamisi hirmsaid asju („Psühho”, „Rappija Jack”). Eriti jubedaks teeb olukorra just see, et tavaloogika nende jõhkardite motiive niisama naljalt läbi ei hammusta, nende kurjus ja õud on seletamatud, me ei suuda neid koletisi peatada ega oska end kaitsta.

Sellest, et Jürka muumiorus pole alati kõik muumid kohal, saab teada juba raamatu esimesel leheküljel, kui Vanapagana ja tema naise Lisete kohta öel­dakse, et „nad on mingisugused lahkusulised ja nende ülemise korraga pole kõik päris korras”. Jürka kaldub asotsiaalsusele (hügieen, söömiskombed) ega oska inimestega õigesti suhelda. Tema käitumine on ettearvamatu (raevuhood), ka tema tundeelu on loid ja üheülbaline, vaid korra valdab teda peale viha mingi imelik tunne, kui ta kannab oma lapse kirstu. Empaatia on enamasti Jürkale võõras, tapnud oma naise armukese, ütleb ta vaid: „Soo, eit, lähme nüüd toa­maile.” On üsna tõenäoline, et tegemist on Aspergeri sündroomiga. Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehelt saadud info kinnitab seda:

Aspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Asper­geri sündroomiga inimesed mõistavad maailma teistest erinevalt, osa ini­mese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik. Aspergeri sündroomile on iseloomulik: sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; vähene võime arvestada ja aru saada teiste inimeste kehakeelest, miimikast, tunnetest ja arvamustest; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; oskamatus end kehakeele ja miimika abil väljendada; pilkkontakti vähene tähtsustamine või vältimine; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada.”

Kui tulla tagasi vaimsete häiretega filmikangelaste juurde, siis Jürkat ei saaks naljalt ühte või teise äärmusesse lahterdada. Sest ühelt poolt pole ta maniakk, kelle peamine eesmärk oleks teisi tappa: sulase mõrv sünnib rohkem möödaminnes, nagu oleks lõksu jäänud hiir vetsupotist alla lastud, see ei lähe arvesse. Aga teisalt ei ole Jürka ka see leebe ullike, kes tooks temaga kokku puutunud inimestes esile uusi ja positiivseid väärtusi. Otse vastupidi! Kuigi ta ise on passiivne, ei juhi olukordi, vaid läheb vooluga kaasa, siis oma tasasel moel toob ta teistes inimestes välja just nende halvima poole. Ja selles peitubki tema varjatud motiiv!

Võtame lühidalt kokku Vanapagana agenda, mille sõnastab talle Peetrus, kui Jürka läheb hingede järele: „Änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi.” Ühesõnaga, Jürka puhul on tegemist omalaadse jokk-skeemiga. Ta käitub maa peal juhtnööridele vastavalt, proovib ise saada õndsaks, aga teisalt, nagu juba öeldud, avab ta kaasinimestes nende halvimad küljed. Pean siinkohal silmas raamatu tegelast Antsu, keda on kujutatud alati saamahimulise, kurja ja salakavalana, kes kiusab ja koorib Vanapaganat, nagu vähegi oskab. Aga miks ta seda teeb – sest Vanapagan laseb tal seda teha! Muutudes ise õndsaks, muudab Jürka Antsu selleks, kellena me teda näeme. Sest me ei tea, võib-olla oli Ants enne Jürkaga kohtumist täiesti tavaline inimene, aga Jürka halb mõju teeb ta selliseks? Ja ega lõpuks olegi oluline, mis Antsu kannustab. Kurjus jääb kurjuseks hoolimata sellest, kas selle taga on lollus või vandenõu. Kujundlikult võib öelda, et nii Jürka kui ka Ants mõlemad riisuvad teineteist: Ants röövib Vanapaganalt tema tööjõudu ja maist vara, Jürka õngitseb Antsult tema hinge. Sest selle kohta, kuidas Jürka maa peal inimestega suhtlema peab, ei öelnud Peetrus ju midagi! Et neid ei tohi kiusatusse meelitada jms. Lisaks on romaani kahel tegelasel täiesti erinev perspektiiv, mille teadmine annab Vanapaganale suure eelise – Ants keskendub maisele elule, Jürka igavikule.

Kuid on siiski võimalik, et ka Ants on igavikust ja surmajärgsest elust teadlik! Nagu enne sai öeldud – oma veidruses ja pahupidi pööratuses on Vanapagan sümpaatne, tekitab kaastunnet, nagu kulunud karumõmm diivaninurgas või vana pulstunud koer, kes kunagi on olnud armas kutsikas. Ja võib-olla Antsul hakkab kahju Jürist, kes rassib tööd teha, on saamatu ja juhm ning kannatab maa peal. Ehk on Ants isegi Vanapagana lunastaja ning ohverdab end tema nimel – on just meelega selline vereimeja ja liigkasuvõtja, rikub oma elujärgsed väljavaated ja selle asemel, et taevasse saada, on sõbra nimel valmis põrgusse minema, et õnnetul Vanapaganal oleks midagi oodata, kui ta tagasi maa alla läheb. Sest nii kurb on mõelda selle vaese sarviku peale, kes istub oma külma ja tühja katla kõrval, või kuidas need asjad täpselt põrgus käivad? Vahest on neil kahel mehel tekkinud lausa vastastikune kiindumus, nad soovivad peale surma taas kokku saada ja oma vaimseid ja agraarseid sadomaso mänge edasi mängida?

Ehk siis lõppkokkuvõtteks, kui vaadata Vanapagana käitumismustrit, siis täidab ta täpselt oma pealisülesannet, kõik on selge, mõistuspärane ja loogiline. Ja isegi kui Vanapagan kaldub oma asotsiaalse olekuga kohati normist kõrvale, pole ta siiski vaimselt ebaterve inimene, vaid maa peal olles jätab ta eemale kõik eba­olulise, ei proovi olla parketikõlbulik ja keskendub ainult ja üksnes oma peamisele, kaugemale eesmärgile – inimhingedele põrgus.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon