Kirjanike liidu uusi liikmeid

13. märtsil võeti Eesti Kirjanike Liidu juhatuse koosolekul loomeliitu vastu Jüri Kolk (häältega 11 poolt, 1 erapooletu; soovitajad Berk Vaher ja (:)kivisildnik).

Jüri Kolk on sündinud 19. juulil 1972. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat aastatel 1990—1993 ja töötanud mitmes ametis — laotöölisena, logistikajuhina, laoteenuste juhina, autotransporditeenuse juhina, ostujuhina, ajakirja „Maatriks” toimetajana ja OÜ Tõlge 24 projektijuhina, alates aastast 2011 töötab ta ekspordispetsialistina A. Le Coqis.

Jüri Kolk on avaldanud luulekogud „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” (2009), „Jää on paksem kui veri” (2011), „Seitse surmavoorust” (2013), „Ära mine valguse poole” (2013) ja jutukogu „Teisipäevamaa” (2014), lähemal ajal on ilmumas tema luulekogu „Otse aia taga”.

8. mail võeti Eesti Kirjanike Liitu vastu Gregor Elm (häältega 8 poolt, 3 vastu, 3 erapooletut; soovitajad Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv), Kadri Hinrikus (13 poolt, 1 erapooletu; soovitajad Kätlin Kaldmaa ja Jaanus Vaiksoo) ja Imre Siil (11 poolt, 1 vastu, 2 erapooletut; soovitajad Jaan Undusk ja Rein Veidemann).

Gregor Elm on sündinud 25. augustil 1978. Ta on õppinud Kymenlaak­so ülikoolis kaugsõidukapteniks, Tartu Ülikooli Tallinna õigusinstituudis ja on alates 2010. aastast EELK Usuteaduste Instituudis kultuurantropoloogia magistriõppes. 1997. aastast peale on ta töötanud ookeanilaevadel nooremmadrusena, reisilaevadel tüürimehena, Lahesuu ja Nasva sadama kaptenina ja 2011. aastast on ta Taani Lloydi agent.

Gregor Elm on avaldanud kolm romaani — „Kaheljalal kahevahel” (2002), „Valmis nagu redis” (2005) ja „Karvane metseesel” (2014) ning kaks luulekogu — „Varastatud jalajälg” (2008) ja „Heinapallinöör” (2012).

Kadri Hinrikus on sündinud 22. juunil 1970. Aastatel 1988—1992 õppis ta Tallinna Ülikoolis näitejuhtimise erialal. Aastatel 1994—1996 oli ta KUKU raadios uudistetoimetaja, 1997—2001 TV1 uudistetoimetaja ja saatejuht ning alates 2001. aastast on ta Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetaja ja saatejuht.

Kadri Hinrikuselt on seni ilmunud neli lasteraamatut: „Miia ja Friida” (2008), „Kui emad olid väikesed” (2009), „Põmmu, Podsu ja teised sõbrad” (2010) ning „Et head haldjad sind hoiaksid” (2012). „Kui emad olid väikesed” ja „Et head haldjad sind hoiaksid” olid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominendid lastekirjanduse kategoorias.

Imre Siil on sündinud 24. märtsil 1957. Ta on õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias maaparandust ja Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal, mille lõpetas 1982. aastal, ning kaitsnud 1992 Tartu Ülikoolis väitekirja foneetika ja tehiskõne alal ning saanud filosoofiamagistri kraadi. Ta on töötanud maaparandusvalitsuse jaoskonnajuhatajana, kirjanduse eriklasside õpetajana, Tartu Ülikooli foneetikalektorina, Küberneetika Instituudi teaduri ja uurimisgrupi juhina, Teaduste Akadeemia osakonna teadussekretärina, Riigikantselei direktorina ja Eesti Informaatikakeskuse direktorina. Ta on olnud Eesti Õigustõlke Keskuse nõukogu ja Avatud Hariduse Liidu esimees. Samuti on ta töötanud diplomaadina Soomes ja Prantsusmaal, esindades Eestit Euroopa Nõukogu juures, ja tegutsenud Vabariigi Valitsuse eriesindajana rahvusvahelistel läbirääkimistel, esindanud Eestit mitmes rahvusvahelises koostööorganis ja eksperdina kaasatud rahvusvaheliste organisatsioonide komisjonidesse ja missioonidele. Ta on avaldanud üle 70 erialase, teadusliku ja populaarteadusliku artikli.

Ülikooli päevil toimetas Imre Siil Tartu ülikooli ajalehe kirjandusrubriiki „Krapp” , kuulus „Loomingu Raamatukogu” väljaande „Sõna” toimkonda ja oli Tartu Noorte Autorite Koondise esimees.

Imre Siil on avaldanud lühiproosat ja arvustusi väljaannetes „Looming”, „Vikerkaar”, „Sirp ja Vasar”, „Noorte Hääl”, „Eesti Ekspress” jt. Tema lühijutte on tõlgitud vene ja saksa keelde. Raamatutena on ilmunud tema jutu- ja novellikogud „Mereröövlite loss” (2006) ja „Marino Marini kontsert” (2009) ning „Lühiromaan ja karused lood” (2014).

26. juunil võeti Eesti Kirjanike Liitu Tiit Kändler (häältega 10 poolt, 2 erapooletut; soovitajad Mari Saat ja Leelo Tungal).

Tiit Kändler on sündinud 4. jaanuaril 1948. Aastail 1967—1972 õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsikat ja lõpetas ülikooli cum laude; aastal 1986 kaitses ta kandidaadikraadi füüsika-matemaatika alal. Ta on töötanud TA Küberneetika Instituudis ja TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis teadurina, on olnud huumoriühenduse Aara kirjandusala juhataja, „Maalehe” poliitikaosakonna juhataja, ajalehe „Rahva Hääl” lisalehe „Vaatleja” toimetaja, „Eesti Päevalehe” teadustoimetaja, MTÜ Loodusajakiri juhatuse esimees ja peatoimetaja, ning hiljem samas projektijuht. 2005. aastast on ta MTÜ Teadusteave juhatuse liige ja teadusportaali teadus.ee käivitaja ja toimetaja. Samuti on ta Eesti Geenikeskuse asutajaliige, Eesti Ajakirjanike Liidu liige ja oli aastatel 1999—2009 Eesti Teadus- ja Keskkonnaajakirjanike Seltsi esimees. Tiit Kändler on pälvinud Valgetähe V klassi ordeni, Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia ja mitmeid teisi auhindu ja aunimetusi.

Tiit Kändleri esimene jutukogu „Uksed akendeks” ilmus 1986. aastal, esimene lasteraamat „Asi susiseb” 1992. Veel on ta avaldanud raamatud: „Eesti turismikataloog 2001”, „Regio reisijuht 2001”, „Eesti turismikataloog 2002”, „Sajandi 100 Eesti suurkuju” (2002, samal aastal ka selle tõlke inglise keelde), „Poolsaarte Eesti” (2003), „Keeruka maailma ilu” (2006), „Päikeselt näeb kaugemale” (2009), „Selles tarkuses näha süsteemi” (2010), „Kõlakoda kõrva taga” (2010), „Kukkuva Maa lapsed” (2010), „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga” (2012), „Valguse värviline maailm” (2013), „Õueonu aasta” (2013), „Loll on targaks saada” (2013) ja „Köögifüüsika. Kokanduse kuuemõõtmeline maailm” (2014). Lisaks sellele on Tiit Kändler tõlkinud hulgaliselt teaduslikke ja populaarteaduslikke raamatuid inglise keelest, kirjutanud stsenaariumid nukufilmidele „Paberilehe seiklused” (1981), „Pagar ja korstnapühkija” (1982) ning kaasauto­rina dokumentaalfilmile „Kaali saladus” (2002), teinud kaastööd televisioonile ja raadiole ning ajakirjandusväljaannetele, nagu „Looming”, „Sirp”, „Horisont”, „Eesti Loodus”, „Postimees”, „Eesti Päevaleht”, „Täheke”, „Hea Laps” jt.

28. augustil võeti Eesti Kirjanike Liitu Hannu Oittinen (häältega 12 poolt, 1 erapooletu; soovitajad Asko Künnap ja Eeva Park).

Hannu Oittinen on sündinud 3. juulil 1959. Ta on tõlkinud soome keelde hulgaliselt eesti autorite luulet ja proosat. Omaette raamatutena on ilmunud Juhan Paju Laukauksia kotikadulla (1995), Kauksi Ülle Kuldnaanõ. Kultanainen (1996), Maimu Bergi Minä rakastin venäläistä (1998) ja Pois (1999), Kaur Kenderi Itsenäisyyspäivä (2001), Leo Kunnase Sotilasjumalan palvelija (2004), Kivisildniku Runoel­ma Putinille (2004), Jan Kausi koostatud antoloogia Ajattelen koko ajan rahaa (2006), Hasso Krulli Jatulintarha — Hussaid — Kiviring (2007), fs-i Valoa tunnelin päässää (2009), Jürgen Rooste Citykani ja duracellpupu (2010), Mats Traadi Haralan elämäkertoja (2011), Mehis Heinsaare Epätavallinen ja uhkaava luonto (2011), Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste Aikaa sattuu. Vironhaikkuja (2011), Olavi Ruitlase Nainen (2011), Kivisildniku Lainaa kirvestä (2011), Hasso Krulli Luomisen hurma ja tekstuuri (2012), Kivisildniku Liiviläiset ja saurukset (2012), Tiit Aleksejevi Pyhiinvaellus (2013), Mihkel Raua Rapa roiskuu (2013), Jaan Malini Heräämisiin (2013) ja Hasso Krulli Jumalattaren pesä (2014). Samuti on ta toimetanud Indrek Hirve, Eeva Pargi, Jan Kausi, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu ja Maimu Bergi teoste tõlkeid. Lisaks ilukirjandusele on Hannu Oittinen teinud eesti keelest ka muid tõlkeid, avaldanud soome keeles Eestimaad tuvustavaid raamatuid ja vestmiku Hei, kerro se viroksi! (2014).

2001. aastal pälvis Hannu Oittinen Valgetähe III klassi teenetemärgi.