Kuldne kokkuvõte
November, 2013
Helvi Jürisson: „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998—2012”.
„Varrak”, 2013. 112 lk.
Kui arvutada, et Helvi Jürissoni luuledebüüdist on möödas umbkaudu 50 aastat, võiks selle kullakaaneliseks palendatud raamatu ilmumine sümboolselt tähistada justkui Jürissoni ja luule kuldpulmi. Kogumikus leidubki üsna mitu teksti, millest aimub, et eksistents luuleta oleks tõenäoliselt võimatu, luule on ilmselgelt Jürissoni teine pool.
Teadaolevalt on kuld üks suurima tihedusega metalle. Ka selle poolest on kallihinnalise metalli tooni kasutamine kujundaja Mari Kaljuste õnnestunud valik. Helvi Jürissoni luulekogu on äärmiselt sisutihe — need on kiirevooluliste ja -loomuliste mõtete voolusängist hoolsalt sõelutud tekstid, uhutud puhtaks segavaist setteist, kirkaks, kullateraliseks. Nende väärtus ajas on püsiv, sest selle raamatu kuldses kõlakojas heliseb ELU näinud inimese kogemus.
Kuigi vormilt mitmekesine — sonettideks sätitud tekstidest nendeni, mis meenutavad vabas vormis päevikukatkeid; on isegi rahvalikesse nelikvärssidesse seatud lugulaul! —, võib üldistavalt öelda: Helvi Jürissoni luule võluvaimad omadused on ausus, lihtsus, kirjutamine ilma poosi ja kammitsateta. Mulle näib, et praeguses eesti luules pigem peljatakse siirust, see peidetakse igal võimalusel küünikumaski taha. Justkui oleks hirm näida „pehme”, nagu oleks lihtsam olla tark ja/või kuri. Võib-olla annavad vabaduse asjadest lihtsalt mõelda ja kirjutada vanus ja elukogemus. Ja küllap ongi raske — kirjutada keerutamata keerulistest asjadest, nõnda, et „lihtne” poleks mannetu ega lame, vaid hoopis nagu kas või vanaemalt päritud linane laudlina: küll lihtsate tikandite või pitsidega, kuid kordumatu lõhnaga, mõnegi kõneka plekiga — üleni lugusid täis ja tähenduslik.
„Selle ilma kõlakojas” kõneleb inimene, kes on näinud palju tulekuid ja lahkumisi, kes julgeb isegi otsesõnu küsida: „kas veel kord kevadesse tulla tohin?” See on luulekogu, kus on palju kirgastavat nukrust, hüvastijätte armsate hingedega, üksindust. Tõdemust, et „lapselapsed elavad teises ajas ja majas” ja et „inimeste lugu kaob anonüümsusesse / Ja minust pole kirjapanijat / kas või sellest et isapoolne vanaisa Juhan / tuli Jaapani sõjast koju kotitäie kumisevate teokarpidega” (lk. 34).
Aga on ka tänu- ja õnnetunnet, et head hinged elurännul kaaslasteks olnud, et on olnud hingesugulasi ja südamesõpru inimeste, puude ja truude koerte seas. Et elu on õnnistatud ühesolemiste ja -hingamistega, aegadega, mil inimene ise heliseb kui merikarp, et on olnud neid kõige ainukordsemaid hetki, mil „usaldatud teineteisele oma silmad”. Jürissoni kogust leiab väga ilusat ja mõjuvat armastusluulet.
Hoolimata lahknemistest ja hüvastijättudest näib Jürisson siiski uskuvat, et lahkunute hingus on ikka veel siin, ikka ja alati alles. Vähemalt jõulu- või uusaastaööl. Kuigi sügiselaps, näib luuletaja erilise härduse ja hingestatusega suhtuvat just talveaega.
Sekka kuuleb Helvi Jürissoni luulekõlakojas kahetsusenoote, allaandmist, paratamatusega silmitsi seisu. Seda nii isiklike kui ka ühiskondlike tundmuste vallas. Siiski ei muutu ükski neist tekstidest päriselt lootusetuks itkuks või lamentatsiooniks.
Ühiskondlikus plaanis meenutavad mõned Jürissoni tekstid veidi Mats Traadi omi, neis on kohati samasugust kibedust nagu näiteks Traadil mõni aasta tagasi ilmunud „Tule rüütamises”. Tunnet, et oled ajale jalgu jäänud või võõrkeha ses võltsväärtuste tagaajamise rüsinas. Sarnasust on ka nende kahe luuletaja viisis rännata ajas ja ruumis, põigata vahel kaugemale minevikku, pöörduda meie aja suurte nimede juurde. Helvi Jürissoni kõige pessimistlikumad read kõnelevad aadeteta amööbist, kes me pinda sööb; need read muretsevad selle pärast, et me enam maa hingamist ei kuule, ning ennustavad luulele lamedat põlve, kui see kõlab vaid hitistaaride suus. Ning kuhupoole teakski sõita me rahvuse laev, kui „kapteni peos lõtv on halsinöör”? Ent kogumikus on ka üks ilusamaid eestlast defineerivaid tekste, mida üldse lugenud olen: „Eestlased / on varsakabjainimesed, / eestlased on ülaseinimesed. / Nemad on märkide märkajad, / ikka ja jälle tärkajad.” Ja samast luuletusest: „Nemad on just nagu paiselehed — / kikkis naised ja laiad mehed. / Hädas tulevad kokku rüsinal / Eestimaal igipüsival.” (Lk. 22.) See tekst on ilus nagu laul, mis temast võikski vabalt saada, viis hakkas juba lugedes kõrvus kõlama.
Oma tekstides vaatab Jürisson sageli kõrgele — ta näeb mägede tippe Euroopas ja Himaalajas, puurib pilgu kosmosesse, tajub ja tunnetab kõiksustki. Hea, et lugeja saab neist vaatlustest osa — „Selle ilma kõlakojas” on tundetark luulekogu. Kõlama jääb mõnigi mõte, aga eelkõige see, et ülim õnn ei olegi võib-olla selles, kui õnn kätte saada: ehtsaim õnn on ehk hoopis õnne ootetoas.
„Selle ilma kõlakojas” ei pruugi sugugi olla Helvi Jürissoni viimane raamat, aga on siiski omal kombel kogu tema loomingu kulminatsioon, kuldne kokkuvõte.
