luule
Märts, 2015
Liblika uni
*
ära loe silpe
niigi on lühike
viinakuupäev
*
kronksujalind
tolle raagus vahtra ladvas
kas sa mitte ei koorunud
*
nii väikesed lapsed
nii suurte puude all
et hirm hakkab
*
auk ketsikannas
nagu sügisepäev
natuke valgust
*
hää kuulda
unetu luuletaja väikeses toas
et kräunub keegi teine
*
jooksevad ringiratast
kuhu neil kiire
jälle nii kollases pargis
*
kellegi käsi
peatus ukselingil
kassi kräunatus
*
liblika uni
on vahtraleht
langenud põlvele
Fotod
Ilusad fotod internetis,
alati päikest täis ja painevabad,
ilusad käed, sõrmused, ja lilled,
ja ainult paar nurjunud unistust;
kas sa ikka veel laotad kurbust
roosipõõsa alla väetiseks,
või on saanud lõpuks võitu
seinakella väikesed tondid?
Kui juuksed kisuvad halliks,
peavad silmad särama,
kui su päevad kisuvad halliks,
peavad silmad särama;
ammu, ühel mälufotol,
pillud sa kesköiseid kiljatusi,
on nad seal veel alles, sõrmedes
pruunide aiakinnaste sees?
Ilusad fotod internetis,
alati päikest täis, ilusad inimesed,
lõputa valgusse vaatamine,
ja ainult paar nurjunud unistust.
Tirts
Kolm päeva pidin
kannatlikult ootama,
siis alles märkasin
rohutirtsu langenud lehtedes.
Tal olid minuga pikad jutud,
eks ole ju meiegagi,
kolm päeva, kolm aastat,
siis viimaks märkame
teist inimest.
Muudkui tõlgime elu luuleks
ja tagasi ega taipa,
nood on ükssama keel,
milles sõnu ei ole,
ainult lepalehe langemine
viimasele vaprale jänesekapsale,
ja siis veel see va armastus,
kõigi karjatuste kiuste
kalli seljale langenud sõrmed,
sügise viimane lepaleht
viimasele vaprale jänesekapsale.
Rebase ülestõusmine
Mulle meeldib teie perekond,
seepärast sageli, videviku hiilides,
käin teid vaatamas.
Mismoodi te oma ilusaid kutsikaid
laulate magama,
ja siis solistate köögis nõusid pesta;
ma tean teist üsna palju,
olen kõhutanud sõstrapõõsa taga ja kuulanud,
kuidas te vahel vaikite,
või ütlete raskeid, kahetsust täis sõnu
armastuse kohta.
Tunnen su mehe ebalevaid samme
üle hoovi, läbi aia,
sest midagi, mis jäi ütlemata,
mida ei julenud ütelda,
oleks ikkagi pidanud olema üteldud.
Ja ega sinagi mõni pühak ole.
Ma ju kuulen, kelle nime kordad,
murtud käed rindadel,
tulles minu valdustesse,
ja see pole mitte tema nimi,
vaid keegi, kes on sul seal alles,
kakskümmend aastat, ikka veel alles.
Aga te saate hakkama,
ja see ongi oluline,
elus ei lähe hästi ega halvasti,
elus saadakse hakkama.
Et raha on otsas,
et on võlad,
et ametist saadi priiks,
et koer on lollakas,
et abikaasa lotendab,
see on tühi-tähi,
küll ma juba tean.
Päriselt on ainult need hetked,
kui sa oled kuivatanud
viimase kahvli, ja taipad:
“Paganas, ma ju armastan teda.”
Seepärast te mulle meelditegi.
Nende natuke kartlike puudutuste pärast,
mis on pärast tüli,
kuidas te vaikite teineteisele,
aga laulate oma kutsikad magama.
See laul, ja see vaikus,
siis, just siis, ma lähen,
kana hambus, kebjal sammul
üle udujoomes heinamaa.
Teie õnn hambus,
teie saamatus hambus,
ja eelkõige, ja ometi,
teie Õnn.
*
Näed nüüd, ta ongi otsas,
see meie pikisilmisuvi.
Jälle on raamatu vahel
sigaretituhka ja vahtralehti.
Nii palju unistusi
on sadanud loikudeks tänavaile,
et kummikud tuleb jalga panna.
Eluks piisab ju paaristki.
Mälestustel on terased kõrvad.
Aimates, et neist jutt,
on kohe kõpsti kohal, ja vaatavad
oma suurte silmadega sulle otsa.
Minevik on nagu taani dogi,
kes usub, et on sülekoer.
Märg ja suur ja raske,
aga armastab sind tingimusteta.
Jah, ja varsti on tormide aeg.
Kõu on siis, kui Jumal
on jäänud meid silmitsema
ja koputab sõrmega laubale.
Jah, ta ongi nüüd otsas,
see meie tirilimpstisuvi.
Raamat vajub sülle, sinu kõrvale,
ja uni on päeva käeviibe:
„Olge terved!
Ja saagu teid palju!
Küll hommikul räägime!”
Ja uuesti, ja uuesti on kõik mälestus.
Mäo rist. Augustikuu
Vana ja tühi maantee
oma neljarealise poja kõrval.
Seal undab maailm,
seal on veel kõrgeid ootusi,
viidad, mis juhatavad linnu, hotelle,
turismitalusid ja armastust.
Siin hakkab kaseallee halliks tõmbuma,
kuuleb ritsikaid ja lehelinde,
mitte ühtegi autot, kunagise tankla asemel
murrab orashein läbi asfaldi.
Ükski mesilane ega liblikas
ei jäta oma elu tuuleklaasile.
Vana, tühi maantee,
täis rahu, vaikust,
käidud linnu, hotelle,
talusid, ning jah, ka armastust.
Maantee, mis nii ammu ja äsjaselt
jookseb läbi mu enese.
Keskealust
Sellel päeval, kui herilased tulid,
olin ma jõe ääres,
ma üritasin põlata viha ja kurbtust,
ollagi nagu jõgi,
kui ägedad poisid
on kaatriga möödunud
ja lained tasahilju väsivad kallastesse.
Kogu elu ebaõnnestusin,
aga naine on mul ju kaunis.
Järelikult mehena saan hakkama.
Sellel päeval, kui herilased tulid,
olin ma jõe ääres
ja taipasin, et lootus on nagu kuusirp
pärastlõunasel taeval:
sa ei märka teda,
sa pead teda otsima,
aga ta on olemas.
Ma hakkan halliks minema,
hommikul ei taha enam ärgata,
ja kõht pressib üle värvli,
aga ma olen olemas.
Seegi on midagi.
Ja seda on päris palju.
Kunagi vahtisin Chartres’i katedraali
ja mõtlesin, suu ammuli,
et gooti kaar on nagu naise kõhualune,
ainult tagurpidi,
ainult sama ilus,
sama kord ja kindlus ja meeletus.
Siis olin ma va põngerjas põgeneja,
siis olin ma ihuüksi.
Jõe ääres mind ei ole,
ma olen tühine ja rõõmus
nagu üle tennise ruttav sipelgas.
Muidugi,
luuletus peab olema herilase lend:
ohtlik ja täpne,
aga mul nad ei ole.
Mul on nad kõik sipelgad tennisel,
päeval, mil herilased tulid.
Aga võib-olla on nad hoopis
pärast kogu ägedust
eesti kirjanduse liivastesse kallastesse
väsivad lained.
