Üks veski seisab vete pääl…

Andrus Kivirähk

 

Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult.

Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse. Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette.

Vana Säga ootab: kannatlikult, igapäevastest pettumustest tuim. Kui palju päevi on ta juba siin sedaviisi istumas käinud? Kes seda mäletab! Ammu oleks aeg käega lüüa, aga Vana Säga ei saa: süda ikkagi ju loodab, igatseb… Busse käib siinkandis viimasel ajal küll harva, palju vähem kui vanadel aegadel — siis, kui elu külas alles õitses ja kees. Aga paar liini sõidab päevas siiski ka Puraverest läbi ja Vanal Sägal on nende saabumise kellaajad täpselt peas. Juba tund aega varem longib ta peatusesse, istub, tõmbab hinge, süütab suitsu. Pilk jookseb hajameelselt üle tuttava ümbruse: vana tamm otse bussipeatuse vastas, selle taga lepavõsa, paremal taamal silohoone varemed. Kõik nii omane ja armas, ainult et kuidagi mahajäetud ja hüljatud…

Vana Säga suleb silmad, toetab turja vastu paviljoni täiskriibitud seina. Hiiglaslikud kämblad puhkavad põlvedel. Maal pole ju kiiret, on aega istuda, on aega mõtiskleda ja loota. Minutid kuluvad, oodatud kellaaeg jõuab kätte. Vana Säga pole loomult mingi unistaja või romantik — ei, tema on tõsine maamees, nagu üks maamees olema peab, aga kui bussi saabumiseni on jäänud vaid mõni hetk, tekib tema silmisse kummaline igatsev kuma. Äkki on täna see päev? Äkki nad täna tulevad? Astuvad bussi pealt maha, naeratavad kohmetult, ütlevad tere. Kuidas on see üldse võimalik, et nad nii kaua pole tulnud? Mida nad seal linnas ometi teevad? Kas see tore küla, mis on olnud talle koduks sünnist saati — Puravere — on tõesti unustatud, igaveseks hüljatud?

Kas ta ei näe neid enam tõesti mitte kunagi?

See mõte tundub liiga hirmus selleks, et olla tõsi, ja Vana Säga tõrjub ta pearaputusega endast eemale nagu verejanulise parmu — kui saaks, laksaks peoga laiakski! Ei taha niisuguseid mõtteid mõelda! Varem või hiljem peavad nad ikkagi tulema, nad ei saa igaveseks linna jääda, nad ei unusta Puraveret, mis on ju ometi suvel nii kaunis! Küll nad tulevad, kindla peale!

Võib-olla juba sellesama bussiga? Täna, nüüd kohe!

Vana Säga tunneb, kuidas selle mõtte juures süda seal kusagil rinna sügavuses ärevusest jonksatab.

Oh, kui nad ometi tuleks!

Ja näed, buss lähenebki! Esmalt hakkab metsa tagant kostma mootorimürinat ja siis ilmub kauaoodatud külaline ise teekäänaku varjust nähtavale. Ilus helesinine buss nagu helge unistus! Vana Säga neelatab. Buss hakkakski nagu pidurdama! Noh, kas tõesti? Kas tõesti peab kinni?

Aga ei. Kes teab, miks bussijuht korraks hoogu maha võttis, nüüd lisab ta igatahes jälle kiirust. Buss ei peatu Puraveres, sest keegi pole sinna piletit ostnud. Ja pealeminejaid ei paista peatuses samuti, ainult Vana Säga istub seal, kuid tema pole sedamoodigi, et tahaks kuhugi sõita. Pealegi on Puraverest läbisõitev bussijuht juba harjunud nägema paviljonis kössitamas mööduvat bussi mõtlikult silmitsevat meest. Ta ei tee Vana Säga rohkem märkama kui kraaviäärseid takjaid või kuusehekke.

Buss kaob metsa vahele. Vana Säga hingab sügavalt. Ei tulnud. Jälle ei tulnud. Mis seal’s ikka.

Ta jääb veel mõneks ajaks bussipeatusesse istuma. Pole tuju tõusta. Ajaviiteks süütab ta uue suitsu, pahvib aeglaselt.

Õhtul tuleb teine buss veel, äkki siis?

Aga see lootus on õrn nagu esimene jää.

Keegi läheneb põrinal. See on Rait oma rolleriga. Rait on Vana Säga sõber, nad käisid koos koolis. On koos palju pulli teinud ja meretäie viina ära joonud. Isegi naise võtsid ühel ja samal suvel, Vana Säga pulmast mindi otse Raidi laulatusele. Vägev pidu oli, kuu aega ei saanud kaineks, lõpuks uppus Vana Säga noorem vend jõkke ära, kui lakku täis peaga ujuma läks. Siis tulid pulmadele matused ja peied otsa.

Nüüd on naised muidugi läinud — linna litsiks, nagu arvata oligi. Ega siis naine maal ei püsi, tema kipub ikka kergema elu peale, eriti kui tal on vähegi tegu ja nägu. Koleda lõustaga eit peab ehk veel maal vastu, nagu see Kulli Margit, kellel on hobusehambad. Temal pole mõtet linna minna, teda ei oota seal keegi, tema paterdab aga pealegi mudaste kummikutega mööda õue ja jääbki elu lõpuni sinna paterdama. Peab hobuseid ja turismitalu, ise kole nagu öö ja ihne justkui juut, ühte eurotki on tal õllerahaks anda kahju! Vastik eit. Aga Raidu ja Vana Säga naised polnud sellised. Nemad olid ikka üle küla tüdrukud, tissid suured kui arbuusid. Sellised lendavad linnas kõrge kaarega — kes saab kõrtsis ettekandjaks, kes müüjaks supermarketis. Kuidas sa sääraseid linnukesi ikka kinni hoiad? Peksta ju võib, ning eks seda rohtu sai ka proovitud, aga seda kiiremini nad minekut tegid. Ja tegelikult — parem ongi, et läksid, kodus on vähem viginat. Eriti jälk oli olnud Raidu naine, see hakkas viimaks viina kraanikausist alla valama! Hommikul ärkad, mäletad hästi, et poolik on peaparanduseks tallele pandud — aga eit, värdjas, on pudeli tühjaks kallanud! Päris hea, et lõpuks jalga lasi.

Nüüd elab Rait üksi. Vana Säga elab koos emaga. Sest ega Vana Säga iseenesest nii vana olegi, ainult pisut üle neljakümne. Teda ainult hüütakse nii: Vana Säga. Sellepärast, et tal on näos, mõlemal pool suud pikad ja sügavad armid, otsekui säga vuntsid. Need sai ta siis, kui ühel jaanipäeval naljaviluks saltot hüppas ja pea ees klaasist kasvuhoonesse maandus. Verd oli tookord lausa taevani pritsinud!

Eks ta, siga, oli muidugi lakku täis, ikkagi jaanipäev ju.

Viidi kiirabiga traumapunkti, õmmeldi kinni, polnud suuremat häda midagi. Ainult armid jäid ning hüüdnimi — Vana Säga.

Sõber Rait on vahepeal rolleriga peatusesse jõudnud, paneb ka suitsu ette, sülitab.

„Noh, ei tulnud?” küsib ta, ehkki vastus on niigi silmaga näha.

„Ei tulnud.”

„Vittu küll!” vannub Rait. „Mis neil viga on?”

„No üks buss on täna veel.”

„Nahhui sealtki keegi maha tuleb.”

Rait istub Vana Säga kõrvale, kougib spordikotist kaheliitrise õlle välja ja keerab korgi maha. Joob mehise sõõmu ja ulatab sõbrale.

„Täitsa putsis on see värk,” ütleb ta.

Vana Säga rüüpab õlut ja noogutab nõusolevalt. Tõesti, ajad on sitad mis sitad. Juba mitu aastat pole saanud ühelegi linnamehele molli anda. Omal ajal, jumaluke, oli see igapäevane asi! Siis oli liiklus linna ja Puravere vahel tihe, isegi talvel tarvitses vaid baari minna, kui otsemaid mõni võõras nägu silma hakkas. Siis võtsid väikesed joogid, lobisesid baaridaamiga, aga ise pidasid tundmatut molkust hoolega silmas. Ja kui see siis ennast minekule asutas, olid paari pika sammuga tal kannul, ja enne kui linnast tulnud sitavares arugi sai, sõitsid otsejoones talle lõuga. Pärast tulid sisse tagasi, võtsid veel ühe viina, tegid ehk mõne nägusama eidega tantsugi ja näitasid talle oma kergelt punetavaid sõrmenukke. Rääkisid, mis näoga linnamees oma paugu oli vastu võtnud, mida vastu kobises, kas verd ja tatti ka lendas. Mõnel prillipapal läksid koguni prillid katki! Sellest kõigest oli tore jutustada, plika su kaenlas kihistas nii magusasti ja hinges oli uhke tunne.

Suvel oli elu veelgi lõbusam, siis vooris neid linna supelsaksu Puravere kandis lausa parvedena. Suvitajad, malevlased… Ole ainult mees ja peksa! Nagu täissöönud kassid, ei viitsinud Rait ja Vana Säga enam kõiki ettesattunud hilpharakaid tümitadagi, valisid välja ainult magusamad palad. Otsisid midagi uut ja erilist. Näiteks oli tore, kui ette sattus mõni eriti paks, või vastupidi, pilbas-kõhn. Pikkade juuste ja kirevate riietega peded said muidugi kõik laksu kätte, sest nemad ju lausa ise norisid nätakat. Paar korda õnnestus lüüa ka invaliidi. Ja siis muidugi välismaalased! Neidki liikus omal ajal Puraveres, ehkki praegu seda enam nagu ei usukski. Aga neid oli! Põhiliselt muidugi soomlased, aga ka üks sakslane on Vana Säga käest molli saanud: Rait oli sel päeval põletushaavadega haiglas. Oli bensiini jaanilõkkesse valanud — jumakas oli vägev! Päris endiseks ta pärast enam ei saanudki, sest kulmud millegipärast tagasi ei kasvanud ja nägu jäigi punaseks nagu peet. Aga tühja sellest, Raidul oli kole kahju hoopis sellest, et sakslane tema käest pääses. Vana Säga oli talle korralikult kümnesse sõitnud ja sakslane oli pärast seda neljakäpakil minema jooksnud nagu suur põrsas, nii et Vanal Sägal olid naeru pärast tilgad püksis.

Samas on Raidul tagataskus oma trump, mis Vana Säga kaardipakis puudub. Tegelikult on selle trumbi puudumine Vana Säga elus üks valusamaid ja häbiväärsemaid mälestusi, mida ta vahel painajana uneski näeb. Asi on selles, et ükskord oli Puraverre sattunud elus neeger. Rait ja Vana Säga polnud suutnud oma silmi uskuda, nad olid läinud ja istunud baaris otse musta mehe kõrvale, jõllitanud teda nagu vaesed lapsed rikka onu toodud erakordselt luksuslikku jõulukinki. Kas see on tõesti meile, näisid nende pilgud küsivat. Alateadlikult kartsid nad, et neegri ilmumine Puraverre on mingi nõiatemp või silmapete, mis ühel heal hetkel hajub, nii nagu Tuhkatriinu tõld keskööl kõrvitsaks tagasi moondus, seepärast ei raatsinud nad kuigi kaua viivitada ega ära oodata, millal tumedanahalisel võõral on endal tarvis õue suitsetama või peldikusse minna. Nad koputasid ise murjanile õlale ja kutsusid endaga kaasa — ning neeger tuligi, ise naeratades ja midagi omas keeles mölisedes.

Õue jõudnud, pani Rait ruberoidile kohe paugu ära. Neegril hakkas ninast mulinal verd jooksma, ta kiljatas kajaka kombel. Vana Säga teadis, et nüüd on tema kord, ja kui hästi lüüa, vahest õnnestub tal neegril suustki moos voolama panna. Aga ta põles läbi — nagu penaltilööja, kes vutimängu otsustaval hetkel palli üle värava kihutab. Vana Säga lõi mööda! Asi polnud selles, nagu oleks moorlane eest ära põigelnud — ei, see sitaratas seisis liikumatult, halises ja katsus oma verist nina. Vana Säga lõi lihtsalt, iseenese süül neegrist mööda! Uskumatu ebaõnn! Ta sattus paanikasse, üritas uuesti, aga nüüd pistis must mees juba jooksu ja Vana Säga rusikahoop tabas taas tühjust, ta proovis veel põgenejale jalaga selga lüüa, aga ei tabanud jälle, ja siis oligi neeger sügisöösse kadunud. Vana Säga värises häbist ja raevust, ta pani oma autole hääled sisse ja asus neegrit küla pealt taga otsima, aga eks sa katsu leida heinakuhjast nõela või pilkasest pimedusest musta meest. Lõpuks sõitis Vana Säga veel autoga vastu puud ja oligi kõik. Sinna jäid ta neli esihammast ja kaks nädalat pidi haiglas ka veel olema. Auto oli muidugi samuti perses.

See on tõesti väga ebameeldiv mälestus. Vana Säga võtab eriti suure lonksu õlut ja otsib põuetaskust viinapudeli välja. See kuradi neegrilugu nõuab midagi teravamat.

„Anna mulle ka viina,” ütleb Rait. „Türa küll, ma ei mäletagi enam, millal ma mõnda linnameest viimati peksin. Vist oli see Juula onu.”

„Jah, oli küll Juula onu,” nõustub Vana Säga. „Siis, kui ta käis Juula vanamehe matustel. Siis pärast peiedel sõitsime talle sisse. Aga ega Juula onu polegi tegelikult mingi linnamees, ta on naaberkülast.”

„Sellel kuradi Juula vanamehel polnud ju linnas sugulasi,” seletab Rait. „Ainult see üks vend oli, teised, kes matusele tulid, olid kõik mingid vanaeided. Vittu, mida perekond! Väärakad.”

Sõbrad jäävad vait, joovad viina ja rüüpavad õlut peale. Miks on elu sedasi allamäge veerema hakanud? Miks linnamehed enam Puraveres ei käi? Justkui hakkaks nende sugu sootuks välja surema. Kuid nii see ometi pole, telekast näeb, et linnas on neid küll ja küll! Miks nad siis siia ei tule?

„Tead, mis jama on,” ütleb Vana Säga viimaks, olles pikalt juurelnud saatuse keerdkäikude üle. „Meil pole enam pidusid.”

„Kus meil need peod olema peaks, kui pole enam baarigi!” Rait kehitab õlgu. „Kolm aastat tagasi läks pankrotti.”

„Noh, just!” noogutab Vana Säga. „Ja sellest ajast linnamehed enam siin ei käigi. Kui ikka „Sarviktaat” veel lahti oli, siis tuli neid igal õhtul, vali ainult paras moll välja. Ja nädalavahetusel, kui diskod olid, siis korra ringutasid — trahh! — ja linnameestel suppi jooksis.”

Rait irvitab nii, et hakkab peaaegu oksele. „Mida värki — ringutasid, ja suppi jooksis! Trahh!”

Ta läheb sõbra naljast nii elevile, et kordab seda veel vähemalt kakskümmend korda, teeb ringutamisliigutusi, karjub „Trahh!” ja aina naerab.

Vana Säga ootab kannatlikult, kuni sõber rahuneb.

„Ma mõtlesin seda, et kui jälle pidu oleks, siis nad ehk tuleks uuesti,” ütleb ta.

„Kuidas jälle?” ei saa Rait aru. „„Sarviktaat” on ju omadega pekkis, aknadki naelutati kinni, et keegi ei saaks sees sital käia. Seal ei korraldata enam pidusid.”

„Nojah, aga ega nad seal linnas seda ei tea,” arvab Vana Säga. „Tulevad kuulutuse peale platsi ja siis meie juba anname molli ära. Laks!”

„Okei…” venitab Rait ja proovib mõelda. „Aga kurat, mis kuulutuse? Pole ju mingit kuulutust!” avastab ta viimaks sõbra plaanis nõrga koha.

„Aga me teeme ise. Et täna õhtul — plää, plää, plää — esineb mingi faking ansambel. „Sarviktaadi” baaris.”

„Aga ei esine ju. „Sarviktaat” on omadega pekkis.”

„Oi pljääd, sa oled ikka täiega idioot!” vihastab nüüd Vana Säga. „Las ta olla pekkis, kuulutuse peale kirjutame, et ei ole! Et seal esineb mingi faking bänd! Saad aru, mees? Meie ise teeme selle kuulutuse ja kirjutame sinna, mida tahame! Kleebime üles ja siis ootame. Ja kui linnamehed tulevad, paneme neile kohe laksud ära!”

„Paugud kirja!” nõustub Rait, kes nüüd mõikama hakkab. Ta muutub rõõmsaks ja müksab tunnustavalt sõpra. „See on sitaks hea mõte, Vana Säga! Muidu jäädki neid jorsse ootama. Aga me paneme sööda välja!”

„Vohh! Täpselt! Paneme sööda välja!” kiidab Vana Säga takka. „Püüame nad nagu rotid kinni. Kuule, kas sul mingeid faking pliiatseid on kodus?”

„Mida? Pliiatseid? On mul jee.”

„Äkki minu mutil on. Mingi pastakas. Muidugi on, peab olema, ta ju vahel lahendab ristsõnu!” arutleb Vana Säga. „Lähme meile, teeme selle plakati kohe valmis.”

„Paberit sul on?”

„Tõmbame tüki tapeeti maha.”

Nad lõpetavad joogid, Vana Säga kargab Raidu selja taha rollerile ja juba nad põristavad mööda tolmust teed lepavõsa vahele.

*

Õhtul on Vana Säga ja Rait endale puhtad särgid selga pannud ja passivad ootusärevalt vana rahvamaja juures, kus kunagi asus kuulus baar nimega „Sarviktaat”. Oi, milliseid pidusid on seal peetud! Sadu liitreid viina joodud! Kümnetele linnameestele pasunasse sõidetud! Isegi hõbedane disko­kera keerles kunagi „Sarviktaadi” laes ja baaripukid olid punase nahaga üle löödud!

Vana Säga teeb tiiru ümber maja ning tunneb lausa midagi heldimuselaadset hinge pugevat — neli seina majal on ja iga seina najal on ta oksendanud.

Nüüdseks on endisest hiilgusest vähe alles. Mahajäetud baari laguneval trepil kasvavad võililled ja teelehed. Kunagine uhke uksesilt, millel ilutses hiiglaslik kitsehabemega sarviktaat, vahutav õllekann lihaselises käes, on kadunud, ainult roostes konksud, mille küljes see kõlkus, on alles. Aknad on kinni naelutatud. Kuid mehed on kaasa võtnud sõra ja kisuvad sellega lauad lahti. Muidu näeks rahvamaja liiga hüljatud välja, linnamehed võiksid lõksust haisu ninna saada ja viimasel hetkel otsa ringi pöörata. Niigi on paha, et baarist valgust ei kuma, aga sinna pole midagi parata, elektrijuhtmed on ammu maha kistud ja voolu pole. Muidu oleks võinud kodunt laualambi tuua, see helgiks kenasti läbi tolmuste aknaklaaside ja meelitaks lolle linnavurlesid nagu värviline lant kalu. Nüüd peavad nad leppima pimedate akendega, kuid Vana Säga ütleb, et sellest pole midagi, baar võibki hämar olla, näiteks stripibaarid on alati sellised. Et asi usutavam oleks, kirjutab ta viimasel hetkel plakatile: „Striptiis”.

„Vägev!” kiidab Rait vaimustunult. „See ajab neil kõvaks. Selle peale nad tulevad raudselt kohale.”

Plakati tegemine oli tegelikult läinud üle kivide ja kändude. Esimene sõna „Disko” sai kirja ilma vaidlusteta, samuti traditsiooniline „Naistele sissepääs tasuta!”. Aga kui oli vaja välja mõelda esineja, läksid Rait ja Vana Säga tülli. Rait nõudis kangekaelselt, et kirja tuleks panna Liis Lemsalu nimi, Vana Säga pooldas Tanel Padarit.

„Vittu sa seda Padarit topid!” karjus Rait. „Pane ikka Liis, mõtle, miuke eit! Kurat, mina tahan, et sa Liisi paneks!”

„Miks?”

„Mis miks? Sulle ei meeldi või? Pede oled?”

„Ise sa oled pede!”

„No aga pane siis Liis! Anna ma kirjutan ise — Liis Lemsalu!”

„Mine persse, ei kirjuta.”

„Kirjutame küll! Mulle meeldib Liis! Fakk, kui sa Liisi ei kirjuta, siis keri putsi!”

„Mis kasu sa sellest saad, kui ma ta kirjutan?” õiendas Vana Säga vastu. „Ega ta ju päriselt nagunii siia ei tule, see on ju ainult plakat! Ole normaalne!”

„Ole ise normaalne,” porises Rait vastu, kuid Vana Säga argument mõjus. Siiski ei tahtnud ta end hoobilt võidetuks tunnistada, vaid uuris pilkavalt:

„Ja mille poolest see Padar siis nii hea on?”

„Talle võib lõuga anda,” vastas Vana Säga ja tegi liigutuse, nagu tabaks kedagi rusikaga otse silmaauku. Oi, see oli omal ajal olnud supermõnu, kui Puraverre mõni telekast nähtud kuulsus saabus ja sul õnnestus talle sisse sõita! Enamasti vedas just bändimeestega, pärast „Sarviktaadis” toimunud esinemist oma pille autosse tassides olid nad kerge saak. Vanal Sägal ja Raidul oli õnnestunud päris mitu tuntud lauljat ära äestada, kitarristidest ja trummaritest rääkimata. Mida nad, munnid, tulevad siis siia Puraverre laiama? Mõtlevad, et on ei tea kes või mis! Et neid näidatakse telekas ja siis ongi kohe mingid keisrid valmis. Pasunasse, ja valmis!

Tanel Padari peale on Vana Säga ammu hammast ihunud. Siirile, tema endisele naisele, meeldis ju see tüüp kangesti, plika hakkas end kohe autos võngutama ja õõtsutama, kui raadiost Padari häält kuulis. Isegi kontserdil käis ja karjus iga laulu lõppedes: „Jee!!” Vana Säga oli ise muidugi kah kohal ja ega temalgi seal halb polnud, juba enne kontserdi algust oli ta paari mehega pudeli viina ära lahendanud, pärast jõi veel mingid kümme õlut peale, lõi paaril autol jalaga esituled sisse ja kuses pangaautomaadi klaviatuurile. Siis vedas Siiri ta autosse ja viis koju, kaks nädalat hiljem aga jättis maha. Noh, see selleks, Padar talle põhimõtteliselt meeldis. Aga kui oleks võimalus talle vastu hambaid anda, siis annaks küll!

„Padarile annaks lõuga,” kordas Vana Säga ja sõitis taas oma rusikaga aegluubis läbi toa. „Tšahh!”

„Hea mees! Kuidas sa talle lõuga annad, ega tema ka päriselt siia ei tule,” ütles selle peale Rait ja koputas endale vastu laupa. „Idikas. Ma ütlen, pane Liis Lemsalu!”

Segadusse sattunud Vana Säga — talle oli tõepoolest hetkeks tundunud, et tarvitseb vaid Tanel Padari nimi seinalt rebitud tapeeditükile märkida, kui Padar ongi kohe tema rusika ulatuses — lasi end pehmeks rääkida ja kirjutas plakatile suurte tähtedega „Liis Lemsalu”. Rait vilistas rahulolevalt ja laksutas keelt.

Siis olid nad veel sõnelnud piletihinna pärast. Vana Säga oli tahtnud panna viis eurot, Rait nõudis kümnekat.

„Kümnekas on liiga kallis!” õiendas Vana Säga.

„Ega nad ju nagunii ei maksa, pidu ju päriselt pole!”

„No siis võib ju sama hästi viieka panna.”

„Viiekas on vähe.”

„Persse, sa nagunii ei näe seda viiekat! Nad ju ei maksa, me anname neile enne juba vastu molli ära!”

„No siis panegi kümnekas!”

„Mis mõttega?”

„Mis mõttega, mis mõttega! Situ püksi! Pane kümnekas! Naistele on ju nagunii juba tasuta, mis hea pärast need mehed viiekaga sisse peavad saama?”

„Nad ei saagi sisse! Türa küll! Nad saavad lõuga ja lähevad koju tagasi!”

„Okei, saavad lõuga ja lähevad koju tagasi, aga pileti hind peab olema kümnekas! Kui nad nagunii ei maksa, mis vahet seal on?”

„Ei olegi vahet! Ma panen viieka!”

„Ei pane!”

Pärast pikka kemplemist leppisid nad seitsme euro peale kokku.

Kui plakat valmis, olid nad selle „Sarviktaadi” kunagisele uksele naelutanud ja ootama jäänud. Praegu teevad mõlemad närviliselt suitsu. Kas kala näkkab? Kas täna lõpuks ometi saabub pikale paastule lõpp? Kas linna­mehed leiavad viimaks taas tee Puravere maile?

Kõrvad kikkis, kuulatavad nad, kas ehk ei kosta juba automürinat. Peole tuldi vanasti ju ikka autoga, kuidas siis muidu! Isegi nemad, ehkki tulla polnud rohkem kui mõnisada meetrit, tulid autoga, see kuulus asja juurde! Nüüd, jah, nüüd neil enam autot pole, ammu sai võlgade katteks maha müüdud, aga siis oli teine asi! Jala käisid tollal ainult ehitusmalevlased ja hääletavad hipid, kes polnud sisuliselt üldse mehed, vaid mingi häälitsev mannapuder. Nemad said paugu kätte esimeses järjekorras. Täitsamehed saabusid ikka neljal rattal ja sõitsid öösel kange vilina saatel koju. Hommikul sai siis imestatud — kelle auto oli peatunud tikripõõsas, kes oli mõne liiklusmärgi kõveraks sõitnud. Pulli sai.

Aga aeg kulub ning mitte kedagi ei paista. Autode häältki pole kuulda. On vaikne ja ainult tirtsud siristavad. Linnameestest pole haisugi, üksnes linavästrik keksib „Sarviktaadi” rohtukasvanud trepil.

„No persse küll!” vannub Rait. „Ma ei tea, mida nad veel tahavad? Pidu on, naised saavad tasuta, Liis Lemsalu laulab, strippi tehakse kah! Miks nad ei tule?”

Vana Säga ei ütle midagi, ainult sülitab süngelt.

Nad ootavad ja ootavad, joovad ajaviiteks ära kaks viina ning lähevad aina tigedamaks.

„Kurat, kui mõni nüüd peaks tulema, ma peksan tal neerud lahti!” ütleb Rait ja põrutab hüpates jalaga oma näo kõrguselt vastu rahvamaja seina, nii et vanad lauad raksuvad.

„Munnikari,” pomiseb Vana Säga ja viskab tühja viinapudeli maanteele. Killud lendavad.

„Türa, meie tegime neile veel plakati!” kirub Rait. „Oi pljääd!”

Korraga hakkab Vanale Sägale midagi koitma.

„Raisk, nad ju ei ole lugenud seda plakatit,” vannub ta. „See on ju siin baari ukse peal.”

„Kus ta siis peaks olema?” küsib Rait sõjakalt. „Sinu perses või?”

„Ta peaks olema linnas.”

Rait mõtleb ja probleemi olemus jõuab ka talle pärale. Saabunud selgus ei rõõmusta teda, vaid teeb veel vihasemaks.

„Türa, ma peaksin minema seda ila linna üles kleepima või?” karjub ta. „Vittu, nad ei või siis seda siin lugemas käia! Käigu nad putsi!”

Ta virutab ka oma tühjaks saanud viinapudeli kildudeks, kargab rolleri selga, sõidab kõigepealt kange raginaga võssa, ajab end siis püsti, vannub ja tatistab ning kaob lõpuks ühest teeservast teise lainetades ööpimedusse.

Vana Säga kisub plakati ukse pealt maha, käkerdab kokku ja kõnnib tuikudes teisele poole.

*

Vastu hommikut hakkab Vana Säga emal halb. Mutikese tervis pole viimastel aastatel üldse hea olnud, vererõhk muudkui hüppab lakke ja pea käib ringi nagu vankriratas. Üldiselt kannatab Helmi — nii on Vana Säga ema nimi — terviseviperused ära vaikides, sest eks maailm olegi ju niiviisi loodud, et vana inimene ei saagi päris terve olla. Kui on aeg minna, siis on aeg minna, mis parata. Muidugi, lapselapsi tahaks ju näha, ehkki pole selge, kust otsast need tulema peaksid, sest pojal ja minial läks see asi nii kehvasti ja uut näitsikut pole Vana Säga koju toonud. Aga ehk kunagi siiski! Poiss on ju alles noor, mees parimates aastates. Ehk ikka leiab endale kellegi. Kui ta ainult sellest viinaveast lahti saaks. Ei, muidugi, mehed on alati viina võtnud, ega Helmi kadunud meeski pitsi sülitanud, aga Tarmol — sedasi kõlab Vana Säga ristinimi — läheb see joomine viimasel ajal justkui käest ära. Peaaegu kogu Helmi pension kulub selleks, hädavaevu õnnestub mõni kopikas kõrvale panna.

Sedasi mõtteid mõlgutades lesib Helmi oma sängis ja tunneb, et enesetunne läheb aina kehvemaks. Ta ajab end jalule ja taarub kööki, et otsida abi lihtsatest käepärastest vahenditest, keedab kummeliteed. Aga selle joomine ei too kergendust. Helmi koperdab tagasi voodi juurde, aga pikali heita ei või, sest vaevalt on pea patja puudutanud, kui terve tuba silme ees hirmsa hooga keerutama hakkab, vaata, et voodist välja ei kuku.

Istudes on veidi parem, ehkki kõrvus koledasti kohiseb.

Raadio Helmi voodi kõrval mängib vaikselt ja parajasti lauldakse unistaval häälel:

„Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl, sest veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud…”

See on üks Helmi lemmiklaule, mida ta meelsasti kaasa ümiseb ja mis toob alati pisara silma. Kui ilusad sõnad on sellel laulul! Maaelu allakäigu pärast valutab Helmigi südant, omal ajal, kui veel siin kandis kolhoos tegutses, oli ometi kõik teistmoodi, palju ilusam. Elu õitses, jaanitulele kogunes mitusada inimest, korraldati kontserte ja kotijooksuvõistlusi! Kuhu need inimesed kõik jäid? Mis valu neid siit minema ajas? Maal on ju ometi nii rahulik ja kena. Kuhu see maailm niimoodi välja jõuab ja mis saab Eestimaast?

Laul lõpeb, aga sant enesetunne ei anna järele, läheb justkui veel hullemaks. Juba on suur valge väljas, linnud siristavad, pommidega kell seina peal näitab kaheksandat hommikutundi. Helmi tunneb, et kauem ta enam kannatada ei jaksa, sedapuhku pole kummeliteest abi olnud, ja kui ta nüüdsama loojakarja minna ei taha, siis peab küll arsti kutsuma.

„Tarmo!” kutsub ta jõuetu häälega. „Tarmo, ärka üles!”

Aga Vana Säga ei kuule, tema magab kõigi riietega tükkis oma voodis, suu ammuli, ja norskab korinal. Helmi proovib veel.

„Tarmo! Mul on kangesti paha olla, peab vist kiirabisse helistama!”

Vana Säga magab edasi. Helmi ajab end oiates jalule, kuid kukub kohe uuesti istuli, teeb veel kord proovi ja saab läbi häda liikuma. Ta komberdab telefoni juurde ja valib hädaabi numbri.

*

Vana Säga tõmbab tati kurku, läkastab ja ärkab. Kuramus, padi on põrandale kukkunud! Ohtlik on põõnata sedamoodi selili, pea kuklas, kui oled lakku täis peaga magama jäänud, üks Vana Säga väga hea kamraad lämbus just nimelt seetõttu omaenda oksesse.

Vana Säga ajab end istuli, haigutab ja peeretab pikalt ning valjusti. Ning ehmub kangesti, kui ta kohe selle peale, justkui vastuseks, kõrvaltoast võõrast mehehäält kuuleb:

„Ma mõõdan nüüd vererõhku.”

Vana Säga kargab püsti ja kisub ukse pärani. Teises toas istub ema voodil noorepoolne prillidega mees punast värvi rõivastes ja mähib mutile midagi käsivarre ümber.

Helmi näeb, et poeg on ärganud, ja naeratab talle vabandavalt.

„Tere hommikust, Tarmo! Näed, mul hakkas nii paha, et kutsusin linnast kiirabi. Ei tea, mis see on.”

„Kohe saame selgust,” kõneleb arst. „Ärge praegu rääkige, hingake rahulikult.”

Vana Säga jõllitab pisut aega ema voodi juures toimuvat, siis läheb kööki, joob suure tassitäie vett. Suus on sitamaitse. Ta paneb suitsu ette ja astub uksest välja, trepile.

Sealsamas seisab uus ja uhke kiirabiauto. Sihukesega oleks päris lahe kimada, mõtleb Vana Säga ja korraga lööb tal silme ees kirjuks.

Kiirabi! Arst! Prillidega mees! Linnast!

Ta viskab alles süüdatud sigareti kus seda ja teist, kougib taskust mobla ja valib erutusest värisevate kätega Raidu numbri. Muidugi, võiks ju kogu mõnu ainult endale hoida, aga sellistes asjades on Vana Säga aumees. Rait on tema sõber, ja kui juba kord juhtub selline imeasi, et ehtne linnamees tema hoovi ära eksib, ei ole tema küll selline sitapea, kes sõbra toredast meelelahutusest ilma jätab.

Aga Raidu telefon teatab, et on välja lülitatud. Vana Säga vannub. Muidugi, sellel ahvil on nagunii jälle arved ei tea mis ajast maksmata! Eriline tolgus! Vana Säga aju töötab palavikulise kiirusega. Mida nüüd teha?  Ta kiikab uksest sisse, arst istub endiselt muti voodil ega paista kuhugi kiirustavat. Vana Säga pistab jooksu.

Rait ei ela kaugel, tema majani on umbes pool kilomeetrit. Vana Säga jõuab lõõtsutades kohale ja tormab uksest sisse.

„Rait, kurat, kus sa oled!”

Keegi ei vasta. Vana Säga saab maruvihaseks.

„Kus sa oled, vana munn!” röögib ta. „Magad veel või? Fakk, ma küsin, kus sa oled?”

„Sital,” kostab kusagilt Raidu hääl.

Vana Säga lausa plahvatab.

„Türa, sa situd seal, saad aru, mul on linnamees majas, lähme anname talle lõuga!”

„Mis linnamees?” uurib Raidu hääl peldikust.

„Arst, kurat! Mutil hakkas öösel halb, kutsus kiirabi. Sihuke ümmarguste prillidega pede! Tule nüüd! Eluga, mees!”

Rait tormab kemmergust välja, käigu pealt teksasid kinni nööpides. Roller vedeleb ümbervajunud puuriida juures, ilmselgelt on Rait öösel tulles sellele otsa põrutanud. Nüüd sikutatakse sõiduriist püsti ja kihutatakse täiskäigul Vana Säga maja poole.

Aga nad jäävad hiljaks. Kiirabiauto pöörab parajasti just väravast välja ning võtab suuna tagasi linna poole, viies endaga kaasa ümmargusi prille kandva noore arsti.

„Oi sa perse, oi sa kuradi perse!” karjub Vana Säga, kargab alles liikuvalt rollerilt maha, kukub, ajab end püsti ja peksab jalaga tee ääres kasvavaid takjaid. „Nahhui sa seal nii kaua sittusid! Nahhui sul telefon sees ei ole! Fakk, et ma üldse hakkasin sind kutsuma, oleksin pidanud ise talle sisse sõitma, oleks asi korras! Oi perse, oi sa vana perse!”

„Ära mölise!” vastab Rait, aga temagi on tujust ära. Räme pohmell peale selle.

Siis istuvad nad mõnda aega tülpinult kraavipervel ja teevad suitsu. Elu on ikka täitsa putsis, mõtlevad mõlemad.

Ja seejärel, teineteisele silma vaatamata, hakkavad nad üksteist peksma. Algul on see vaid niisama kerge togimine, aga mingil hetkel kargavad sõbrad püsti ja annavad juba täiega.

Kumbki pole vahepealsete aastate jooksul rooste läinud, rusikas käib endise jõu ja väledusega.

Raidul jookseb juba ninast verd. Vanal Sägal on huul katki. Kõik oleks justkui ilus. Aga sisimas tunnevad mõlemad mehed, et asi pole ikka õige. Peksta oma küla inimest pole kaugeltki seesama, mis tümitada võõrast linnameest. See, mida nad praegu teevad, on mingi jama, hale asendustegevus, humanitaarabi.

Nagu jooks faking alkoholivaba õlut, mõtleb Rait.

Nagu paneks kumminaist, mõtleb Vana Säga.

Aga midagi pole teha, suure näljaga süüakse isegi nahast püksirihmu. Nad peksavad teineteist edasi.

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon