Võru liikumisest sündinud?

Ave Mattheus

 

 

Evar Saar: „Kõnõla mõtsan mädänü puuga. Luulõtuisi aastist 1991—2014”.

Vahtsõ-Horma talu, 2014. 126 lk.

 

Võru liikumine, mis hoogustus 1980. aastate teises pooles ja mille eesmärk on säilitada ja arendada Lõuna-Eesti paikkondlikke keeli ja kultuure, on vallandanud paljude lõunaeestlaste loovuse. Nii palju võru- ja setokeelseid tekste — olgu need siis ilu-, aja-, aime- või koolikirjanduslikud —, kui on ilmunud viimase paarikümne aasta jooksul, pole vist kirjutatud terve lõuna­eestikeelse kirjasõna senise ajaloo vältel. Ja nii palju uusi ja huvitavaid tegijaid ei ole samuti ammu nähtud. Kusjuures need on tihtipeale olnud täiesti tavalised inimesed, kelles nende ameti tõttu ei oskakski kahtlustada kalduvust loomingulisele eneseväljendusele, nagu näiteks talupidajad, meditsiinitöötajad, looduseuurijad. Möödunud aastal oma esimese luulekogu „Kõnõla mõtsan mädänü puuga” avaldanud Evar Saar ei ole siiski keelekauge inimene, vastupidi, tal on ette näidata nii ajakirjaniku diplom kui ka doktorikraad eesti keele alal Tartu Ülikoolist. Ta on hea näide võrukesest, kellel vaatamata asisele ja üsnagi vähepoeetilisele leivatööle on olemas ka nn. poeetiline soon. Autor töötab nimelt teadurina Võro Instituudis ja on lisaks sellele ka talupidaja, kes kasvatab mahevilja.

Saarõ Evarit, nagu teda lõunaeestipäraselt nimetama peaks, võib tegelikult pidada võru liikumise aktivistiks; ta on osalenud võrukeelse aabitsa ja võru-eesti sõnaraamatu koostamisel, teinud võrukeelseid raadiosaateid ja kirjutanud võrukeelseid jutte, töötanud võrukeste häälekandja „Uma Lehe” juures, õpetanud Tartu Ülikoolis võru keelt ja esinenud ettekannetega võrukeste igasuvisel kogunemisel Kaika suveülikoolis. Tema kõige olulisemaks tegevus­valdkonnaks võib aga pidada rahvakeelsete kohanimede kogumist ja uurimist ajaloolisel Võrumaal. Võru keelele, kultuurile ja maale pühendumist on näha ka tema luules, mis kohati näibki olevat sündinud võru liikumise edendamise käigus, mitte mingist maailmavalust või sisemisest sunnist. Samas pole sel ju erilist tähtsust, mis on ühe või teise luuletuse ajend, tähtis on, et see lugejat kõnetaks. Ja mind Saarõ Evari luule kõnetas, ehkki tema kogumikus leidus ka selliseid tekste, mis jäid kaugeks või panid õlgu kehitama.

Luulekogu on kokku pannud lõuna­eesti kirjanduse üks paremaid asjatundjaid Mart Velsker ja see on jagatud neljaks osaks: „Siivaq käen”, „Elläq taadsamma ellu”, „Väikese võlli laul” ja „Kiil kõnõlas”. Kui kolmel juhul arvan teadvat, mis on olnud tekstide osasse koondamise alus ja miks see on saanud just nimelt sellise pealkirja, siis ühel juhul ei suutnud ma kaalutlusi läbi näha.

On ootuspärane, et luuletused, mis on koondatud pealkirja „Kiil kõnõlas” alla, räägivad keelest. Kogumiku viimasest osast võibki leida võru keelele (selle kõnelejatele) pühendatud, mõnest võrukeelsest sõnast (nt. himo) või kirjamärgist (kõrisulghäälik q) lähtuvaid või keelega eksperimenteerivaid luuletusi (nt. paronüümia: puut-puutõn-Putin, onomatopoeesia ja visuaalse poeesia näited). Oma pealkirja on see osa saanud luuletuselt, mis haakub autori põhilise tegevusvaldkonna, nimeuurimisega. Luuletuses „Kiil kõnõlas” ongi loetletud terve hulk koha- ja talunimesid, mis asuvad valdavalt Saarõ Evari kodukihelkonnas Urvastes, kusjuures mõned neist on nii kaunikõlalised, et need tasub lausa ära tuua: Sõramõtsa, Küpärsepä, Riianiidü, Põdramõtsa, Kolmõ-Murra jne. Poeetiliseks efektiks piisab pelgalt nende loetelust, mingit lugu või emotsiooni, mis nendega seotud, polegi vaja. Üldse võimaldab võru keele vokaalharmoonia, eesti kirjakeelest erinev morfoloogia ja ka teistsugune sõnavara luua põnevaid rütme ja riime, mis mõjuvad eesti keele väljendusvahendite taustal värskelt (nt. säidse:häitsend; ütstõistku:mõistust; tühä­võrdsõ:murdsõ; käng:säng). Saa­rõ Evari lemmikvõteteks ongi hääliku-, sõna- ja fraasikordus, gradatsioon ja parataksis, mis tekitavad terve hulga sisemisi rütme ja muudavad ka vabavärsilised tekstid helisevaks.

Kogumiku teine osa kannab pealkirja „Elläq taadsamma ellu” ja selle teemaks on minu meelest luuletaja kaasaegsed, sõbrad ja tuttavad, või Lõuna-Eestiga seotud ajaloolised isikud (nt. Adrian Virginius), kellega lüürilise mina teed ühel või teisel moel on ristunud või kulgenud paralleelselt. Teises osas leidub ka luuletusi, mis reflekteerivad lüürilise mina identiteediprobleeme („Ku ma mõtsan…”, „Tahi ollaq kes ma olõ…”), kusjuures torkab silma, et need tekstid räägivad enamasti emotsionaalsest madalseisust, masendusest ja meeleheitest („Indiaanlasõq, indiaanlasõq”, „Vihanõ kõgõ peale…”). Seetõttu võib arvata, et tegu on omamoodi teraapiaga, katsega vabastada end pingetest luuletamise kaudu. Ka mõned hillitsetud lembeluuletused („Mannilõ”, „Mõistmaldaq”, „Ahtalõ aetu”, „Ütskõrd”) on koondatud just kogumiku sellesse ossa.

Kolmanda osa ühisnimetajaks näib olevat vimka, vemmalvärss ja keelenali, kuigi luuletuses, mis on sellele osale pealkirja andnud, räägib lüüriline mina endast kui väikesest võllist, mis on tulnud laagri pealt maha ja muutunud kasutuks. Selline eelhäälestus pani mind ootama tekste, mis kasutavad isikustamist või pööravad tähelepanu elu pisiasjadele, kuid selle asemel leidub hoopis tekste seinast seina. Näiteks rahvapärimuse luulendusi („Sollinge krahv”), ballaadilaadseid pajatusi („Hod´o hirmu-unõnägu”), intertekstuaalseid suhestumisi („Valgre”) ja ka üsnagi sisutühje veiderdusi, mis oleksid võinud minu hinnangul kogumikust välja jääda („Võro konverendsi…”, „Sohvri tüüpi inemine”, „Mercedes Benz”, „Sannalugu 2” jmt.). Mõni siia paigutatud luuletus sobiks aga hoopis paremini mõnda teise ossa. Näiteks võiks paronüümiale üles ehitatud luuletus „Kiivitäjä ja kiiviq” olla kogumiku viimases, nn. keele-plokis, ja luuletused, mis räägivad tuntud võru liikumise eestvedajatest Kauksi Üllest ja Kõivupuu Marjust („Meeledü tütrik”, „Kõivupuulõ”) sobiksid hästi kogumiku teise ossa, sest tegu on ju autori kaasteelistega. Võimalik, et need tekstid on sellepärast kogumiku kolmandas osas, et neis on väike vimka sees, kuid võib ka olla, et ma lihtsalt ei hammustanud läbi seda põhimõtet, mille alusel need siia on rühmitatud.

Mõtisklesin kaua ka selle üle, mis ühendab kogumiku esimese osa luuletusi. Selle pealkiri „Siivaq käen” on pärit luuletusest, mis kõneleb iidsest matmispaigast — see kaevati mõni aeg tagasi välja Võrus Tamula järve kaldal. Sealt avastati lapse skelett, kellel olid käes kure tiivad. Sama mõistatuslik, kui see kuretiibadega skelett arheoloogidele, on minule ka selle osa tekstide ühisnimetaja. Siit leiab tekste, mis reflekteerivad mõnd ühiskondlikku sündmust (nt. „Kristallist” räägib Tallinna Vabaduse väljakule püstitatud Vabadussõja monumendist) või argipäevatoimetust, nagu hommikune kohvijoomine raadiost kõlava hümni saatel („Forte”), muretsevad selle pärast, et metsi ja vanu talukohti ostetakse kokku ärilisel eesmärgil („Sadra mõts”), või mis on lihtsalt ilma konkreetse sisuta keelemängulised veiderdused („Paigapäälne laul”, „Galicia-Lõuna­eesti masurka” jt.). Tiibade metafoor võiks autori esimese luulekogu alustuseks ju selles mõttes sobida, et ütlusega „tiivad kannavad” märgitakse iseseisvat millegagi hakkamasaamist. Teisal öeldakse, et miski annab tiivad, s.t. innustab ja kannustab tagant. Kuid kas see on autoril omamoodi enesesisendus või pigem üleskutse lugejale tema luuleloominguga tutvumiseks? Võta sa kinni, mida siin mõeldud on…

Üldiselt tundub mulle, et suur osa Saarõ Evari luulest on ajakajaline, seotud konkreetse sündmuse, inimese või paigaga, filosoofilist mõtisklemist või impressionistlikke meeleolupilte temalt eriti palju ei leia. Kui luuletus räägib mõnest Lõuna-Eesti paigast või loodusobjektist, siis ei ole see tüüpiline loodusluuletus, milles kirjeldataks looduse rütme või värve, aastaaegade vaheldumist või emotsioone, mis lüürilises minas tekivad, vaid jutustab hoopis mõnd lugu. Näiteks kujutab luuletus „Sadra mõts” endast luulemina vaimusilmas arenevat vestlust metsa kunagise peremehe ja selle tänaste hoolimatute haldajate vahel. Niisuguseid ühiskonnakriitilise alatooniga tekste leidub kogumikus veelgi. Üks õnnestunumaid neist algab sõnadega „Ma olõ suhtõn maaga” ja on üles ehitatud kordusele. Selles kuulutab luulemina oma vastumeelsust kõigi suhtes, kes tulevad maale midagi võtma, olgu selleks siis palk või hake, kivi või kruus, päike, toetused või hääled valimistel. Kohati humoorikalt, kuid siiski mureliku suuga on siin üles loetud maa(elu) rikkused, millest paljud soovivad omakasupüüdlikult osa saada, minetades sealjuures igasuguse hoolivuse maa suhtes. Autori intensiivne suhe maaga kajastub ka neis tekstides, mis räägivad talupidamisest. Kui külvimasin läheb katki, siis tuleb vilja külvamist jätkata käsitsi („Käsilde”), kui metsas masinaga puid tehes püha puu pihlakas viga saab, siis paisub ahastus selle pärast traagiliseks elutundeks („Ku ma mõtsan”).

Saarõ Evari luule tugev seotus konkreetsete kohtadega ja ka mitme teksti sotsiaalkriitiline alatoon asetab selle võrukeelse luule peavoolu, mis räägib Võrumaa ilust ja rikkusest, maaelu võludest. Tema nn. keele-luule, milles on tunda contraliku kalambuuritamise mõju, pakub aga üksjagu üllatavaid seoseid ja humoorikaid pöördeid. Siiski leidub just neis keeleluuletustes liiga palju veiderdamist veiderdamise pärast. Arvan, Saarõ Evari trumbiks on pigem tõsine register, ja loodan, et selliseid tekste on tema järgmises luulekogus juba tunduvalt rohkem. Samuti loodan, et seda järgmist kogu ei tule oodata sama kaua kui kõnealust, millesse autor on koondanud viimase kahekümne viie aasta loomingu.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood