Arvo

Vihma nõtked pisarad liuglesid aknaklaasil kui läbipaistvad laululuiged. Arvo seisis, käed seljal, ja silmitses maailma läbi selle vesise moonutuse. Tin-tin-tinn, kumises vagus heli kusagil ta kõrvus. Toas aga valitses hääletus. Kolmekordne pakett valvas kahe maailma vahel, nii et Berliin suutis korterisse tungida vaid pilthaaval, jättes relvitu tänavaheli enda tarbeks. Tin-tinn… Seejärel taas tühi vaikus kui keelitlev paus enne tormi. Arvo võttis istet. Põlved polnud enam need.

Ta mäletas toda päeva, aastat paarkümmend tagasi või nii. Istunud toas klaveri taga, lihvis ta muusikateost, mille oli pühendanud ingel Samaelile. Mütoloogi­lisele tegelasele, kelle hävinguvikati ees pidid ühtviisi värisema nii puhtad kui ka räpased hinged. Ta oli istunud, pliiats käes, valmis noodilehel maha tõmbama iga liigse noodi, kui tasase koputuse järel hiilis sisse abikaasa, suul vabandus ja ettevaatlik naeratus. Head uudised, mu armas Arvo. Arvo tõstis pilgu, ­vaatas naist veidi tõrjuvalt, kuid sai endast võitu ega pahandanud. Talle meeldisid head uudised. Naine jäi uksele seisma nagu teenijatüdruk. Head uudised, kordas ta. Isegi kaks. Arvo pani pliiatsi käest. Vatikan tellib sult oratooriumi. Möödus mõni erutusest pingestatud sekund, seejärel ühendas Arvo tänutäheks käed ja langetas pea. Issand, ole sa tänatud. Kui ta uuesti üles vaatas, pühkis abikaasa silma­nurgast pisara. Ja teine? Sul on uus lapselaps. Poiss. Arvo tõusis. Poiss? Poiss, noogutas naine. Mis tal nimeks? Arvo! Kuidas palun? Arvo, poisi nimi on Arvo. Ah soo, ei leidnud Arvo sõnu. Ta vajus tagasi toolile, näol nii rõõm kui ka hämming.

Üks siputuspükstes, teine ülikonnas, said kaks Arvot mõne kuu pärast esimest korda kokku. Vastsündinu vanemad usaldasid värske ilmakodaniku vanaisa kätele. Arvo imetles poisikest, silmad läikvel, kätes värin. Tin-tinn, tin-tinn, galopeeris vana mehe pulss härdas erutuses. Korraga hakkas väikseke käsi ja jalgu loopima ning rabeles juba õige pea nii rahutult, et Arvo käed välja sirutas. Beebi võeti tagasi vanemate hoole alla, seejärel joodi teed. Aga kui Arvo samal õhtul korraks lapsukese isaga kahevahele jäi, kerkis ta suule küsimus: miks Arvo? Noore papa näole ilmus puna, seejärel kohmetu naeratus. Me ei saa jätta maailma ilma Arvota, kui sind ühel päeval enam ei ole. Või nii, pomises Arvo. Ta polnud sellele mõelnud. Jah, surmale küll, ammu rahugi teinud selle paratamatusega. Aga et Arvo, see maailmakuulus Arvo, keda teadis iga orkester igal kontinendil, võiks tema siitilmast lahkumisel elada edasi iseenda lihast ja verest pärit järglases, selline mõte polnud talle kunagi pähe tulnud. Igavene elu, kas nii?

Edasi elasid Arvod oma elu nii, nagu kumbki oskas. Üks sättis Berliinis noote ritta, pakkudes ekstaasi ja katarsist muusikasõpradele üle terve ilma. Teine ­võttis kuju Tallinnas. Igal aastal saadi mõned korrad kokku. See valmistas mõlemale rõõmu ning midagi veel, mida ei üks ega teine täpselt sõnastada ei osanud. Kui noore Arvo saavutustega hoiti perekonda kursis sotsiaalvõrgustiku kaudu, siis vana Arvo tegemisi kajastas endise kirega järeleproovitud peavoolumeedia. Arvo tegi esimese sammu. Arvo kutsuti paavsti vastuvõtule. Arvo pühib ise peput. Arvo sai Grammy auhinna. Arvo võitis laste lauluvõistluse. Arvo nimetati Oxfordi audoktoriks. Arvo pääses Eurovisiooni finaali. Arvo pärjati teenete­ordeni suurristiga.

Aeg voolas, kuni jõudis kätte hetk, võib-olla juhuslik, võib-olla saatuslik, mil mõlemad Arvod, üks koduses Berliinis, teine koduses Tallinnas, istusid täpselt samal ajal kumbki oma instrumendi taga, helge pilk suunatud hägusasse tulevikku. Meid taeva rõõmu juhata, kus saame rahu jäädava, ümises Berliini Arvo ja tegi noodivihikusse pausi pikendava paranduse. Tallinna Arvo surus samal ajal pähe kõrvaklapid, lülitas sisse rütmimasina, ja pead energiliselt küljelt küljele nõksutades valas endast välja jõulise sõnavalingu: see meile jäetud maailm, kus nikutud on nikud, on püssirohutünn, ja odavmüügi tikud.

Abikaasa oli katnud laua. Arvo istus ja sõi imemaitsvat kana-klimbisuppi, sellist, millist vaid tema kallis kaasa valmistada mõistis. Ta mälus aeglaselt, mõtteis kõigevägevam, tema heasoovlikkus, tema igapäevane kingitus, olgu see hõrk klimp taldrikul või armas naine tema kõrval. Ta mõtles tänutundes ka hiljuti lõppenud Ukraina sõjale. Lõpuks ometi. Ta oli alati olnud rahu poolt. Vaikuse poolt. Elu muusika, see on vaikne tin-tinn, mitte kaevikus plahvatav ba-bahh. Õnneks on Jumala tahe peale jäänud, nagu see alati juhtub, olgu varem või hiljem, aamen. Teda läbis harvaesinevalt sügav rahulolutunne, sest Ukraina-­teemaline kantaat, mille tema produtsent talt tellinud oli, oli sündinud erakordse kiirusega, justkui oleks kõik noodid oma kohale asetunud selsamal hetkel, kui kahe vaenupoole allkirjad rahulepingule oma leppimise vajutasid.

Ta pühkis suu puhtaks. Abikaasa viis ära supitaldriku, tõstes asemele kausi­kese kohupiima ja kisselliga, Arvo lemmikmagustoiduga aastast 1939. Peale lõuna­uinakut sosistas abikaasa Arvole: on aeg. Pane nüüd see ilus särk selga, püksid võivad jääda kodused. Manfred juba ootab.

Mu hea sõber, kuidas sa elad, tervitas Arvot tema produtsent. Arvo vaatas kergelt udust aknakest arvutiekraanil ja püüdis naeratada. Abikaasa, kes istus teisel pool lauda, noogutas Arvole julgustuseks. Hästi, hästi, tänu taevale, vastas Arvo. Kaks meest olid vanad kaaslased ses helisevas maailmas, mida kaunistab muusika jumalik puudutus. Sõbrad, jah, ei rohkem ega vähem. Produtsent noogutas heatahtlikult, plõksutas pastakat vasakus käes ega öelnud kohe midagi. Mõnda aega vaatasid mehed läbi arvutiekraanide teineteisele lihtsalt otsa, justkui polekski enam midagi öelda, või kui oligi, ei kõlvanud selleks sõnad, mis oma mustvalges konkreetsuses polnud alati suutelised andma edasi seda, mis valitses inimhinge õndsas südamikus. Sinu kantaat, avas produtsent lõpuks suu. Ilus teos, jah, puhas ilu. Arvo noogutas tahtmatult. Jah, ilu, lipsas temagi suust. Selline õrn, jätkas produtsent. Kuidas seda nüüd öeldagi, võib-olla ehk liigagi, kui nii võtta. Misasi, muutus Arvo valvsaks. Liiga õrn? Jah, kuidagi liiga, kuidas ma nüüd ütlengi. Pastakas produtsendi käes plõksis veidi närvilisemalt. Arvo abikaasa ajas end toolil sirgu. Ühesõnaga, Arvo, maailm muutub, ta kasutab uut keelt. Selline õrnus, mis ajab oma ettevaatlikke võrseid alandlikkuse huumusest, ei tööta enam. Selle asemel, et julgustada, tõsta võitlusvaimu, valmistada inimkonda ette ennekuulmatuteks väljakutseteks, külvab see nõrkust. See ei vii edasi, pigem kutsub meid teist põske ette keerama, et alistuda hukatusele, mis meie kohal varjuna koguneb. Vaikus. Ainult pastaka katkematu soolo. Nii et, uuris Arvo. Nii et jah, nõustus produtsent. Kõlas helisignaal, misjärel ühines video­kõnega keegi kolmas. Papa, tšau, what’s up! Arvo, Arvoke, sina või, imestas Arvo, silmad hämmeldusest suured. Kes siis veel, säras Arvo vanaisale vastu. Nonii, Arvo, naeratas ka produtsent, raske mõista, kummale. Lase nüüd vanaisale biiti. Ba-bahh, ba-bahh, käes jälle on krahh. Mida vittu sa vahid, tõmba uttu siit nahh. Käes on puhaste võit, räpaste põrgusse sõit.

Tom Cruise

Õhtul helistas Tom naisele. Kuidas on, küsis naine peaaegu nuttes, taustal teleuudiste ärev voog. Päris hull, vastas Tom. Siiski paistab, et tuul pöördub ja meie majani põleng ei ulatu. Issand, pomises naine, see on nii õudne, millega me selle ära oleme teeninud. Meiega pole ju midagi juhtunud, püüdis Tom naist vaigistada. Ma ei mõtle sind ja mind, meie sinuga ronime ükskõik mis pasast välja, eriti sina, kihutad oma tsikliga läbi leekide, suitsev nahktagi seljas, Ray-Bani päikese­prillid ees. Pole just parim aeg irooniaks, nentis Tom. Aga naine ei hoidnud ennast tagasi. Kui kogu LA maha põleb, siis see ongi iroonia. Ma ei saa sust aru, pobises Tom. Ei saa aru? Vaata ennast, Tom, sa oled dressipükstes kesk­ealine meesterahvas, kes suudab võimatut vaid filmistuudios, aga see siin on päris maailm, päris kliimamuutused, päriselt põlev maa, siin sinu sarm ja miljonid ei aita. Rahune, kallis, püüdis Tom tasakaalukaks jääda. Tuul on meie poolt, me pääseme. Oleks see vaid nii. Ma armastan sind, kallis. Mina sind samuti, Tom, aga ikkagi, kas sa ei võiks kindluse mõttes jalga lasta. Kuhu? Ükskõik, eemale leekidest. Olgu, ma hoian ilmateatel silma peal, kui tuul peaks tagasi pöörduma, pakin asjad ja kaon. Ma armastan sind.

Aga öösel, jumal teab mis kell, ärkas Tom metsiku raksatuse peale. Ta kargas voodist üles, nägi aknast naabri villat plahvatamas ja oli paari hüppega all esimese korruse hallis, jalas tossud, seljas dressid. Hetkel, kui ta autoga garaažist välja tagurdas, langes sissesõiduteele suur põlev palmipuu, seejärel teine, kolmas. Fuck! Tom hüppas autost välja, pistes punuma suunas, mis talle sel hetkel kõige turvalisem tundus. Juba mõne minuti pärast tundis Tom, kuidas kurgus lämmatab, ta vaarus, rinnas pistis, sisikonda kägistas kramp. Režissöör oleks juba ammu pidanud Cut! hüüdma. Ta kartis, et vajub iga hetk kokku. Cut! kurat võtaks, kaua see stseen kestab…

Sir? Keegi koputas Tomi õlale. Tom avas vaevaliselt silmad. Mingi suur saal, võib-olla mõne kooli võimla. Sadu oigavaid kodutuid mattidel, mähitud rohelistesse sõjaväetekkidesse. Sir, kas te olete…? Tom tõstis instinktiivselt käe. Ei, ma olen… Minuga on kõik korras.

Õues, tänaval, keset mürgitavat kärsavinet ja masendust mõistis Tom, et tal ei ole mitte midagi. Ei telefoni, ei kodu, ei pangakaarte, ei isikutõendit. Isegi päikese­prille polnud. Ta tahtis helistada naisele, aga ei teadnud numbrit peast. Kuhu ta peaks minema, mida tegema? Tom hakkas kõndima lootuses, et küsimused leiavad iseenesest vastused. Talle komberdas vastu vanem naisterahvas, peatudes Tomi ees. Naine tõstis pilgu, ta riided suitsesid. Ta vaatas Tomi ega uskunud oma silmi. Isegi teie? Tom ei mõistnud muud kui noogutada. Ma jäin kõigest ilma, ütles naine. Mulle jäi vaid see. Ta avas tahmase peopesa viiekümnesendisega. What the fuck, mõtles Tom. Pank, ma pean minema panka.

Pank asus linnaosas, kuhu põleng ei olnud ulatunud. Tomil kulus sinna jõudmiseks paar tundi. Iga kvartali nurgal olid end sisse seadnud vabatahtlike telgid, kus jagati abivajajatele vett, limonaadi ja saiakesi. Tom istus korraks tänava äärekivile, ühes käes sai, teises vesi, tegemata välja kõõrdpilkudest ja sosinaist. Kõrvaltänavalt keeras kummide vilinal välja mootorratas ja peatus äkiliselt otse Tomi ees. Mootorrattur, mustas nahktagis, päikeseprillidega lühemat kasvu mees vaatas mornil pilgul abivajajate järjekorda, siis aga, justkui välgust tabatud, ilmus ta suule enesekindel naeratus ning ta hüüdis selge ja kõlava häälega, nii et iga viimne kui inimene tänaval pead pööras: Kõik saab korda! Ja kadus mootori mürinal.

Pank asus kohe nurga taga. Tom astus sisse. Temast peajagu pikem turvamees käskis saia ära visata ning võtta järjekorranumber. Ma olen Tom Cruise, ma lähen oma privaathalduri juurde. Midagi vastamata naelutas turvamees talle kõhkleva pilgu. Mille peale te muigate, küsis Tom ärritunult. Härra, Tom Cruise lahkus pangast viis minutit tagasi. Mis nali see on, küsis Tom. Mul on siin raha, minu kodu on siin kindlustatud, ma nõuan… Härra, rahu, näidake palun oma isikutunnistust.

Tom surus käed taskusse ja lahkus pangast. Oleks tahtnud sellele turvale jalaga kõhtu virutada või peaga näkku – võib-olla seda viimast poleks päris ulatunud –, aga polnud justkui mõtet. Süsteem naerab su kikkpoksioskused välja. Kuhu nüüd minna? Äkki stuudiosse? Jah, seal tunnevad teda kõik. Ta võttis suuna Santa Monica linnaossa. Sinna oli pikk maa. Ta hääletas. Keegi mehhiklasest vanamees korjas ta oma roostes kastiauto peale. Vana heitis Tomile uudis­himulikke pilke. Gringo, sa näed välja nagu Tom Cruise, kas sa pole mõelnud talle kaskadööriks minna? Tomi käsi tõmbus korraks rusikasse. Ta pööras pilgu välja. Kuigi linnaosa, mida nad parasjagu läbisid, oli tuli säästnud, laiutas kõikjal, nii inimeste nägudel kui ka nende kehakeelel, isegi lemmikloomadel nööri otsas ja kaelus-turteltuvidel taevas katastroofi sünge vari. Kas nad olid tegelikult ka pääsenud või jäeti neile kõigest selline mulje? Võib-olla võtab suur lavastaja nad ette veidi hiljem, hooaja viimases episoodis.

Ma keeran siit vasakule, pidas vanamees auto kinni. Tom ronis välja, jäädes seisma, käsi lahtisel autoaknal. Miskit pakitses südamel. Señor, vaatas ta sohvrile silma, nagu mõnes hästimõõdetud stseenis, tegelikult mina olengi Tom Cruise. Mõnda aega vahtisid kaks silmapaari teineteist täie tõsidusega, siis ilmus vanamehe näole lai naeratus ja ta viibutas Tomi poole oma pikka lõtva sõrme. Ei, härra, ma olen kõiki Tom Cruise’i filme näinud. Te pole tema.

Palju polnud enam minna. Kõndides tundis ta, et lehkab higi järele nagu pagendatud loom, kelle üks ja ainus kodumets on maani maha põletatud. Stuudio võimsad angaarid juba paistsid. Kohe jõuab ta kohale, leiab mõne tuttava, kasib ennast, helistab naisele ja asub kivi kivi haaval oma elu tagasi üles ehitama. Hei, Tom! hüüti kusagilt. Tom peatus, keeras ringi. Ühe furgoonauto tagant viipas keegi habemik. Auto kabiinis suudles samal ajal mingi mees mingit naist viimsepäeva kirega. Hei, see olen mina, Mel! Mees vaatas üle õla, enne kui auto varjust välja astus. Tom uuris meest, kes see kurat oli… kas tõesti… Mel, sina? Tom lähenes reipal sammul Mel Gibsonile, aga kui mehed teineteise ees seisid, tabas mõlemat seletamatu kohmetus. Kas tervitada kättpidi või emmata, kumbki ei osanud seisukohta võtta. Ning see hais. Ühel hullem kui teisel. Nad vaatasid teineteist pikalt ja äraootavalt, justkui uurijad kahtlusaluseid. Need silmad, taipas korraga Tom. Meli silmad on sinised, aga sellel on rohelised. Tomi pilgus süttis õel tuluke. Mel Gibson, ütled, fuck you!, ja virutas mehele otse kümpi.