„Sa tunned Arvo Valtonit, palun tee mind temaga tuttavaks,” lunis noor poetess ajakirja Noorus kuulsas Kabli laagris. „Me oleme põgusalt kohtunud, ega ta vist mind ei mäleta,” jätkas ta.

Olime hommikusel rannal. Valton, suurepärane ujuja, väljus parajasti veest, ta oli kroolinud peaaegu kaks kilomeetrit. Sääl ta siis seisis. Minagi ju tundsin teda tegelikult vaevalt, ühel õhtupoolikul, kui tulin töölt, istusid meie kodus kaks külalist, tumedapäine naine ja heledate lokkis juustega mees, nukrate silmade ja kummaliselt jõulise poisinaeratusega. Nii neid mäletan. Naine oli Arvo toonane abikaasa Virve Reiman, kellega, nagu nüüdseks olen teada saanud, on meil kuskil viie põlve tagant ühine esiisa Udu-Tõnu Tõnu.

Igatahes astusin ma Kabli liivasel rannal veest väljunud kirjamehele vapralt vastu, õhetav poetess selja taga. Luuletajanna oli mingil kirjanduslikul kohtumisel oma värsse lugenud ja kohal viibinud noore Valtoni tähelepanu võitnud, küllap oli imetletud kirjanik tüdrukule mõne komplimendi poetanud ja sellega neius terve poeetiliste unelmate maailma valla päästnud. Hiljem kogesin, et selliseid asju ikka juhtus ja nii mõnigi naisterahvas, eriti n-ö kaugemast ringist, olgu siis soomeugritar või väliseestlanna, tavatses erutatult meenutada oma kohtumisi Valtoniga, nii et vägisi jäi mulje – need daamid olid kõik Arvosse peaaegu armunud. Või päriselt. Keerulist kunsti naised endast sõna jõul unistama panna valdas Arvo Valton kenasti.

Kirjutan seda siin sellepärast, et see minu meelest eriline ja miks mitte ka kirjanduslik külg Valtoni imagos tulevastele põlvedele kaduma ei läheks. Et uute aegade neiud, kes pole Valtoniga muul viisil kohtunud kui kirjutatud sõna kaudu, silmitseksid hoolega vanu fotosid, kurdusid Valtoni kurbade silmade nurkades ja ta võluvalt erksat naeratust. Selline ta siis oli, see vaimukas ja viljakas kirjanik, mõtleja, filosoof, kellele alistusid kõik kirjandusžanrid, kelle sulest on pärit folklooriks saanud fraasid „Viimsest reliikviast”, Arvo Valton, empaatiline soomeugrilaste vaimuvalla valitseja.

Meenutan ühte omamoodi seiklust, mis tagantjärele tundub retkena „läbi unemaastike”, või ma ei tea…

Ühinemisest veel elevil Saksamaal leidusid 1990-ndatel kolm kõige olulisemat komponenti, mida tõlkeraamatu kirjastamiseks vaja – hea tõlkija, tõsiselt­võetav kirjastaja – Irja Grönholm ja dipa-Verlag, üks Berliinis, teine Maini-äärses Frankfurdis – ja saksa lugejate huvi Euroopasse naasva kunagise asumaa kirjanduse vastu. Kirjastajale sobisid lühemat sorti, 150-leheküljelised raamatud ja nii ilmusid saksa keeles 1992. aastal Valtoni „Õndsusesse kulgev päev” („Juku, der Dorftrottel”) ja minu „Kirjutajad” („Barbara von Tisenhusen”). Lisaks veel mitme eesti autori raamatuid. Küllap sai see tõukeks, et Baltimaade kirjanike järjekordsele suurele Saksamaa-dessandile järgnes Valtoni ja minu ühine nädalapikkune kirjanduslik sõit 1993. aastal mööda Brandenburgi liidumaa erinevaid kreise.

Reis kujunes üpris omapäraseks. Kirjutasin sellest hiljem mingis Saksa välja­andes, mitte eriti kaalukas, lehe nimi on mul meelest läinud ja artikkel ise ka kuhugi kadunud. Kahju, sest sellist reisi ei tule minu elus enam kunagi ja ega tulnud ka Arvo elus. Vahel meenutasime seda koos.

Meie käsutusse anti takso ühes sohvriga, ööbisime erinevate kreisilinnade hotellides ja nende linnakeste pead ja kultuurijuhid pidasid oma kohuseks meiega kohtuda ja meid toita. Ma ei tea, mis oli meie poputamise eesmärk ja kes selleks nii heldekäeliselt raha külvas, aga meile tundus, et sellel Saksamaale nii erilisel ajal oli eesti kirjandus küll viimane, mis Brandenburgi alevite ja külade – me ei esinenud ainult kreisilinnades, vaid enamasti just külakohtades – tublisid talupoegi huvitas. Ma ei usu, et kohalikud asjamehed-naised meie nappi publikut väevõimuga kohale ajasid, ka DDR-i ajal kehtinud parteiline käsusüsteem ei töötanud ju enam. Ent igas väikeses paigas, Eesti rahvamajadest tavaliselt tagasihoidlikumates hoonetes, oli ikka kohal vähemalt viis-kuus vanainimest ja üks aktivist, viimaselt saime kõikjal kingiks hiigelsuure, imekauni ja küllap ka üsna kalli lillekimbu, mis, arvestades seda, et olime enamasti ratastel ja ööbisime iga kord ise võõrastemajas, oli täiesti mõttetu ja mida ma niikaua kreisilinnade hotellide vannides turgutasin, kuni ühel õhtul, kui bukette oli kogunenud juba kenake hulk, sai mul sellest villand. Nii et ma hakkasin lilli võõrastemaja rõdult tänavale puistama, kust möödakäijad neid saksaliku agarusega üles korjasid, kuni politsei mul selle „küünilise tegevuse” ära keelas.

Eks see reis olnud ikka igatepidi eriline. Me olime ju oma pealesunnitud ENSV-s pool sajandit olnud väljapoole „mitte keegid”, meie rahvast ei olnud olemas, meie riiki ei olnud olemas, viimast ehk Saksamaal veel mäletati, aga neid mäletajaid me oma „turneel” ei trehvanud, meie kuulajate jaoks polnud meie keelt ega identiteeti, olime tava-osside teadvuses lihtsalt venelased. Nii et rõõm oli meid kuulama tulnud vanakesi üllatada sõnadega Estland, Esten, estnische Sprache, finnougrische Sprachen jne. Tuli paluda suurt paberilehte ja joonistada sinna Eesti kaart, selle kohale uhkelt Soome, millest mitmedki olid üht-teist kuulnud, kõrvale, paraku-paraku, Venemaa, tuli öelda eesti keeles mõni ilus lause, tuli hullutada inimesi laulupidude ja laulva revolutsiooniga. Arvo saksa keelt suuremat ei osanud, aga tegelikult on see keel eestlastel geenides. Või vähemalt meie põlvkonnal, sest kui mina esitasin tuimal häälel katkendeid oma raamatust, inspireeris see, mida Arvo mu tekstist välja luges, teda ühe hämar­tumeda jutu kirjutamisele, mis mu raamatuga omal kombel haakuski. Olgu öeldud, et tal oli sellel reisil kaasas läpakas, see oli tol ajal külasakslastele imede ime ja tõstis tema kirjanikuautoriteeti ning -väärikust.

Siis aga juhtus, et kui me ühel pikemal sõidul kahe kreisilinna vahel palusime põigata mõnda WC-sse, viis taksojuht meid metsa ja kamandas kalgil häälel välja põõsasse justkui mahalaskmisele. Mina, püüdes kõrgel hoida eesti kirjanike, eriti muidugi maestro Valtoni väärikust ja soovist näidata sakslasele, et me pole mingid metslased, keeldusin kategooriliselt sellisest barbaarsusest. Taksojuht, keda see peenutsemine vihale ajas, loovis vaikselt omaette kirudes erinevate asustatud punktide vahel, kuni leidus mingi Gaststätte. Arvo ainult naeris selle peale.

Ühes kreisilinnas, see võis olla Herzberg, koosnes kohalik maskuliinne juhtkond, kes meid tervitama tuli, mehikestest, kellest kõige pikem oli ehk meeter kuuskümmend viis. Mehed Schuberti, Mozarti ja Beethoveni kasvu! Nad olid kohmetud, sest polnud jõudnud ennast „Eesti asjaga” kurssi viia. Tükk aega imestati, et me kirjutame oma raamatuid eesti keeles, kuni üks päris: „Aga kes neist aru saab?” Sellele polnudki lihtne vastata.

Mingis vaguras kolkakülas ei kannatanud Arvo enam välja ja me esitasime tema initsiatiivil kõigile viiele kohale tulnud eidekesele küsimuse: miks te täna siia tulite? Mida te sellelt õhtult ootate? Vanaprouad sattusid segadusse. Nad ei oodanud eriti midagi. Kes seletas, et tuli kohvi ja kookide pärast, mida niisugus­tel puhkudel pakutakse, kes läks juhuslikult mööda ja astus sisse, kes elas lähedal.

Ikka juhtus midagi kentsakat ja kummalist, olgu siis meie vähese publiku naiivsed küsimused või külaaktivistide asjatundmatud kõned, kuni mullegi sai selgeks, et tõeline elu on täis absurdi ja pole ime, kui meie teele ilmub mõni silmus või sibavad kuskilt kohale jaapanlannad.

Lõppkokkuvõttes olid need siiski armsalt naljakad kohtumised. Meist jäid maha segaduses seeniorid, kes viisid teadmised Eestist ja eesti kirjandusest peagi endaga kaasa paradiisi haljastele aasadele, kus taevane tuul neid ehk tänapäevani ilmaruumis edasi hällitab. Vahest kohtab neid sääl ka Arvo…

Mida me sellel iseäralikul sõidul omavahel rääkisime? Need, kes Arvot tundsid, võivad kinnitada – ei olnud teemat, millest temaga polnuks köitev ja hariv vestelda. Vaimukus, elutarkus ning kindlad seisukohad olulistes asjades. Vaidlused ja naljad. Arvo ei armastanud väiklust ja põlgas kadedust.

Oli Land Brandenburgi leebe hilissuvi. Õuedes majade ees kasvasid kahel pool sissekäiku astelpajud, ma polnud nende oranžkollaseid marju varem maitsnud. Vaikselt potsatasid kuivpruunile rohule varaküpsed õunad. Mets lõhnas vaigust. Kanarbik õitses, kuulutades suvele lõppu. Kreisilinnade rohmakad skulptuurid möödunud aegadest olid tardunud sügise ootusse. Oli üks neist hetkedest, mis alatiseks meelde jäävad.

Alles hiljuti, lõpetanud ühe briti autori Saksamaast kirjutatud raamatu lugemise, tundsin oma üllatuseks, et ma mitte ainult ei püüa mõista Saksamaad ja sakslasi, vaid seekord isegi vist mõistan. Tundsin seda peaaegu füüsiliselt. Kõigist aastatepikkustest kogemustest ja vaevadest kokku oli lõpuks ometi tekkinud mingi tervikpilt, arusaam, milles meie unenäolisel reisil koos Valtoniga oli oma osa.