August Sanga nimelise luuletõlke auhinna pälvis sel aastal Paul-Eerik Rummo Paavo Haavikko luuletuse „Teine luuletus” (poeemist „Talvepalee”) tõlke eest soome keelest, mis ilmus algselt Loomingus nr 8, 2021 ja hiljem Paavo Haavikko raamatus „Kogutud luuletused”. Palju õnne!
Teine luuletus
Ja ma küsisin teed linnult, kes olen ma ise
ja lind vastas:
hakka varakult minema, kohe kui lehed puhkevad ööst.
Ja kui leht tuli, murdsin selle kaenlasse kokku ja läksin
üle lagendiku,
liialdus muidugi! Aga kujutan ette,
et selle küüned on kilpkonnalaiused,
ja ma liikusin ühe isiku poole, kelle nimi on Hirm,
käitumine diplomaatlik ja mälu null mis null.
Ja mina olin tuletikupikkune ja süütasin lehe,
et näha läbi vihma,
mida tuli kui toobrist ja ma küürutasin
ja süütasin tikuga lehte,
see ei süttinud ja mina süütasin,
süttis ja suits läks lendu,
ja sealt hakkas kostma hirmsat köha, otsekui keegi
oleks hinganud lendavaid linde
ja kill-kõll, seal kilises pudel,
ja pudelis oli arvatavasti üks kõrge olevus,
peaaegu puhkesin nutma,
pudelis, olevus keda ma tahtsin kohata,
pudelis.
Ja see Õudus karjus ja põles,
ja kui tal oli habe, see põles, kui arhiiv,
siis see arhiiv tal põles.
Ja kohutav tuli levis realt reale,
ja pudeli ümber oli keeratud lehti,
oli lehti
seotud selle nagu õunapuude ümber
vastu sügist,
ja ta roomas pudelist välja.
See oli pöörane teekond.
Ta hüppas kivilt kivile, realt reale,
viieteist rea kaugusel
on kõik tules, ta hüples,
ja mina:
küsin sinult oi kõrge olevus, lendav rebane,
ütle mulle, kus on üks maa, mis ei ole koht?
Ja tema vastas:
See siin ei ole koht. Ma olen roos ja paisusin,
minu seest puhkes maailm,
ma tahan häbist nutta! tühjaks joosta!
mina! otsa saada!
Oh et ma jätsin oma maailma, siin mind ei tunta!
See oli kogu vestlus.
See oli teekond taevasse mööda rannakive.
Paavo Haavikko „Talvepalee”, 1959
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Lisa kommentaar