Igas tekstis on oma energia. Kui juba juuksekarva või kadunukese luutüki põhjal on võimalik kindlaks teha inimese DNA, siis luuletuse põhjal saab aimu teadvusestki. Nii ma vähemasti arvan, kui asun uurima üht puhtakujulist brikolaaži, millega autor enda teada midagi öelda ei tahtnud. Mida võiks selline tekst aga tagantjärele öelda – või õieti meelde tuletada – autorile?
Concerto strumenti e voce
Andromeda, mandragora,
rododendron, mandala,
undruk, undruk, Kassiopeia,
Kristiaania,
mania grandiosa, rosa mundi,
gloria!
loorber, loorber, koriander,
oregano, oleander,
Romeo ja Julia,
androgüün ja salamander –
Aleksandria.
Siirius, viiul, vioola, tekiila,
Aiolos, Niilus, iood, iood,
Oibibio, Iphigeneia,
Louis!
Kriit, igrek, kriteerium, kärakas, krõks,
katekismus katki, karkääks!
Karakul, curriculum vitae,
kuradi kurat –
Klara kinkis Karlile klarneti, Karl!
Karl varastas Klara korallid,
küll küll kiriküüt!
Untsantsakas, netsuke, mats mis mats, müts,
metseen – mis seen? Miss Universum –
mis siis? Striptiis? Repriis?
Tantra, mantra, yantra.
Tantra, mantra, yantra.
Mater, mater dolorosa,
hosianna, roosamanna,
krutsifiks, Asterix,
aksakall, paralleel-Ariel,
eel-eel-eel-eleuterokokk!
Jokkmokk.
Vintväät, Viruvärav, efendi,
Udmurdi-Burundi
urjukk, burundukk,
purpur, jaspis ja pits.
Auschwitz.
Andaluusia lits.
Adenoid, asteroid, oikumeeni hüpnoid,
Dalai-Lloyd, Ulaluum,
unelumm, lumerumm, jumalumm,
tumm, tumm, tumm
trumm.
Aastaid tagasi helises ühel reede õhtul telefon. Kui toru võtsin, selgus, et helistajaks on Lepo Sumera, palvega esmaspäevaks kirjutada tekst kammeransamblile ja keelpilliorkestrile. Muusikast oli tal ettekujutus juba olemas, puudus ainult tekst. See oligi konksukoht – nimelt ei tohtinud sõnad moodustada mingit sõnumit, isegi lihtlauset mitte. Selle teose tekst pidi olema täielikult sisutühi, et heliloojal oleksid vabad käed häälikutega mängida. Pakkusin hea õnne peale eesti luulest küll üht, küll teist, aga neid oli ta juba isegi kaalunud ja kõrvale heitnud. Niisiis tänasin usalduse eest, lubasin proovida ja panin toru hargile. Nädalavahetus oli ootamatult sisustatud. Nii pöörast ootamatut ettepanekut ei saanud tagasi lükata.
Paar päeva möödusid üsna unenäolises meeleseisundis. Esimest korda elus kogesin võimalust kirjutada puhast muusikat, pealegi endale omases vormis. Kuulsin vahelduvaid rütme ja kõlasid, pause, trillereid, põrinaid, siuhkamisi, sosinaid, sahinaid… Ma ei tea, kust tulvasid sõnad, mida järjest kirja panin, ei mõelnudki sellele. Tunne, et viibin pimedas ruumis, kus mu ümber mängivad nähtamatud pillid ja kõlavad hääled, sundis ülimalt keskenduma, et võimalikult vahetult kirja panna muusika, mida kuulsin.
Pühapäeva õhtul võtsin Lepoga uuesti ühendust ja kuulsin rõõmsa kergendusega, et tekst sobis tema nägemusega nagu valatult. Loomulikult võis ta valida sellest endale sobivaid lõike, neid ümber paigutada ja luua kordusi vastavalt soovile. Lepo kontsert on kõlanud mitmes esituses, enamikku olen kuulnud raadios. See luuletus juhtus aga inspireerima ka rootsinorra džässheliloojat Stefan Forsséni, kes kirjutas teksti põhjal hoopis teistmoodi muusika. Koos tema ja Rootsi keelpillikvartetiga Stråf oli seda põnev esitada mitmel tuuril läbi Eesti ja Rootsi. Ka iiri luuletajale ja Tallinna Ülikooli õppejõule Miriam McIlfatrickule pakkus huvi katsetada, kas „Concertot” on võimalik inglise keelde tõlkida. Vaatamata minu kõhklusele, kas sellisel eksperimendil mõtet on, läks see tal hästi korda. Esmatrükile „Mandragoras” 2002 järgnes ilmumine „Puhtas loras” 2024.
Olen üsna kindel, et luuletused ja unenäod pärinevad samast allikast, vähemasti enda puhul tundub nii. Mitmed mu luuletused ongi vahetult pärast ärkamist üles kirjutatud unenäod. Aga „Concerto” puhul jäin alles hiljem mõtlema, kust on õieti pärit need sõnad, mis teadvuse põhjast üles tulvasid, mis seostes või mis põhjusel on nad minus talletunud – ja kas tekst, millel puuduks igasugune mõte, on üldse võimalik? Muidugi kuulen vastuseks Alliksaare häält: mõte ei pruugigi selguda praegu. Siiski on huvitav siseneda sõnu pidi ammustesse mälukihistustesse.
*
Andromeeda udukogu kõlas lapsekõrvus unistuse võrdkujuna. Andromeeda nime kandis ka Inglise kolledži, tollase Tallinna 7. Keskkooli ansambel, kuhu eri aegadel on kuulunud mitmeid väljapaistvaid eesti muusikuid. Esimest korda juhtusin neid kuulma vist aastal 1970 kooli kevadkontserdil Estonia kontserdisaalis, kus minagi ühe oma luuletuse ette lugesin. Õhtu kõrgpunktiks oli muidugi Andromeeda esinemine, solistiks Peeter Randma. See jättis sügava mulje.
Mandragorat, alraunijuurt nägin esimest korda Stockholmis keskaja muuseumis 1980-ndatel. Mind hämmastas, et üks taimejuurikas saab tõepoolest mõjuda inimese kuivkehana kahandatud kujul – ja nende kehade skulptuurne väljendusrikkus. See mõneti seletas mitmeid selle taimega seotud õõvastavaid legende.
Rododendron oli sõna, mis jäi lapsena lugedes silma. Millegipärast kujutasin ette, et tegu on umbes kassisuuruse hiilgavate silmadega sajajalgsega, kes liigub oma pehmetel, peaaegu iminapalistel käppadel ka pea alaspidi kõikides suundades hääletult ja kiiresti. Milline pettumus saabus aastaid hiljem! Salamisi pean küll siiani võimalikuks, et rododendron on tegelikult loom, kel on võime kriitilises olukorras taimeks muunduda, koguni õide puhkeda.
Mandalad ja teisedki maagilised mustrid on igilummavad. Aga kas mitte see sõna ise ei kõla nagu parmupilli heli?
Undruk mõjub põhja-eesti kõrvale lühendina Underi-tüdrukust, võimaliku üldnimena iga magneetilisema tütarlapse kohta.
Kassiopeia ja Kassandra on tundunud salapäraselt kütkestavad sõnad, pilkudes pimeduses nagu eebenipuust hiidkassi kuju kaks smaragdsilma Egiptuse öös.
Kristiaaniast kuulsin esmakordselt Juhan Viidingult, kes oma varasel Rootsi-reisil salaja üle piiri Kopenhaagenisse oli põiganud. Sellest elamusest on ta kirjutanud luuletuse, mis lõpeb sõnadega: „Ise paljas, ise päris näljas, / mängib pilli. // Aga viis on meis.”
Mania grandiosa viirastus Matti Moguči vaimuilma ühe virvleva varjundina.
Et Rosa mundi on reaalne roosisort, ma tol ajal ei teadnud. Minu kujutluses seostus see pigem Rosetta kivi ja salaõpetustega, mida edasi anti sub rosa.
Gloria restorani viis isa mind mõnel pühapäeval friikartuleid sööma, mööda kõrget treppi üles tõusmine oli lapsele ülev kogemus. Kuidas selles sõnas plahvatab terve müriaad muusikateoseid!
Loorber, koriander ja oregano on mõistagi tuttavad köögikapist, Kapten Oleander Betti Alveri „Tähetunnist”.
Ma ei tea, kas paater Lorenzo Juliale pakutud varjusurma esile kutsunud jook oli alraunitõmmis, nagu on oletatud, aga minu meelest on selles kuuldavasti narkootilises taimes tajutavalt suikvel armastuse ja surma seos. („Seda mantrat korda, mandragora, / mandragora, varjusurmataim: / kõik on mööduv, kõik on pöörduv, / kõik on mõeldav…”)
Androgüünsuses aimuks justkui imetabast, inglisarnast eneseküllasust.
Salamander kuulus aastaid minu jaoks ilmselgelt fööniksi ja ükssarviku, greifi, grüpsi ja Rroosi Selavistega samasse seltskonda. Meel tõrgub siiamaani uskumast, et salamandrid ongi päriselt olemas.
Aleksandria raamatukogu põlemist kujutlesin lapsest saati ühe maailma, ühe tsivilisatsiooni hävinguna, see tundus peaaegu nagu Atlantise hukk.
Siirius ehk Koeratäht on nii Universumi Hinge kui ka individuaalse hinge sümboliks. Esoteerilisest seisukohast on ta seega pühitsuse täht.
Viiul on vist mind elus enim inspireerinud instrument. Vioola ehk altviiul tundub suurema viiulina, aga samas pidavat viiul olema hoopis väike vioola. Ja viola da gamba on hoopis isemoodi pill. Keelpilliperes on omad salapärased suhted…
Tekiila on iseenesest sümpaatne tänu oma truudele sõpradele – sidrunile ja soolale. Suhkru seltskonnast kipun koju kiirustama.
Isa keelpilliteos „Aiolose paun” oli tema varasest loomingust mulle ehk kõige lähedasem, vähemasti sai selle ja „Parise kiusatuse” üle kõige rohkem arutatud.
Singer-vinger ninaprill, meil oli kodus krokodill… Teadmine, et Niiluse krokodill võib kasvada viiemeetriseks ja elada sada aastat, andis omajagu toitu lapse kujutlusvõimele. Sõnasse Niilus võis kergesti neelduda, sellest tuli end kiiresti lahti raputada, lennaku need kuramuse kurekesed pealegi sinna, kus Egiptimaa.
Iood on miskipärast meelde jäänud füüsikaterminina, tegelikult pole seda sõna olemas, teadvuses ehk iooni ja dioodi sulamina.Tõsi, ioota on kreeka täht.
Oibibio nime kandis Amsterdamis juhuslikult avastatud spiritualismikeskus, mis 1980-ndate lõpul tundus portaalina teise maailma.
Iphigeneia lugu puudutas mind lapsena sügavalt; Agamemnoni valmidus ohverdada omaenda tütar selleks, et võita kättemaksusõda, võttis vakatama. Ja mõtlema.
Louis’de dünastiad kangastusid musketäride taustal „Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjas, klaasitaguses raamatukapis. Kinos aga võlus 1970-ndatel vaatajaid prantsuse koomik Louis de Funès.
Igrekist igritseb salapära. Täht, mis ladina keeles tähistab kreeka y-d, kannab kreeka tähestikus hoopis üpsiloni nime. Temaga kõige sarnasem ruunimärk, Algiz, mõjub kui puu, mis pakub kaitset. Huvitav, et Y-täht arvuti klahvistikus nii kesksel kohal paikneb. Ehk on temas käbinäärme võime ühendada kaht ajupoolkera?
Karakullkraed ja -papaahad andsid tunnistust heast elujärjest. Elulugugi on järjejutt.
Klara korallide ja Karli klarneti lugu pärineb tõenäoliselt ema teatrikooli ajast, Voldemar Panso hääldusharjutuste varamust. Ema ise esitas seda perfektselt.
Kergatslik untsantsakas välgatab tuttavlikult kuskilt kehkadiveide, ilueedide ja eputrillade, vurlede ja lõnguste seltskonnast.
Netsuke oli sõna, mis kuskilt loetuna pikalt häiris. Ei olnud ma kindel, millisele silbile langeb sõnarõhk – või mismoodi ta õieti kimonot peaks koos hoidma. Ega ole selge tänini.
Tantra, mantra ja yantra mõisted hakkasid avanema alles 1970-ndatel, suuresti tänu Linnart Mällile ja Tartu ülikooli orientalistikakabinetile.
Mater dolorosa toob esimesena silme ette skulptuuri „La Pietà”, mille fotot nägin lapsena Irving Stone’i teoses „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas”.
Hosianna ja halleluuja teevad mõneti ettevaatlikuks.
Roosamanna, õhuline ja kergelt hapukas mannavaht, oli üks mu lapsepõlve lemmikhõrgutisi.
Asterix on üsna juhuslikult silme eest läbi välgatanud prantsuse koomiksitegelane, kelle nimi jäi asteriskina meelde.
Percy Bysshe Shelleyst kui luuletajast, eriti aga mõtlejast olin kooliajal suures vaimustuses. Inspireerivalt mõjus ka tema elulugu „Ariel” André Maurois’ sulest. Nii tundus Sylvia Plathi luulekogule nime andnud hobune liigutav paralleel-Ariel.
Aastail, mil uneaega alailma nappis, avastasin eleuterokoki ekstrakti. Selle ergutavad tilgad aitasid pingelistele aegadele hästi vastu panna.
Et Jokkmokk on kohanimi, jõudis mulle pärale alles kontsertidel, kui rootsi publik üllatunult turtsatas. Seni tundsin seda väljendina olukorra kohta, kus tõesti enam midagi teha ei anna; pidasin ka vaikselt võimalikuks, et tegu on eufemismiga, nagu tänapäeval öeldakse: täitsa pekkis. Või oli kunagi aegu, mil Jokkmokist põhja poole tõesti ühtegi teed ei viinud?
Vintväät Viruväraval toob silma ette nii kivimüüril suviti lookleva luuderohu kui linna peal häälekalt laiava kamba, kel meri põlvini.
Urjukk ja burundukk jõudsid minuni tõlkekirjanduse kaudu, nagu ka efendi ja aksakall. Urjukk ja urjaadnik olid esialgu mõlemad võrdselt tundmatud mõisted, mis mõjusid süljelirtsatuse või vandesõnana. Kui aga edasi lugedes mõistsin, et burundukk on siberi vöötorav ja urjukk rosina sugulane, kuivatatud aprikoos, said nad minu peas kokku, peaaegu sõpradeks.
Auschwitz. Theodor W. Adorno.
Kaadrid Salvador Dalí ja Luis Buñueli „Andaluusia koerast” ujuvad mälus aeg-ajalt pinnale nagu ammune unenägu. Sõna bitch konnotatsioonid on omaette teema.
Adenoidide lõikus hõljus aastaid õhus vaikse ähvardusena, millest siiski õnnestus kõrvale põigelda.
Üllatav, kui mitmed asteroidid on nimetatud Trooja sõja tegelaste järgi. Ka minu lapsepõlve mänguloomad kandsid kõik mitmesilbilisi Kreeka muinaskangelaste nimesid. Kõige rohkem leinan karu Antilochost, kelle pea võitluse käigus otsast rebiti.
Oikumeeni hüpnoid pärineb muidugi juba tuttavast raamatukapist, kust läbi klaasi vaatasid lisaks armastatud musketäridele vastu ka teosed „Oikumeeni äärel” ja „Insener Garini hüperboloid”. Kas seda pealkirja on üldse veel võimalik välja hääldada muul kui Vennaskonna lauldud viisil?
Dalai-Lloydis sulanevad dalai-laama karged õpetussõnad lauluga klassiõhtutelt: „Lloyd George knew my father, my father knew Lloyd George…” Kelle mõte: kuristikku ei saa ületada kahe mõistliku sammu, vaid üksnes hüppega, meenub mõnigi kord.
Ah, Ulaluum! Ikka veel on universumis ula peal ja eesti keelde jõudnud nii vähe Edgar Allan Poe hüpnootiliselt lummavat luulet!
Anna Ahmatova on kirjutanud: „Kui teaks te vaid, mis prahist võrsub luulet…” Tõepoolest, luuletusi sünnib lõpmata paljudel viisidel ja äraarvamata põhjusil. Giórgos Seférise sõnul koosneb lõvi temas seedunud lambukestest – nagu inimene raamatutest, mida ta on lugenud. Kes mäletaks enam kõiki une eel loetud tallesid!
Selle luuletuse sünnilugu juhtus olema selline. Brikolööri prügi sai sorteeritud.
Lisa kommentaar