sonett I

ära arva et ma ei vaja mitte midagi et olen kaktus keda võib aknalauale
unustada kes jääb ellu ka siis kui unustad kasta kuiv ja kõrbeline õppinud
toime tulema okkaid kandma kui vaja siis ka kenasti naeratama alla neelama
suuri karvaseid klompe tubli tüdruk tee suu lahti siin on sulle veel sinu iga-
päevast alandust ära arva et ma ei taha lahti rebida sinu libedat vaikust et ma
ei karda rääkida sest kardan tegelikult kogu aeg sellepärast haugungi ära arva
et saan hakkama ükskõik mis vb saan vb lõhub see mind lõplikult ma puitun
pudenen toanurka tolmuks see ju ammu minu supervõime haagin ennast lahti
elavast ja ootan ärevalt ööd vahel ma imestan hommikuvalguse üle rõõmu üle
imestan et püsin et olen ikka veel siin vahel tahaksin teada miks keegi ei ulatunud
minuni miks hoian ikka veel kinni samast kaugusest eks lootusetus eks hirm
tahaksin teada mida mõtlevad emad öösel kui teisest toast kostub tuhme helisid
mida mõtlevad nad hommikul kui maa on härmas ja kõle mida teavad väsinud
emad kes peaksid teadma kõike aga millest nad ometigi kunagi ei kõnele

sonett II

ma topin kõrvadesse vatti et mitte kuulda kuidas sireenid huilgavad
tänaval kohutavalt kõvasti topin silmadesse vatti sest valgus on liiga
kõrvetav miks päike järsku nii eredaks keerati veel ei ole ju suvi ma
topin suu vatti täis et mitte hammustada keelt otsast vähkren unetult kell
on kolm ma ei tea kas olen rohkem öös või hommikus minevikus või
tulevikus topin riietesse vatti sest siis ei tee kukkumine nii palju valu
ja minust saab suur pehme kaisuloom tardunud silmil jõllitan ühte punkti
igavesti tellin hiinast konteineri ja täidan toa vatiga nii palju kui mahub
et siin oleks soe et miski kaitseks mind uudiste eest mis räägivad kuidas
snaiperid lapsi tapavad topin tunnete vahele vatti hingan raskelt sisse valget
apteegilõhna siin on nii soe nii kuradi soe nagu pesa nagu unustus täidan
kogu maja vatiga et keegi ei pääseks sisse jalad on vatti täis liikumatu ja
tummana istun suure valge sees ja püüan ära arvata oma tundeid vati vastu
on ta sõber või reetur lämmatav armuke peaksin ma temast kellelegi rääkima

Rohkem Carolina Pihelga luulet Loomingus nr 7