$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Artiklid
-
Minu teekond eesti kirjandusse
See oli läinud aastasaja viienda kuuendiku lõpul — ma palun väga vabandust, et söandan nii häbematult eesti kirjanduse klassiku sõnu väänata, aga tõsi ta on, eelmise sajandi viienda kuuendiku lõpp langes 1984. aasta aprillikuusse — ning sellesama aasta märtsis käisin Berliinis. Nüüd küsite, kus kohas,…
-
Silm
Kõigepealt ilmus taevasse silm. See tekkis keset pilvitut taevast nagu kindla käega tõmmatud kahest kaarjast joonest sümbol. Suurem ring ja selle sees väiksem, otsekui täpp, lõid ettekujutuse silmaterast. Lihtne joonistus meenutas kunagi meie viiekümnekroonisel leidunud sümbolit.Taevas kujutise ümber kolmnurka ei olnud. Oli lihtsalt justkui punase…
-
Pikk jutt, …
Vahur Afanasjev: „Serafima ja Bogdan”.„Vemsa”, 2017. 560 lk. Perekonnasaaga „Serafima ja Bogdan” räägib Peipsi-äärsete vanausuliste külast 1944. aasta lõpust kuni 1980-ndate keskpaigani, jõudes epiloogis 1990. aastatesse. Külapatriarh Arhipi tütrele Serafimale tuleb kosja eestlasest militsionäär, endine korpusemees Raimond Uusküla (kord ka Alaküla). Serafima kaotab pulmade eel süütuse…
-
Rootsi Akadeemias
Üsna sünkroonis muu maailmaga tabas ahistamisskandaal ka kuningas Gustav III 1786. aastal asutatud Rootsi Akadeemiat, kus „kaheksateist surematut”, kelle lipukirjaks on „vaimusuurus ja maitse”, võiksid ju kõigest sellest kõrgemal seista. Aga ei. Novembris 2017 paiskus meediasse 18 naisterahva süüdistus kellegi mõjuvõimsa, esialgu anonüümse „kultuuriprofiili” vastu,…
-
Mustmiljon põhjust
I Dylan Thomas elab mu pääs. Nagu must oonüks! Kerib end ketina-keena ümber mu aju. Ja surm ei valitse siis, tal pole väge. Kui armastus on surnud, ei ole surmal väge! Ma tean, see ei ole väga terve must, see pole okei, see ei aita kedagi….
-
Õie pole üksi
Pille Õnnepalu: „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”.„Henrik”, 2017. 175 lk. Pille Õnnepalu raamatust „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” kuulsin esimest korda juunis aastal 2016, kui Pire Sova ja Hedi Jaanisoo näitusel „Aeglane aimdus. Roosa satiin” selle käsikirja ette loeti. Õnnepalu luuletusi ja ka jutte…
-
Kleepuv Imedemaa
Friedrich Reinhold Kreutzmatsin: „Must päike”.
„Lepp ja Nagel”, 2017. 174 lk.
Nii sündis lugu Imemaast.
Ükshaaval ritta nii
Ta veidrad lood said tapitud.[1]…
-
Tabamatu Juan Rulfo: täiendusi romaani „Pedro Páramo” eessõnale
Comala-nimelisi külasid on Mehhikos vähemalt kolm: Colima, Oaxaca ja Hidalgo osariigis. Ükski neist ei ole aga nii tuntud kui Juan Rulfo (kirjanikunimi alates 1944) romaani „Pedro Páramo” (1955) tegevuspaik. Kirjandusliku Comala hüljatud tänavate kajasid ja summutatud hääli võib kuulda juba kümnetes keeltes, alustades esmatõlkest Saksamaal…
-
Riik sinus eneses
Sind huvitanud on kultuuri kulg.
Mind vabadus on huvitanud väga.
Juhan Viiding
Tagasi mõeldes tundub see, mismoodi riik tuli ja tahtmine sündis, ikka puhas ime. Seda poleks saanud juhtuda, kui nii paljudes meeltes samal ajal poleks elanud kujutlus teistmoodi maailma võimalikkusest. Kui seesama riik poleks juba olnud olemas…
-
Intervjuu: Julgus jääda metsa poole
TOOMAS HAUG: Mul oli võimalus jõudumööda kaasa teha iseseisvuse taastamise liikumist, kust paljud humanitaarid siirdusid elukutseliselt poliitikasse ja sinust sai 1992. aastal Euroopa noorim peaminister. Isiklikest asjust kõnelemiseks polnud tollal õieti aega. Seepärast küsin nüüd: räägi natuke oma kasvukeskkonnast, kuidas kujunes sinu kiindumus Eesti ajaloo…
-
põhjamaa lapsed
põhjamaa me võime olla lapsed,kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab aja hammas. ja ma ei tea, kas ikka lillesidepüsivam on haavasidemest. aeg on mööduv, aga kindel pide. ma usaldan ja haaran pidemest. lumekargelt küll ei jää me põueõnn…
-
Inventuur literatuurses hulgilaos
Holger Kaints: „Mälestusi raamatutest”.
„Hea Lugu”, 2017. 159 lk.
Niivõrd raamatukeskset raamatut kui Holger Kaintsi uus teos pole Eestis ilmunud Friedrich Puksoo aegadest peale. „Mälestusi raamatutest” pühendub nimelt raamatutele, mitte kirjandusele. Näiteks see, kuidas Balzaci kogutud teosed autori lapsepõlvekodus olid paigutatud, on tähtsam kui Balzaci…
-
Ärkamisaja absurditundest
Kuigi rahvustest ja rahvuslusest on üldisemalt kombeks rääkida alates XVIII sajandist, võib palju varasemast ajaloost leida kirglikku kiindumust oma maasse, keelde ja kommetesse, kohamälu kallikspidamist. Näiteks oli sellest kantud Briti saarte teiste rahvaste vastupanu inglaste invasioonile ja domineerimisele. See ei ole mineviku romantiline rekonstruktsioon, vaid…
-
Unustamatu Koidula
Malle Salupere: „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”.
„Tänapäev”, 2017. 568 lk.
Lydia Koidula — esimene naiskirjanik, -ajakirjanik ja eesti näitekirjanduse rajaja — on märgilise tähendusega, müütiline kuju. Ta on enim läbiuuritud naislooja meie kirjandusloos, lisaks on ta andnud kirjanduslikku ainest paljudele teistele kirjanikele. Aino Kallase…
-
Raudse süsteemi kiuste
Mats Traat: „Valge maja”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk.
Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi…
-
Tõde ja õigus. 5
Mininäidend INDREK: Tere, isa.ANDRES: Kesse on? Ah sina, Indrek.INDREK: Mina jah, taat. Tulin vaatama, kuidas kodus elatakse. Ma olen otsustanud, et…ANDRES: Missa bensiinist kulutad. Ega see auto sul ju oma pole, niikuinii pead võlga maksma.INDREK: Auto on mul kohe päris oma. Välja ostetud. Aga, isa, ütle…
-
Emajõe sinine veri 2
*
Päikese põuasuu on jõe õhukeseks joonud,
kaldad põhjani paljad justkui rauga igemed.
Laulujumal Vanemuine otsib jahutust,
kõnnib vette kõige oma paklase hamega,
istub Kivisilla rusul,
kaelani vees,
kiilas lagipea läigib nagu vesikupp,
roheline habe, mis veepinnal harali heljub,…
-
Elada kõige kiuste ja julgeda soovida tähenduslikumat elu
Elin Toona Gottschalk: „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
„Varrak”, 2017. 456 lk.
Olin siiralt üllatunud, kui kuulsin ühel ettevõtluskonverentsil lektorit oma ettekannet alustamas soovitusega lugeda Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse”. Olles raamatu läbi lugenud, see soovitus mind enam nii väga…
-
Õpetlikke ülestähendusi kõuts Vaska sulest
Olev Remsu: „Väikelinna baabad”.
„Tänapäev”, 2017. 144 lk.
Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis…
-
Elusana püsimise diskreetne ilu
Jaak Jõerüüdi „Muutliku” impressioone
Raamat „Muutlik” (2010) jäi silma tagasihoidlikkusega — askeetlikult hallis tonaalsuses väljapeetud kaanepildis miski otsekui viitas iselaadselt ruumilisele tihedusele selle sisus. (Hall omandab enda kõrval oleva värvuse tonaalsuse. Halliga segunedes omandavad paljud värvid eriliselt võluvaid tuhme, murtud või sametisi värvivarjundeid.) Olin seda raamatut…
-
Don Alfredo eestlus
aastal avaldas läti luuletaja ja tõlkija Uldis Bērziņš (snd 1944) poeemi „Mälestusmärk Don Alfredole” (1973—1975), mille pühendas Alfreds Ķempele (1890—1967), eesti kirjanduse läti keelde tõlkijale.[1] Ķempe oli ka ajalehe „Läti Eestlane” (ilmus 1928) vastutav toimetaja ja väljaandja, 1920. aastatel Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise…
-
Kiri noorele luuletajale
Joanna Ellmann: „Olemise maa”.
„Omailm”, 2017. 80 lk.
Tere, noor luuletaja!
Kõigepealt tahan kinnitada, et olen su raamatut lugenud. Sealjuures mitte üks kord lehitsenud, vaid mitu korda lugenud, tõepoolest lugenud, olen oma kaasaelamise mootori ikka ja jälle täisvõimsusel tööle pannud, et „Olemise maa” siseteljeni jõuda. Olen üritanud…
-
Ühes väikses Eesti linnas
Eelmise aastasaja 70. aastate lõpus lasti seda laulu raadios sageli. „Viis: Rein Rannap, sõnad: Juhan Viiding. Esitab ansambel Rein Rannapi juhtimisel, solist Tajo Kadajas,” ütles teadustaja. Ansambli nimi oli „Noor Eesti”, aga raadios seda öelda ei tohtinud.
Laul oli kodulinnast, tuttavatest paikadest, seega justkui minust endast….
-
Henn-Kaarel Hellat 5. IV 1932 — 13. X 2017
Ärge tundke minust puudust, mu sõbrad!
Henn-Kaarel Hellat
Kõik teavad, et Henn-Kaarel Hellat on andnud meile sõna „ulme” ja eesti esimese ulmeromaani „Naiste maailm”. Vähem on kõneldud Hellati osast Tartu kirjanikele Vanemuise tänava maja KGB-lt tagasivõitmisel. Ta pani sellesse palju vaimujõudu ja energiat, pidades seda oma…
