Artiklid
-
Ümberjutustused
Gustav Suits. Inspiratsioon
See on nii imelik.
See pole õige algus.
Või on just?
Tõsiasi.
Kõik on ime.
Ma-ilm ja mõnda mis seal sees….
-
Veereq ja viirmäne, veeremaa ja ilmaviir Holtsi Leila luulõtuisih
Leila Holts: „Veere päält lauldõn”.
Võro Instituut, 2016. 120 lk.
Mul om ütlemäldäq hüä miil, et pääle mitmakümneaastast vaiht om mul võimalus avvolidsõh aokiräh „Looming” kirotaq võrokiilsest luulõraamatust. Arvamisõ telnü päätoimõndaja soovit´ külh eesti keeli kirotaq, a seeniq ommaq kultuuriaokirüh iks är trükidüq ja loeduq ka võrokiilseq…
-
UNUSTUSEUDU JA PAINAVAD MÄLESTUSED
„Te oleksite võinud otsida kaua sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut harimata maad, siin ja seal viisid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba…
-
Ajamasina Aku, selle Omanik ja Tark Laps
Kunagi ammu ühes seltskonnas hakkas keegi Eesti kirjanik juuresolijate lõbustamiseks arutama, et kui õige paneks raamatu pealkirjaks „Ajamasina Aku”. Meie naersime. Aga kui sellist sõnapaari loeb paberilt üks Tark Laps, siis võib juhtuda, et tema ei näe selles fraasis mingit nalja ega pilget. Võib-olla võiks…
-
Isast, vaikimisest ja asjade ühtsusest
JAAK URMET: Mis mõttes on sinu elus tähtis kuupäev 13. oktoober 1957? Sel päeval ilmus „Sirbis ja Vasaras” luuletus, mida kirjanduslugu peab esimeseks Paul-Eerik Rummo avaldatud luuletuseks. Luuletuse pealkiri oli „Kunstinäitusel”. Kas see meenub sulle?
PAUL-EERIK RUMMO: Meenub, et panin selle luuletuse oma „Kogutud luulesse”. Toimetajad…
-
MEIE PÄEVADE (VÕI TERVE EESTI AJALOO) SOTSIO- JA PSÜHHOGRAAFIA LÕBUSKURVAS, AGA SIISKI LOHUTAVAS VÕTMES
Paul-Eerik Rummo: „Taevast sajab kõikseaeg kive. Anakronistlik capriccio kahes vaatuses”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 117 lk.
Pealkiri on kohmakas, aga ma ei tahtnud lasta mööda juhust kohe midagi põhilist ära öelda, et arvustuses ennast kergemalt tunda. Tähendab, üritada jõudumööda püsida ühel lainel autoriga, kelle näidendis avaldub võime…
-
Teekond unenäo teise otsa
Nikolai Baturin: „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”.
Menu Kirjastus, 2016. 135 lk.
Nikolai Baturini romaani pealkiri[1] on hästi valitud, küllaltki haruldane, et teose sisu ning olemus paari sõnaga sedavõrd selgesti esile tuleksid. Nomaadid, invasioon, Euroopa, unenägu. . . . Ühendatud Euroopat on ju samuti Karl Suure unenäoks nimetatud, mis ei tähenda,…
-
Prima Vista 2016 — „Müstifiktsioon”
4.—7. maini toimus kolmeteistkümnendat korda Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista, kandes seekord alapealkirja „Müstifiktsioon”. Selle sõnaga sooviti rõhutada tänavuse festivali järjekorranumbrit ning selle inspireeritud salapära, mis andis tooni festivali üldises atmosfääris, samal ajal aga juhtida tähelepanu ka asjaolule, et ühel või teisel viisil leidub fiktsioonis,…
-
Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita
Sõnapaarist „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega „Õnnelik lapsepõlv” — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada…
-
Rolling Estonian
Helga Nõu: „Nartsiss, meesteõgija”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 366 lk.
Kirjandusloos on arvutu hulk romaane, mis algavad pööningult / meremehekastist / mahajäetud maja keldrist / raudteejaama unustatud kohvrist leitud käsikirjast. Seesama juhtub Helga Nõu vastseimas romaanis. Kas järjekordne müstifikatsioon, et jutustada järjekordne fiktiivne lugu? Asja lähem uurimine…
-
Nostalgia raev ja õnnistus
Tõnu Õnnepalu: „Klaasveranda”.„Varrak”, 2016. 107 lk.
Kiil
Nostalgia, nii nagu Johannes Hofer on selle 1688. aastal — mäletate ju, sel aastal oli erakordselt soe suvi, ma mäletan selgesti, olen seda hiljem ikka ja jälle unes näinud, et tollel kevadel me sõidame minu ju täiesti hästi abiellutud Lauraga…
-
Eesti veri. Katkend romaanist
1„Võtke riidest lahti,” ütles õde ning mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbi juurde. Sinna polnud midagi parata: õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja kellega siin siis vaielda. Nõtke liigutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning…
