Artiklid
-
Kimbuke äpardunud lastelaule
Täide tarkus
Juuksejuure tasandil
ringi liigub täi,
elab oma elu,
valimas ei käi.
Kuid ei leia asu…
-
Petseri, kuid mitte veel nõukogude venelased
Nadežda Katajeva-Valk: „Seal, kus ma sündisin”.
„Dialoog”, Tartu, 2014. 248 lk.
Alates 1990-ndate algusest on Eestis ilmunud mitmeid põlisvenelaste memuaare, mille autorid kirjeldavad elu Eestis 1920.—1930. aastatel. Eesti keelde on neist tõlgitud Tamara Miljutina ja Maria Pljuhhanova teosed. Kuid venelaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest, seda enam Eesti territooriumist…
-
Keel ja kohad. Kolm lühiportreed portugalikeelsest kirjandusest
Seda põgusat tutvustust kirjutama asudes tabas kirjutajat ilmselge kimbatus — keda võtta, mida jätta. Soov anda ühe artikli raames ülevaade kõigist olulisematest tekstidest ja tegijatest päädiks tüütu nimepuistamisega. Konteksti tundmata läheksid autorid ja pealkirjad lugejal peagi meelest. Üheainsa kirjaniku loomingule keskendumine annaks võimaluse kedagi päriselt…
-
Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest
1
Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Joseph Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta…
-
Kroonikat
4.—6. septembrini toimus Ungaris Badacsonytomais 13. soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni kongress, mis sel korral oli pühendatud dramaturgiale. Kongressil viibis Eesti delegatsiooni koosseisus 10 inimest, kirjanikke (Arvo Valton, Kauksi Ülle, Merca, Jaanus Vaiksoo, Indrek Koff, Eva Koff) ja teatriinimesi. Kongressi ettekanded olid Valtonilt („Soome-ugri rahvaste dramaturgiast”) ning…
-
Tallinna helid ja lõhnad
Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”,…
-
Tõeline Jüri Kolk
Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.
„Tuum”, 2015. 191 lk.
Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud…
-
Eile nägin unustuse nägu
Eile nägin unustuse nägu — unustuse illustratsiooni, unustuse peaaegu täiuslikku pildilist vastet. Raske oleks öelda midagi muud halli igavikutolmuga — või unustuse tuhaga? — kaetud toa kohta selle vana maja ülemisel korrusel, kus iseenesest võinuks tuksuda hoone süda. Sest kunagi oli ta seal tuksunud, kindlasti.
Kitsas…
-
POLIITIKA JA ANTIPOLIITIKA
Jaan Kaplinski: „Neljakuningapäev”.
„Loomingu Raamatukogu” 2015, nr. 1. 80 lk.
Jaan Kaplinski legendaarse näidendi „Neljakuningapäev” trükis ilmumine tekitab rohkelt tähendusseoseid. Esiteks on tegu uuema näitekirjanduse klassikaga. Teiseks jätkab see tänaseks juba õige pikaks veninud „Jüriöö-teksti”. Kolmandaks on see dokument ühest lähimineviku tähtsast kultuurivoolust. Neljandaks haakub see nüüdisaja…
-
luule
*
mererannad langevad jalge alt ära
see pole hirm mis nüüd kannab
vaid paukuv jää
härmalõngadest heegeldatud
pühkmetest kokku kantud
meie maa pealt võtame ta endale
see on olnud juba ammu meie maa
meie pilgud on käinud teda kallistamas…
-
Sara Danius — alaline sekretär
Rootsi Akadeemias on 1. juunist 2015 uus võtmeisik. Akadeemia alalise sekretäri tähtsat ametikohta täidab esimest korda ajaloos naine, Södertörni ülikooli esteetikaprofessor ja „Dagens Nyheteri” kirjandusarvustaja Sara Danius. Sündinud 1962 ja valitud 2013. aastal Akadeemia liikmeks toolile nr. 7, kontroversiaalse Knut Ahnlundi järel, kes taandus Akadeemia…
-
Eklektiline sisikond
Martin Oja: „Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005—2015”.
„Maailmamustrid”, 2015. 153 lk.
Martin Oja raamatu lugude eklektilisus on nii silmatorkav, et näib, nagu oleks jutukogu autoreid olnud mitu. Ja võib-olla ongi, kui arvestada, et kümme aastat — mille jooksul raamatu lood sündisid — võivad muuta inimest tundmatuseni. Nii on…
