Artiklid
-
Valvaja ööneitsi
Merike Reiljan: „Valguse teed minna”.
„Ilmamaa”, 2016. 62 lk.
Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse.
Esimest korda…
-
Kuum, oli kuum
Jaan Undusk: „Teekond Hispaania”.
„Loomingu Raamatukogu” 2016, nr 6—8. 143 lk.
Alguses on otsimine: kust ja millest algab õieti see oma Hispaania. On masina kuumaks väntamine: kirjutada sellest, kuidas sellest kirjutada, kuidas rääkida lugu saatuslikust teekonnast iseendasse. Hispaania leidmine pole lihtne: „Kitšist ja katoliiklusest minu Hispaania ei…
-
Lars von Treier ja Tammsaare
Kirjandusloolise ainesega tegeldes sugeneb veidraid infokillukesi, mis jäävad õige kontekstita ja millega pole seepärast midagi mõistlikku peale hakata. Näiteks kirjutab välismaal resideeriv Eduard Vilde 20. juunil 1931. aastal oma abikaasale: „Praegu kuulen ühelt noorelt Tallinna venelaselt [—], et Gloria Palace’is olevat joosnud kevadepoolseil talvekuudel filmina…
-
Luule
*
Lebame jõe ääres
palavas päikeses
ümberringi juulikuu vaikus
mu süda lööb nii kõvasti
et seda peaks kaugele kuulda olema
surun südame vastu maad…
-
Fiktsionaalne rahvas: tegelased, tegelinskid, kangelased
Eelmisel aastal ilmus ligi sadakond proosateost, ühtekokku kakskümmend kaks ja pool tuhat lehekülge! Selle on välja arvutanud proosaülevaate autor Janika Kronberg. Osalesin kahes žüriis, romaanivõistluse ja kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriis, nii et pooleteise aasta kohta kogunes vähemalt viiskümmend läbi loetud romaani või jutukogu. Ränk kogemus.
Kui…
-
Teeleasumine
Silvia Urgas: „Siht/koht”.
„Elusamus”, 2015. 44 lk.
Selle aasta algul raamatulettidele jõudnud Silvia Urgase esikkogu „Siht/koht” oli 2015. aastanumbrit kandvatest luuledebüütidest kõige tugevam. Minu andmeil on Urgas ka noorim, kes jõudis mullu oma esimese luuleraamatu avaldamiseni.
1990-ndatel sündinud Urgase raamatust leiame 41 tänapäevase tunnetusega tugevat vabavärsilist teksti, mis…
-
luule
*
Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks,
aastaaeg ei kysi sellest midagi.
Õhk on hakkama pandud.
Mõte heliseb nii Petrakuudis,
Ylejõel kui Lollidemäel.
Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges.
Linnulaul on seadistamisel
ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi,…
-
Kroonikat
1. aprillil esines Kristiina Ehin Eesti Rahvusraamatukogus merekultuuriaasta elamusõhtute sarjas üritusel „Lapike lõpmata merd”.
2. aprillil kuulutas Eesti Lastekirjanduse Keskus välja XIII Nukitsa konkursi võitjad — laste lemmikkirjaniku ja lemmikillustraatori 2014. ja 2015. aastal ilmunud lasteraamatute põhjal. Esikoha ja Nukitsa pronkskuju pälvisid kirjanik Ilmar Tomusk („Kriminaalne…
-
Absurdi pedaal tuleb lõpmatuseni vajutada
Donald Tomberg: „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest”.
„Verb”, 2015. 144 lk.
Donald oli lugenud nimetatud teose kohta juba mitut arvustust. Need andsid noormehele küll palju teadmisi, aga ei teinud teda sugugi targemaks. Kohati tundus, et maailm saab temast suurepäraselt aru, samas ei mõista teda aga…
-
Ühtegi tõestisündinud lugu pole olemas
Jim Ashilevi (s 1984) on avaldanud kaks näidendit ja kaks romaani. Tema esimene näidend „Nagu poisid vihma käes” võitis Eesti Teatri Agentuuri (tollal Eesti Näitemänguagentuur) 2005. aasta näidendivõistlusel II koha ja pälvis 2006. aasta Kultuurkapitali näitekirjanduse preemia; raamatuna ilmus 2007 („Värske Rõhk”). Teine näidend…
-
Cornelius Hasselblatti kanoniseerimine
Cornelius Hasselblatt: „Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusega”. (Studia litteraria Estonica, 15.)
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 512 lk.
Cornelius Hasselblatt on filoloog. Rahvuselt sakslane ja kutsumuselt estofiil, kes on umbes 30 aktiivse aasta jooksul teinud kõike, mida estofiilid teevad: tõlkinud, propageerinud, arvustanud jne. Aga ennekõike uurinud. Ma…
-
Võigas värk!
Margo Vaino: „Makilint mälus”.
„Ji”, 2015. 187 lk.
Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse enesevaatlusega me enesevaatlustest tiinel ajastul, mil kirjandus pole enam inimkonda, rahvust ega ajastut…
