(:)kivisildnik: „Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides”.
„Ji”, Saarde-Pärnu, 2014. 100 lk.
(:)kivisildnik on nii töökindel masin küll, et tema arvustusliku ülevaatuse välp ei tarvitse olla lühem kui seitse aastat. Viimatise ülevaatuse raport leidub 2007. aasta mai „Loomingus” („Endast ja Eestimaast”, lk. 775—777), kus keskenduti raamatutele „Vägistatud jäämägi”…
Kätlin Kaldmaa: „Väike terav nuga”.
„Tuum”, Tallinn, 2014. 206 lk.
Jutukogude arvustamisega kipub olema nagu luulekogudegagi — ma võin lugeda ja lugeda, mõelda ja mõelda, aga enne mingit murrangupunkti, kui raamat ütleb mulle, millest ta tegelikult on, millest kõik need lood kokku lõpuks räägivad, mi(k)s see raamat…
Oli hommik ja Eduard üksi kodus. Juba kolmandat kuud oli see tavaline, naine oli üksinda kohvi joonud ja autoloksuga linna tööle sõitnud.
Mõlemale sobis nii, vähemalt teesklesid nad, et sobib. Eduard teeskles magamist ja ootas, kuni Linda tasakesi välisukse kinni tõmbas, võtit keeras ja õueski kõik…
3. veebruaril tähistas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus muuseumiosakonnas Nõmmel Artur Adsoni 126. sünniaastapäeva murdeluulehommikuga, kus loeti Mari Vallisoo luulet ja luuletajast kõneles tema tütar Tuuli Vallisoo.
4. veebruari kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis nime „Üdi klubi õhtu”. Esinesid Mihkel Kunnus ja Birk Rohelend….
Jaan Tooming: „Teater kui saladus”.
„Ilmamaa”, 2015. 173 lk.
Jaan Toominga uus raamat on sõnumiselge ja -ühtne, samas tekstide žanri poolest eklektiline rännak teatrimaailma. Kogumik sisaldab memuaare, mõtisklusi, teatriarvustusi, näidendeid, uurimusi šamanismist ja erinevatest orientaalsetest teatritraditsioonidest. Iga tekstiga vaatleb autor teatrit erinevast küljest, loobudes hindajana aeg-ajalt justkui…
Ma ei tea, kas see on midagi üleüldist või hoopis isiklikku, et tajun aimeteoseid tihti väga poeetilistena. Lapsenagi juba sundis miski mind sageli võtma riiulist teose, mis oli kõike muud kui lastepärane või eakohane. See võlu võis peituda imelikes mustvalgetes joonistes, tabelites, tingmärkides, salapärastes sõnades,…
MAREK TAMM: Mäletan, et kui lugesin paarikümne aasta eest ajakirjas „Akadeemia” su tõlgitud Richard Rorty artiklit „Pragmatism ja filosoofia”, siis mõtlesin, et seal manatud visioon „post-filosoofilisest” kultuurist võiks olla selline, kus sa ise hea meelega elaksid. Meenutan lugejatele, et Rorty sõnul on post-Filosoofiline kultuur selline,…
Jan Kaus: „Ma olen elus”.
„Tuum”, 2014. 280 lk.
Ma olen sattunud rumalasse olukorda. Mu lubadus arvustust kirjutada pärines kusagilt detsembrist, aga kirjutamine sai algusest peale sätitud veebruari, sest varem lihtsalt ei olnud aega. Ja nüüd on ilmunud juba ma-ei-tea-mitu arvustust. Ma olen mitmeid lugenud ka, sest…
Majaesisele täispargitud asfaltteele keeras ümber nurga tõsise ilmega vanem naisterahvas, see oli Katrin Laas, lonkav punastes kummikutes pensionär kolmandast trepikojast. Ta jõudis meesteni, kes istusid õlut juues pingil kahe suure maja vahel muruplatsil, ning jäi seisma.
„Noh, joote jälle, tõprad?” küsis ta.
Mehed ei vastanud midagi, lihtsalt…
Kirjanikul ja teosel on vaja lugejaid, on vaja arvustusi ja tõlkeid. Mis aga kõigi teiste seast suudab välja paista, ei ole alati etteaimatav. See võib olla midagi, mis kulgeb parasjagu kirjanduse peahoovuses, aga võib olla ka midagi hoopis ootamatut. Taanis näib praegu erakordselt hästi minevat…
Liblika uni
*
ära loe silpe
niigi on lühike
viinakuupäev
*
kronksujalind…
Andrus Kasemaa: „Minu viimane raamat”.
„Varrak”, 2014. 164 lk.
Alguses tundub, et Kasemaa minategelane on Poeedirahust minema kolinud. Ruum on muutunud — luuleraamatute ja romaani „Leskede kadunud maailm” tegevuspaik, mida Tõnu Õnnepalu on nimetanud Jõgeva tagant algavateks „tundmatuteks aladeks”, on maha jäetud ja sõidetud elama Läänemere saarele….
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.