Artiklid
-
Kirjanik kratiks
Kirjanikuna teadlaste seas olla on pisut pentsik, kõigil on siin ette kanda konkreetsed teemad, uurimisvaldkonnad ja rääkida ilmselt mingitest rahvaluulealastest avastustest. Minul teaduslikku juttu rääkida ei ole ja ma isegi ei tea täpselt, mida transmediaalne siire tähendab. Aga ma aiman, et mind on siia kutsutud,…
-
Venelase nimi eesti kultuuriruumis
Ma olen juba ammuilma harjunud, et minu ema eesnime võib kirjutada eesti keeles nelja eri moodi: Ljudmila, Ludmila, Ljudmilla ja Ludmilla. Ja mis seal pattu salata — pole viitsinud meelde jätta, kuidas see tal passis täpselt seisab. Niikuinii on kõik suhteline. Nõuka-aegne passiametnik kirjutas nii,…
-
Ema laul
Karin Saarsen on 1970. aastal artiklis „Emaarmu motiividest Marie Underi luules” osutanud, et ehkki peame Underit sensuaalse armuluule ülemlaulikuks, on tema luules palju sellist ülimat armastust nagu ema armastus oma lapse vastu: „sirelite lillatavast puhmastikust võib vilksatada ka õnneliku ema lapsukeste käharpäid”. Selline lapse ja…
-
„Ma olen tegutsenud”
TOOMAS HAUG: Su tõlketööde mahukas nimekirjas on esimesed raamatus ilmunud soome kirjanduse tõlked aastast 1984. Meie tutvus on ka vististi pärit sellest aastast. Olin just „Loomingusse” tööle tulnud ja hakkasin tutvuma Kirjanike Maja elanikega. Sina kõndisid siis juba Soome sillal ja muuhulgas varustasid pimeduseriigis viibijaid…
-
Ta laulab ja mina räägin
Olen vahel mõelnud, mis on mul ühist Doris Karevaga pääle selle, et oleme kirjutanud ja avaldanud mitmeid luuleraamatuid. Üht-teist on. Näiteks oleme Kirjanike Liidu nimekirjas peaaegu kõrvuti, ainult Ruth Karemäe jääb vahele. K on eesti keeles väga sage täht. Nagu A. Kreutzwald. Koidula. Kaalep. Kross….
-
Pidev piirilolemine
Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios.
CAROLINA PIHELGAS:…
-
Hvostov ja kotipoisid
Andrei Hvostovi kirjutatut on alati põnev lugeda. Ta oskab luua dramaatilist õhkkonda, on tükati robustne ja samas sentimentaalne. Ta räägib isiklike kogemuste põhjal ja tundub väga siirana. Lugesin huviga ka tema lugu „Vene värk” augustikuu „Loomingust”. Seegi on omaelulooline kirjutis ja sellisena ei kuulu arvustamisele….
-
Uue maailma Tammsaare
Nägin selle unenäo päris ammu. „Estonia” kontserdisaalis kanti ette tuntud eesti helilooja uut teost. Täis saal. Ma avasin silmad koridoris, uksed saali olid juba suletud. Koridorist nägin läbi udu pilte saalisolijatest. Aplodeeritakse. On tunne, et seal valitseb mingi uinutav ja salapärane ühiskogemus. Ettekantud teos on…
-
Millest elad, kirjanik?
Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013
Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki inimesed. Ka meie peame sööma ja jooma, ka meil peab olema katus pea kohal, riie…
-
Äär on kokkupuutepunkt
Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja, kel on ilmunud kaks kogu: „Rohujuurte juures” („Värske Raamat”, 2011) ja „Läved ja tüved” (EKSA, 2013). Pärtna on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant ning Tartu ja maailma kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Sel aastal pälvis tema luuletus „Sees” Juhan…
-
Helle Helle, kirjutatud olevikus
Helle Helle on üks tänapäeva tunnustatumaid prosaiste Taani kirjandusmaailmas. 1965. aastal sündinud Helle Krogh Hansen avaldas esimese jutustuse 1987. aastal ajaleheveergudel, ent tõsiseltvõetav debüüt Eksempel på liv („Näide elust”) ilmus 1993. aastal, ja seda juba siis, kui ta oli oma kirjanikunimeks võtnud vanavanaema perekonnanime Helle….
-
Konrad Mäele mõeldes ja mäletades
Tundub kummaline, et eesti kunsti suurkujule Konrad Mäele võib tänapäeval mitte ainult mõtelda, temast monograafiaid kirjutada, vaid teda võib ka mäletada, ja seda väga isiklikult. Mõistagi ei saanud ma kokku puutuda kunstniku endaga, mõnel määral vaid tema kolleegidega, kes teda isiklikult olid tundnud ja mälestusi…
