Tormilised on nende aastate kohta vähe öeldud. Pigem on see orkaan, mis Eestit ja laiemalt Ida-Euroopat tabab.

Nõukogude Liidus algab juhtide karussell. 1984. aasta alguses sureb Juri Andropov ja uueks peasekretäriks saab Konstantin Tšernenko, kes sureb 1985. aasta alguses. Järgmiseks liidriks tõuseb Mihhail Gorbatšov, kes kuulutab 1986. aastal välja glasnosti ja perestroika, mis vastu algset kavatsust hävitab nii Nõukogude Liidu kui ka nn sotsialismimaailma.

Eestis algavad muutused 1987. aastal, kui „Sirp ja Vasar” avaldab Priit Pärna karikatuuri „Sitta kah!” ning toimub Hirvepargi miiting. 1988. aastal asutatakse Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eestimaa Rahvarinne, järgmisel aastal toimub Balti kett ja 1990. aasta 24. veebruaril Eesti Kongressi valimised. 30. märtsil 1990 kuulutab ülemnõukogu välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks. Riigi hümn, lipp ja vapp võetakse ametlikult kasutusele. Võitluse lõpp vormistatakse 20. augustil 1991, kui Ülemnõukogu kinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust. Samal ajal algab majanduses hüperinflatsioon. 1992. aasta alguses lastakse enamik hindu vabaks ja suveks tõusevad need 1990. aasta sügisega võrreldes ca 33 korda. Viimane suur murrang on rahareform 1992. aasta juunis, mis lõpetab hüperinflatsiooni, aga hävitab ka paljude inimeste säästud ja muudab radikaalselt majandust, sealhulgas ajakirjade trükkimist ja levikut.

Mida muud võiks sellesse loendisse mahtuda, kui jätta kõrvale Ida-Euroopa keerukad poliitilised vabanemised? 1986. aasta veebruaris šokeerib maailma Rootsi peaministri Olaf Palme mõrv ja aprillis Tšornobõli aatomielektrijaama katastroof. 1987. aasta märgiks saab USA börsikrahh 19. oktoobril ehk Must Esmaspäev. 1989. aastast jäävad mällu Tian’anmeni meeleavaldused Pekingis. 1990. aasta 31. jaanuaril ootab üle viie tuhande inimese Moskvas pikki tunde esimese McDonaldsi kiirsöögikoha järjekorras. 24. novembril 1991 sureb AIDS-i Freddie Mercury. See on üks suuremaid lahkumisi roki ajaloos ja siiani on tunne, et see oli palju, palju hiljem… 1992 kirjutavad kaksteist Euroopa Ühenduse liiget Maastrichtis alla lepingule, mis paneb aluse tänasele Euroopa Liidule. Ja sama aasta lõpus teatavad mitte just armastatud Walesi prints ja sügavalt jumaldatud printsess Diana ametlikult oma abielu lõpust.

Kõige selle kõrval toimub eeskätt USA-s vaikne, aga tulevikumõjult ehk suuremgi muutus. 1983 tehakse valmis esimene kommertsiaalne mobiiltelefon ja Multi-Tool Word, millest peagi saab Microsoft Word. 1984 tuleb Apple välja Macintoshiga ja 1990 ilmub Microsoft Office. Veebini jääb veel vaid mõni aasta.

Kirjandus ja kultuur

Maailma kirjanduses toimuv jääb Eesti elus sel ajal kaugele tagaplaanile ning tollased muutused jõuavad meile kümmekond aastat hiljem. Vaid mõned märkused.

Postmodernism ja maagiline realism kestavad, ilmuvad Don DeLillo „Valge müra” (1985), Patrick Süskindi bestseller „Parfüüm” (1985), Thomas Bernhardi „Ärakustutamine. Lagu” (1986), Umberto Eco „Foucault’ pendel” (1988). Perioodi lõppu jäävad kaks kultusteost, Bret Easton Ellise õudusromaan „Ameerika psühhopaat” (1991) ja Douglas Couplandi „X-generatsioon. Lood kiirenduskultuurile” (1991). Need toovad kirjandusse uue USA noortemaailma, mida valitsevad kaubamärgid ja ängid, edukultus ja edu-usu kadumine.

Eriti angloameerika maailmas on oluline märksõna postkolonialism (põhiteoreetikud Edward Said, Gayatri Chakravorty Spivak ja Homi Bhabha). See tõstab esile kirjandusliku Aafrika, Kariibi mere saared, India, Ameerika mustanahaliste kirjanduse jms. Hitiks tõuseb india-inglise segaperest Haneif Kureishi „Äärelinna Buddha” (1990) ning muutus peegeldub ka Nobeli kirjandusauhindades. Esimese mustanahalisena saab selle nigeerlane Wole Soyinka (1986), seejärel Derek Walcott (1992) Saint Lucia saarelt ning 1993. aastal esimese mustanahalise naisena USA kirjanik Toni Morrison.

Üha jätkub meelelahutuslikuma kirjanduse tõus, tegijateks enamjaolt eelmise perioodiga samad autorid. Aga sünnib ka senist fantastikakirjandust radikaalselt muutev küberpunk, mille kuulsaim esindaja on ilmselt William Gibsoni „Neuromant” (1984). Ja 1990. aastate alguses murrab ingliskeelsesse maailma Nordic noir, mille isa Henning Mankell alustab 1991 inspektor Wallanderi lugusid, ning läbilöögi teeb Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju” (1992).

Ka sellesse aega paigutuvad mitmed ülibestsellerid, suurim hitt brasiillase Paulo Coelho pseudofilosoofitsev „Alkeemik” (1988, 65 miljonit). Samal 1988. aastal ilmub ka inglise kosmoloogi Stephen Hawkingi „Aja lühilugu. Suurest Paugust mustade aukudeni”, millest saab menuk keerulisele teemale vaatamata (25 miljonit) ja 1991 teine ebatavaline bestseller, norralase Jostein Gaarderi „Sofie maailm. Romaan filosoofia ajaloost” (40 miljonit).

Aga kirjanduselu olulisim sündmus on Iraani ajatolla Khomeynī fatwa, otsus mõista surma Salman Rushdie tema teose „Saatanlikud värsid” (1988) eest. Tegu, mis paneb täiesti uude mõõtkavasse nii kirjanduse kui ka radikaalsete moslemite maailmapildi.

Eesti tõlkekirjanduses jätkab esimene perioodipool vana rida, pakkudes ennekõike head jutukirjandust (näiteks E. M. Remarque’i „Läänerindel muutuseta”, 1983). „Loomingu Raamatukogu” Estica jätkub „väikese kirjandusega”. Muu hulgas avaldatakse Peet Vallaku novellivalik „Hinge taud” (1983), mille tagajärjeks on toimetaja Jüri Ojamaa vallandamine. Tõlgetest üllatavad näiteks Dale Wassermani hipinäidend „Lendas üle käopesa” (1985), Gertrude Steini lesbimaiguline „Alice B. Toklase autobiograafia” (1985) ja Hermann Hesse „Siddhartha. Hommikumaaränd” (1986).

Glasnostitoodud trükivabanemine algab „Loomingu Raamatukogus” aastal 1987, plahvatus järgneb 1988. Hakkab ilmuma varem keelatud ja nõukogudevastane klassika, tipuks George Orwelli „Loomade farm” (1988) ja „1984” (1990), aga ka Mihhail Bulgakovi „Koera süda” (1988) ja Aleksandr Zinovjevi „Katastroika” (1991). Tugevalt tõuseb eesti tekstide osakaal. Tuleb seni keelatud pagulaskirjandus. Eelkäija on siin Karl Ristikivi, kellelt juba 1987 ilmub „Lohe hambad”, järgnevad Ain Kalmuse „Juudas” (1988), Käbi Laretei „Peotäis mulda, lapike maad” (1989), Ilmar Talve „See oli sel ajal kui… Vesteid ja sulekriipse paguluse algaegadest 1945–1954” (1990) jm. Tulevad mõned keelatud kohalikud tööd, nagu Uku Masingu „Ehatuule maa” (1988) ja Hando Runneli „Laulud eestiaegsetele meestele” (1988). Ja lõpuks mitteilukirjandus, keskmeks eestlus ja ajalugu. Nii kannab 1988 ilmunud „Valik II” otsest alapealkirja „Artikleid eestluse ajaloost”, 1989 ilmuvad Jakob Hurda „Kõned ja kirjad” ning suurhitt, Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu „Kodu lugu”. 1992. aastaks saab muutuste hoog „Loomingu Raamatukogus” läbi.

Suured kirjastused reageerivad aeglasemalt. Uut aega märgib siin näiteks Aldous Huxley düstoopia „Hea uus ilm” (1989), aga plahvatus saabub 1990, kui ilmuvad Margaret Mitchelli „Tuulest viidud”, Vladimir Nabokovi „Lolita”, Günter Grassi „Plekktrumm”, Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag” ning hiljem mitmeid kordi taastrükitud Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõju(s)tada inimesi”. Lisaks avaldatakse Uue Testamendi uustõlge (1990) ja piibli esmatõlke faksiimile (1990). Samal ajal toimub muutus tõlkimise geograafias. Eriti teravalt peegeldab seda „Mirabilia” sari, kus 1989. aastani tugevalt esindatud vene kirjandus 1990. aastast täielikult kaob.

Stagnatsioon

Eesti kirjanduses jõuab 1980. aastate keskel kätte suur stagnatsioon. 1983 on üllatavalt tugev luuleaasta, ilmuvad Mari Vallisoo tippkogu „Rändlinnud kõrvaltoas”, Doris Kareva „Salateadvus”, Juhan Viidingu lõpukogu „Tänan ja palun”. Aga need on siinses ajaarvestuses eelmise perioodi tekstid. Samuti kuulub suuresti minevikku Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab” (1985), milles on koos uusi ja väga vanu luuletusi. Üldiselt hakkab eelmise perioodi tippude luule taanduma (Viiding, Luik) või kuhtuma (Runnel, osalt Kareva). Olulisim muutuja on Jaan Kaplinski, kelle 1985. aastal ilmunud „Õhtu toob tagasi kõik” vormistab juba varem alanud radikaalse muutuse. Tema uus luule on „tükk elatud elu”, kus tõeluse maailm ei ole kusagil kaugel, vaid siinsamas, kodus. Sellest saab noorema luule oluline mõjur.

Proosa kese jääb 1980. aastate algupoolel tühjaks. Valitseb madal ja hall perifeeria, millest tõusevad esile ainult üksikud sähvatused. Kümnendi ainus suur romaan on Viivi Luige sõjajärgse lapsemaailma pildistus „Seitsmes rahukevad” (1985). Eelmise perioodi tipud hakkavad väsima ja ei ole enam samal tasemel. Undi „Kuuvarjutus” (1984) ja Valtoni „Arvid Silberi maailmareis” (pikk variant 1984) jõuavad mõlemad keele ja tegelikkuse suhte lammutamiseni, kuid jäävad tollases kirjandussituatsioonis tagaplaanile. Ka Krossi tippajad on möödas („Professor Martensi ärasõit”, 1984). Mutt avaldab palju, aga mitte esikromaani tasemel. Samas ilmub temalt hiilgav paroodia „Elu allikad” (1988), mida paljud peavad autori parimaks tööks (mina sealhulgas).

Lisaks mõjub 1980. aastate keskpaik otsekui joone allatõmbamine ja kokkuvõte juba enne perestroikat. Ilmub hulk elavate autorite valitud teoseid (Promet, Ilus, Peegel, Valton, Traat, Unt…). Algatatakse „Eesti romaanivara” (esimene valik 1982–1992) ja „Eesti novellivara” (esimene valik 1983–1991). Romaanide seas ilmuvad muuseas üsna alguses August Gailiti „Karge meri” (1983) ning Karl Ristkivi „Tuli ja raud” (1984).

Hüpe vabadusse ja (post)modernismi

Järgneva viie aasta jooksul muutub eesti kirjandus radikaalselt, alusteni välja.^[1] Tsensuuri kadumine muudab mõttetuks mitmed teemad ja vaateviisid. Tegelik poliitika muudab mõttetuks kirjanduse kui selle olulise aseaine. Nendega koos kaob kirjaniku roll „eesti rahva hääle” ja „avaliku südametunnistusena” ning lagunevad „ühisel saladusel” põhinevad suhted autori ja lugeja vahel. Saabub taas avangardismi aeg ning toimub eesti kirjanduse neljas (ja lõplik) hüpe modernismi poole. Tagajärjeks on suur põlvkonnavahetus, mis lõplikult vormistatakse järgmisel perioodil.

Luule

Luules saavad ilmuda varem keelatud või ebasoosingus tekstid. Aga selliseid kogusid on vähe. Lisaks „Loomingu Raamatukogus” ilmunule avaldatakse Paul-Eerik Rummo legendaarne „Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972” (1989) ning Kaplinski „Hinge tagasitulek” (1990). Keskne on luulepööre ja hüpe avangardi kaudu modernismi poole.

See on rühmade ja manifestide aeg. Ühe pooluse moodustab siin 1988. aastal asutatud Wellesto (Doris Kareva, Hasso Krull, Indrek Hirv jt), mille algatajad muuseas käisid koos „Loomingus” Ott Rauna toas. Neilt ilmub koguteos „Wellesto” (1989), aga üldiselt jääb rühmituse tegevus kirjandusmurde seisukohast marginaalseks.

Tõelise hüppe teevad etnofuturistid: rühmitus Hirohall (1988–1991), Eesti Kostabi-$elts (1989–) ja selle ajaleht „Kostabi” (45 numbrit 1991–1993). Nende loosungiks on etnilise identiteedi ühendamine postmodernismi/avangardismi lõputute mängudega ning eesmärgiks „püha” kultuuri hävitamine ja asendamine etnofuturistliku kultuuriga. Nende tegevuseks on avangardistlikud kirjutised, aktsioonid, skandaalid jm ning nende suhtumine kirjandusse ja keelde on varasemast palju irriteerivam, mängulisem, teravam. Selle seltskonna juhtkujud on etnofuturismi sõna väljamõtleja Karl Martin Sinijärv ja manifestide põhiautor (Sven) Kivisildnik.^[2]

Üldisemalt algab luulemurrang juba 1986, kui pääsevad trükki Priidu Beieri ja Kalev Kesküla „hilinenud” esikkogud ning Hasso Krull, kellele järgmisel aastal järgnevad Kauksi Ülle ja Indrek Hirv. Suurim sadu tuleb 1989, kui ilmub „Kassett ’88” (Sinijärv, Tõnu Trubetsky, Märt Väljataga, Ringo Ringvee), lisaks Kivisildnik ja Merca Kanadas.

 Järgnevad Villu Tamme, „Kassett ’91” (Triin Soomets, Ats, Ruth Jyrjo, Liisi Ojamaa, Elo Vee) ning veel kogusid Beierilt, Sinijärvelt, Hirvelt, Kivisildnikult, Keskülalt, Kauksilt ja ka varem debüteerinud Tõnu Õnnepalult. Lõpp-punktiks võiks olla hilisemas käsitluses uue luule põhikuulutajaks pandud Hasso Krulli „Luuletused 1987–1991” aastast 1993.^[3] Seitsme aastaga ligi kolmkümmend raamatut autoritelt, kellest suur osa hakkab määrama järgneva kümnendi luulet. Sealjuures paistab, et Beieri, Sinijärve ja Hirve jaoks on need ühed tippaastad.

See luule astub programmiliselt kõrvale seniselt eesti luule peateelt. Taustadeks on nüüd futurism, sürrealism, ekspressionism, Visnapuu, Talvik, Masing, uuenenud Kaplinski, mitte enam etnosümbolistlikud Under ja Alver. Luuleteksti olulisteks märksõnadeks saavad aga allkeeltemäng, kindlate žanritunnuste kadumine, kon-situatiivsus, allusioonid jms.Plahvatusega muutunud luulemaailma võtab ehk kõige paremini kokku Tõnu Õnnepalu „Kassett ’88” arvustuses: „Eesti Luule on nüüd valmis. Sinna enam ridagi juurde ei kirjutata.” Ja Eesti Luuletaja kui rahva südametunnistuse ja vaimulipu hoidjaga on nüüd yock.^[4]

Proosa

Proosas algavad muutused avalikustamisega. Ilmub Heino Kiige „Maria Siberimaal” (1988), Arvo Valtoni „Masendus ja lootus” (1989, esimene põhjalik küüditamisromaan) ja Raimond Kaugveri novellid „Kirjad laagrist” (1989), lisaks Jaan Krossi „Väljakaevamised” (1989 soome (!) ja 1990 eesti keeles) Stalini-järgse aja eludest ja oludest. Trükiarvud plahvatavad hetkeks üles, tipuks „Maria Siberimaal” (125 000) ja pikaaegse tiraažikuninga Kaugveri „Kas ema südant tunned sa?” (1988, 115 000). Ka „Romaanivara” hakkab avaldama seni vaenatud teoseid (näiteks 1991. aastal Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” ja Ristikivi „Hingede öö”).

Üldiselt sünnib uut ja olulist proosat küllalt vähe, lisaks Siberi-kirjandusele Nikolai Baturini „Karu süda” (1989), Mari Saadi „Võlu ja vaim” (1990), Kaplinski „Kust tuli öö” (1990), Luige „Ajaloo ilu” (1991). Kõige olulisemaks on hiljem peetud kolme teose loodud esteetilisi piirimärke aastal 1990. Need on Mati Undi postmodernistlik „Öös on asju”, Jaan Unduski barokne „Kuum” ja Peeter Sauteri „Indigo”. Mind on see arusaam pannud pigem õlgu kehitama. „Kuum” jääb üksi, „Öös on asju” on ammu teatrisse sukeldunud Undi hilistöö. Oluliseks saab neist üksnes Sauter, kes toob eesti kirjandusse biitnikute luuserimõttevoolu, argielust lõigutud ehedana mõjuvad tükid ja argikeele. Tegelikult avab see eesti kirjandusele raja, mida USA-s käidi kolm-nelikümmend aastat varem, ja annab vaid ühe suuna tulevikku.^[5] Uus proosapõlvkond koos uute kõnelemisviisidega tuleb alles 1993. aastast.

Kirjastamine ja ajakirjad

Muutuma hakkab ka kirjastamine. 1985. aastal oli asutatud „Vikerkaar” (ja venekeelne sõsarväljaanne „Raduga”), tollase päise järgi ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ühiskondlik-poliitiline ajakiri. Sellest saab uuenduslike mõtete üks keskmeid, modernistlikust-avangardistlikust kirjandusest kuni eesti keele kaitse ja ebasovetliku ideoloogiani. 1989. aastal taaskäivitatakse „Akadeemia”, millest kujuneb küll sõjaeelsest erinev ajakiri. Muu hulgas hakatakse seal süstemaatiliselt tõlkima maailma uuemat kirjandusteadust.

1987. aasta juunis moodustatakse Heino Kiige eestvedamisel kirjanike kirjastuskooperatiiv Kupar. Paberipuudus ja riikliku dotatsiooni kadumine viivad senised kirjastused Eesti Raamatu ja Valguse 1990-ndate algul jagunemisteni. Esimesest pungub Olion, teisest Koolibri ja Entsüklopeediakirjastus. Lisaks asutatakse 1991. aastal erakirjastus Varrak.

Trükkimises toimubki oluline murre 1991. aastast alates. Seda iseloomustab keelatud klassika ja pagulaskirjanduse trükkimine, seejärel kriminullide ja esoteerilise kirjanduse tulv. Aga kohe paistab silma ka vabadusega kaasnev avaldamisinflatsioon, eriti luules. Kui „Loomingu” 1987. aasta luuleülevaade loeb üles 11 luulekogu, siis 1991. aasta ülevaates on kirjas juba 45 esmatrükki.

„Looming” 1983–1986

„Looming” on sama muutuv kui ühiskond. Tingliku piiri saab ka siin tõmmata 1987. aastasse ja perioodipooled on nii erinevad, et neid tuleb käsitleda eraldi.

„Looming” saab 1983. aastal kuuskümmend ja seda juubelit tähistatakse suuremalt kui kunagi varem. Osa võtavad soomlased, ilmub mälestusi ja sõnavõtte, katkeid Friedebert Tuglase kirjadest „Loomingu” asutamise ajast. Trükitakse esimene „Loomingu” bibliograafia, sisuks nõukogude aastad 1940–1984.^[6] Samas muutuvad tsensuur ja parteiline piiramine pigem hullemaks kui varem.^[7]

Luule ja proosa

Ka sel perioodil on luules oma paljuavaldajad: Ene Mihkelson, Aleksander Suuman, Leelo Tungal, Mats Traat, Hando Runnel, Vesipapp (Mart Mäger). Aga ei saa öelda, et nad määraks oma aja luulet või tuleviku suunda.

Eelmiste perioodide suured autorid taanduvad või muutuvad kesisemaks. Vallisoo maagilise realismi luules hakkavad värvid tuhmuma. Luik ja Viiding avaldavad vähe ja tase pole enam see. Kui ehk valida, siis Viidingu „Pilt ja sõna” („Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees / lääpab oma ainulaadset sammu”).^[8] Karevalt ilmub tema kuulsaimaid tekste „Käib aimamatut rada armastus”.^[9] Edasi liigub ta üha enam maisest armastusest taevase armastuse poole, aga see luule ei ole enam nii sugestiivne. Ei saa lahti tundest, et Üdi/Viiding ja Kareva elasid luuletajatena äärmiselt kiiresti. Nende sisemise elamise kiirus oli kordi suurem kui välise elu aastad.^[10]

Nagu eelmisel perioodil, nii ka nüüd avaldatakse pidevalt ja kildhaaval noori, kes saavad sõna enamasti vaid korraks. Aga 1985. aasta jaanuaris ütleb Teet Kallas parteikoosolekul, et noortel taset ei ole ning uusi autoreid avaldatakse „Loomingus” liiga lihtsalt.^[11] Osalt on tal kindlasti õigus, aga teisalt paistab välja see, et 1960. aastate põlvkond ja vanemad ei taju noorte muutunud kirjanduspilti. Kui suur osa noori jätkabki eelkäijate vaimu kesisel kujul, siis kesksed tulijad esindavad hoopis teistmoodi kirjandusmõtet ning see ei paista mahtuvat vanema põlve hinge.

Siiski on vaja ära märkida kaks muutuvat klassikut. Lisaks Kaplinskile liigub argielu seikade luulendamise poole ka taas avaldama hakkav Paul-Eerik Rummo („Lesin pööningul, loen. Vihm vihm / krabiseb suvise eluaseme katusel”). Aga temalt ilmub ka kõrgemale vaatavaid tekste („Kelle ja mille kaudu kõik jumal ei kõnele, silphaaval, häälikhaaval”) ja noorusaja avangardistlikke Jüri Palmiste luuletusi.^[12]

Proosas ilmuvad endiselt pikad romaanid: Krossi „Professor Martensi ärasõit” (1983, nr 10–12), Undi „Kuuvarjutus” (1984, nr 1) ja Muti „Keerukuju” (1984, nr 6 ja 7), Mihkelsoni „Korter” (1985, nr 5 ja 6) jm. Mats Traadi „Minge üles mägedele” osad jätkuvad läbi kogu perioodi (esimene jagu 1986).

Keset keskmist hallust leidub järsku väga hea number, nimelt Tuglase erinumber 1986. aasta veebruaris. Seal säravad Jaan Unduski „Sina, Tuglas”, mille esimene lause jahmatab ka aastakümneid hiljem: „See oled siis sina, Tuglas, meie kultuurimetsade isahirv ..”^[13] Selle kõrval Ain Kaalepi „Friedebert Tuglase hiigelsonett”, Toomas Liivi „Friedebert Tuglas novellikirjanikuna”, Jaan Kruusvalli lühilood, Kareva luule. Ja Betti Alveri hilisluule üks tippe „Korallid Emajões”: „Raudsillal / viskasin vette / ma punakorallidest / kee.”^[14]

Traditsioonide jätkumine

Artiklites ja esseedes jätkuvad eelmise perioodi traditsioonid ja tase. Ilmuvad olulised kirjandusartiklid. 1985. aastal tulevad seitsmekümnendate uuenenud luule mõistmise üks võtmetekste, Andres Langemetsa „Pausid luules ja vaikus meeles” ning Rein Kruusi „Erni Hiire kirjanikutee alguse taustast”, tegelikult detailne faktiülevaade eesti futurismi algusest, kus salakaubana sisse toodud ka ülikeelatud Albert Kivikas. Endel Nirk jätkab romaaniuuringuid, millest „Loomingus” ilmub käsitlus Ristikivi ajalooromaanide sarjast.^[15] Ja see on Toomas Liivi aeg, kes kirjutab lausa sarjadena artikleid luuletajatest ja (novelli)kirjanikest, jätkates seda tööd ka järgmisel perioodipoolel (Hindrey, Ristikivi, Lepik, Kalmus, Alver, Vihalemm jt). Aarne Vinkel kirjutab mitmes numbris August Mälgu lugu ja pakub 1983. aasta novembrinumbris mälestusi Gustav Suitsust, mis lööb esimesed mõrad seni valitsenud üldisesse ülistusse, rääkides, kuidas Suits oli 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses tuimavõitu ja üliõpilastest kaugel.^[16] Üle aastate hakkab ilmuma Juri Lotman, näiteks 1984. aastal väga oluline „Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest”.^[17]

Leidub üks väheseid tollaseid lugejasotsioloogilisi uuringuid, Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma „Eestlane raamatuostjana”. Nende pakutud ostjatüübid pole ehk enam relevantsed, aga huvitav on vaadata, keda peale Lutsu ja Tammsaare tollal tunti. Nimekirja eesotsas (94–80% tuntusega) on Vilde, Tuglas, Smuul, Kuusberg, Kross, Traat, Promet, A. Beekman, Ü. Tuulik, Rannet ja Kaugver.^[18]

Ilmuvad areenile ajakirja vastne toimetaja Toomas Haug, tihti saksakeelsest maailmast kirjutav Linnar Priimägi, Udo Uibo jt noored vihased mehed. Tagantjärele oli eriti huvitav Uibo väga sapine „Populismist kirjanduses” (1984), milles olmekirjandus saab kirjandusliku populismi tiitli.

Laiemast maailmast olgu mainitud Jüri Alliku „Unenäost psühholoogi pilguga” (1983), Juhan Kahki kohtuprotokollide kaudu nähtud uutmoodi mikroajalugu „Inimesed ja olud „vanal heal” Rootsi ajal” (1983) ning kaks tollast vapustust: Ülo Tuuliku Kampuchea genotsiidi lugu „Kõrge taevas” (1984) ning Talis Bachmanni ülevaade „Eksperimentaalsest esteetikast” (1985). Neid tuleks ka praegu lugeda.

„Looming” 1987–1992

Perestroika eel nimetavad parteiülemused „Loomingut” nõukogudevastaseks ja peatoimetaja Kalle Kurge juhitamatuks. Aga revolutsioon algab altpoolt. 1987. aasta suvel lähevad toimetuse vastuolud peatoimetajaga nii teravaks, et kogu toimetus palub ennast töölt vabastada. Tüli tuumaks paistab olevat venitamine Heino Kiige romaani „Maria Siberimaal” avaldamisega ja seik, et juhtkond, ennekõike peatoimetaja tegutseb üle toimetuse pea. Toimetuse kõige huvitavam nõue on, et juhtkond suhtleks nendega võimalikult ühemõtteliste lausete ja loogiliste argumentidega, mitte hämarate vihjete, hoiatuste jms abil („Küll te näete, mis sellest tuleb…”). Kirjanike liidu juhatus valib 16. septembril uueks peatoimetajaks Andres Langemetsa (kuigi toimetuse kandidaadiks on Paul-Eerik Rummo). EKP Keskkomitee büroo kinnitab Langemetsa ametisse alles 5. jaanuaril 1988. See on väidetavasti esimene kord Nõukogude Liidus, kui kirjandusajakirja toimetaja niimoodi valitakse, ja lisaks kõigele mitteparteilane.

Aastail 1985–1987 muutub suuresti ka toimetus. Kui kümneaastaku esimest poolt teevad Mihkel Mutt, Jaan Kruusvall, Joel Sang, Rein Veidemann, siis teist poolt Asta Põldmäe, Mihkel Loodus, Mart Mäger, Rein Kruus, osalt Udo Uibo. Kahte poolt ühendavad Toomas Haug, Ott Raun ja Valeeria Villandi. 1986. aastast hakatakse ajakirja sabas esmakordselt ära trükkima toimetuse kõigi töötajate nimesid ja kontaktandmeid.

Samuti muutub „Loomingu” määratlus ja n-ö tehnilised parameetrid. Aastal 1988 koostab ENSV Kirjanike Liit uue põhikirja, muudab 25. novembril nime Eesti Kirjanike Liiduks ja kuulutab välja järjepidevuse 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liiduga.^[19] 1988. aasta viimasest numbrist seisab ka „Loomingu” tiitellehel „Eesti Kirjanike Liidu kuukiri”.

Ajakirja maht püsib 18  trükipoogna peal, trükiarv teeb aga kääru. 1983. aastal on see 19 000, 1984. aastast vahemikus 21 000 – 23 000. Suur tõus ja tippaasta on 1989, kui tiraažinumbriks on 32 000. 1990. aastal hakkab see allapoole liikuma, olles 6. numbrist alates 25 000. Aastail 1991 ja 1992 järgneb kahekordne langus, nii et aastate keskmisteks tiraažideks kujuneb 12 000 ja 5500. Muutunud olusid peegeldab ka 1991. aastal hõredamaks läinud trükk.

Ka pikalt stabiiline hind 50 kopikat muutub. 1982 on uueks hinnaks 70 kopikat, 1991. aasta hüperinflatsiooni ajal saab sellest 2 rubla, mis peab vastu kogu aasta. Tõeline hüpe saabub 1992, mille alguses lastakse enamik hindu vabaks. Esimene number maksab 5 rubla, järgmised 8 rubla, peale juunikuist rahareformi on hind alguses 2 krooni ja augustist 3 krooni. Kuna rublad vahetati kroonideks kursiga 10 rubla = 1 kroon, siis tõusis ajakirja hind kaheksa kuuga kuus korda. („Loomingu” saatus ei olnud midagi erilist, samasuguse tiraaži- ja hinnakõveraga liikusid hüperinflatsioonis ja oma raha tulekul ka teised ajakirjad, ajalehed ja ka raamatud.)

Ja muidugi suureneb ajakirja vabadus, kui juba 1988. aastast nõrgenenud tsensuur lakkab 15. juunil 1989 täielikult (viimane tsensuurimärge MB leidub 1989. aasta 6. numbris). 1988. aasta muutusi ja väljakutseid ühiskonnas ja ajakirjas proovib sõnastada peatoimetaja Andres Langemets.^[20]

Pagulased tulevad tagasi

Uue perioodipoole keskne kirjanduslik teema Eestis on pagulaskirjandus, millest suurem osa oli seni peitunud erifondis ja kohalikust kirjandusloost otsesõnu välja lõigatud. 1987. aasta detsembris toimub Karl Ristikivi 75. juubelisünnipäeva konverents. 1989. aasta mais leiab aset kodu- ja väliseesti kirjanike kohtumine Helsingis, kus ettekande peavad Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Arvo Mägi ja Ilmar Talve.^[21] Järgmisel aastal peetakse Tallinnas teine väliseesti kirjanduse konverents ja 1991 ilmub Piret Kanguri (Kruuspere), Karl Muru ja Ülo Tontsi sajaleheküljeline „Väliseesti kirjandus”, esimene kohalik pagulaskirjanduse tervikkäsitlus.

Pagulaskirjandusest kirjutab pidevalt „Sirp ja Vasar” (mis 1989–1990 kannab nime „Reede” ja seejärel „Sirp”), aga ka „Loomingus” saab pagulaskirjandusest olulisim kirjanduslik teema. 1987. aasta 9. number keskendub Ristikivile ja ühtlasi avab tee pagulaste avaldamisele. Seal ilmuvad Ristikivi modernismiprogrammiline „Novell” ning Toomas Liivi, Endel Nirgi ja Oskar Kruusi artiklid.

1988. aasta jaanuarinumbris kõnelevad pagulaskirjandusest Endel Nirk, Karl Muru, Harald Peep ja Aarne Vinkel. Seltskond on hoolikalt valitud (kõik teaduste doktorid ja kaks neist professorid). Kuigi kõnepruuk on ettevaatlik (eriti Peebul) ja jutt suuremas osas faktograafiline, on kõik siiski ühel nõul eesti kirjanduse ühtsuses ja pagulaskirjanduse kõrges väärtuses.^[22]

1988. aasta detsembris lõpetatakse pagulaskirjanduse kasutamise piirangud, aga pagulaskirjanike järjepidev avaldamine algab juba suvel. Pea igas numbris on mõni asjakohane tekstikogum, kuigi enamasti saab üks autor ruumi vaid korra või paar. Ilmub kunagisi luuletusi kõigilt olulistelt poeetidelt (Raimond Kolk, Bernard Kangro, Ilmar Laaban, Ivar Ivask, Arno Vihalemm, Urve Karuks, Ivar Grünthal jt). Keskseks tegijaks tõuseb Kalju Lepik, kellelt ilmub juba 1988. aasta juulis kuulus „Nägu koduaknas” („koduaknast irvitab vastu / võõra verine nägu”).^[23] Lepik on ka see, kes hakkab 1989. aastast avaldama „Loomingus” oma uusi luuletusi, andes sellega märku pagulaskirjanduse staatuse muutumisest.

Proosat ilmub vähem (näiteks mõned tekstid Helga ja Enn Nõult ning Ilmar Külvetilt). Lisaks avaldatakse uuesti Ilmar Talve 1949. aasta programmiline essee pagulaskirjanduse tulevikust „Halli horisondi ees” (1990, nr 11).

Luule

Luulet ilmub palju (võrreldes proosaga erakordselt palju) ja stiilis „igaühelt midagi”. 1988 tulevad mõned vanad keelatud tekstid, juuninumbris näiteks Rummo ammu legendiks saanud „Saatja aadress”. 1989. aastal ilmub üle pika aja Johnny B. Isotamme vanu luuletusi, sealhulgas tema originaalsete pealkirjadega (tähe ja numbri kombinatsioonid) tekste, mis omal ajal keelu alla pandi (h6, g9, a13 jt).^[24] Lisanduvad tõlked, mis võib-olla varem ilmuda ei oleks saanud, näiteks veidi vene sümboliste-dekadente ja muidu tõrjutuid (Gumiljov, Ahmatova, Mandelštam, Severjanin, Tsvetajeva). Aga olulisim on kindlasti 1992. aastal ilmunud modernistliku luule tippteos, T. S. Elioti „Ahermaa” Paul-Eerik Rummo tõlkes.^[25]

Palju ilmub nooremaid autoreid. Pidevalt avaldab sel perioodil väga viljakas ja tippvormis Indrek Hirv. Hoogsalt ilmub ka varem keelualune ja paroodia piiril liikuv Priidu Beier („Möirga lõvi oh möirga / möirga mu Eestimaa”).^[26] Hooti luuletav Kalev Kesküla avaldab juba oma tuntud irooniat ja kultuurikonnotatsioone („Lahkumislaul”: „Friedebert Tuglase lahkumine linnakoolist / Eduard Vilde taganemine Mahtra lahinguväljalt [—] Minu usk sinu riigi lahkumise sisse / ei ole minust lahkunud”.)^[27]

Aga silma torkab siiski, et radikaalsemad autorid jäävad enamasti kord-paar ilmuvateks üksikhäälteks. Nii ilmuvad mõneks korraks punkar Tõnu Trubetsky (1988, nr 8), etnofuturistid Kauksi Ülle (1988, nr 5), Karl Martin Sinijärv (1989, nr 2, 1990, nr 5, sh „laul suurele kuisele inimehitamisele”), Hasso Krull (näiteks „Ühel Poussini pildil”, kus segunevad Poussini pildid, lukksepp Villu ja häälikuühendid).^[28] Suurim radikaal Kivisildnik ei esine sel perioodil kordagi. Uue luule kõige krestomaatilisemad tekstid ilmuvad siiski „Vikerkaares”: Karl Martin Sinijärve „salatanze ruumityhi” (1987, nr 2), Hasso Krulli „Modern Discourse” ja etnofuturistide komplekt „Visnapuudulik – luule ime!” (1989, nr 7).

Aga väga palju on eriti 1990. aastate alguses ka nimesid, mis hiljem jäävad lühendi jt taha. Ja üldisemalt vaadates ei paista „Loomingust” mingit teravat luulemurrangut, kuigi usutavasti mitmed tekstid ei oleks varem tsensuurist läbi läinud. Aga tagantjärele on seda võimatu öelda, kuna võimalused muutusid nii kiiresti.

Proosa

Proosas algab murre seni keelatud/tõrjutud teoste või teemadega. 1987. aasta esimeses numbris avaldatakse katkend Oskar Lutsu II maailmasõja ajal valminud „Sügise” teisest osast (kuigi pole päris selge, kas käsikirja avaldamine oli varem keelatud). Järgnevad Krossi „Silmade avamise päev” (nr 3), Rein Saluri sümboolse pealkirjaga „5.3.53” (nr 5), kuni 8. numbrist hakkab ilmuma Heino Kiige küüditamisromaan „Maria Siberimaal”, mille avaldamise ümber oli palju heideldud. Järgmisel aastal lisanduvad Valtoni „Masenduse ja lootuse” katkendid (1988, nr 1–3). Aga kiiresti saab selgeks, et sahtlipõhja peidetud nn nõukogudevastaseid teoseid peaaegu ei ole.

Pika proosa avaldamine muutub radikaalselt. Nüüd ilmuvad romaanide asemel üksnes katkendid (1989 Undi „Doonori meelespea”, 1991 Muti „Pingviin ja raisakass”, 1992 Baturini „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija”). Ja mitmed olulised teosed ei ilmu „Loomingus” üldse. Juba varem ei ilmunud Luige „Seitsmes rahukevad” ja ei ilmu ka „Ajaloo ilu”. Ja 1990. aasta kolmest murranguteosest (Unduski „Kuum”, Sauteri „Indigo” ja Undi „Öös on asju”) ilmub ajakirjas Undi katkend (1989, nr 3) ning Sauteri „Ma olen, sa oled, ta on” (1988, nr 11), osa teisiti komponeeritud tükke tulevasest „Indigost”. Nii peegeldab „Looming” peamiselt proosakeeldudest vabanemist, proosa uuendamine jääb suuremalt jaolt kõrvale.

Siiski ilmub ajakirja veergudele eripärane hääl minevikust, Madis Kõiv. 1987. aastal näeb trükivalgust Aivo Lõhmusega kahasse kirjutatud võrokeelne näidend „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan…”, 1989. aastal „Studia memoriae” katke ning hiljem vanu minilugusid aastate tagant. Nende kõrval paistavad silma veel Jaan Kruusvalli pisilood, aga üldiselt mõjuvad jutud-novellid üsna juhusliku kogumina.

Lõpuks peab mainima vähemalt ühte tõlget. Uue ja hoopis eripärase nähtusena ilmub Sergei Stadnikovi ülipõhjalikult kommenteeritud „Sinuhe jutustus” (1992, nr 4–6).

Teise poole võim

Umbes pool ajakirja mahust on esseistika-artiklite-kroonika käes. Kroonika muutub palju mahukamaks, sest pidevalt toimub midagi ja toimunust kirjutatakse pikemalt kui varem. Üha enam ja enam on juttu väliskontaktidest, välismaal toimunud üritustest, välismaistest auhindadest jms. Silma paistab Soome tähtsuse järsk tõus.

Väga palju võetakse sõna kõikvõimalikel teemadel. Nii on selle perioodi bibliograafias omaette alateemad nagu ajakirjandus, filosoofia-mõtlemine-eetika, usk-usuteadus-usundid, õigus, majandus jm. Tohutu mahuga paistab silma peatükk „Poliitika, ühiskondlik mõte, ideoloogiad”, mille hoog käib järgmisel perioodil maha, ning ka edaspidi palju mahtu võttev ajalugu.^[29] Uus aeg toob ka siin päevavalgele keelatud või vaenatud teemad, tekstid ja autorid, ja palju rohkem kui ilukirjanduse vallas.

Lõputult kirjutatakse Vabadussõjast, Eesti Vabariigist, selle tipp-poliitikute tegemistest ja saatusest (eriti Jaan Tõnissonist), 1940. aasta okupatsioonist ja järgnevatest võitlustest Nõukogude Liidu vastu, majandusest, kirjandusest jm. Neid lugusid ühendavad seni maha vaikitud või keelatud faktid (nn valged laigud) ja selle kuulutamine, kuidas kõik oli omal ajal õitsev ja parem. Nende lugude seas paistab kaugele Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokollide avaldamine 1988. aasta augustis koos ülevaatega saatuslikest aegadest.^[30] Autorite hulgas on loomulikult ainult nimed, kes sobivad piisavalt hästi uue aja ja ideoloogiaga (Mart Laar, Jüri Kivimäe, Teet Veispak, Peep Pillak, Evald Laasi, Seppo Zetterberg, Magnus Ilmjärv, Jaak Valge jt). Silma torkab üks erand, 1991. aasta juulis ilmunud Nõukogude Eesti pikaaegse haridusministri Ferdinand Eiseni asjalikud mälestused „Kakskümmend aastat Tõnismäel”.

Üpris palju ilmub materjale ristiusust. Omal ajal jättis võimsa mulje 1987. aasta detsembrinumber, kus jõuludest kirjutavad Jaan Kaplinski, Mart Mäger ja Mall Hiiemäe ja lisaks on avaldatud tõlge Elioti esseest „Vergilius ja kristlik maailm” ning Toomas Liivi tutvustus Ain Kalmusest ja tema „Juudast”. Üle lugedes pani pigem õlgu kehitama… Nii tugev oli paljas suletusest välja murdmise efekt.

Muuseas, ühest tolle aja kuumast teemast, majandusest kirjutamist alustab „Looming” väga vara. Juba 1986. aasta jaanuaris ilmub Mihhail Bronšteini „Majanduslikud otsingud. Saavutused ja probleemid”. Järgmise aasta aprillis tuleb Arno Köörna „Planeerimise alternatiivsed variandid”. Ja 1988. aasta jaanuaris ja märtsis lisandub „Loomingu” ankeet eelmisel aastal „Edasis” ilmunud isemajandamise ettepaneku kohta. Tagantjärele mõjub üsna kummaliselt, kui sellele reageerivad näiteks Unt, Runnel, Valton ja Isotamm.

Varasemast palju enam ilmub tõlkeid, eriti kuumadel teemadel. Näiteks Milan Kundera „Pantvangis Lääs” (1989, nr 11, üldse, tšehhi dissidente armastatakse), H. D. Thoreau „Kodanikuallumatus” (1990, nr 8) või Michael Scammelli „Pilk tsensuurile ja selle ajaloole” (1991, nr 2). Tipp on aga Francis Fukuyama ülimõjukas „Ajaloo lõpp?” 1990. aasta märtsinumbris (originaal ilmus suvel 1989).

Kirjandusest kirjutamine on muidugi alles, aga ka selle keskmes on pikka aega pagulased ja varem keelatud materjal. Ilmub näiteks Nigol Andreseni 1965. aastal kirjutatud „Üle rusu” Gustav Suitsu hilisluulest, ennekõike 1940.–1941. aasta motiividest, mis jäi tookord tsensuuri kinni (1988, nr 1). Sirje Kiin kirjutab „Henrik Visnapuu isamaaluule ilmavaatest” (1988, nr 7).

Juba perioodi algupoolel sisse murdnud noorem kriitikupõlv saab enam mahtu. Näiteks 1988. aasta märtsinumber mõjub otsekui manifestatsioon: Krull ja Väljataga arvustavad eelmise aasta luulet, Haug räägib sinimustvalgest, Pruul, Kruus, Künstler, Arno Oja arvustavad… Aga üldiselt tõustakse rohkem esile aastail 1991–1992, kui võitlused hakkavad tagaplaanile vajuma.

1991. aasta mais ilmub Maie Kalda „Kärner kitseks „Loomingu” aias”. 1992. aasta jaanuaris tuleb vestlusring „Eesti kirjandus ENSV-s” Toomas Haugi vedamisel, mis jääb üsna üldiseks aruteluks. Augustis avaldab Kiin artikli „Marie Underi töö tekstiga”, mis vaikselt viitab tulevasele monograafiale. Sama aasta septembris ilmunud Oskar Kruusi artikkel „Mis on saanud „rahvuskirjanikest”?” räägib kunagise Eesti Rahvuskirjanike Ühingu liikmete saatusekäikudest.

Varem nii oluline kultuuriesseistika jääb tagaplaanile. Tõlgetena avaldatakse küll filosoofiat, sealhulgas autoritelt, kelle läbiminek oleks varem olnud kahtlane (Seneca, Konfutsius, Heidegger, Horkheimer, Schopenhauer, Dilthey).

Eesti seisukohast on väga oluline varem luules kannapöörde teinud Kaplinski, kes nüüd liigub üha enam esseistikasse ja filosoofiasse. Temalt ilmub pikk tsükkel filosoofilisi teese Wittgensteini laadis „621” (1992, nr 11). Aga samal ajal asub Kaplinski taas dissidendi ja võõra positsioonile. Nii ilmutab ta 1989. aasta novembris mõtisklevad laastud „Jää ja kanarbik”, mille olulisima viite annab alapealkiri „Migrandi märkmeid”, ja 1990 oktoobris essee „Kristlus, hambapasta ja saterkuub”, mille tuumaks on tõdemus: olemasolev kristlus peab surema, et tõusta üles ja kanda vilja.

Kokkuvõtteks

„Looming” muutus sel kümneaastakul radikaalselt nagu kogu ühiskond. Sellel muutumisel oli kaks poolt. Ühele poole jäi seni keelatud autorite, tekstide ja mõtete avaldamine, teisele poole hüpe uude maailma. „Loomingu” tuumaks jäi esimene pool ja tema tollast ideoloogiat võib iseloomustada kui rahvuslikku konservatismi. Avangardi ja (post)modernismi liikuva eesti kirjanduse juhtjõuks sai „Vikerkaar”.

---

^[1] Vt ka T. Hennoste, Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 22. loeng. 4. hüpe modernismi poole I: praktika. „Vikerkaar” 1997, nr 4–5, lk 144–154; 23. loeng. 4. hüpe modernismi poole II: teooria. „Vikerkaar” 1997, nr 7–8, lk 152–161.

^[2] Vt: T. Hennoste, Ethno-Futurism in Estonia. International Yearbook of Futurism Studies. Volume 2, 2012. Berliin, 2012, lk 253–285.

^[3] Vt: K. Pruul, Vana sajandi uued luuletajad. Rmt: Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid. Tartu, 2000, lk 175–207.

^[4] T. Õnnepalu, Salatanze ruumityhi. „Reede” 27. X 1989.

^[5] Vt: T. Hennoste, Howl on the Road. The Traces of Beat Movement in Estonian Literature. Rmt: Beat literature in a divided Europe. Leiden, Boston, 2019, lk 79–100.

^[6] Vt näiteks: P. Kuusberg, Esimest korda „Loomingut” toimetamas. „Looming” 1983, nr, 4, lk 520–530; K. Kurg, „Looming” ja loomine. Kõne Kirjanike Maja saalis 27. aprillil 1983. Rmt: Kirjanduse jaosmaa ‘83. Koostanud E. Mallene. Tallinn, 1985, lk 41–47; Väljavõtteid Friedebert Tuglase kirjadest. „Looming” 1983, nr 4, lk 512–517; „Looming”. Bibliograafia 1940–1984. 1–2. Koostanud V. Kabur. Tallinn, 1988.

^[7] Hea sissevaade on Toomas Haugi päevikumärkmed 1984. aastast, vt: T. Haug, Ääremärkusi Orwelli-aastale „Loomingus”. „Looming” 2012, nr 12, lk 1774–1778.

^[8] J. Viiding, Pilt ja sõna. „Looming” 1985, nr 1. lk 61–62. Viiding tõmbab otsad kokku, ilmutades sel perioodil valimiku „Osa” (1991) ja kaks laulukavaplaati, mida võib samuti võtta valimikena: „3.12.1984” (1984) ja „Öötöö” (1989).

^[9] D. Kareva, Käib aimamatut rada armastus. „Looming” 1983, nr 5, lk 628.

^[10] Vt: T. Hennoste, Stseenid kiiresti elatud elust. Jüri Üdi üle lugedes. „Looming” 2015, nr 4, lk 536–543.

^[11] Vt: S. Olesk, Aegade lugu. ENSV Kirjanike Liit aastatel 1940–1991. Ilmumas.

^[12] P-E. Rummo, [Luuletusi]. „Looming” 1984, nr 6, lk 763, 765; 1984, nr 11, lk 1489–1493.

^[13] J. Undusk, Sina, Tuglas. „Looming” 1986, nr 2, lk 151.

^[14] B. Alver, Korallid Emajões. „Looming” 1986, nr 2, lk 147–148.

^[15] E. Nirk, Fantaasia ja fuuga. „Looming” 1985, nr 12, lk 1678–1691. Nirk võtab oma romaaniuuringud kokku kahes töös: E. Nirk, Eesti romaan kuni 1940. Kirjandusõpetuse küsimusi VI. Tallinn, 1982, lk 65–155; Avardumine. Vaatlusi eesti romaani arenguteelt. Tallinn, 1985.

^[16] A. Vinkel, Gustav Suits, nii nagu mina teda tundsin. „Looming” 1983, nr 11, lk 1548–1549.

^[17] Lotmanilt ilmuvad tollal vene kirjanduse õpik koolidele (1982), Puškini elulugu (1986) ning kogumik „Kultuurisemiootika” (1991), mis toob tema tööd esimest korda laiemalt eestikeelsesse maailma.

^[18] M. Lauristin, P. Vihalemm, Eestlane raamatuostjana. „Looming” 1985, nr 2, lk 254.

^[19] Uus põhikiri on avaldatud „Loomingus” 1989, nr 1, lk 3–4.

^[20] A. Langemets, Vabast loomingust ja „Loomingu” vabadusest. „Looming” 1989, nr 1, lk 123–124.

^[21] Ettekannete tekstid on avaldatud „Loomingus” 1989, nr 7, lk 974–994.

^[22] Eesti kirjandus paguluses. „Looming” 1988, nr 1, lk 93–108.

^[23] K. Lepik, Nägu koduaknas. „Looming” 1988, nr 7, lk 894.

^[24] P-E. Rummo, Saatja aadress. „Looming” 1988, nr 6, lk 765–770; J. B. Isotamm, [Luuletusi]. „Looming” 1989, nr 10, lk 1299–1303.

^[25] T. S. Eliot, Ahermaa. „Looming” 1992, nr 12, lk 1587–1602.

^[26] P. Beier, Päästa ja kaitse ta! „Looming” 1988, nr 11, lk 1506.

^[27] K. Kesküla, Lahkumislaul. „Looming” 1989, nr 3, lk 324–325.

^[28] H. Krull, Ühel Poussini pildil. „Looming” 1990, nr 7, lk 916.

^[29] Vt: „Looming”. Bibliograafia 1985–1997. Koostanud V. Kabur, V. Kelder ja K. Mäger. Tallinn, 2002, lk 437–459.

^[30] Augustist augustini. „Looming” 1988, nr 8, lk 1112–1122.