Hingepäi

Mida ma teen?
Pea alati
olles ise seesmiselt alasti

Kui üle elualasi ei ulatu lööma
Vermima kõlisevalt selgelt – uushelkseid
hõbemüntseid  vastuseid:
Kas
Valesti?
Õigesti?

Tean
Alati
Ometi
olles
omadega hingepäi

Alati ei peagi saadud haavu
kinni õmblema

Muidu unustaks
Ehk isegi andestaks?


Ametnike sünnitee

Kiirabi! Kiirabi!
Punase ristiga masin
Kas sa ikka jõuad
lapseni
kes sünnib
tuharaasendis ristteel
kus
külmast sinine teeviit näitab
süüdistava küünena:
Põlvast Tartuni 12 kilomeetrit?

Või peavad need lapseta vanemad
tooma tolle risttee äärde
oma südamed
kui enne õide löömist
pungades surnud lilled –
mälestusmärgid elamata jäänud Elust?


Tagasitulek mällu

Vihmapoeg põristab tasa
tagudes roostesel plekk-katusel trummi
Tuul kääksutab kõhedalt
ajast katkutud hingi
lakkudes oma golfihoovusest niiskeid
soolaseid sõrmi

Ripphäll nöörides
kui kuivanud nabaväätides lae all käib ringi
Rabad ta maha
nõnda et mälust ja tolmust
hing korraks jääb kinni

Nukust su talla alla maetust voolab liigpalju saepurust verd
Sahtlist ja meelte põhjast haaratud
Weltmeisteri suupillgi üht lugu vaid oskab
Ei sinagi rohkem kui kaasa mängida vaevatult:
Üks mees koju tagasi tuli haudade laugaste tagant
kuid mõrsja ammugi läinud teisega
Jah teisega
jättes sinu su endaga – nüüd juba võõraga…

Ja mis teed sina?
Koos oma sündimata lapsukestega käid oma mälus aina ringi ja ringi

Sest siia  ruumidesse sünnivad vaid läbikäijad
Kodukäijaid sa ei oskagi karta
Lihtsalt sinus hirmu ju pole
keset seda kõdunud kola

See-eest su sees on õudsemgi veel
kus pole enam kellelegi kohta
ei kodu…

Ometi
mis küll kui pigistaks rinnus?
Otsekui oleks süda sääl alles
nii alles veel
tuksudes ärarebitult
hingest purskavalt
otse loojangu veeniverre
kastetud hangest
sel tagasituleku aukudeks katkutud
katkuitkusel teel
mälul –  
needuse peeglil