Kadrile

Juri Surovtsevi allkirjaga dokument näitab, et NSVL Kirjanike Liidu liikmeks astusin ma 10. XI 1989 ja liikmekaardi nr 19821 sain 3. XII 1990. Eesti Kirjanike Liidu (edaspidi: Liit) kolmekeelne, eesti-, inglise- ja prantsuskeelne liikme­pilet nr 148 Vladimir Beekmani allkirjaga on välja antud 20. VIII 1991 ning tunnis­tab, et olen olnud selle liidu liige aastast 1989. Mul on veel üks kummaline dokument (nr 00771578, 21. VI 1986), mis kinnitab, et 1962. (!) aastal sündinud Sirkel, Mati Arnoldovitš on alates 1980. aastast NSVL Ametiühingute liige ja on ühe korra, 1986. aastal, tasunud ka liikmemaksu. (See dokument oli vabakutseliste päästja priileivasööjaks ja parasiidiks kuulutamise eest.) Rein Prii allkiri kakskeelses tööraamatus tõendab, et 18. VI 1990 võeti mind tööle Eesti Kirjanike Liidu juhatuse sekretäri ametikohale.

Nii lõppesid mu boheemlikud orva-aastad ja minust sai vahetu-vastutav tunnistaja sündmustele, mis toimusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud mõteldagi asjakohaste märkmete tegemisele. Seepärast pean olema üldsõnaline ja ettevaatlik, eriti aastaarvudega, sest suurem jagu dokumente on kirjandusmuuseumis.

Minu algava sotsialiseerumise märgiks oli kuulumine „Wellesto” seltskonda ja aktiivsus PEN-klubi taastekkel. Tõsi, klubi jäi küll tagaplaanile, sest aega ja jõudu nõudis Liidu reorganiseerimine. Mälestuskild: kodukootud „delegaatidena” käisime 1993. aasta sügisel koos Mihkel Mutiga PEN-i 60. kongressil Santiago de Compostelas. Hiljem kuulsime, et ametlik delegaat väliseestlane Ilmar Külvet oli diskreetselt loovutanud meile oma delegaadi-hotellikoha, mille eest meie poleks suutnud maksta, ja kolinud ise „oma tasku peale”. PEN-i president György Konrád pidas katedraalis ladinakeelse kõne. Veel: koos Rein Rauaga PEN-i 56. kongressil Viinis novembris 1991, mis lõppes poole ööni kestnud balliga raekojas, kuhu mulje parandamiseks oli kutsutud terve frakkides ja ballikleitides tantsukool. Mäletan, kuidas keerutasin valssi pr Rosita Rauaga. Tutvusime tõelise härrasmehe Arved Viirlaiu ja Ilmar Jaksiga. Ja järgmisel varahommikul maandumine Moskvas, Šeremetjevos – pori, hamstvo, taksot ei leia – üks suuremaid kontraste, mida olen nii tihestikku kogenud. Veel: Viinis astus mulle ligi üks delegaat, süsimust, valges hõlstis ja fessiga Aafrika mees, kes, nähes mul rinnas märki nime ja maaga, ütles: „On sügav öö. Ja jõgi voolab.” Tohoh! Selgus, et ta oli Nõukogude Liidus õppides kokku puutunud Andres Ehiniga, kelle värsiridu mäletas.

Olen olnud tunnistajana kohal kõigil märgilise tähtsusega ühiskondlikel sündmustel Hirvepargist peale, ainult Edgar Savisaare teadaandest „Toompead rünnatakse!” kuulsin-lugesin 1990. aasta kevadel enne ametisse astumist lühidalt Viinis viibides.

Fosforiidisõda, nn IME ja kirjanike poliitiline „ärkamine” alates 1986. aasta kongressist Toompeal ja 1988. aasta loomeliitude pleenumist jäid minust kaugele ja oma sekretäriametisse (hiljem muutus mu tiitel „välissekretäriks”) sattusin ma tõesti kui „süütus maalt”, olles puutumata ja teadmatuses ENSV Kirjanike Liidu sisepingetest ja intriigidest. Minu rööpaseadja oli Ülo Tuulik, keda ajendas vajadus leida keelteoskajast abiline Jaan Krossi juubeli tähistamiseks rahvus­vahelise kollokviumiga. Meie koostöö näitas, et ma kõlban. Auväärse Jaan Krossi, meie kirjanduse toonase lipulaeva juubelite tähistamised on mulle nende aastate meenutamisel ajalisteks orientiirideks. Ma arvan, et Nobel läks temast mööda seetõttu, et Rootsi akadeemikud olid Estonia katastroofist „halvatud”.

Olen veendunud, et saatus oli Eesti rahvale väga armuline, kui sel otsustaval hetkel leidus inimene nagu Lennart Meri, kes nii ministri kui ka presidendina oskas võtta maksimumi võimalustest, mis olid meile antud. Paljuski tänu temale oleme normaalne, avatud, iseseisev riik ning Euroopa Liidu ja NATO liige. Kirjanike liidul oli aga õnne sellega, et kaose ja anarhia ajast juhtis meid läbi kogenud ja karastunud, majandusliku mõtlemisega Vladimir Beekman, kes oskas olukorras orienteeruda ja suhelda uute võimudega. Või kas arvab keegi, et hiljem oleks meil olnud võimalik saada Tallinna Kirjanike Maja omanikuks? Beekman oskas olla õli rahutu aja lainetel ja hoida meile olulisi asju kontrolli all. Minu head õpetajad olid seega Vladimir Beekman, Ülo Tuulik ja Liidu varasem konsultant Harri Jõgisalu. Esimesel tööpäeval kutsus korrektne Vladimir minu ja Harri oma kabinetti ja pani ette sina peale üle minna, tunnistas n-ö omaks.

Mälestuskild rahutust ajast: kui Liit pidi oma kontoripinda kärpima ja „Loominguga” ühte koridori kolima, et Soome Instituudi üürist tuge leida, juhtus nii, et just meie üldkogu ajal käis saali all teisel korrusel raputav lammutustöö – seinte lõhkumine. Mäletan, et meie eakam liikmeskond oli päris nõutu ja mureliku näoga. Eks argimuresid tuli neil-meil veelgi, ja olgu siinkohal tänatud südamlik ja alati abivalmis sekretär Helle Aava, keda mäletan sellisena kogu ametis oldud aja jooksul. Ja veel: Max Laosson, Magnus Mälk jt „punased” olid juba manalas, aga näiteks Endel Sõgla liikmeks olemise pani avalikult küsimuse alla vaid üks kord Ain Kaalep. Patuseid oli ju ehk rohkemgi, aga minu mälu pole uue aja algul talletanud avalikku kättemaksuhimu. Küllap tajuti, et kollaboratsionistidele oli piisav karistus lüüasaamine oma ideaalides (kellel neid tõesti oli olnud). Veelgi: kui olin juba esimees, astus mu kabinetti seesama Endel Sõgel, kunagine kõikvõimas ülemus minu KKI-s kirjandusteooria sektoris töötamise ajast, kellele olin olnud paras ideoloogiline peksupoiss, ja palus soovitust kultuurkapitalile oma mälestuste kirjutamiseks. Mul polnud mingit õigust talle kui EKL-i liikmele sellest keelduda ja me jätsime viisakalt hüvasti. (Mälestusi ta siiski ei kirjutanud või need ei ilmunud.)

Riigipiirid olid praokile läinud ja seda tuli kasutada, pooleks sajandiks otsekui unustatud rahva ja tema kirjanduse vastu tunti huvi, meil oli teatav eksootide nimbus. Esmalt taastusid suhted muidugi Soome ja Rootsiga. Mälestus­kild: 1990. või 1991. aasta külmal talvel külastas meid rühm Rootsi tõlkijaid, et puht uudishimust oma silmaga meie eluolu näha. Organiseerisime neile eraviisiliselt öömajad, teiste hulgas ka Astrid Lindgreni tütrele Karin Nymanile, „Pipile”. Mingis hruštšovkas klopiti öösel ta uksele ja keegi vene baaba seletas midagi ärritatult, pea ümber verine side. Muidugi olid korterid küttepuuduse tõttu külmad. Noh, proua Nyman, praegu 87-aastane, elas selle eksootika üle. Temperamentne Meta Ottosson, hilisem Rootsi Kirjanike Liidu esimees, armus mõne meie uudissõna kõlasse ja lahkuva laeva pardalt – meie muidugi seisime raudvärava taga distantsil – hüüdis meile naljatamisi „mõrrvarr”, „mõrrvarr”. Muud saatjad võpatasid. (Vahest tekkis Metal kõlaline seos „Vendade Lõvisüdamete” Orvariga?) Veel veidi varasemast ajast: 1980-ndate lõpu „nälja-aastail” pakkusid osavad perenaised soodsa hinna eest regulaarseid ja kolmekäigulisigi kodulõunaid ning mäletan, et istusin kusagil Lomonossovi tänaval ühes lauas ja ühe pulga peal teiste hulgas Hans H. Luige ja Madis Jürgeniga („Eesti Ekspress” polnud veel ilmumist alustanud).

Rootslaste, eeskätt Peter Curmani eestvedamisel ja Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki tagantaitamisel sai 1992. aasta varakevadel teoks kirjanike ajalooline laevasõit ümber Läänemere Vene laevaga Konstantin Simonov, milles osalesid kõik Läänemere riigid pluss Norra ja Island. Eestist oli meid 25 ja Mihkel Mutil oli ametlikult palutud olla üks päevikupidajaid ja muljete talle­tajaid. Sellise reisi korraldamine oli geniaalne idee ja õigustas end igati, sest otsesuhtlus „koonduslaagri” ja „lasteaia” vahel oli parim moodus eelarvamuste ja hirmude murdmiseks, silmade avanemiseks uuele tegelikkusele. Võrratu oli Rootsi Kreeka suursaadiku abikaasa Ewa Kumlini perfektne roll sõidu tegeliku korraldaja või „kuraatorina”. Rootslased avaldasid reisist uhke koguteose „Narrilaev. Konstantin Simonovi pardal”. „Ida” inimesed tegid kaasa kogu reisi, teiste maade esindajad vaheldusid. Mälestuskild: tagasi Tallinnasse jõudes laadisime annetustena maha suure kotitäie piimapulbrit (mille järele hiljem oli Liidus ka nõudlus), mitu Macintoshi uusimat arvutit ja kaubikurüsa nende transpordiks (laeva pardale jäi veel terve hulk Vene sponsorite või meeskonna liikmete ostetud pruugitud autosid). Meeles on algne saabumistõrge sadamas, sest Vene laev arvas, et võib taastatud Eesti Vabariiki pikemata sisse sõita. Viivitus leidis ametkondliku lahenduse, aga võttis aega. Sõit jättis püsiva jälje Visbys Kirjanike ja Tõlkijate Keskuse näol, mis laeva seal viibides oli jutuks tulnud ja – öeldud, tehtud – avati juba 1993. aastal Gunilla Forséni juhtimisel. Sümboolselt just keset Läänemerd kõrge klindi serval.

Mina avastasin endas ootamatu teo- ja suhtlustahte – Lübecki Maarja kirikus pidasin laevnike esinduskõne – ning olin üsna aktiivne nii laeval kui ka hiljem Visby keskusega seoses, viimase juhatusse kuulusin ka ise pikka aega. Visby sai mulle vaata et teiseks koduks, kus ma ka praegu ära ei eksiks. (Kord lubas Gunilla endale luksust, et toimetas Baltimaade delegatsiooni Riiast ­Visbysse erilennuga logiseval pisi-An-iga; kord sõitsin ma Gotlandilt Saaremaale Eesti väikese kaubalaevaga.) Keskus oli ideaalne võimalus otsesuhtluseks ida ja lääne vahel ning on seda siiani, olgugi tal juba palju alternatiive kuni meie Käsmuni välja ja olgugi see vastandus „ida-lääs” peaaegu olematuks lihvunud. Keskusest, mida praegu juhib Lena Pasternak, kasvas välja 12 riigi 21 kirjanike organisatsiooni ühendav Baltic Writers’ Council, mille juhatuse sekretär on praegu Piret Viires.  Kui juba laevadest jutt, siis nimetan ära ka teise katse samade initsiaatoritega – 1994. aasta sügisel toimus rahvusvaheline kirjanike laevasõit Egeusel ja Mustal merel Kreeka laevaga World Renaissance, mis tublisti laiendas osalevate maade arvu ja oli arvatavasti esimene samm kirjanike keskuse rajamisel Rhodosele. Sellel sõidul ma ei osalenud ja see ei jätnud ka trükijälge, kuid Eesti oli seal igati esindatud.

Aga mina kui „välissekretär” muudkui reisisin, sest kutseid tuli ja võimalusi tekkis palju. Beekman saatis mind (või mina teda) n-ö esindussõitudel (eeskätt Rootsi), aga muidu, tegeldes ise rohkem kodus, jättis mulle vabad käed ja Euroopa oli nii „suur ja lai” ja ahvatlev. Tagasi mõeldes pean ausalt ütlema, et peale Balkani­maade, Bulgaaria, Rumeenia, Moldova, Valgevene, Ukraina, Malta ja Islandi olen ma oma ametiajal pikemalt-lühemalt viibinud kõigis Euroopa maades, ka Baski­maal ja Hispaania Galicias (Venemaal, ­Peterburis, Laadoga suudmes ankrus tiireldes küll vaid üks kord). Ida-Saksamaa oli mul juba enne aegade muutumist läbi käidud. Mälestuskild varasemast: Ida-­Berliin, populaarne kunstirahva kohvik Die Möwe (Kajakas) à la Kuku-klubi, kohe müüri ääres. Mina oma Nõukogude passiga oleksin sisse pääsenud, Cornelius Hasselblatt Lääne-Saksamaalt mitte – milline loogika? Tuli meil siis käia tänavail keset nokastanud naisi, sest oli rahvusvaheline naistepäev ja kõik paigad reserveeritud. Ja veel mõtlesin toona, et kust leiab Stasi küll tõlgi, et mõista kahe Berliini vahel peetud eestikeelseid telefonikõnesid. Tihti saatsin (uuel ajal) meie autoreid, sageli Jaan Krossi ja Ellen Niitu, messidel-konverentsidel-festivalidel jm, aga enamasti seiklesin üksi ja lõin suhteid. Sain vahendada ka „residentuure” meie liikmetele mujal.

1992. aastal (?) tekkis Regensburgis oluline kontakt Euroopa Kirjanike Kongressiga (EWC), mis katusorganisatsioonina ja tookord šveitslase Jochen Kelteri juhtimisel ühendas Euroopa maade kirjanike liitusid ning mille proffide käest andis palju õppida asjus, mis kirjanikule ja tema kutseühingule olulised – autori õigustes. Kohtuti kord aastas kusagil Euroopas ja 1994 valiti mind Tromsøs EWC juhatusse (meeles on polaarpäeva igivalguses tehtud visiit Kárášjohkasse, Saami parlamenti, kus kella järgi öösel pakuti põhjapõdra­hõrgutisi peene Prantsuse veini juurde). Mälestuskild: kongressil Madridis läksid norralased kohtumisel Hispaania kultuuriministriga (nagu seal kombeks, siis alles kesköö paiku) pika ja märjukeseohtra ootamise peale „ülemeelikuks”, nii et välke pilduvate pilkudega senjoriitad pidid küsima: where do you come from? Järgmisel hommikul lahendasid viikingid blamaaži nii, et sisenesid vaikides, aga põlvili, märg rätik valutava pea ümber. Pinge lahenes. Praegu nimetab see organisatsioon end sama lühendiga Euroopa Kirjanike Nõukoguks (Council) peakorteriga Brüsselis ja mul on rõõm teada, et juhatusse kuulub Tiit Aleksejev.

Mulle endalegi oleks oluline mäletada või teada, kes need sõidud ja lennud kõik kinni maksis, kuid võin ainult oletada, et eks ikka kutsujad või siis olin näiteks Jarkko Laine (R.I.P.) ja Päivi Liedese ehk Soome Kirjanike Liidu kaasandeks. Soomlastele oleme üldse palju tänu võlgu: Tuglaksen tuli palaa! Norrakad olid jõukad juba siis ja rahastasid paljusid ühisüritusi eriti EWC märgi all. Euroopa oli kultuuriküsimustes heldem ja polnud veel mingeid pandeemiaid. Kuid Schengeni ruum avanes aegamööda, nii olen Inglismaale lennates veetnud öö näiteks Viini lennuvälja transiiditsoonis, sest sealt väljumiseks puudus Austria viisa. Hommikul äratas mind kõvalt pingilt Riedeli luksusliku kristallikaupluse vitriinide ees koristaja-masinamehe araabiakeelne laulujoru. Ühtekokku – algusaja reisid olid enamasti seikluslikud ja nõudsid tihtilugu improviseerimist. Aga oli veel indu ja huvi ja arvan, et ka kasu. Olen säilitanud neil aastail suhtlemisel saadud nimekaardid, ligi pool tuhat on neid küll. Kõige rohkem tegutsesin muidugi Saksa „liinil”.

Mälestuskild: unustamatuks jääb erilend aprillis 1992 Karlsruhesse Eesti kultuuripäevadele, mille suursponsor, keegi õllepruul, oli tulnud mõttele pakkuda „päevade” raames ka „Eesti gurmaanikööki (Schlemmerküche)”, n-ö verivorsti ja seapraadi hapukapsaga? Ning ehk veel kama?? Just sakslastele! (Bocuse d’Or’i ja Dimitri Demjanovi aeg polnud meil toona veel aimatav.) Kaasas olid muusikud, heliloojad Kuldar Sink ja kultuuriministri ametit pidav Lepo Sumera, lisaks ametnikud, baleriinid, lauljad ja ka muidu kirev seltskond. Tu või An sai nii täis, et kõigile ei jätkunud istekohti ja näiteks mina istusin (suitsetades) põrandal. Kuldar Sink läks uues keskkonnas omadega päris sassi, arvates, et kui talt hommikul hotellis võti ära võetakse, siis tähendab see, et ta on tänavale tõstetud, ja hiljem leiti ta kiirteel täiesti pea kaotanuna „hääletamas”. Veel: umbes samal ajal rühmakäik Berliini Kirjandustöökotta Ida-Berliinis, mille juhataja Thomas Wohlfahrt tuli huvitavale mõttele teha meiega üks öine autosõit ja kuna kuulus müür oli juba maha lõhutud, siis põigata kord siia-, kord sinnapoole kunagist müüri ja kuhugi lühidalt sisse astuda, näiteks populaarsesse ja puupüsti täis lokaali Obst und Gemüse (ma ei mäletagi enam, kummal pool see oli). Igatahes olid kaks maailma veel selgesti eristuvad. Rühmas oli ka Juhan Viiding, kes sattus hoogu ja üllatas nii meid kui ka teisi käte peal käimisega, milles ta oli väga osav. Juhanist veel: kord kurtsin mõnele kaasameelitajale oma kabinetis tüütu töö üle ja lisasin, et „ma olen ametis”. Vaikinud, aga alati terane Juhan ütles (või kritseldas?) lahkudes mõne värsirea, see võis olla nii (riimi eest vastutan): „Oh poisid, tuleks küll, ent olen ametis, ja õhtul jälle siidis-sametis.”

Uus aeg tõi Liidule ka erilised külalised – „Loomingu” kohvitoas nägin Kalju Lepikut, Juhan Talvet, Ilmar Laabanit, Raimond Kolki jt ning tutvusin nendega. Ebalev kohmetus kadus neil peagi pilgust, liiatigi olid kodu- ja väliseesti kirjanikud juba ametlikult kohtunud 1989. aastal Helsingis. Eestis olles astusid nad ikka Liidust läbi. Suhted muutusid loomulikuks ja loomulik oli seegi, et 2000. aastal vahetasime sümboolse käepigistuse Enn Nõuga, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu viimase esimehega selle kinnituseks, et nüüdsest on olemas ainult üks ülemaailmne Eesti Kirjanike Liit – pagulusaegne saatis end laiali ja liitus meiega in corpore. Lisaks Tartu osakonnale on meil nüüd ka EKL-i Stockholmi osakond.

Vivat! – 1994. aastal (taas)rajati kultuuriminister Paul-Eerik Rummo eestvedamisel Eesti Kultuurkapital. Selle tähtsus toona, nüüd ja edaspidi ei vaja kommentaare.

Selsamal aastal üritasime oma kasina jõuga luua püsisuhteid meile teada olevate tõlkijatega eesti keelest ja korraldasime „võrku jäänutele” sissejuhatava infoseminari Palmses – esindatud keeled olid saksa, rootsi, läti, leedu, norra, inglise, soome.

Mulle oli oluline 1995. aasta kevad: 5. mail valiti mind EKL-i esimeheks, üldkogu otsustas kirjandusfondi likvideerimise ning tekkis EKL-i majandustalitus. See viimane oli väga tähtis sümboolne akt. 1998. aastal võttis Liit vastu uue põhikirja, mis lubas esimehele kolme järjestikku kandideerimist. Valimisel konkureerisin Heino Kiigega, tulemus oli 103 : 25 minu kasuks. Mälestuskild: mõni aeg enne valimisi astus Heino Kiik mu kabinetti ja ütles nelja silma all otse, et kuule, lase minul esimeheks saada. Sinu töös ei muutu midagi, ma ei istu siin kohal ja jätan sulle vabad käed, ainult… Arvan, et see polnud niivõrd auahnus kui lootus, et tiitel aitab tal paremini ajada oma Kaunite Kunstide Akadeemia loomise asja. Suunasin jutu mujale ja tegin näo, nagu poleks kuulnud.

Nii et valimine läks valutult ja natuke kogemusi olin juba kogunud. Valud algasid veidi hiljem, kui olin andnud esimese intervjuu ja avanud oma kaardid väitega, et müüdiaeg on möödas ja EKL ei saa enam olla aateliselt ühte jalga käiv vennaskond, vaid üksnes kutseühing, mis seisab hea maailmavaatelt ükskõik kui siiruviiruliste liikmete-autorite õiguste ja huvide eest. Jaan Kaplinski sõnul olid kirjanikud sattunud „haaremist” „bordelli”. Pean seda väga täpseks metafooriks („bordelli” asemel võiks öelda ka lihtsalt „turg”). Oma reisidega olin leidnud niisugusele suhtumisele piisava kinnituse ja eeskätt EWC-lt saanud lausa instruktsiooni, kuhu ja kuidas võiksime edasi liikuda. Muide, 2000. aastal Münchenis ilmunud „Authors’ rights: handbook of the European Writers’ Congress EWC” trükiti soodsama hinna tõttu Eestis.

14. mail 1996 toimus justkui uue kursi seadmiseks mõeldud konverents ja avalik luulelugemine „Kirjanik turul” (turuna oli mõeldud Vanaturu kaela ja seal ühte treppi), aga kuna ilm oli läinud järsult külmemaks, siis ei meelitanud publikut kokku ka juhuslikult möödunud Tõnis Mägi, kellel ma palusin meid lauluga aidata. Ave Alavainu oli vist üks väheseid, kes siiski üritas lugeda, aga publikut polnud. Tuli piirduda infoga, mida saalis jagasid Päivi Liedes ja Jarkko Laine, kes rääkisid Soome kogemuste põhjal, kuidas seista õiglase honorari eest, kui tähtis on kirjanikele raamleping kirjastustega, ja andsid muud praktilist nõu nii Liidule kui ka kuulajaile.

Otsekui tellimuse peale avaldas Sven Kivisildnik oma tülinorijaliku paskvilli „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist” just 1996. aastal veebis, mis oli äkitselt koos arvuti ja meilindusega igapäevaseks saanud. (Mäletan, kuidas Linnar Viik käis Liitugi uude arvutiusku värbamas.) Kivisildniku paskvill oli tõesti „härjale punane kärbseseen” ja reaktsioon ka sellele vastav. Kuna asjasse kaasati politsei ja teostati Kivisildniku arvuti „võetus”, siis muutus kaasus sümboolseks. Vaja oli Maie Kalda autoriteeti, et mainitud teksti siiski kirjanduseks nimetada. Mina tihkan öelda, et kui koera saba juba tuli raiuda, siis oli parem, et see sai tehtud ühe hoobiga. Läbimurret eesti kirjanduses ei teinud mitte Kaur Kender, nagu ta on väitnud, vaid just Kivisildnik.

Aatemeeste põrkekiviks sain tahes-tahtmata mina ja kuna kokkupõrge minu programmi ja – sit venia verbis – „runnellaste” vahel oli põhimõtteline, nõudis see kodusõda juhatuse tasandil palju valu ja vaeva, igatahes minult. Kuna Kivisildnik on tõesti kirjanik, siis tuli ta igal juhul Liitu vastu võtta ja ta tegi sellestki skandaali oma õllepurkide veeretamisega üldkogul musta laega saalis, kus istus veel ka näiteks Jaan Kross. Tagantjärele mõistan, et Hando ei astunud välja üksnes aadete, vaid ka kirjaniku väärikuse eest, ja seda viimast muret jagasin temaga igati. Palsamiks mu hingele ja selle haavadele olid Jaan Krossi heatahtlikud nõuanded, Ene Mihkelsoni toetus ja aastaid hiljem ühe „runnellase” Andres Langemetsa kergelt svipsis, s.t ausa peaga öeldud sõnad, et „tegime sulle ikka liiga küll, aga õieti tulid sa esimehena päris hästi toime”. Mälestuskild: millalgi minu esi­meheks-olemise algusajal (1996?) arvas Arvo Valton üldkogul kõnepuldist, et Sirkel on Liidu fiaskoni viinud. Vaikus. Siis tõusis püsti Ain Kaalep ning küsis, kas Valton peab silmas õlgpunutises Itaalia veinipudelit. Kalev Kesküla täpsustas, et see on traditsiooniline pudel Chianti veini jaoks. Ja teema sai ammendatud.

Edasi tuli mõtelda sellele, kuidas 1997. aasta sügisel tähistada EKL-i 75. aasta­päeva. Siis oli mul aasta algusest peale lisaks Mart Siilmannile juba suureks abiks tõhus assistent Piret Viires. Kultuuriminister Jaak Allik oli mõistvalt suure­meelne ja eraldas meile raha Harju tänava maja esimese korruse tööruumide ja saali kapitaalremondiks, uute toolide ostuks ning muuks juubeli juurde kuuluvaks, näiteks raamatu „Eesti Kirjanikkude Liit 75” koostamiseks ja väljaandmiseks. Kultuurkapital ostis meile ja laskis korda teha ühe nn ­kaptenimaja Käsmus. Ikka osati veel kirjanikke hinnata! Käsmu maja kulus meile väga marjaks ära ja teeb seda siiani nii töö- kui puhkekohana. Ei saa nimetamata ja tänamata jätta Aarne Vaiku ja tema meremuuseumit. Käsmu majas ja Rannamändide külalistemajas korraldasime veel ühe eesti keelest tõlki­jate seminari, kus osavõtjaid oli juba arvukamalt. Mälestuskild: kõik lõppes väga meeleoluka tantsuõhtu-ööga meie saalis, kus tantsuks mängis Juhani Salokannel klaveril. Selgus, et Vene ajal valitud must värv meie saali laele, värv, mille Juhan Liiv oli luuletanud sümboolseks, oli olnud vajalik ehituse kehva kvaliteedi varjamiseks.

Vead said kõrvaldatud ja uus mööbel ostetud (muide, tööruumide Standard-mööbli saime Enn Veskimäelt reklaamtahvli eest, mis mõnda aega rippus Liidu välisukse kohal), aga juba pieteedist tuli jääda musta laevärvi juurde. Sise­kujundaja oli Taso Mähar, tänu talle! Juubel sai peetud Estonia kontserdisaalis ja oli suurejooneline: paik ise, president Meri, RAM, uhke laud, „siid-samet” ja puha…

Pärast juubelit asendas mind mõnda aega ametis Ülo Tuulik, sest Lennart Meri palvel tuli tõlkida saksa keelde tema „Presidendikõned”, mis ilmusidki 1999. aastal Bonnis pealkirjaga „Läkitused ja tulevikunägemused”. Küllap see töö mõne kuu ikka võttis.

Värskelt remonditud saalis hakkasime korraldama kirjanduslikke kolmapäevi, õieti taastasime traditsiooni, mida on, vahel ka läbi raskuste, elus hoitud tänini, olgu või virtuaalsel kujul. Hiljem lisandus veel Mart Siilmanni ristitud „Kolleeg või konkurent”, õhtut täitev dialoog kahe kirjaniku vahel, aga miski­pärast ei jäänud see ettevõtmine pikalt püsima. Mart pidas silmas ka televisiooni kaasamist, aga seegi plaan millegipärast takerdus. Meelde on jäänud avalik vestlus Mati Undi ja Mihkel Muti vahel ning vapra Maimu Bergi soolo­dialoog, sest Vaino Vahing jäi ilmumata. Üritasime Tiit Kangro (R.I.P., ta tapeti) abil pidada saali vestibüülis väikest kohvikut, aga see ei tahtnud vedu võtta ja hääbus. Eksklusiivset raamatukioskit, nagu nõukogude ajal, polnud sinna enam vaja. Mälestuskild: leti taga seisev Tiit Kangro ei tahtnud enam valada lisa kõva auru all olevale Valter Heuerile ja siis nägin „Kuldvasika” Panikovski inkarnatsiooni: „Kes sa sihuke õige oled?” Võit jäi Tiidule.

Mart Siilmann sai Liidu majandustalituse juhatajaks 1995. aasta algul. Ütlen täie veendumusega, et ilma temata poleks EKL see, mis ta on. Mälestuskild: juhatajat valides palkasid võhikud mehe, kes näitas ruttu, et tal on küljes viina­viga. Beekman vallandas ta ropsaki ja esimesel korral kõrvale jäänud Mart Siilmann ei kandnud viha, vaid – taevale tänu! – võttis meie palvet ja pakkumist kuulda.

Harju tänava maja, mis oli linna bilansist üle läinud kirjandusfondi bilanssi ja pärast fondi lõpetamist kuulus Liidu haldamisele, nõudis majandusliku mõtlemisega inimest, sest probleeme oli küllaga. Liit erastas korterid, jättes endale ühe nn külaliskorteri. Aga mida teha kauplustega, mis kunagi olid kõik olnud üks Lugemisvara? Omaette valdkonna, mille entsüklopedist on Mart Siilmann, moodustavad märksõnad „Kupar”, „Faatum”, „Tuum”, „Hea Laps”, „Felix ja Fabian” (praegu Raamatukoi), hr ärimees Rifkin ja ülejäänud poed, mis on kandnud väga erinevate üürnike pandud kõikvõimalikke nimesid. Või Pegasus? Mõneks ajaks jäime ühe Rootsi rahadega opereeriva aferisti õnge, kes lubas kohviku remontida ja tööle panna, aga lõhkus selle ainult piinlikult tühjaks ja jättis seisma, nii et leping tuli lõpetada. Õla pani alla pankur Rain Lõhmus ja tegevjuhiks sai Mart Tomson, nii et 1990. aastate lõpul sirutas sulginud Pegasus taas tiibu ja paistab lendavat praegugi ma ei tea millise OÜ või AS-i tuules. Kogu see üüritegevus oli ja on mulle hiina keel ning ilma Mardita oleksin olnud püsti hädas ka järgnevalt kirjeldatud olukorras.

1997. aastal võttis minuga ühendust Eesti suursaatkond Rootsis ja vahendas palve, et mina kui EKL-i esimees Rootsi sattudes kellegi poolt Stockholmis läbi astuksin – olevat üks asi ajada. Läksin näidatud aadressil kohale, ukse avas vanemapoolne eestlasest meesterahvas. Võtsime istet ja asusime asja juurde. Selgus, et mees tahab (konfidentsiaalselt) kinkida EKL-ile maja koos krundiga Tallinnas Koidu tänaval. Tagapõhja ta ei seletanud, mainis vaid, et on eesti kirjandusest alati lugu pidanud, aga võis arvata, et ta lihtsalt ei tahtnud tagastamise juriidilise protseduuriga jännata. Meie tunniajalise vestluse jooksul jõi ta ära pudeli viskit ja jäi minust maha magavana. Aeg-ajalt vaatas tuppa sisse mehe elukaaslane, naeratav naisterahvas, aktsendi ja välimuse järgi otsustades bulgaarlanna või rumeenlanna. Nii palju leppisime mehega kainelt kokku, et ta teeb Liidule volituse asjaajamiseks ja lõpuks maja ülevõtmiseks. Volituse ta meie saatkonna kaudu ka tegi ja asjaajamist, nagu selgus, oli palju, nii et alles aastaks 2002 leidis kinkeakt notariaalse kinnituse. Maja koos krundiga sai Liidu omandiks ja on seda praegugi. Kahes korteris kümnest elavad veel sundüürnikud, muu on ristitud „vaeste kirjanike majaks”.

Tartu osakonna Vanemuise tänava majaga olid asjad lihtsamad: vahepeal KGB-st rüvetatud hoone olid enne sõda kultuurkapitali laenu toel ostnud EKL ja Eesti Kirjanduse Selts ning nemad said selle nüüd fifty-fifty ka tagasi. Natuke kostis vana maja kasutuselevõtu ja ümberhäälestamise käigus ka „naginaid”, aga kõik laabus. See on maja, kus Ilmamaa koostab „Eesti mõttelugu”, seda uuema aja rahvuseepost. Nostalgiast Peedu kui kunagise puhke- ja tööpaiga järele tuli paraku loobuda.

Veel üks näide, kuidas kassile hiir suhu jookseb. Ühel päeval (1996. või 1997. aastal) tutvusin Paavo Jauhiaisega (R.I.P.), Soome Väinö Tannerin Säätiö esi­mehega, joviaalse ja suure hinge ning joonega härras- ja ärimehega. Tema lesk on Soome rahvaluuleteadlane Marjatta Jauhiainen. Paavo pakkus välja mõtte, et kuna tema isiklik korter keskaegses Mazzano Romano linnakeses Rooma lähedal (ca 40 minutit bussisõitu) seisab suure osa aastast tühi, siis võiks Tanneri fond toetada stipendiumiga Eesti kirjanikke (nagu toetas juba Soome omasid), et seal teatud aeg elada ja töötada. Mis võis meil selle vastu olla? Käisime ka koha peal, seal etruskide maal, ja leppisime süsteemis kokku. Praeguseks on Mazzano tuttav päris paljudele Eesti kirjanikele. Paavo, il console Etrusco, on kahjuks küll manalas, aga tema tööd ja heategevust fondis jätkab poeg Jyrki. Kuna fondile kuulub samal tänaval kunstiateljee, siis kaasati Eesti Kunstiakadeemia vahendusel stipendiaatidena ka kunstnikke, kes käivad seal samuti siiani. (Kes juhtub Mazzanos olema, see ärgu jätku käimata Calcata linnakeses, mis on jalgsimatka kaugusel. Etruskide hauakambritesse jõudmine nõuab (rendi)autot.)

1998. aastal tekkis omapärane võimalus eesti luulele. Reinimaal Mainzi lähedal Südliche Weinstrasse piirkonnas asuv Edenkobeni kirjanduskeskus tahtis pühendada oma sarja „Naabrite luule” 11. köite Eestile. Idee ämmaemand poeet Gregor Laschen (R.I.P.) käis koos tegevjuhi Ingo Wilhelmiga Eestis läbi rääkimas, mina külastasin korra toimumispaika ja asi võttis vedu. Mõte oli selles, et viia kuus eesti luuletajat Edenkobenis mõneks ajaks kokku kuue saksa tõlkijaga, kes kuulusid tõesti tippklassi, ja lasta tõlkijal täpsustada töiseid nüansse otse autoriga. (Mina olin n-ö suuvoodriks ja reaaluste tegijaks.) Mitugi luuletust ilmus mitmes tõlkes. Meie luuletajad olid Kaplinski, Kareva, Krull, Luik, Mihkelson, Rummo, ja 1999. aastal ilmunud kakskeelne raamat kandis nime „Die Freiheit der Kartoffelkeime. Poesie aus Estland” („Kartuliidude vabadus. Luulet Eestist”). Raamatule korraldati hiljem promoturnee, mis viis autorid suurel Saksamaal õige mitmesse paika, mh Tübingeni Hölderlini torni. Võõrustajad olid väga külalislahked ja kõik toimis suurepäraselt.

Paluti väga saata ka Eestis kõlanud vastukaja. Paraku ilmus meil üksnes Kalev Kesküla ekspress-stiilis kokkuvõte vestlustest mõne luuletajaga, kes olid naiiv-kapriisselt iroonilis-sarkastilised – arvan, et ka üllatusest võõrustajate lukulluslikkuse peale näiteks kulinaaria vallas. Kalev häälestas artikli selles tujukas võtmes ja tänu või kiitus jäid hoopis kõrvale. Ma ei osanud kahtlustada, et sakslased artikli tõlkida lasevad, aga õnnetuseks nad tegid seda ja – sinna see suhe sumbus. Kirjadega ei andnud asja enam parandada. Kahju. Aga raamat on alles.

Päris pikalt valmistusime rahvusvaheliseks ettevõtmiseks, mis seekord toimus laeva asemel rongis. Olin skeptiline, aga solidaarsus kohustas. Tegu oli ühe mehe, eespool juba mainitud Thomas Wohlfahrti auahne projektiga. Tal oli visadust, oskust ja vahendeid-suhteid, et asi teoks teha. Lissabonist alustanud rongid (mõeldagu selle logistika peale!) sõitsid aeg-ajalt päevaks-paariks peatudes läbi kogu Euroopa, tegid Moskva kaudu silmuse, läbisid ka Tallinna ja lõpetasid Berliinis. Rännak kestis nädalaid ja küllap mõtlesid kirjanikud lõpuks ristisõdalaste kombel, et millal ometi Jeruusalemma, s.t koju jõutakse! (Kaotsi ei läinud tee peal keegi.) Esindatud oli kogu Euroopa, koguni baskid, meilt olid väljas Peeter Sauter, Karl Martin Sinijärv ja kadunud Jüri Ehlvest – crazy Estonians, nagu ütles keegi osaline. Koos korraldava turvatoimkonnaga võis Balti jaamas rongist väljuda inimest paarsada.

Katsusime 2000. aastal Tallinnasse jõudnuid säästa vähemalt orkestrist ja kõnedest vaksalis ning nad kiiresti hotelli puhkama toimetada, aga vastuvõtust raekojas ja president Meri roosiaias nad ei pääsenud. Tööd said meie tõlkijad, et sisustada külaliste teoste punktuaalseid ettelugemisi kesklinnas, ja meie sketšimeistrid-näitlejad, et kirjutada ja ette kanda meie publikule mõeldud kapustnik „Autorid augus” (Linnateatri hooviaugus ja Toomas Hussari lavastuses). Näha sai klassikuid Koidulast, Liivist ja Lutsust kuni Varese ja Barbaruseni. Maruvihm lõppes ca veerand tundi enne välja kuulutatud algust, aga publikut siiski oli. Rongi nimel tegi sissejuhatuse kreeklane Anastassis Vistonitis, ei mäletagi enam, mis keeles. Ja siis hajus seltskond salguti laiali linna ööellu, mis jäi neile Tallinnast ehk enim meelde. Ühtekokku võin öelda, et korraldustöö ja kulude ning tulemuse vahel oli harva esinev ebakõla. Ometi leidus sakslastel vahendeid, et lõpetada see kõik Berliinis grandioosse bakhanaaliga. Kirjanike ülesandeks oli kirjutada saadud muljetest tekstid, millest pandi kokku paks inglise- ja saksakeelne antoloogia, aga sellegi kasutegur oli sama sasine ja küsitav, nagu kogu see kaootiline kruiis rööbastel.

Mida veel? 2002. aastal tähistasime vähemas mõõdus EKL-i 80. aastapäeva mustpeade majas. See oli juba kuidagi adekvaatne Liidu reaalse seisuga – komme sai täidetud tagasihoidlikult, aga korralikult, ilmus Katrin Raidi raamat-uurimus „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940”, mida esitleti Tallinna raekojas, kus EKL kunagi rajati.

Mõnest meeldejäänud sõidust veel: miskipärast tahtis Rootsi Instituut promoda ka uut Eesti kirjandust ja seda just Ateenas. Valitud said Andrus Kivirähki ja Ervin Õunapuu kaks lugu, need tõlgiti kreeka keelde ja loeti avalikult ette Ateena ülikoolis. Lood olid head, aga ei oska arvata, mida nad kreeklastele ütlesid. Mina pidin sissejuhatuseks mõne sõna lausuma, autorid istusid millestki aru saamata. Korraga vallandus lõunamaine vihmavaling, otsekui tahaksid Kreeka vanad jumalad murda kristliku Jumala antud rahusõna. Minu juurde astus üks vanaproua (Yolanda Terenzio), ulatas mulle prantsuskeelse raamatu „413 päeva”, oma mälestused Saksa vangina 1945. aastal Viinis Nõukogude okupatsiooni ajal, ja ütles, et tema mõistab meie minevikku. Oli ka vaba aega ringi käimiseks, mina läksin mäe otsa Akropoli vaatama, autorid eelistasid jääda tasamaale retsina’t maitsma.

Olen käinud ka päris Olümpial, üles mäkke keerutati bussiga. Hilisõhtul seal ülal šašlõkki süües jäi tükk mulle kurku kinni, kui mõtlesin, et tuleb ka alla tagasi sõita. Kaukaasia Suur Sõjatee, mille olin kunagi läbinud, tundus naljanumbrina Kreeka metsikute mägedega võrreldes. Suur luksusbuss kitsal ja järsukurvilisel serpentiinil, ühel pool mäesein, teisel pool kuristik, mille põhi ei paistnud kätte. Alla jõudes kuulsin kohalikke ütlemas: „Aga juht ikkagi kartis.” Mis siis veel minust või meist rääkida!

1993. aastal olime Beekmaniga külalised Rootsi Kirjanike Liidu 100. aasta­päeval. Stockholmi raekoda, gastronoomiline illumineeritud kelnerite ballett treppidel „kuuma jäätisega”, kuningapaari „laskumine” rahva juurde Peter Curmani saatel – jaa! Pärast tarvilist instrueerimist sai Vladimir riburada Carl Gustavil ka kätt suruda. Mäletan, et olen Göteborgis piketeerinud koos Rootsi kirjanikega, kui valitsus tahtis neil raamatukogusid kärpida.

Pariis, Kirjanike ja Kirjanduse Maja (ajaloos Victor Hugoni tagasi ulatuv), väike palee suure krundiga, kohtumine küllap EWC märgi all. Võimud olid otsustanud illegaalsed migrandid välja saata ja muidugi asusid Prantsuse kirjanikud migrantide kaitsele. Kuna eravaldusse polnud politseil õigust tulla, siis täitis suurt aeda lõkete ümber kogunenud „mustlaslaager” oma ärritunud temperamendiga ja kirjanduspoliitika üle arutamine muutus korraga tähtsusetuks. Paleest sai elevandiluutorn keset reaalse mure merd. Meie lahkusime ja kuidas asi hiljem lõppes, ei mäleta.

2004. aasta kevadel avasime koos Janika Kronbergi ja suursaadik Toomas Tiiveliga Stockholmi Mälarhöjdeni linnaosas mälestustahvli majal, kus olid pikka aega elanud Marie Under ja Artur Adson. Janika luges ette ühe Adsoni võrukeelse luuletuse „Kodutse tsirgu”, Toomas ütles mõned sõnad ja mina pidasin rootsikeelse kõne kohalikele naabritele. Pärast korraldas EKL-i Stockholmi osakond ohtrate osavõtjatega piduliku ja väga südamliku lõunasöögi Eesti Majas.

Üks olulisi paiku meie kirjanduse tutvustamiseks oli Literarisches Colloquium Berlin (LCB) Wannsee lähedal, mida juhtis Ulrich Janetzki. Kord olime seal viie-kuuekesi, sakslastele tuntuim oli Jaan Kross, kes reisis nagu ikka koos Elleniga. Meiega oli ka Ilmar Laaban. Jõudsin pidada sissejuhatava loengu ja siis sai sõna Laaban, kes saksa keelt vallates unustas aja ja koha ning jättis teistele õige piskult ruumi. Kross vaid torises heatahtlikult – no mis teha, Laaban ju!

Meie enda katsed tõlkijate võrgu loomiseks kõige muu kõrval olid diletantlikud ja ka ministeerium mõistis, et aeg on küps Eesti Kirjanduse Teabekeskuse asutamiseks; et Eesti Instituudist ja tema „Estonian Literary Magazine’ist” ei piisa. See täit pühendumust nõudev keskus alustas tööd 2001. aastal ja kui ma eespool olen korduvalt õnnest ja vedamisest rääkinud, siis siin tuleb seda taas rõhutada – leidsime õige inimese, Ilvi Liive, kellel olid ja on kõik eeldused seesuguse PR-töö tegemiseks. Ta sai endale hiljem poole kohaga paarilise Kerti Tergemi näol, lisaks jooksvat abijõudu, nagu praegusajal Elle-Mari Talivee. Nüüd muutus see töö süsteemseks ja kandus ka Eestist välja – messid, festivalid, seminarid Eestis, trükised, infopank, suured kirjastajad, kasvav kaugemate kontaktide hankimine, aina uute entusiastlike tõlkijate leid(u)mine nii väikese ja eriskummalise keele vahendamiseks (2003. aastast alates abiks ka kultuur­kapitali programm „Traducta” võõrkeeltesse tõlkijatele), ühendusevõtt analoogsete keskuste ja nende võrkudega mujal, lisaks Eesti kirjanduse pea­külalisena esinemine Göteborgi, Londoni jt-l messidel – tõeliselt vastutav ja aina laienev filigraantöö, mida praeguseks on tehtud 21 aastat ja tulemused on kõiki tõlkekeeli arvesse võttes näha väga paljudele. Pean ütlema, et selle keskuse töö oskuslik ladusus ja entusiasm oli mulle tihtilugu eeskujuks ja lohutuseks – üks asi oli leidnud õige lahenduse.

Üks EWC mantrasõnu oli public lending right (PLR), autorite õigus oma raamatute avaliku laenutuse eest hüvitist saada. Juba kolmveerandi sajandi vanune idee kuulus algselt taanlastele, aga süsteem oli muutumas globaalseks. (Tegelikult on kõik keerulisem, sest eeskätt kirjastajatele ja nende kaudu ka autoritele mõeldi välja ka reprograafiahüvitise õigused, kus kehtib natuke erinev loogika. Küll murdsid muulased keelt, et õigesti hääldada lühendit RRO – repro­graphy rights organization). Enim sõidetigi ehk ringi selle panatsea levitamiseks.

Hakkasime meiegi seda asja ajama, nõustajateks-innustajateks inglane James Parker, grand old dame Maureen Duffy ja Norra autoriõiguste organisatsioon Kopinor. Süsteeme oli mitmesuguseid, aga kui Euroopa Liit oli asja direktiivi tasandile viinud (92/100/EEC), tuli rakendada abstraktsele autoriõigusele tuginevat skeemi, mille kohalik spets oli Heiki Pisuke. EL-i liikmena oli direktiiv meile juba kohustuslik, mistõttu 2004. aasta aprillis käivitasid kirjanikud, kirjastajad ja kujunduskunstnikud kultuuriministeeriumi juures Autorihüvitus­fondi, mida hakkas tänuväärselt juhtima Ainiki Väljataga. Riigi eraldatud summa tuli allutada algoritmile, mille alusel hüvitised välja arvutada ja taotlejaile või nende pärijaile pärast 15. aprilli välja maksta. Keeruline digitaalne värk, millest näiteks luuletaja arvele pudeneb aastas ca 10 eurot (kes laenutab õhukest luulevihikut?). Kultuuripoliitiliselt õnnestus inglaste eeskujul kehtestada väljamaksu ülempiir: eelmise aasta ametlik neljakordne brutopalk. (Põhimõtteliselt võiks meile taotluse esitada ka proua Rowling, aga seni on asi jäänud omade keskele.)

Esialgu on meil olnud tegu mängu iluga mängu enda pärast. Las räägivad arvud: Eestis on ca 1,3 miljonit elanikku, kellest viimasel korral (2021) oli taotlejaid 1540; jagada oli 260 000 eurot (koroona tõttu ja EL-i toel topelt, tavasumma on 130 000). Soomes on ca 5,5 miljonit elanikku, aga jagamiseks on riik eraldanud 14 miljonit eurot: 11 405 kirjanikku said 2021. aastal 8,7 miljonit; ülejäänud miljonid lähevad kunstnikele jm asjaosalistele, päris palju jääb ka reservi. Sapienti sat!

Minu kolmas periood esimehena kulus ülekaalukalt ühe seaduse eest võitlemisele – see oli loovisiku ja loomeliitude seadus, mille puhul „ilmutasin initsiatiivi”, nagu öeldakse. Mis kärbes mind hammustas? Nägemus õiglusest? Vahest olid need toonase tegevpoliitiku Marju Lauristini eraviisilised sõnad: „Teid, kormorane, tuleb ju hoida.” Igatahes kutsusin 2000. aastal meie saali vestibüüli kokku loomeliitude juhid ja kultuuriministri Signe Kivi ning pühendasin nad oma plaanidesse. Signe oli päri ja nii teisedki. Ministeeriumi juurde moodustati töörühm, mida kureeris Reet Mikkel ja nõustas advokaat Maria Mägi. Kaasa mõtlesid toonased loomeliitude juhid. Selgus, et juba „loovisiku” määratlemine on juriidiliselt üsna keeruline. Lõpuks jäädi selle juurde, et niisugune isik on oma eriala liidu liige, sest iga liit on kõige kompetentsem loovust ära tundma. Aastal 2002 oli kultuurkapitalis nn Viioli skandaal ja Signe Kivi astus ametist tagasi. Sügisest kuni 2003. aasta kevadeni oli ministriks Margus Allikmaa, kellele järgnes kaheks aastaks Urmas Paet. Töörühm käis aga vaikselt ja visalt koos ning mõtles edasi jurisprudentsi labürindis, tehes aina rohkem järeleandmisi oma maksimum-ootustes.

Meeltliigutav mälestuskild jõuluvanast: küllap see oli päris 2003. aasta lõpus, kui „kultuuriasjurid” arutasid midagi oma ministeeriumis. Jutud said aetud ja aasta ärasaatmise meeleolus jäeti hüvasti. Juba tookord natuke embonpointement’i poole kalduv minister Urmas Paet andis mulle ja Janika Kronbergile diskreetselt märku veel viivuks viibida ja kadus ise tagatuppa. Sealt tuli ta tagasi kergelt kohmetuna, mõlema kaenla all krabisev kott piparkookide ning muu hea ja paremaga, sest jõulud ikka. See oli nii südamlik, et mälestus on siiani hell.

Et seaduse asjale hoogu takka anda, korraldasin 2002. aasta suvel rahvusvahelise konverentsi „Autorite õigused”, kuhu kutsusin EWC korüfeed, kellest mõned olulised tulidki. Kohal olid EWC sekretär Lore Schulz-Wild ja Hans-Peter Bleuel Saksamaalt, Peter Curman Rootsist, Jarkko Laine, Hans-Petter Fuglerud Norrast ja James Parker ning Maureen Duffy Inglismaalt – viimaselt võtsin ka pika ja olulise intervjuu meie pressile. Osalesid vaatlejad Lätist ja Leedust ning Põhjamaade MN Infobüroo esinaine Kalli Klement. Meie seadus­eelnõu, mis ehk ongi mõeldav vaid väikeses riigis, neid eriti ei angažeerinud, räägiti rohkem üldist juttu autori õigustest ja kultuuripoliitikast. Nagu olingi kartnud: autor tahab küll rohkem honorari, aga kuidas seda praktikas läbi suruda, teda eriti ei huvita. Publik oli pehmelt öeldes kasin, rohkem oli tõlkijarahvast, poliitikuid mitte.

Üks kurblustakas mälestuskild: meie külaliskorteri ühes toas viibis auväärne ja juba kõrges eas Paul Saagpakk. Teises toas oli Hollandi muusika­kollektiiv Dutch Baltica, kes pärast kodus õpitud Balti muusikat avastas enda jaoks ehtsat Eestimaad. Korraga läks ukselukk rikki ja vanahärra Saagpakk, teadvuses veel lood KGB-st jms, sattus paanikasse ning hakkas aknast appi hüüdma. Kuna Mart Siilmanni veel polnud, siis võttis meil aega, et Niguliste kirikust Ravo Reidna käest kruvikeeraja saada ja uks avada. Hollandlased rahustasid vanahärrat seni renessansiajastu lautomuusika ja lauluga – see aitaski, uks sai avatud ning lukk parandatud.

2004. aastal, juba ametist lahti saanuna, ütlesin 16. aprillil „Postimehes” ilmunud intervjuus Rein Veidemannile: „Peaminister [Ansip] on arvukate tunnistajate juuresolekul öelnud: „Loovisiku ja loomeliitude seadus – elementaarne!”, ning kultuuriminister [Paet] hiljuti kinnitanud, et seadus tuleb. Aga tuleb ta paraku kärbitud kujul ehk tõesti elementaarselt või algelisena. Poliitikutel ei jätkunud arusaamist ja suuremeelsust, et arvata seadusse sisse ka maksu­soodustus, nagu on põllumeestel, kuigi paralleelid on ilmsed. Kes suudab praktiliselt turuvabal maal kunsti luua ja ka müüa, on väärt seda, et ühiskond tema paratamatut alamakstust tulumaksusoodustust [ja sotsiaalkindlustust] võimaldades tunnistaks. See poleks mingi privileeg, vaid mööndus meie väiksusele ja turuvajakusele, mis stimuleeriks tõeliselt eeskätt meie väheseid vabakutselisi loojaid.”

Lõpuks jäidki seadusarutelul Riigikogus kaalule vaid vabakutselised, kuid neidki ei nähtud erandliku kaasusena, mõistmata, et tõeline looja läheb alati riskile ja vajab julgestusvõrku enda all. Nentisin veel:

„Praegune seadus võimaldab pooleaastase kriisiabi ja loomeliidu kaudu jagatavad stipendiumid loometööks ning enesetäiendamiseks. On ju seegi midagi, eriti kui sisendada endale, et ükskord me võidame niikuinii. Loovisiku ja loome­liidu mõisted sisenevad seadusandlikku keelepruuki ja seadusi saab põhimõtteliselt alati parandada. Nii et pettumus küll, aga mõõdukas.”

Tahtsime pintsakut, saime nööbi. Asi seegi, aga…?

See pole koht, kus avalikustada ka oma ametiajal tehtud prohmakaid ja vigu – kellel neid poleks? Keda see tõesti ja tingimata huvitab, sel palun pöörduda otse minu poole ja ma räägin neist. Need olid piinlikud, aga ei teinud kellelegi halba, seetõttu pole mõtet ega soovi neid ka salata.

Samas intervjuus küsis Veidemann minult veel: „Kui kirjanike liidu põhikiri võimaldaks, kas kandideeriksid uuesti liidu etteotsa, sest usalduskrediiti jätkuks ju kauemaks?” Vastasin ja vastan: „On hea, et põhikiri vabastab ebalemisest, nii et tead kohe alguses: parimal juhul üheksa aasta sisse peavad su tegemised ära mahtuma. Käsitan seda mulle osaks saanud võimalust just niisugusel ajal sündmuste keskpunktile lähedal olla ning neid mõjutada kui erakordset privileegi, mille eest olen saatusele tänulik. Alustasin liidus sekretärina tööd aastal 1990, niisiis vähemalt tunnistajana olen saanud neliteist aastat kogeda meie rahvuse ja kirjanikkonna ümbersünni õnne ja vaeva. Oma väikeses kultuuriruumis, mida just meie kultiveeritav keel kõige kindlamalt koos hoiab, oleme jõudnud kapitalistliku, s.t olemuslikult egoistliku normaalsuseni nii omavahel kui (kultuuri)poliitilises vallas ja midagi suurt enamat meie vabalt valitud süsteem kõige laiemas plaanis vaevalt suudabki pakkuda. [—] .. seda väärtuslikum on eetiline ehk lihtsalt sünnis solidaarsus meie ühise asja huvides. Ja seda suurem tänu neile, kel seda on jagunud. Mul on kahju, et ma pole pidanud päevaraamatut, ilma milleta naljalt mälestusi ei kirjuta, aga mäletada on mul tõesti palju. Ja tunnistan siiralt, et selles suures mäletamismassiivis on helgem pool selges ülekaalus. See on olnud huvitav ja väljakutsuv aeg.”

Ja nii oligi.